Tere, mina olen rein poksija, te kuulate uunikumi. Kunagi Eesti ühte olulisemat indi bändi püüefraus teinud Rein Fox on tänaseks seotud uute ansamblitega. Tuntum neist on kindlasti papp, idioot, ingliskeelne, see on Rein ihu ja hingega sees, aga alati ja temata jäänuks arvatavasti suur osa Eesti selle liini esindajatest magamistuppa teki alla. Aga las Rein räägib ise, mida ta muusikast arvab. Ma kuulan muusikat nii palju kui võimalik. Praegu üpriski juhtub niimoodi, et kuna tööd on päris palju, siis enamasti pannud napid minutid, kui ma autos sõidan hommikul tööle õhtul koju ja kodus kuulan nagu niipalju, kui väikese lapse kõrvalt on võimalik kuulata. Kuulan vinüüle kuuland seeria pealt on ka eosed välja, kui on mingisugune pikad rongi või bussisõidu, et, et siis on ja Aid poodi kuulata, aga ma üldiselt nagu hakkasin muusikat kuulama juba varases nooruses, ma arvan, et mingisugune viie-kuueaastaselt olid mul juba väga konkreetsed lemmiklood. Salvestasin monokassettmaki peale televiisorist mikrofoniga kõlari ehtena sihukest trikki, nagu mul oli kaks vanemat õde ja selles mõttes, et nemad nagu kuulest oma mingit madonnat ja Sandrat ja Pet Shop Boys siukest värki. Minul muidugi vanemate õdedega võib-olla ei sobinud nagu päris sama asja kuulata, siis protestiks mulle meeldisid just niisugused asjad nagu JMKE ja Alice Cooper. Hiljem tulid juba seal kandel tõusid niuksed veits nagu käredamalt asjad. Aga ma arvan, oma esimeseks lemmikbändiks Maigist peaarhitekt JMKE-d valasin nihkise siis EDP trummar Venno Vanamölder on ka sealt pärit. Mõnikord lapsena sai teda seal külavahel nähtud, see tegi ikka päeva kirja kohe võib-olla valge liblika suvi ütelda albumilt külmale vale oleks see lugu, siis oleks hea üle kuulata. See on hea lugu, ma ütlen, mul on küll olemas kõik JMKE vinüülsinglid ja kõik asjad algusest peale, nii et ma nüüd olen siuke natuke siuke kollektsionääri moodi inimene. Mulle meeldib, kui mul on olemas asjad, mida mingis erinevates elusituatsioonis tahan kuulata. Valge liblika suvi on jah, hea lugu. Ma ei oska nagu mingit põhjendust anda, et Villu Tamme on nagu väga andekas võib-olla kohati inimestele võib öelda niisugune väär arusaam, et kui tegemist on pump, muusikuga või punkar käed, siis juuda niuke, pooleldi kobakäpp on, et eriti millegiga hakkama saada, et sellepärast, et punkti siis selline bänd, mis on üldiselt tegemist keeruliste Lukega nõuab üsna head füüsilist vormi trummari müügil, et neid lugusid mängida. Laul valge liblika suvi, millest kujunes üks edukamaid kuulsal punklaulupeol, on pärit JMKE albumilt Külmale maale. Nii muusika kui sõnad on Villu Tammelt, kelle mõtteid JMKE tegemistega seoses nüüd kuuletegi ja Villu alustab Justa suhtumisest omasse. Võõrasse loomingusse. Keegi teine mulle ütleb, mida ma pean laulma, seda ma ei kannata, ma olen niisugune sündinud, anarhism ei kannatanud juba lastest ja nii palju, kui mäletan, mida ütlesid kasvatajad? Ma rääkisin, ma kunagi tahtnud seda täitma, tahtsin alati teha seda, mida ise tahan, niisugune paha poiss olema siiamaani. Aga õnneks teised bändimehed on mõistvad ja me ei ole nagu päris veriseks kismaks ei ole veel läinud. Ei noh, tegelikult pagana tervest roikast siis soomlased tantsida, väljas, tupida, Tuns siis sellest oli niisugune kogu versioon välja, mis nagu saigi nii Eestis kui ka Soomes populaarseks, see tundus neile mingi jõle äge hitt ja nagu Soomes välja anti ka sisse kohe oligi edetabelis on ikka nagu Nügasest. Helsingis vanamutid ikka tundsime tänaval ära, jah, nagu noh kui nagu Tallinnast, siis kui mul telefonil panime telekast tädid tunnevad ära, mida tegelikult Nad ei olnud niisugune nishitoode ikkagi, et nagu staar omade jaoks. Elu noorest peast ma olin, ma olin ikka rin hulga edevam kui praegu, et noored on kõik siuksed tahavad kedagi tähelepanu ja niimoodi on ju nüüd ma panen siukseid inertsist nagu kuidagi edasi, niimoodi, et noh ma ei saa enam oma nagu imagot niimoodi käest ära lasta, see on nagu nüri võrk täiesti rahulikult elada, aga vähemalt selle nimel nats JMC või siis Villu Tamme nime all või hakkan, hakkan midagi muud kuidagi kardinaalselt muud tegema, siis kõlaks esiteks ausalt ja teiseks oleks nagu siis mandumine nii-öelda praegu me oleme ikka suutnud kuidagiviisi nagu mitte ei punnita nagu vanad peerud, et kuidagi proovime ägeda rokime, tuleme, meil tuleb see üsnagi niimoodi spontaanselt füüsiline vorm, aulaati, farm on alati olnud. Aga siis palju hullemaks on läinud, noh, tähendab paganama keskkoht on läinud rohkem avokaadokujuliseks suurt vahet ei ole, higistamist rohkem vana paks erinevaid, ma mõnikord olen eriti pohmell, Kons pärast teist laulu ja higine. Vanasti ma olin laval, mul oli siis pidi alati needitud ja just kolada nahktagiga. Esinemisi oli ikka jube piin on, ma kujutan praegu, aga nagu sihukse asjaga laval olema, siis oleks küll, vist tuleks peax brigaad kõrval olema, kes mind nagu kanderaamiga ootab? Stabiilselt nagu kehv tervis olnud, eluaeg? Pole nagu palju hullemaks pole läinud, et saan veel hakkama, no mingi 2012 koma planeeritud meie laialiminek sellel aastal siis selle ajani ma kindlasti olen enam-vähem samas vormi segame, palju paksemaks ei lähe. Kas ma viitsi süüa viimasele?