Tere, toimekad pärast lõunat eetrisse läheb keele sõnumi. Kuues saade. Olümpiamängud on avatud. Küllap paljud meie kuulajad jälgivad ka ajakirjanike kirjutisi olümpiamängudelt ning raadio- ja teleülekandeid sealtsamast. Olge siis tähelepanelikud ja pange kirja huvitavat kummalised või kentsakad, ütlused ja väljendid, mida ajakirjanikud edastavad. Saatke need meie keele sõnumi kommentaariumi rubriiki aadressil keelessonum punkte vikerraadiopunkti põnevamatele leid jättele, meie poolt varraku raamatuauhinnad. Ühtlasi kordan üleskutset kellelegi miksikule, kes 15. jaanuaril pakkus lounge'i vasteks sõna Lunge mille professor Martin Ehala valis esitatutest kõige paremaks. Miksikut ootab raamatuauhind miga valdari Sinuhe, egiptlane, värske eestikeelne tõlge Piret Salurilt. Kirjutage minu meiliaadressil Mart Tummelas ate Jäärärboee, et saaksime Teiega ühendust võtta. Tänases saates jätkame professor Martin Ehala juttu keele stiilitasandist kõrgest ja pidulikku stiilist, selliseni mis trükimusta eriti ei kannata. Ent saate keskne teema on täna ja ka mitmes saates edaspidi palju käsitletud ja vaieldud eesti keele uus ainekava, mis rakendub 2011. aasta sügisest lapsevanemail, aga ka pedagoogidel ja noortel endal on aeg hakata mõtlema selle peale juba nüüd. Täna on stuudios selle reformi üks eestvedajaid Kersti Lepajõe Tartu ülikoolist, kellega alustame juttu reformi lähtekohtadest ja põhjustest ning jõuame käsitleda ka konkreetsemalt muutusi. Aga jätkame seda juttu järgmisel nädalal. Kiile sõnum teie olete nüüd olnud nende uute ainekavade loomise juures vist üsna algusest peale. No see oleneb sellest, mida alguseks pidada, tegelikult on nende ainekavad uuendamisega tegeldud viimased seitse, kaheksa aastat külla ka selle viimase ainekava tegemise juures, mis nüüd seaduseks on sätestatud, selle juures olen ma küll algusest peale olnud. Ja, ja see on selline aastane tööprotsess olnud. Teil on siis üsna hea ettekujutus sellest, et miks oli vaja uuendada, näid ainekavasid. Me teame, et nii mõnedki meie õpetajad on pahased, et nii tihti meil uuendatakse õppekavasid üldse ja ja ainekavasid, et ei olegi sellist stabiilsuse aega, millest nüüdse viimatine muutus oli tingitud. Maailm muutub üldse väga kiiresti ja stabiilseid aegu pole vist üheski valdkonnas. Ja see tähendab ka seda, et kooliõpetus peab maailma muutumisele kuidagi pidi reageerima ja kindlasti peab ta reageerima oma õpetuse sisukam. On kõigile selge see, kuivõrd on interneti ja uue meediatulek maailma muutnud ja, ja kuivõrd on see muutnud ka koolilast, et meedia käitumist, suhtlust, kirjutamist, lugemist. See on väga teistsugune, kui see oli 15 20 aastat tagasi ja see oli üks põhjuseid, miks ainekava muuta on tarvis. Suuname oma saated suurelt jaolt lapsevanematele, eelkõige neile, kelle lapsed nüüd hakkavad uusi ainekavasid omandama nende järgi õppima. Et kui me nüüd mõtleme nende lapsevanemate peale, siis nii, nagu te ütlesite 15 20 aastat tagasi, kui nemad olid veel noored, et siis oli see keeleõpetus hoopis teistsugune ja vahepeal ta on ka muutunud. Et missugused on need kõige tõsisemad probleemid teie meelest praegu nendele uutele ainekavadele üleminekul, kas need on probleemid seoses õpetajate ümberõppimisega või lapsevanemate ümber eelmisega, sest ma saan aru, et nad on eelkõige suunatud ikkagi nendele uue aja lastele ja nende jaoks peaksid olema need uued ainekavad ju vastuvõetavad. Jah, muidugi, kooliõpetus ei saa lahus käia sellest, mis maailmas tegelikult on ja kui meil on juba üles kasvanud põlvkond, kes suurepäraselt toimib, virtuaalkeskkonnas kirjutab, loeb, mängib ja, ja mida veel siis kusagil peab saama kooliõpetus sellega kokku. Loomulikult, see ei tähenda seda, et koolis ei õpetata enam keelenormi või koolis õpetatakse ainult suhtlus internetiportaalides või midagi niisugust, unustatakse grammatika eiei Jeesus ära ja ei, ei kaugel sellest. Sellepärast et kool on siiski ainukene koht, kus keelenormi õpetatakse ja sellist ametlikku keelekasutust ja elikuga sooliste ametlikku keelekasutust. Aga lisaks sellele on palju muud veel. Ja kui arvata, et see ainekava on midagi eriliste ohud, siis tegelikult sa seda ei ole, sest selline tekstipõhine õpetaja Tahtmine oli sätestatud ka möödunud ainekavas, mis 2002.-ks aastaks valmis. Nii et tegelikult on see samm vanast ainekavast hädas ja mingisuguseid väga printsipiaalselt ja põhimõttelisi muutusi ei ole tegelikult uuesaja kaas. Kuulame ikkagi, mida ütlevad paljud õpetajad, emakeeleõpetajad, ka meedias avaldavad arvamust, kirjutavad artikleid siis nagu teatav hirm selle ees, mis toimuma hakkab. No ma arvan, et see hirm tuleneb tegelikult sellest, mida õpetaja iga päev koolis näeb, õpetaja näeb seda. Tegelik keele kasutamise oskus kirjakeeleoskus üha taandub, läheb kehvemaks. Ja, ja noh, need probleemid kanduvad ka ülikoolis ei ole mitte ainult üldhariduskooli probleem. Teine lugu on see, et õigekeelsus õige keelsuseks ainult kuidagi tuleb noorel inimesel see tekst kirjutada, mis talle vastavast suhtlussituatsioonist tarvilik kirjutada on. Et selline tekstiloomeoskus, tekstide lugemise oskus ja õigekeelsus käivad ikkagi käsikäes, et õigekeelsus pole asi iseeneses. Noor inimene omandab loomulikult keeleoskuse nende tekstide kaudu, milles ta iga päev elab ka ajakirjanduskeel on see, mis last kasvatab või ei kasvata Ta õigekeelsuse suunas. Nii et tegelikult praeguses maailmas keeleprobleeme jätkub küll ja veel meiega siin, Eesti rahvusringhäälingus oleme osalised selles muutuvas olukorras otse loomulikult kui see avaldub vaieldamatult mõju, missugust keelt kasutab meedia, missugused on suhtlussaate, et kas või needsamad otsesaated olgu need vabariigi kodanikud või, või mis muu või missugust keelt kirjutab mehed ja missugune on äripäeva või Postimehe või Päevalehe keelekasutusse, loomulikult võtab mõju lapsu, nendes tekstides elab ja tõsielusarjad ka otse loomulikult ja noh, seal on veel tõlkide subtiitrid ja, ja veel see võõrkeeli pilte ja eesti keele koostoime. Aga ma tahaksin Ikkagi tagasi tulla selle õpetajate küsimuse juurde, ma saan aru, et õpetajad peavad nüüd ikkagi läbima mingi täiendõpe, et olla valmis. Seda uut õppekava rakendama ka eesti keele oskus ja otse loomulikult õpetaja õpib ju kogu aeg, see ongi selline amet, kus eluaeg õpitakse ja, ja Tartu Ülikoolis oleme alustanud uute õpetaja täienduskoolituskavadega. Selle nädala kolmandik Päeval alustas professor Martin Ehala oma loengusarjaga uuest ainekavast ja selle õpetamisest ja need loengut filmitakse, neid on võimalik ülikooli kodulehelt pärast vaadata, sinna on kõike õpetajaid kuulama kutsutud. Aga noh, see on ainult üks tegevus, igasuguseid täienduskoolitusi ja ümberõppekavasid. Juba sellest semestrist alates oleme me ülikoolis alustamas ja alustanud. Ja lisaks sellele tuleb ju ka uued õppevahendid, kuued, õpikud välja töötada ja otse loomulikult ja noh, vähemalt gümnaasiumi osas on meil mõned teed ka, kuidas, kuidas seda teha võiks, aga õpikute kirjutamine on teadupärast kirjastuste pädevuses. Missuguseid autoreid Natalia Ilvad, keda nad autoritena näevad, kes neid koostöölepinguid täidavad? See on üsna ettearvamatu. Praegusel hetkel me teame, õpikuid kirjutavad väga erinevad inimesed. Jah, meil on ju vaba konkurents selles vallas, et ei ole nii, et on üks ja ainus selline piibel. Ja paralleelseid õpikukomplekt on väga mitmeid nii põhikooli kui gümnaasiumiosas ja vaevalt et nüüd õnnestub täiskomplekte 2011.-ks aastaks saada ka aegapidi. Kindlasti need õpikud valmivad, see on kooli huvi, see on õpetajate huvi, on tõenäoliselt ka kirjastajate huvi. Kui tulla nüüd veel kord selle all. Kus juurde tagasi te ütlesite, et te olete nüüd viimase aasta jooksul pühendunud sellele, palju neid inimesi on olnud üldse, kes on uute keele ma mõtlen siin eesti keele ja kirjanduse ainekavade ettevalmistamisega tegelenud. Meil on olnud erinevad töörühmad, põhikooli jaoks oli üks töörühm gümnaasiumi jaoks teine osa inimesi küll olid nendes töörühmades samad, see on kokku 16 17 inimest, kes sellega on töös olnud. Ja siis põhiliselt Tartu ülikoolist, ei mitt samavõrd ka Tallinna ülikoolist on olnud terve hulk tegevõpetajaid, kes oma praktilise kogemuse on toonud sinna töösse, nii et nii teoreetikuid kui praktikuid. Need teoreetikud on ka suuresti ikkagi praktikud, meil olnud kõik need õppejõud ja on ka ise õpetajakoolituses osalenud. Jaa, jaa. PÄEV õpetavad õpetajad, õpetajad seda ka jah. Nii et ei saa kuidagimoodi öelda, et oleks kusagil. Küll vaikselt. Uste taga vaikuses valminud ainekava. Ei, kaugel sellest, õpetajad on selles osalenud ja ainekava erinevad, tööversioonid on rippunud eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse kodulehekülgedel, nendega on võimalik tutvuda olnud, nende põhjal on võimalik olnud arvamust avaldada nii et kõik see on olnud avalik tegevus ja võib-olla et ainult lapsevanemalt ei ole küsitud. Küsitud tonni küsitleda kindlasti, aga kas nüüd lapsevanem iga kord selle õppesisu osas nii teeb kaasa rääkima, on omaette küsimus, küllap oma, eks ta peab hakkama, neid lapsed olid siis juhendama ja võib olla teinekord tegema tema eest, nagu me teame enamasti ikka me eeldame, et laps õpib ise ja vanema moraalne toetus on sealjuures me ei eelda seda, et vanem hakkab koolitükke tegema. No me kavatseme oma saates ka praktikult õpetajatelt küsida ja kindlasti ka neilt, kes on õpikuid ette valmistanud, siis veidikene kergitada seda, noh, ma ei ütle saladusekatet, aga ikkagi uue asja pealt, sellist võib-olla teadmatuse loori, aga me üritame seda ja natukene hakata juba tegema siin Kersti Lepajõega nimelt räägime siis sellest, mis on need põhilised muutused, mis rakenduvad järk-järgult, alates 2011. aasta sügisest. No põhiline vist on see, et see õppeaine kirjeldus on märksa tänapäev, labasem ja avaram ja rõhutab sellist suulise ja kirjaliku suhtluse ja tekstiloome rolli. Ja see tähendab seda, et õigekeelsus on siiski selline rakenduslik oskus. See on kirjakeele normi õpetamine. Aga sealsamas õpetatakse ka seda, kuidas ka eelvarieerub erinevates suhtlussituatsioonides, kes kuidas õpetajaga räägitakse ühte keelt ja sõbrad omavahel hoopis teist ja kuidas suhelda ametlikult või kuidas suhelda isiklikus, suhtluses, tööelus ja nii edasi, nii et tegelikult on laiemas plaanis ikkagi sellise toimetuleku oskuse õpetamisega, et inimese laps saaks hakkama erinevates suhtlussituatsioonides, kus ta keelt kasutab, olgu see suuline või kirjalik suhtlus. Kas Aabitseb alles ikka muidugi. Nii et kui laps läheb kooli, siis ikka esimene raamat on tal aabits otse loomulikult ma ei kujuta seda kuidagi, oli teistmoodi, et jah, aga nagu me teame, ka neid aabitsaid on läbi aastate muutunud kas on ka seal vaja uut aabitsat, kuidas teile tundub või on sellised aabitsat rahuldavad? Ma ei ole nüüd pädev kaasa rääkima just nendes aabitsat sisus ja uuendustes, aga meil on nii palju paralleelseid aabitsaid ja missuguse õpetaja valib või see on paljuski õpetaja kompetentsusest ja huvidest ja töökogemusest lähtuv. Ma saan aru, et algtasemel jäävad ikka keel ja kirjandus seotuks omavahel ja keel ja kirjandus on ikkagi üks õppeaine emakeel kuni mitmenda viiendast klassist alates on keel ja kirjandus eraldi õppeained. No kui me nüüd alustaksime, vaataksime just seda algtaset, et mis seal nagu võiks muutuda teie nägemuse järgi keeleõpetuses või jääb see suurelt jaolt seniseks, nagu olnud suurelt jaolt jääb see ikkagi seniseks, sellepärast algõpetuses tuleb kätte saadasse sama tähtede ja lugemise ja kirjutamise algoskused ja nii edasi ja nii edasi ka jutustamine ja kuulamine ja pildi järgi kõnelemine ja kõik sellised oskused. Kui laps tuleb kooli puhta lehena, et tal ei ole enne lugemis oskust, rääkimata kirjutamisoskuses, siis see ei ole takistuseks. Ei ole takistuseks. Ta oli, õpetab lapse lugema, otse loomulikult õpetav kool lapselukke kirjutama, aga me teame, et siiski üsna paljud lapsed Te viitasite on ju interneti kaudu juba omandanud kindlasti võib-olla isegi inglise keele algeid. Ja nii edasi, et kas see kuidagi ka püütakse nagu ühtlustada esimeste aastate jooksul seda õpetamise taset, et kui on väga erineva taustaga lapsed, meie lapsed tulevadki tegelikult kooli väga erinevate oskustega, erineva ettevalmistuse tasemega on neid lapsi, kes oskavad väga hästi lugeda, kirjutada, ja, ja on neid, kes tõesti teevad esimesi samme, neid viimaseid on küll, jääb üha vähemaks, vähemaks aga noh, enam-vähem, algõpetuse lõpuks peaks pilt ühtlustama, kuigi last lapsendada arenevad aga erineva kiirusega, laste võimed on väga erinevad. Et me ei saa nüüd eeldada, et kolmanda, neljanda klassi lõpus oleks kõigil päris üks tase või seda ei saavuta kunagi, ei saavuta seda ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpuks, et kõik saaksid ühtmoodi asjadest aru, et seal on alati ikkagi individuaalsed erinevused, mis tulevad, näevad tõenäoliselt võimekusest tulenevat õpihuvist ja motivatsioonist ja nii edasi ja nii edasi. Ikkagi kedagi peab nagu järele aitama, aga see ei tähenda, et need, kellel on juba need oskused, et need siis jäävad niisama laisklema sinna klass või ei ongi see hea. Ta ja töö, kui ta leiab andekale vastavaid ülesandeid ja kehvemat järele aitab ja, ja et kõigil oleks huvitav ja piisavalt põnevust ja pinget pakkuv õpetaja. Meil on stuudios professor Martin Ehala ja me veebruarikuus räägime oma saadetes keele stiili tasanditest. Kui me räägime eesti keeles, siis eesti keel on ühtlasi mana, öeldakse, et seda on siinsel alal kasutatud tuhandeid aastaid kuid teisalt, ütleme kirjakeelena kultuurkeelena on ta ikkagi üsna noor, nii et kas see kultuurgi keelena toimimine mõjutab ka stiilitasandit, kas neid tuleb siis rohkem, kui keel on aktiivses suhtluses muu maailmaga, vahendab võõrkeelset kirjandust, loob terminoloogiat? Arvata võib seda, et mida rohkemates suhtlusvaldkondades keel kasutusel on, seda rohkem erinevaid väljendusvahendeid tekib sellinegi keel, mida kasutatakse ainult suuliselt ja ainult noh, nii-öelda igapäevase suhtlemise valdkonnas jääb paratamatult teatud mõttes vaesemaks erinevate stiilisõnade suhtes. Ka seegi keele, mille kasutajaskond on sotsiaalselt väga ühe sarnased, kus puudub nii-öelda oma maadel, kus puuduv oma lumpen erinevat tüüpi kurjategijad siis erinevat tüüpi ametid, suunfid. Et sellise keele sõnavara on ka seetõttu vaesem, et inimesed on ühesugused ja, ja väljendavad kogu aeg samade asjade kohta samu, samal viisil neid, kui keeles on väga palju erinevaid selliseid suhtlejate allrühmi, siis nemad kujundavad välja oma keele ja tänu sellele kujunenud osa sõnu kõrgstiilseks, mida kasutavad, noh, tõesti väga haritud ja väga kõrge positsiooniga inimesed. Osa on selliseid neutraalseid igapäeva kasutuses ja osa on siis sellised, mida, mida haritud inimene iialgi suhu ei võta. Ja kas on võib-olla ainult Wiedemanni sõnaraamatus, nagu meie teeme? Ivani sõnaraamatus on ainult need sõnad, mida kasutatakse või vähemalt mida keegi on kunagi kasutanud. Ega Wiedemanni ise sinna ise sõnu armastataks nii-öelda, et seal on ka need robot. Internetis, võib praegu leida kõik ropud sõnad ka üles otsingumootoriga, kui on kahtlusi, kas on selline ropp sõna olemas või pange Google'isse sisse ja vaadake, kas on või ei ole? Jah, kui neil julgust on. Aga siis sellest võib tõesti järeldada seda, et tõepoolest, mida rohkem keel on suhtluses, selle keele kõnelejad, keele kandjad on suhtluses, seda rohkem, sinna tekib ka stiilitasandil. Mida erinevad keskkonnad on suhtluse jaoks, seda erinevaid stiile tekib. Nii et noh, kasvõi ütleme seda et piibel ja piibli sõnavara omandab mingi kindla stiili varjundi, eks ole, kirikukeel omandab ühe eesti kirikukeele kirikukeele erinevas üldkeelest on nii väike, et on vaja võib-olla ainult mõningaid väljendit, mida võib siis kasutada, millel on nagu selge kiriklik tähendus näiteks vene keele vana vana kirikuslaavi keelest on tulnud väga suur hulk sõnu mis on just nimelt selle kontekstiga seoses oma mingit väga spetsiifilist tähendusnüanssi. Ja kõik sellised kihistused, kui neid tekib keele ajaloo jooksul järjest juurde, kõik need rikastavad sõnavara, sa võid ühe sama asja väljendamiseks valida väga erinevaid sõnu ja kõigil neil on mingi väikse nüansi poolest erinev tähendus. Vot suured kirjanikud, hästi palju neid, selliseid erinevaid sünonüüme, tavalised kasutajad tunnevad veidi vähem ja niidan. Kuigi öeldakse, et inglise keele sõnastikes on miljoneid sõnu, aga Eestis ka seletamas sõnaraamatus on neid märksa vähem. Millest see tuleneb? Üks võimalus võibki olla see, et kui palju valdkondi on, on kasutusel ja selge on see, et inglise keel on kasutusel igal pool, kus, kus keel keelt üldse kasutatakse, ütleme nii, eesti keeles on valdkondi, kus puudub nii-öelda suhtlejaid, kes eesti keeles sellest või teisest asjast räägivad, ütleme ma ei tea, kas tuumafüüsika on see või küllap on selliseid valdkondi. Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ühes keeles on rohkem teises ja teine on see ajalooline põhjus. Et kui keele kirjapandud ajalugu on üle 1000 aasta, siis selle 1000 aasta jooksul koguneb sõnu erinevate tähendusvarjunditega sõnu, mis on arhailised, mis on vähem arhailised eesti keele kirja pandud. Nii-öelda ajalugu ei ole 1000 aastat on, on pool sellest ja selle poolest ka esimene pool on suhteliselt hõre, nii et et see on ka põhjus, miks, miks võib-olla sõnavara ei ole nii nii suur, kui on inglise keeles näiteks. Et meil niisuguseid kirjakeelseid arhailisi sõnu on suhteliselt vähe, võib-olla murdekeelseid on küll palju. Murdeid on veel olnud. Sõnaraamatut vaadata, siis see on ikka väga suurvaramu. Nii et neid sõnu on ja teine asi, küsimus, võib-olla, seega, kui palju sõnu on võetud vaevaks sõnaraamatusse panna, et seletav sõnaraamat võiks olla ju, võib olla poole paksem kui kõik need sõnad, mis murdesõnaraamatus on, oleks jõudnud seletavat sõnaraamatusse. Nii et võib olla üks põhjus, võib olla see, et, et lihtsalt mõned asjad on erinevatesse sõnaraamatutesse pandud ja ei kajastu ühes suures. Nii et tegelikult mul on väga raske hinnata, kui, kui suur on eesti keele sõnavara kui keele sõnavara nii võrreldes mõne teise keele sõnavaraga. Et see on, seda peaks teadma või võiksid vastata leksiko loogid, aga mina niimoodi peast ei, ei suuda seda hinnata. Millele ma viitasin seoses võrdlusega inglise keelega? Me teame, Shakespeare'i loomingut on tõlgitud ma praktiliselt kõik ka eesti keelde, samal ajal me teame, millal elas Shakespeare, missugust inglise keelt tema kasutas. Aga meie tõlked Georg Meri tõlkijad on ju täiesti eestikeelsed, et kas, kas ta on nüüd kasutanud samasuguse stiilitasandi keelt või on sellise tõlkimise puhul ka pidanud tegema mööndusi? Ma arva, et tõlkija eesmärk ja ma usun, et kõik tõlkijad püüavadki seda teha on anda edasi tekst kogunema stiililises rikkuses. Kui palju seal tuleb mööndusi teha, seda täpselt ei tea, aga päris kindlasti mingisuguseid mööndusi tuleb ühest keelest teise tõlkimisel ikkagi teha. Sest lihtsalt keelte ka nagu grammatilised süsteemid on erinevad. Ma võin tuua kasvõi sellise väikese näite, millega puutusid kokku piiblitõlkijad, kes hakkasid ühte indiaanikeelde piiblit tõlkima ja jäid hätta selle koha peal, kus räägiti sellest, kuidas Jeesus kõndis vee peal. Ja põhjus, miks nad hätta jäid, olid selles, et selles indiaani keeles on vaja keele enda, sest süsteemi nõuete tõttu alati väljendada, kas mingit tegevust teostatakse esimest korda või on seda varem ka juba tehtud. Kuna piiblis ei olnud sõnagi öeldud selle kohta, kas Jeesus oli ka varem vee peal käinud harrastas seda või mitte, siis tekkis kohe küsimus, kuidas tõlkida, kas tõlkida nii, et selles piiblitõlkes on öeldud, et ja nüüd esimest korda Jeesus kõndis vee peal, noh, lihtsalt keelesüsteemi või tõlkida, nii et Jeesus jälle kõndis vee peal ja see on tõsine küsimus, sellised küsimused on tõlkimisel alati kerkivad üles ühes või teises kohas. Ja tõlkija asi ongi leida see, see optimaalne lahendus. Sõja lõpuks võiks naljaga pooleks öelda, et et piiblil on selles mõttes vedanud, et see tegevus ei toimu kuskil Arktikas, sest kui raske oleks eskimokeelde ümber panna, teades, kui palju erinevaid harjunud teid on lumel. Jah, ja siin on üks koht, kus siis ilmselt tuleb nagu majandusteha. Kui eskimo keeles on 10 erinevat sõna lume jaoks, siis on kaks võimalust, kas tõlkida nii, et see mitme sõnaga, sest alati on võimalik mitme sõnaga väljendada öelda pehme kohev lumi või jäine lumi. Ja samas kui eskimo keeles on üks ala, niiet tõlkida ühte mõistet teise keelde mingi definitsiooni kaod on alati võimalik, nii et kui sõna jätku, siis ümber öelda on võimalik kõike, mida inimmõte on võimeline mõtlema, seda on võimalik kuidagi väljendada. Mõnes keeles on üks sõna, mõnes keeles väljendatakse sama asja lausega võib-olla isegi pikema tekstilõiguga. No niisuguse optimistliku noodi peal me täna lõpetamegi tuletame meelde, et Martin Ehala keele jutu kordus on eetris järgmisel reedel huvitaja saates. Niisiis veel kord meenutame lugupeetud miksik, kes saatsite 15. jaanuaril oma ettepaneku uue sõna Lunge kohta, võtke palun ühendust keele sõnumi toimetajaga aadressil Mart Tummelas, et ära et saaksime teile raamatu kätte toimetada. Ja meie järgmine kuulaja võistlus on neile, kes jälgivad alanud Vancouveri taliolümpiamängude ülekandeid raadiost ja televisioonist ja miks mitte ka ajalehe reportaaže ning leiavad sealt keeleliselt huvitavaid väljendeid. Saatke neid meile kommentaariumi vahendusel meie kodulehelt keele sõnum, punkt vikerraadio poee või siis tavapostiga aadressil keele sõnum vikerraadio Kreutzwaldi 14 üks null üks kaks neli Tallinn. Ootame niisiis selliseid väljendeid, millel võib olla kas ebatäpne, koomiline võiga, vildakas tähendus või hoopis väga tabavaid või uuenduslikke ütlusi, millega reporterid hakkama saavad. Ühele kirjutajatest taas väärtuslik auhinnaraamat kirjastuselt Varrak. Oleme saanud ka pisut hilinenud, huvitava ettepaneku sõna- vastega loomsile. Tsiteerin. Olen üsna püsiv keele sõnumi kuulaja ja pean saatest vägagi lugu. Kahjuks jäin saatejuhile kirjutamisega pisut hiljaks, aga mõtisklesin ka selle lounge'i üle ja pakun lisaks Sohvikule või Lungele kaalumiseks ka Oleski. Olesk tuleneb tegusõnast Olesklema, mis on pigem neutraalne kui halvustav. Oleskla oleks ka mõeldav, aga liiga pikk ja kohmakas. Eelistaksin ise just Veskit. Näiteks tulge Oleskisse aega parajaks tegema või lähme vaatame, kas Oleskis on värskeid ajalehti. Parimate tervitustega ja allakirjutanud ei keegi muu kui lugupeetud Trivimi Velliste. Või teine meie truu kuulaja ajaloo uurija Mart Arold, kes pakub enda poolt huvitavaid tähelepanekuid lastekeelest. Jälle tsiteerin. Kunagi küsis mu oma sõnul poole viieaastane poisipõnn. Tartused. Isa, kas me läheme üle kõnnisilla või ülesõidusilla? Eneselegi teadmata lisasse noor eesti mees oma emakeelele ühes lauses kaks uut sõna. Lapseloogika oli rabavalt lihtne ja samas ka ülimalt geniaalne. Kui on olemas kõnnitee, siis on olemas ka kõnnisild, kui on olemas sõidutee, siis on olemas, kas sõidusild? Helju Vals soovitas neid sõnuga Edasis, kuid käibele neid ei läinud, isegi mitte selles lehes. Ikka kirjutati kohmakalt jalakäijate sillast ja transpordisillast seda viimast nüüd asendamas autosild. Kui olla punktuaale, siis sõidavad sõidusillal ka muud sõidukid peale autode, näiteks bussid. Ehk tasuks neid sõnu avalikustada, kirjutab siis Mart Arold Väikse lisandina seda, et sama mehehakatis tahtis teada, et isa, kas sa seda aega ka mäletad, kui maakera veel tuline oli? Ise küll midagi nii andekat välja ei mõtleks ja lõpuks meenutab ta veel üht mehe hakatise mõtet. Kevad on tulemas ning varsti laulavad puu otsas kuld, nokukesed. Nagu see noor keelemees omal ajal neid laulvaid sell. Aitäh nende väga värvikate kirjade eest, kirjutage meile ja lähetage uusi toredaid ideid ja ettepanekuid keele teemal kodulehekeele sõnum punkt vikerraadio vahendusel. Iga saate materjalid jäävad seal lugemiseks ja kuulamiseks sarja algusest peale tänaseni või saatke oma Kiri otse toimetuse aadressil keeles anum. Kreutzwaldi 14 101 24, Tallinn. Järgmisel laupäeval jätkame eesti keele ainekavade reformi teemal ning vajame Martin Ehala ka eesti keele eri stiilitasandeid. Saate tõid teieni toimetaja Mart Ummelas, režissöör maris Tombak kuulamiseni.