Kirjanduses. Tere jälle kuulama kirjanduse tähestiku järjekordset saadet, mida teevad vestluse vormis Peeter Olesk ja tema vana hea tuttav ja kursusekaaslane Mart Ummelas, mina rohkem küsija rollis ja Peeter ikka see, kes räägib. Ja me räägime nüüd tähest, mis oli. J, ja see jutt on pärit Arvo Valtone novellikogu kaheksa jaapallannat. Pealkirja teise sõna algusest ilmus novellikogu niisugusel ajal, kus tegelikult oli ühiskonnas olemas selge ootus et vanaviisi läheb see kõik ikkagi väga igavaks. Kuid ma hoidsin seekord saate alguses juba kuulaja tähelepanu sellele, et tegelikult niisuguseid kirjandusse vaatajaid kirjandus, foorume ja raamatute tutvustusi on praegu eetris ja internetis lehtedest terve hulk. Ma ei arvagi, et see on ainult lugemisaastat teena. See on mingil määral ka lugemisnäljaületamise ülesanne. Ning näiteks, kui kuulajal on mahti minna internetis niisugusele veeruline nagu raamatumaailm ette käib kolm w-d, siis ta leiab sealt väga palju kasulikku informatsiooni ka saadud ka viited teistele väljaannetele. Ja väga õpetlik on seoses sellega lugeda sealt Toomas Vindi kodulehekülge kust saab ülevaate ka tema maaliloomingust ja muust. Nii et meie kõrvale maksab lugeda, kuulata muid allikaid, selle vahega muidugi, et meie räägime kirjanikest või teostest. Me ei tegele raamatul levitamisega ja me ei ole trükise agendid, selle töö teevad muud jõud ära, kellel samal ajal siis võib-olla teosele või kirjanikule otsest tähelepanu jätkugi. Vahe on olemas. Ja seda vahet saabki kindlaks teha ainult siis, kui sa tõesti kuulad neid asju võrdlevalt nüüd, miks? Miks Walton, miks Walton? Walton oli uuendaja. Meil oli juttu sellest, et Friedebert Tuglas rajas terve žanr. Walton ei ole novelli. Uuendaja ta oli uuendajaks taga, selles mõttes jääb sest ta uuendas suhet kirjanduse ja tegelikkuse vahel. Muide on ka tema kirjutanud väga huvitava novelli, mis omal ajal jäi ilmumata ja ilmunud alles aastal 2000. See kannab pealkirja. Kohtumine lugejaga on kirjutatud aastal 1969 täiendatud 99 ja on ilmunud Arvo Walton Vallikivi kogutud teoste kolmandas köites. Novellid kolmas aastal 2000. Nagu öeldud, soovitan üldse Valtonil novelle lugeda selle järgi selle väljaande järgi, sellepärast et seal on ka korralikud kommentaarid, kaasatud ajalised kommentaarid. Ning seal on ka olemas pilt, tema enda poolne pilt sellest, kuidas temast üldse novellist sai. Me võime selliste reaalsetel põhjustel ka natukene Tuglaste Walterit võrrelda, sellepärast et need on mõlemad tee, võiks öelda sama suure elutöö teinud Walton saab ju ka tänavu 75 aastaseks ja ka tema looming on vähemasti sama mahukas, kui oli Tuglase looming. Aga me peame võib-olla paar sõna rääkima Valtoni kujunemisest. Walton on sündinud 1935. aastal, kuid tema oli üks neid, kes ju küüditati viieks aastaks Siberisse ja tema sai oma hariduse ju seal. See kirjaniku seisukohalt on muidugi voorus, kui sinu haridusele võimalikult rikkalikum, ent harva Valtono hariduselt ikkagi insener kes tuleb kujundi sellise maailma juurde mingil määral selle tõttu, et see insenerimaailm võib olla äärmiselt pragmaatiline ning allub ta regulatsioonile või reglemendile mis hakkab inimese vabadustundele vastu ja omal viisil ka Walton pisut. Annab siis ma esitan sulle ühe veidi provokatsioonilise küsimuse, tema ju alustas kirjanikuna siis, kui ta Ta oli lõpetanud TPI ja oli läinud tööstusesse tööle ja sel ajal ta juba töötas siis mõõduriistade tehases insenerina, et et kas tema tulek kirjandusse oli kuidagi seotud nii-öelda tollal igati ametliku võimu poolt toetatud niisuguse töötava inimese töölisklassi esindaja edutamisega või ei tehtud talle mingeid mööndusi? Arvo Walton ise ütleb selgesti, et tema viimasel inseneritöökohal ehk patendiosakonna juhatajana hakesed tal kannul käima. Kaaglebiidid. Põhjus on arusaadav, Walton ise tõlgendab seda põhjus pisut valesti. Patendiasjandus on seotud tööstussaladuste kaitsega. Täitsa selge, et niisugune mees ei saa olla väga vaba. Nagu öeldud, Walton on omal viisil ka analüüsist ja kui sul on kogu aeg keegi Hannul lihtsalt sellepärast, et kas sa reedad äkki mingist saladuse, mis võiks tuua miljoneid Nõukogude rublasid mingisugusele vabrikule sisse siis saad tegelikult vang. Kirjanik ei tohi olla vang. Seal see peamine põhjus, miks Walton valis vabakutselise. Olles enne küll lõpetanud filmi filmi alal filmi alal mole, leedulase kinoinstituudi Aga tavalise, ikkagi vabakutselised Eestis oli väga ränk selle päästet, sellest ei saanud regulaarselt ära elada ka, kas see on ilmne, kuid Jongi vabaduse hind vaba mees võib kirjutada. Samal ajal kui insener peab enne tehnilise kontrolliosakonnas ette näitama, mis ta on teinud. Aga nüüd teine provokatsioon, nagu sa ütlesid, kaheksa jaapanlane kogu ilmus 1968. Me teame, mis aeg see oli. See oli Euroopas revolutsiooniline aeg ja see oli ka Eestis ilmselt üks sula kõrgpunkt, et et kas see ajalooline kontekst oli ka võib-olla soodustamas seda, et Valtoni niisugune kogu üldse sai ilmuda, sest me teame, et see on oma sellises metafoorilisuses ikkagi väga terav. Ühiskonnakriitika. See on võimalik, aga see ei pruugi olla ainuke seletus, on ka muid seletusi Arvo Maltale ikkagi õppinud, olgu küll, et kaugõppe vormis Moskvas ja Moskva allmaailmalinn, kolmas Rooma, nagu vene õigeusulised ütlevad. See annab niisuguse kogemuse, mida Eesti anda ei või. See on üks teine põhjus. Arvo Walton alustas oma uudse novelliloominguga enne jaapanlannased. Juba kogus rataste vahel 1966. Nii et omal viisil on 200 jaapanlanna tegelikult, kuid selle jätk loogiline jätk aga ka radikaalne jätk. Ja kui me sealt võtame kõne alla niisuguse novelli rohelise seljakotiga mees Valtoni kõige enam tõlgitud novell ja ühtlasi ka novell, mille soomlased valisid välja ka klassikalise novelli näiteks siis ja imelik on algselt oodata, et mida saab niisugune novell siis ühiskondlikus teadvuses pöörata? Selle novelliruumiks on Valtoni järgi Riia Vaccial ja tõepoolest, Eestis ei ole ühtegi raudteejaama, kus oleks põrandal parkett riiesse. Täiesti niimoodi oli Eestis praegu ei ole peaaegu ühtegi korralikku Vakserit. Väga ilus. Vaksal on Kaarepere vana vaksa, sest seal on vana raudteelaste perekond endiselt elanikena sees ja raudteejaama ümbrus on korras. Raudteejaam ise näeb ilus välja, lilled õitsevad väga uus ja moderne vaks Salon Jõgeval Tallinn-Tartu vahel muid Waxeleid ei ole, kõik pandav. Eriti kahju on muidugi Tartu vaksalist meie ülikoolipõlve, niisugusest tammpaigast. Küll see ükskord ka korda tehakse, aga see võtab aega, kuid noh, see see Riia vaksali alus ei ole antud juhul tähtis rohkem kui eluloolised. Oluline situatsioonis tuleb Vakselisse mees kellel on rohelise seljakotitäis raamatuid, mida ta hakkab ette lugema ja see tekitab niisuguse sega Vabaduse, ET moodustatakse komisjonid, moodustatakse isegi vastupropagandakomisjon, kes leiab, et, et kui me hakkame samas saalis teises kohas päris ametlikult midagi kõva häälega ette lugema äkisi peletab selle seljakotiga mees sealt ära. Ja kogu masinavärk pannakse tööle, kuni mees korraga kaob ja kogu seevastupropaganda on omadega kuivanud. Ühed kirjutavad sellest väitekirju. Novell lõpeb märkusega ja teised kirjutad seest, jutukogu situatsioon ongi. Ammendatud plaan raadiosaade, siis meil on õnnelik võimalus ka kuulata katkendit sellest novellist Raivo Adlase esituses aastast 1984 ja me kuulame siis seda päris alguslõiku, kui rohelise seljakotiga mees ilmub sinna jaamahoonesse. Mina kuulsin seda siis, kui ta eesti raadiost tuli ettekandele. Kohe kuulasin teda piltlikult öeldes, enne, kui ma jõudsin teda lugeda, sel ajal oli veel võimalik, et novell kantakse kõigeldete raadius. Jah, no see salvestus on nüüd natuke hilisemast ajast, aga kuulame siis veidi seda ja siis jätkame. Keskpäeval tuli jaama ooteruumi suurekasvuline mees. Tal oli lipp sees ja seljas luitunud ülikond. Ta sammus läbi istujate ridade ooteruumi kaugemasse nurka ning võttis seal seljast rohelise seljakotti pani selle maha räpasele parketile ning palus lähimalt pingilt inimesi istuda teise kohta. Ta vabaks jäänud pingi tirista nurka. Võttis seejärel seljakotist raamatu, ronis jalu, lib pingile ning hakkas valju hääle ja deklameeriva paatusega raamatut lugema, nii et see ooteruumis olijatelegi kuulda oleks. Algul panid veidrat lugejat tähele vaid lähima toon tajad. Nad vahtisid pingil seisjat ja kuulsid tahtmatult teksti. Mehe hääl oli nii tugev, et rahva sumine vaiksemat rettidel kandu seal üle terve saali ja kõik pidid meest kuulma. Kuid samas paisus sumin jälle oma korrapäratut seadust järgides ning mehe hääl mattus lärmi. Ooteruum elas oma tavalist elu, osa inimesi tuli rongilt, osal läks rongile läbi ooteruumi, vooris kogu aeg rahvast perroonile ja tagasi. Paljud rääkisid omavahel valjusti, žestikuleerisid, teised jooksid ähmi täis, ühe ukse juurest teise juurde. Pinkidel saali mõlemapoolses otsas olid end sisse seadnud pika aja ootajad. Mõni einetas, mõni püstitas last, mõni näkitses ajaviiteks sihvkasid, mõni magas. Publik oli rahvusvaheline. Prohvetiks nimetatud leiti meres müüsid elu läinud keskealised mammid, leiget solgivärvi, kohvi ja raudteesaiu, mis nädalaid ikka vormis, püsivad valjusti raamatut lugev mees oli ooteruumid tüdinud ilmelises tavalisuses häirivalt ebatavaline. Kuigi jõudeistujatel polnud midagi teha ning ootaja surnuks löömiseks kõlbas ka Pindil seise vete lugeja tunti ometi võõrastust, sest polnud harjutud, et jaama ooteruumis loetakse midagi valjusti ette. Samuti olid häiritud saalist läbi ruttavad inimesed. Peaaegu kõik püüdsid kuulatada, mis tähtsat siin ooteruumis praegu teada antakse. Mõni koguni seisatas hetkeks, kuid ruttas siis jälle edasi, sest loeti üsna tavalist ilukirjanduslikku teost oma väljamõeldud printside ja kangelastega, põnevate seiklustega ning lüüriliste või, või maagiliste kõrvalepõigetega, tundelise armastuse ja kangete kirgedega. Kohati oli ta igav, kohati vaimukas. Terve see maailm ja suurekasvulise mehe võimsat tenori ning võltsivõitu paatuse kaudu voolasid need maailmad ning kired sagiva või tuimalt istuva rahvahulga suvilasse. Ühtemoodi vaibusid siia raamatu suured tõed ja rängad valed. Maailma parandamine ja lohutuse illusoorsus. Kui ma nüüd lugesin uuesti üle selle novelli, siis ta tundus tõesti nii nagu me oleme ka varem rääkinud, et mõned kirjandusteosed on nagu üle aja ulatuvad, et tegelikult kuigi noh, ta on oma kontekstis ikkagi sellesse aega, kui meil oli siin, ütleme, totalitaarne võim ja kui ametnikkond tegutses pidevalt sellega, et ennast õigustada või näidata ennast noh, nagu öeldakse, ühiskonnale vajalikuna. Ma näen kogu selle raudteevalitsuse tegevust just sellest aspektist, eks ju, et meil on mingi häiriv tegur, kes ei mahusüsteemi, aga kui ta tuleb ja meie süsteemi nagu astuks sisse, tekib kahtlus, et võib-olla see ongi see progressiivne või edumeelne osa sellest, millega peavad need ametnikud kaasa minema. Et kuigi ta on selles oma konkreetses ajas, siis väga hästi võiks sellega tänasesse päeva ju üle tuua, tänane bürokraatia ju tegutseb täpselt samuti vabalt. Selles mõttes see Riia vaksali alus ja 60.-te aastate lõpp ei ole üldse määrav, vaid määrav on situatsiooni absurdsus. Aga siin tuleme siis nüüd absurdipoeetika juurde. Ma jagaksin absurdipoeetika kaheks. Üks tekib tõesti siis, kui situatsioon on ise täiesti äraspidine. Niisugune novell on Valtonil olemas ka hilisemast ajast. Seal Mustamäe armastus 1009 74 sai aastal 75 Tuglase novellipreemia ja käsitleb olukorda, kus mustamäel naise poolt kodust välja visatud mees, kes asub elama mustamäele üsna ootamatult hakkab aknast vaatama teisi inimesi ja näeb, et üle tänava vaatab omakorda teda või märkab teda aknast ja üks vanatüdruk. Ja nad hakkavad 11 vaatama, nii et tekib kiindumus ja kuigi nad üldse kokku ei saa, avastab naine vanatüdrukust lääne korraga, et ootab last. Laps sünnib. Peab seda last omaks, kuigi täitsa võimatu ja sa saad üle tänavalast teha. Ja ometigi selles novellis jälle mitte midagi loomuvastast, kui me rääkisime Mati Undi sügisball, siis me jätsime selle novellid kõrvale. Käsitlesime mustamäge hundi silmade läbi, aga on olemas ka Valtoni silmad ja see ongi rajatud, nagu öeldud, situatsioonile see, see absurd, mis samal ajal veenab, ent on ka teine pool. Jon kontrast, kontrast võrreldes sellega, mis toimub tavaliselt aastal 67 ilmus ühe niisuguse väga tavalise kirjamehe, nagu Ilmar sikke mäe pseudoromaan, Haanja pseudonoveldja pseudojutustus, selged silmad, klaasivabrikust, mille vahetusmeister joob nagu kõik teisedki, selle vahega, et tema kirjutab ka luuletusi, siis tal tekivad direktoriga pahandused. Siis tekib seal üks tootmisavar, ei selle avarii aitavad mitmed mehed ära parandada sedasama vahetusmeest juhtimisel. Kõik saavad kiita, direktor sellele vahetusmeistrile kiitust ei omistada, kõik astuvad kolleegi kaitseks välja. Lõpuks lapsele kiitusi ikkagi õiget elektrosaadetakse riigikontrolli tööle ja mees naudib jälle elu ja tal on selged silmad peas ja nii edasi seal tavaline proosa, puhas sotsialistlik realism, tahetakse sellele vastanduval. On Valtone absurd. Just nimelt niisugune. Et tal on endal ju tehase kogemus olemas. Et kõik ei ole nõnda, nagu näib et, et see, mida Sikema teeb, on tegelikult olukirjeldus, aga kogu psühholoogiline konflikt, see, mis on igas inimeses alati olemas, see jääb tal täiesti taju matta. Ajaviide. Selles mõttes on muidugi Walton palju lähedasem ka Tuglase läks, on, on just samamoodi lahutab selgelt nii-öelda reaalse elu niisuguse pragmaatilise poole sellest poliitilisest poolest ja ka Valtonil on. Kuigi ta kirjeldab üsna realistlikke olukordi, siis primaarne on ikkagi see kujund, mis sellest sünnib, ehk see on ikkagi novell oma sõna otseses mõttes. Aga nüüd vaatame asja teist külge, see on nimelt huumori gradatsiooni teiste sõnadega, nali on alati astendatud ja võib-olla meie praeguse aja viga ongi selles, et me ei oska teda õigesti asendada. Ma alustaksin seda kõigepealt huumorist nii-öelda piibu, mehe muigest, mis on olemas juba Filmanil. Aga 66. aastal esindas seda näiteks Erni krusteni jutustus vanavõruga mis ei ole radikas reaalne, kuid on humoristliku vaieldamatult. Huumori järgmiseks kõrgemaks astmeks võiks pidada seda, kui miski asi või keegi naljakas sõna aastas 65 ka täiesti olemas seal Voldemar Panso naljakas inimene uues trükis 2007, kui tema toob sisse panna ja Kassari maa jõngermann sest ta ei naera ega ilgu nende üle, vaid nad on naljakad, erinevad sellest, millega me oleme tavaliselt harjunud. Järgmine kraad on juba see, kui maailm on naeruväärt. 68.-st aastast pärineb August Sanga luuletus. Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei kolla. Ja seal on ka olemas viis värsipaar, millest üks pool kõlab järgmiselt. Ja natuke naeruväärt. Naeruväärsus võib tähendada üleolekut, aga võib tähendada ka seda, et ei, ei maksa kõike võtta surmtõsiselt. Groteski kõige parem näide on muidugi Gogoli revident. Koogol ei võinud teada Eesti talurahva grotesksusestega Arhrevideerimises suurt midagi. Kuid meil on ju praegu Gogoli revident ja kõik kohad täis. Libarevident on lausa paljudele kutsumus. Kas seal naine võetakse selle juures ära või mitte või võetakse võlgu? See, see on sekundaarne, aga libarevident on reaalsus koogol omal viisil nägi seda ette kandis koha välise jaja ülese tõlgenduse. Äärmuslikuks näiteks või ülimaks astmeks huumoriga traditsioonis võib pidada hüperpooli. Ma ei mõtle mitte seda matemaatilist poolt, mis on pöördvõrdelises sõltuvuse graafik. Mõtlen äärmuslikku liialdamist mitte ainult stilistika pinnal, vaid ka kui poeetilist võtet. Ja siin on hüperbool eesti luules olemas juba Jaakob Tammel nimelt tema valmissiga. Sest ei ole võimalik, et siga mõtleb. Ja ometigi. Jakob Tammesiga mõtleb väga, põhimõtteliselt radikaalselt, mis toit seal järata, kiisu käib välja külast välja, solki risusiga ei saa rääkida inimese keeles. Nojah, kirjanik räägib sea kaudu, ütleme nii, ongi hüperbool Changi liialdus liialdus. Aga kuhu sa nüüd, Valtoni paigutaksid selles reas? Ma paigutaksin ta. Nii naljakas kui see ka ei ole, kõikide nende gradatsiooniastmete vahel. Ega ta ei ilgu rohelise seljakotiga mehe üle. Ei, kaugel sellest, jah, ta pigem ilgub ametnike üle ehk jaamaülemale. Nii, aga see ei ole googli, rööviti. Ei, ta on tegelikult ju, ütleksin, mõtlev inimene, kes võib-olla nüüd hakkab aru saama, midagi muutub. Kas jah? Eks ta veidikene ole naeruväärne, aga teisest küljest, kuna see on ikkagi selgelt konstrueeritud situatsioon, siis ka need jaamaülemad ja ametnikud ja nad esindavad ikkagi mingisugust abstraktset ideed. Pruugi mine praegu ükskõik millisesse Eesti Vakselisse. Ainult mõnes on üldse värsked lehed müügil, aga raamatuletti ei ole neist üheski. Sa pead kogu aeg minema sinna oma raamatukogu. Kõige olulisemad olid minu jaoks selles novellis siiski koristajad sest nad esindavad nüüd tüüpi täiesti koristaja tüüpi, keda alati häirib see, kui nendel kuidagi tööd juurde tuleb. Aga kus on praegustes Vaksalites omaaegne posti miilits? Jah, ei tea, ma ei ole ammu Vaksalites käinud. Teiste sõnadega, valdkonna ei ole sugugi üheplaane linnapea, küll võib öelda, et see mudel, novell, aga sellel mudelil on erinevad parameetrid olenevalt sellest kas sa üldistada seda kõikidele Vakselitele või sa üldistad seda situatsioonile, kus üks mees teeb seda, mida ta tahab. Novellis on selgesti öeldud, et tekkisid ka kuulajad kes isegi naersid ja kui seljakotitäis raamatuid läbi hakati, otsast peale võeti juurde, aga ei tekkinud kordagi. Seda olukorda pole midagi lugeda. Lugeja kadus ära. Pugemist on küllalt. Jah, ainult, et kusagil ta ei viita sellele, mida ta ette luges. See pole ka oluline. Selle päästet tuletab toda aega meelde. Sel ajal oli veel tavaline, et tänavatel olid stendid, mille peale kleebiti värske ajaleht ja lugesid sealt. Muide, vihje siiski on minu meelest midagi keelatud seal ei olnud ju, kui see vastavad organid käisid ju kohal. See selgub jutu käigus, et, et parem on, kui seal midagi keelatut ei oleks, sellepärast et muidu hakke sellega veel jamama ja siis siis läheb asi täielikuks põrguks. Aga mitte ühtegi nimetust, mitte ühtegi autori nime, mitte midagi taolist. Jah, aga tulles ikkagi tagasi selle ajaloolise konteksti juurde, kus ta selle kirjutas, et see on selgelt oma aja olustikku ja ühiskondliku niisuguse noh, ütleme sellise surutise kajastus. Kuigi ta ka tänasel päeval mõjub, nagu me ütlesime aktuaalselt aga hoopis teistel põhjustel kui tollal tollal oli ta ikkagi selgelt nagu selle süsteemi vastu suunatud, sest ega siin näiteks kaheksat jaapanlanna, et sa ei saa ju ka kuidagi võtta nagu mingi mudel lina laiemas plaanis, ta on ikkagi saanud toimuda ainult selles konkreetses ühiskonnas ja selliste väärtushinnangute juures, kus eksju, mingi tuleb kõrgemalt korraldased, neid vaeseid Jaapan lannades, tantsijanna peab mööda mingit hirmsat tehaste vedama, eks ju, et see ei saa olla mingi niisugune suurem üldistus, ta on ikkagi väga selgelt seotud selle ajaga. See on selles mõttes vaieldav et tekib küsimus, kas me vaatame novelli või mistahes teost kui peatüki tervest pohhist või vastupidi käsitleme teda kui epohhi kontsentraati või on ka kolmas võimalus, et me lihtsalt muid tekste ei jõua ja haarata samavõrd, kui me haarame seda üht. Kui me paneme kuuekümnendad aastad ritta alates 60.-st kuni 71.-na siis mina käsitleksin huumoriajaloo vaatekohalt aega, nõnda et selle humoristliku inimesekäsitluse algatus tegelikult graafik Richard Kaljo aastal 1960 oma illustratsioonidega Shakespeari kogutud teoste neljandale köitele, kus olid sees komöödiad, nendest üks palju kära ei, millestki pärineb aastast 1600 ja kus Kaljo valinud illustratsiooniks kolm naervat naist Nõukogude Eesti raamatugraafikas sinnamaani naine ei naera, kui teda seal üldse on stangolhoosid, tar või pagan teab, kes ta ei naera. Või on ka võimalik, et ta on akt või lamav akt või pagan teab kes. Aga ta ei naera ja Kaljo teeb ja loob naerva naise ja sama epohhi. Viimaseks vaatuseks võis siin, eks võtaksin ma 71. aasta nelja mehe valikkogu närvitrükk mis ühelt poolt viib luule sisu täiesti absurdini, aga mis samal ajal on ka ühtlase traagilise absurdi manifest. Sest tolles närvitrükis on küllalt palju luulet, mis sisuliselt tegelikkust ma mõtlen, tolleaegsed tegelikkust tahab ehitada ja see ei saa olla kerge ülesanne. Nii siis ma tooksin epohhi mõistmiseks juurtega kujutava kunsti mis mõnel juhul on sünkroon ja kon geniaalne, mõnel juhul ei ole. Kui me vaatame aega laiemalt, siis 60.-te aastate eesti teaduses oli kõige tähtsam ikkagi matemaatiliste meetodite juurutamine väga mitmes valdkonnas kaasatud lingvistika kasutus, loodusteadused, majandusteadus ja kõik muu. Tekkis võimalus paljusid hüpoteese empiirilise sedastusi kontrollita, mis on matemaatika või muuseas sellel on ka nii kaheksa jaapanlanna kui ka rohelise seljakotiga mehe puhul oma alltekst. Walton suhtub matemaatika hüperpoliseerimisse äärmiselt skeptiliselt, kui ta, eks ole, nagu öeldud, leiab, et noh, hakati kirjutama väitekirju teemal, kes mees oli ja mis seljakoti sisuks, kuidas jaama töö on üldse korraldada. Kui sa rääkisid Valtonist humoristina ja sellest ajastust, siis me ei saaks päriselt mööda minna ka sellest, et ma olen ju kirjutanud stsenaarium Eesti kõigi aegade kõige populaarsemale filmile viimne reliikvia, mis on ju ka noh, tänasel päeval võib-olla isegi kõige tuntum Valtoni teos ma julgen niimoodi arvata. Aktiivne töö ja selle tõttu raskuspunkt oleks ikkagi lavastaja ja kaasautoritel nagu nendes Paul-Eerik Rummo, keegi pidi töötada. Tema sõnade lauludele ja oli Paul-Eerik. Nii et kui novell on ikkagi Walton enda kirjutatud, siis film on tehtud kamba peale, kui ta on õige, et kuskilt peab niisugune asi lahti minema ja kui stsenaarium on halb, siis sealt midagi head, ikkagi tuule, ent Walton oli seda õppinud ja see on tema tohutu voorus. Jah, ehkki tema ei kirjutanud, et põgene, vaba laps, vaid sellele kirjutas Paul-Eerik. Aga miks ma selle siia sisse tõin, sellepärast, et noh, kui sa tahtsid piiritleda seda perioodi Eesti kirjanduses või eesti kultuuris, siis noh, eks see on selle ajastu märk ja me teame, mis järgnes seitsmekümnendatel aastad ühiskonnas järgnes ikkagi stagnatsiooni süvenemine, mis lõpuks päädis siis ka 40 kirjaga, millele ka Walton on alla kirjutanud. Nii et noh, me ei saa päriselt kirjanduslikku loomingut. Kuigi ta on üle aja ulatuv, lahutada sellest keskkonnast või ühiskonnast, kus need kirjanikud, kes on selle kirjutanud, on elanud niisamuti, nagu me ei saa ka Tuglase puhul ei oleks saanud enam rääkida temast pärast sõda, samal kombel nagu enne sõda. Muidugi, see on see vahe, et Tuglas enne sõda oli Eesti vabariigikirjanik, pärast sõda oli ta okupeeritud eesti kirjanik ning kohanes ka ju ikkagi olukorraga. Seal väga ja vaieldav, sest Tuglas ei tõlkinud Nõukogude jaama. Tuglas tõlkis Tšehhovi, mis on vene klassika külje aegade tema tõlgitud on ju ka nii koomiline ja naljakas lugu nagu hobuse nimi mis andis tuge, seal pingutada, et leida vene hobusenimedel eestikeelset vastet, aga üles leidis. No me rääkisime ka Betti Alveri puhul sellest, et ta tegeles tõlkimisega, et, et siiski elus püsida, ellu jääda. Aga tulles nüüd ikkagi Valtoni juurde tagasi. Me oleme käsitlenud ainult ühte suhteliselt piiratud lõiku tema loomingust ja me teame, et Alton on pärast seda kirjutanud romaane lugematul arvul veel teoseid. Aga miks me just nüüd välja tõime selle perioodi, kui sa põhjendaksid veel meie kuulajatele ära, miks me rääkisime just rohelise seljakotiga mehest? Kuuekümnendad aastad on tihtipeale olnud tähistatud kui kassetipõlvkonna ajastu meie saate alltekstiks. Eesmärgiks on olnud näidata, et epo oli siiski rikkalikum kui ainult üks põlvkond ühes žanris ning teisest küljest, et on asju, mis ulatuvad sealt märksa kaugemale siiapoole. Jutt ei ole ju ainult Valtonest. Me rääkisime varem ka mats traalist, kes on 60.-te aastate põlvkonna üks liige. Me oleme rääkinud Hando Runneli-ist, Jaan Kaplinski. Aga mitmel teisel puhul ulatub see juur 60.-tesse aastatesse desse. Tähendab me oleme püüdnud paigutada toda epohhi, ütleme siis 22. poole üldisesse pilti ja lõppude lõpuks ka tellinud toona 60.-te aastate inimene pagulusest, me saame need veelgi juurde. Nii et see siis turistlik lähenemine, iga kirjanik oma ajas on kahtlemata vajalik. Aga on tavaline, et me loeme teost lugeja aja järgi ning need ajad tihtipeale ei lange kokku. Ent lugeja annab teosele aktuaalse tõlgenduse. Ta võib seda kontrollida, keegi teine võib arvata teisiti. Aga kui me jätame lugeja sellest aktuaalsest tõlgendust ilma siis on see tegelikult antidemokraatlik tekst peab lugejale pakkuma vabadust. Sul on kindlasti õigus, aga ma arvan, et paljusid tekste ei oleks ikkagi sündinud. Kui kuuekümnendatel. Nendel aastatel ei oleks siinses ühiskonnas teatav Kerge vabanemise tuuleõhk meist üle käinud. Kui oleks jätkunud viiekümnendad aastad, siis ma usun nii mõnedki neist kirjanikest ei oleks kirjanikena ennast positsioneerinud. See on võimalik, kui tal võimalik ka vastupidine seisukoht, teatav vabanemine algas ikkagi siis, kui küüditatud pääsesid Siberist tagasi. Ja kui tekkisid mingidki kontaktid Nõukogude Eestist väljaspoole mõtlen ennekõike Soome. Ja kui tekkisid ka mingisugusedki punktiivsed, suhtlemisvõimalused pagulastega. Me tõmbame siinkohal joone alla tänasele saatele, ma kordan kõigepealt meie küsimust, mis veebruarikuu jooksul on kuulajatele suunatud ja mille eest on meil auhinnaks Tõnu Õnnepalu arr, viimane raamat, paradiis, ja see küsimus kõlab nii. Friedebert Tuglase novell, Toome helbed, millest me eelmisel korral rääkisime, on siis 15 ja pool lehekülge pikk ja me küsime, kui kaua tal selle kirjutamiseks aega kulus. Selleks on olemas mitmeid allikaid, kus ta seda ise fikseerinud. Aga ma saan aru, et nüüd jätkame järgmisel korral natuke teises ajastus. Ja see õhk on siis meie järgmise saate teemaks. Saatides olid Peeter Olesk ja Mart Ummelas. Kirjandusel.