Umbes siinkohal tõstis sama laulu soolonumbrina esitanud Vöödi vuster käed klaveri klahvi. Tõlkija ütles Schulz jah, söör. Endale vusteri kammerteener tegeles parajasti härra rõivastega. Siis arvas Vöödi. Kas laule ei kõlaks paremini, kui sa laulaksid koos minuga seda haudi voodikohta. Väga hea, söör, vastas kõike näinud Charles, kelle näole laskus vaikselt õige tilluke kannatav ilme. Edasi läks laul umbes nii. Kolib Vöödi taas käed klahvidele. Tõesti, see teadlase Charles võiks antud juhul söörist iga fraasidega loobuda ja siis viisid nad laulu kahekesi kangelasi. Meie ei kuulnud küll siivseia Uusterid, vaid käkelu või kes on selle miiniloo autor ja kõlab väga tõenäoliselt palju paremini. Aga kui suur töö tehtud ehk laul lauldud sai, otsustas Vöödi oma klubisse minna. Tiptop, ülikonnas, kaabu, kindad, jalutuskepp ja lill nööpaugus. Kui ma õigesti mäletan, oli see Rounci klubi ja kogu stseen on pärit hinnatud armastatud briti kirjaniku volfram Grelvel, Uuthausi žeewsi ja vusteri lugudest. Tänu ja siin on oluline see, et läks oma klubisse see endale, nende klubide on Inglismaale olulised paigad olnud natuke nagu teised kodud ja on olnud ka ülem ja kammerteenrite klubisid. Ühte sellisesse kuulus näiteks ka sees. Kuid kõige vanem peenem, prestiižikas, privaatsem, ainulaadse ja valivam džentelmen ide klubi Londonis on vaiks Vaiti klubi ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. No teadagi, mis ootas pöördivoosteritama klubis, kuhu ta heatujuliselt käsi hõõrudes sisse astus. Hulk temasarnaseid, jõude, elavaid noori, džentelmeni, kes tegid kehalisi harjutusi, ajasid 11 mööda klubiruum, et aga kandsid kukil, loopisid suplitega. Kokkuvõttes käis lärmakas ja üleüldine intelligentne ajaviitmine, sest kuidagi peab ju selle päeva õhtusse saama teinekord mängitega kaarte või pillutinooli seinal rippuvat märklauda. Ega vaimukas ja fantaasiarikas kirjanik luud Hous vist suurte liialdanudki. Vöödi vusteri sarnastel mitte, kuigi hariturloodritel polnudki möödunud sajandi 30.-te Inglismaal ilmselt suurt midagi teha. Hulk vanemaid sugulasi oli nende elatise eest hoolt kandmas. Loovad katsidendise, õigemini kaitsesid neid kammerteenrid. Küllap oli päriseluski olemas enam-vähem samasuguseid noorhärrade klubisid. Kuid oli ka teistsuguseid. On ju loetud soliidsetest stiilsetest traditsioon krooniliste nahktugitoolide ja kaminatega härrasklubidest, mille liikmeteks võisid saada vaid kõrgestisündinud soliidsed džentelmenid. Ahvid ja nii edasi. Sügavas vaikuses istuti siin pikki tunde oma tugitoolides. Aeti juttu, loeti lehti, võidukutin, Isamaa teenrid liikusid hääletult oma kandikutega hämaras ruumis ringi ning peatusid teinekord mõne Kusjuures et kuulatada, kas ta ikka veel hingab? Nii saime kaks äärmuslikku pilte briti härrasmeeste klubidest, millest kõige prestiižrikkamad on alati Londonis asunud. Džentelmen ide klubi põhimõte on üpris lihtne. See on Paikus üks härrasmees iga kell koos oma taolistega kaarte mängida või klaasi tõsta saab, kartmata, et naine või lapsed või kohustused teda sealjuures häirida võiksid. Kuid on ka selliseid klubisid, kus poliitilisi vaidlusi on peetud liite sõlmitud ning otsuseid vastu võetud. On teada, et esimesed traditsioonilised džentelmenid klubil lodja Londonis juba seitsmeteistkümnendal sajandil varastes klubides olid mängud tähtsal kohal sest noil aegadel oli selline tegevus ametlikult keelatud. Kaardid, seltskondlikud, mängud ja kihlveod olnud eriti hinnatud ajaviide ja enamus varasemate klubide liikmetest olid aristokraadid. Rasked ajad vanal Inglismaal vaheldusid küllap ka parimatega, sest näiteks 19.-ks sajandiks oli härrasmeeste klubide arv kõvasti kasvanud ja nendesse kuulumist said endale lubada ka nii-öelda lihtinimesed kes jõukuse ja hariduse läbi džentelmenid katusesse olid jõudnud. Igal sentrimenil lihtsalt pidi oma klubi olema ning selle liikmeid ühendasid sarnased huvid, hasart, mängud, võiduajamised, sport, kirjandus, kunstjalad, poliitika, äri või kaubandus. Kuid muidugi jäi alles ka klubisid, mis äri ja rahameestele suletuks jäid. Rahast kui iseenesestmõistetavust asjast ju ometigi ei kõnelda, see pole lihtsalt väärikas soontes aristokraatlik veri voolab õige pea hakati klubides jookidega, valega, lõunaid ja õhtusööke pakkuma iseendale menüüd, võisid seal sporti teha ning ööbida kui vaja ja nagu hulkuma sajandeid vanu traditsioone, nii elab ka britid, džentelmenid, klubide ajalooline traditsioon tänase päevani edasi, rohkem ilmselt ikka kõrgklassile ja kõige kõrgemale. Prints Charles on näiteks Vaithi klubi liige ja Vaids. See on klassika. Klassikaga ei muutu, niisiis White'i džentelmen ide klubi on oma algusaegadest tänase päevani välja põhimõtteliselt samaks jäänud isenesest. Ta on selle liikmed vaid mehed, enamuses aristokraadid, etikett on siin äärmiselt oluline ja rahateema on tabu. Vaiti klõbi on filmidesse ja kirjandusse jõudnud ja üldise arvamuse kohaselt on see kõige aristokraatia konsentalmenide klubi Inglismaal, nagu ka kõige vanem Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul otsustas itaallane frantšeskab Janco kodumaad vahetada ja saabus Londonisse. Siin sai temast iseenesestmõistetavalt Francis vait. 1693 minister vaip Chester Philly tänaval, asutuse, mis sai nimeks Missis Vaiti šokolaadimajaproua, vaid pakkus siin klientidele kuuma šokolaadi sokolaadi, maiust, aga šokolaad olnud nõelaegadel nii eriline ja kallis luksus et seda võisid vaid varakad inimesed endale lubada. Kuningas Charles teise ajal kogunes šokolaadimajadesse juba Londoni eliit. Et magusa suupiste kõrval ka poliitika üle vaielda. Vaids siiski esimene šokolaadimaja, millest pikapeale moodne ja austatud džentelmenid klubi välja kujunes. Proua, vaid seal oli veel ka kõrvaläri, lisaks šokolaadi, lemmista pileteid Trjöörilaini teatrisse ja kuninglikku teatrisse. Šokolaad oli nimelt väga kallis ja selle hankimiseks oli lisatulu vaja. Aastal 1755 oli Vaids juba džentelmenid klubi ning kolinud Sandžeim Streetile. Sanshomsi piirkond laiub otse Londoni südames pikkadilist lõuna pool. Teine osa sai moodsaks elamispaigaks pärast seda, kui kuningas Henry kaheksas siia 1500 kolmekümnendatel Sanžeemsi palee ehitas. Kunagi oli siinsamas seisnud Sanžeems Lessi rajatud pidalitõbiste haigla. Umbes 300 aasta jooksul kuulus sajanšeimsi palee Londoni tähtsaimate kuninglike residentide hulka. Praegu kasutavad seda prints Charles ja teisedki kuningliku perekonna liikmed ning otsese Anžeemsi paleest põhja pool seisab Spencer hos Spenceri perekonna residents, mille ehitas 1766. aastal üks printsess Diana esiisadest. Juba seitsmeteistkümnenda pandi lõpuks oli Sanšeimsi piirkond Londoni kõrgklassi hulgas eriti hinnatud elupaigaks saanud tänava ja sellega ristuva pika poolmooli äärde. Teate kohvikuid, mis said kõrgklassi härrasmeeste kohtumispaikadeks ning paljudest sellistest kujunesid hiljem välja prestiižikas džentelmeni deklubid, kus tollest ajalehtedes kerides valitsenud naudingud, kalandsus ja hea ajaviide. Ajaloost on teada, et aastal 1673 andnud saanud Orbani graaf kolonel Edward Williersile rendile kuus väikest Assange'i tänava ääres 1674 laskis ja nende asemele väga uhke fassaadiga kivimaja ehitada aastakümnete jooksul käinud hoone käest kätte käed tunud ikaga Slordidele, hertsogit, tele või paranettidele. Kuni lõpuks 1755 ostis selle Sanžeemsi tänava kõige kallima hoone tollane Vaidsi omanik Robert aastasar. Umbkaudu samal ajal seal saigi proua White'i šokolaadimaiast Londoni esimene džentelmen, ide klubi, mis õige pea hasartmängude kohana tuntuks sai. Aga mitte kauaks. Seal hakkasid koos käima vaid kõrgest soost rikkad härrasmehed, kes harrastasid muudki kui lihtrahvakaardimänge. Sajandite jooksul onu AIDS-i klubihoonet teadagi, kõvasti renoveeritud ja rekonstrueeritud, nii et ta seisab oma kohal kui üks klassikaline ja imposantne Londoni maja. Kolmekorruselise fassaadi kõrget kesko, sahtli lendavad sambad kahel pool keskmist ümara kaarelist akent seisavad kaksiksambad ja see aken ongi esiletõstmist väärt. Tänavakorruse kohal läbib kogu fassaadi, palus traadiga piiratud rõdu. Väga kõrge ja piduliku põhikorruse kõrgete akende kohal on sein kaunistatud uhkete ornamentidega. Järgmiste nelinurksete akende kohal on need ümarad, keskmise jää, tähtsa kaarakna kohal seisab aga nelinurkne friis. Veel kõrgemale vaadates leiab silm valustraadi ja väiksemate nelinurksete akenderea. Heledat klubihoonet eraldab tänavast Londonile nii tüüpiline must sepisrauast aed. Peaukseks viivat treppi äärestavad kaunid sepislaternad heledate sammaste otsas. Oleksin üpris rahul, kui saaksin ühel udusel päeval Londoni linnas vaeti peene džentelmeni ide klubi Impasantsest uksest sisse astuda, kuid see kohe päris kindlasti ei sobi. Ajaloos pole märget ühegi naisterahva jalg üle selle läve astunud oleks kuigi kindel, ei saa milleski olla, tuleb siis pöörduda kasina kirjeldusega selle härras või siseruumide kohta. Aeg on kindlasti siingi üht-teist muutnud, kuid ajatu klassikaline stiil elab edasi nagu vana hea Inglismaa traditsioonidki vägevad kaunistatud mahagonipuust, uksed, trepi käsipuid toetavat sepisrauast, palustraadid, marmor, oinad kõigis ruumides, mõned rokokoostiilis, pilastreitz sambaid ja friise leidub ka siseruumides ja siis see kuulus ümarga aken põhikorrusel otse kõrge teise korruse keskmise kaarakna allaken, mis moodustab suure väljapoole kaarduva nishi. Et selle akna all seisev laud alati reserveeritud klubi kõige austust väärivamatele liikmetele ning sellest sai lausa prominentsuste sümbol. Ja on teada, et aastaid ilmus oma sõpradega vaid selle laua tagamees, kelle nimi oli George mõrayen rammal ja keda kutsuti vrammal. Televisioonile võib ju kõik üks rock n roll alla, kuid ekstravagantse testrõivastest pohvis valgest kaelasidemest ja stiilsetest autodest lauldes nimetab taga võbrammeli kelle ellu autot küll ei kuulunud. 1778 kuni 1840 elas Rammul just parajasti Regendi aegses Londonis. On oma siis 18.-st sajandist Suurbritannia ühendatud kuningriiki valitseb George, kolmas oli ta tõepoolest hull. Tõepoolest, ajaloolased on leidnud George kolmas põdes päriliku vaimuhaigust meeltesegadushoogude ajal pallute sugugi võimeline oma kuninga kohuseid täitma. Ega riigi valitsus parlament ei olnudki kuigi õnnelikud selle üle. Tõenäoliselt pidi asevalitseja regent üks kord kuningat asendama hakkama ning vana kuninga surma korral isevalitsejaks saama sest asevalitseja ehkregendi troonile pidi traditsiooni kohaselt istuma ikka kuninga vanim poeg, tema kuninglik regus, Walesi prints, 1762. aastal sündinud George, kastas Frederick ja mingis mõttes polnud seega käbi kännust kuigi kaugele kukkunud. Walesi prints Joos armastas ilusat elu, mis tähendas tema jaoks luksust kuni priiskamiseni pidevaid pidusid, liiderlikkus ja vall, kus hästi süüa antakse. Umbes kolmekümneselt palunud Walesi prints juba 111 kilo ja pealegi mõeldud tema korsettide vööümbermõõduks üks meeter ja 27 sentimeetrit. Legendi ajastu kestis Inglismaal umbkaudu 1790 kuni 1820 muna tänavatega Londoni jaoks tähendas see uut, laia sammastikuga ääristatud peatänavat riisi, instriiti andeka arhitektil John Nash loomingut ning muid Regendi ajastu stiilis loodud suursuguseid hooneid, kauneid maa, mõisu, mis nende omanike jõudu ja jõukust demonstreerisid ning fantastilist kuningliku paviljoni Praythonis, mille printsregent ehitada laskis. Lühike legendi ajastada, ühendas hiilgavat naudinguterikast elu neile, kes seda endale lubada said, sest ehkki printsregent olnud üks laisavõitu priiskaja et keegi öelda, et tal poleks stiilitunnet olnud. Kuid White'i džentelmen ide klubi prominentsete liikmete nimekirjas tema nime otseselt ei leidu, mis muidugi nõnda, et teda sinna sisse poleks lastud. Küll leidub Vaiti disentalmannide klubi liikmete pikas loetelus Vubrammale nimi üks kolmest nimest, mille taga pole aadlitiitlit mille ette sobib aga hästi üks teine tiitel. Ranelle Orognoosi erasekretär, Florat noh, oli aga kuningas George kolmanda peaminister, nii et kuigi mu vanaisa oli vaid Sanžeemsis väikest koodi pidanud, õppis poiss siiski tänu isa tutvuskonns olla juba varakult kõrgklassi elu ja kombeid tundma. Ja juba varakult huvitas teda ka see, kuidas kõrgklassis endale menid rõivastasid. Haridus- iitamise Oxfordis kirjanduslikud huvid ja teenistus printsregent ratsaväe rügemendis. Nii läks noore promole elutee edasi. Tema isa suri kas 1794 või 1799, jättes pojale päranduseks kas 20000 30000 naelsterlingit andmed lähevad pisut lahku. Igatahes oli tegemist nõela aegadel päris korraliku rahasummaga, niiet praam, ilusaim mees fääri piirkonnas elegantse korteri rentida ja Londoni värvikasse seltskonna ellu sukelduda. Kahe jõuame ka tändini, lõõbraamal oli nimelt saanud heaks sõbraks omade keskel põnniks kutsutud prints rägendiga Walesi printsi George'iga, kes rõivastanud tõepoolest otsekui tüüpiline 18. sajandi tändi oma esimese kõnel lordide kojas pidanud prints roosades kõrgete kontsadega kingades visanud samas joonistama mustast sametist, kuldtikandi ja roosade litritega kaunistatud kuue roosade siid ääristega rõivaste peale äärmiselt suurt rõhku panev ning moekuruna kuulsaks jäänud sõbrannal helistanud ise hoopis soliidsema stiili ja tagasihoidliku maid värve. Euroopa kõrgseltskonna pood oli ju, lõi 14 10. aegadest peale ikka Prantsusmaalt tulnud kuid pärast suurt prantsuse revolutsiooni ja eriti Napoleoni sõdade ajal 1799 kuni 1815 Inglismaal kahtlaseks kõike, mis teispool La Manche'i väina pärit oli, kaasa arvatud rõivam mood ja eriti meestemood. 19. sajandi alguses sai Inglismaa kõrgseltskonnas meestemood millegipärast kangesti tähtsaks. Just siis sattus sellesse seltskonda wow Rammul. Kes tõmbas oma elegantse rõivastuse ja vaimuka jutuga endale siis ka prints legendi tähelepanu, ta oli enam-vähem pidev printsi kõrval ilmselt nii seepärast kui ka elegantse välimuse tõttu muudatuste aristokraatlik, kes ringkondades kiiresti rõiva maitseme parajaks ja etiketiasjatundjaks tema mõju tolle aja meeste rõivamoele olnud tõepoolest märkimisväärne ning just tema välimusest olevatki pärit hilisema liialdatud elegantsi ning tähelepanuga rõivastava härrasmehe hüüdnimi. Ländi. Üks Londoni laulikud millised nägid siis küll välja nood Regendi ajastu Londoni tändid naljakad liibuv joonega sabakuub, mis kattis vaid härrasmehe selja ja ulatus enam-vähem põlvini eespool olnud sellest rõivaesemest suurt midagi kasu, niisiis nähtavale lühike, vööni ulatuv vest ja põlvpüksid isenesest tüsedamad figuuri puhul just elegantset kooslust ei kujutanud. Klaaside oli ilmatu vägev ja puu vis otsekui mitmekordselt ümber kaela keeratud sall jalas põlvsukad, pannaldega kingad või pikemat sorti saapad. Kõige tändile komandandi lõbrammele väljanägemine oli veel kraad kangem, seda on näha ühel 1805. aasta karrikatuuril, mis ei tundu tegelikult moeajaloopiltidega võrreldes kuigivõrd liialdatuna. Siin ta seisab, üks käsi puusas, teises torukübar, jalutuskepp. Tume, kahe uhke nööbireaga eespool vaevalt vööni ulatuv sabakuub on kinni nööbitud. Vägevate kääride vahelt paisub suur valge kunstipäraselt keerukas sõlme seotud kaelaside, mis tõuseb lausa kõrvuni. Kuue ülipikkade varrukate alt paistavad lopsakad särgi kätised. Ja just nüüd on meil olnud see moemääraja briti kõrgseltskonnas, kes suhteliselt abitu väljanägemisega põlvpükste asemel iseendale menidele pikki pükse soovitama hakkas. Mis oli küll üks üpris õige tegu ja härra põlvini ulatuvad peened saapad läigivad kui peegel pole ime, sest soovitanud teistelgi neid šampaaniaga poleerida. Soeng on kõrge ja Lockiline ja põskhabe upub kaelasideme voltidesse. Mõne tegi teiste tollaste moenarride kõrval olen näinud aga voo rõivastus välja üpris elegantne liialdusteta tagasihoidlikke värvides ja lisaks äärmiselt hea materjal ning laitmatu rätsepatöö. Igapäevane vanniskäik polnud noil ammustel aegadel just tavaline asitõendi praam alla igatahes lubanud endale sellist luksust ning kulutanud seejärel rõivastamisele ainult viis tundi. Siis oli aeg seltskonda minna, näiteks vaid ütlesin endale menide klubisse, kus võis alati sõpru kohata printsregent ja tema ringi kuuluvaid noore aristokraati tunduda igavuse peletamisele, sest ega siis reagendid ajastu härrasmees ometi mingisugust tööd ei teinud. Tema mängis kaarte, vedas hobuste võiduajamistel kihla, käis õhtuti pidudel, pallidel ooperis, teatris ja veetis nädalalõppe maa lossides. Džentelmenid, klubid olid aristokraat plaatide elus väga olulised asjad, teadagi igale džentelmenile lihtsalt pidi oma klubi olema. Kõige uhkemaid kuulsamas White'i klubis oli, nagu me mäletame, moe kõrul, vrammelil oma kindel laud, klubi parim Oudotse kaarakna nišis ja selle vastu ei vaielnud, ei tähtsast soost graafidega ruunidega, lordid, keda seal kõik ei olnud. Kuidas nad saidki, kui Prammel ilmus tavaliselt kohale koos prints legendi jahvimase kaaskonnaga? Kuidas siis 19. sajandi, olgu see kuldne noorus oma peenes härrasklubis aega veetis? Mängis kõrgete panuste peale kaarte, harrastas seltskondlikke ajaviitemänge ja vedas kihla. Viimane oli üks olulisemaid ajaviiteid, millest jutustab lustakaid lugusid vaid i kuulus kihlvedude raamat. Jumal kihlaweeti temaatika hõlmas paljusid briti ühiskonnaelu tahke poliitika, sport, inimsuhted, kunisel, nii et kes mida selga paneb rõivad olid neis ringides ju maru olulised või kes kellega abiellub? Üpris ekstsentrilise kihlvedusid AIDS-i klubi kihlvedude raamatus kirjas näiteks vedanud üks klubiliige teisega 1000 naela peale kihla et mees võib 12 tundi vee all elada. Katsejäneseks palgatud mees aga uppus ja kihlvedu oli kaotatud. Mow rammele ja Prince kliendi hea sõber Lord Owen. Aga vedanud ühel vihmasel päeval Päeval vaidlesid lõbi kuulsa kaarakna nišis laua taga istudes 3000 naela peale kihla, kumb kahest mööda aknaruutu alla libisevad vihmabisest enne pärale jõuab. Praegu on, meil polnud ise kõigi rikas, kuid tal oli palju kõrgestisündinud rikkaid sõpru rääkimata prints legendist enesest. Sellise protektsiooni alla sai ta elada samuti nagu nood rikkad sõbrad. Kulutada suuri summasid rõivastele, hasartmängudele ja kihlvedudele kuni ühe saatusliku õhtuni mil meie vao ilmselt juba liiga enesekindlaks muutunud. Seal oli üks juuli õhtu aastal 1813 meloodiat Holmanuli too programme ja veel kaks sõpra olid maskiballi korraldanud prints George saabunud kohale ja tervitanud vaid Lord Olonlaid. Vao vrammelile polnud aga sõnagi öelnud, mis peale lasknud lendu oma kuulsaks saanud fraasi. Mul on neid, kes on sabaks sõber. Sellest hetkest prints George enam oma senist head sõpra slov rammelit ei tundnud. Kuid enamus tändi praameli sõpru jäi tema kõrvale eriti moehuvilise sõpru, sest Londoni moemääraja troonilt ei suutnud seda meest kukutada. Aga kuningliku soosingu katkemine oma mänguvõlad, mida noil aegadel au võlgadeks peeti, oli Prammel alati täpselt tasunud. Kuid ajajoon, üksusel paisusid need juba liiga suurteks. Ja 1816 pages mees Prantsusmaale, kus hoidis endale aastakümneid hinge sees väikese tööotsaga kääni konsulaadis. Londoni aristokraatide seltsis veedetud poeg jäi üha kaugemale Londoni männide klubis istuv sõbrammele lauas ümarakna nišis lord 30 nulli ja vaevalt et Londoni kõrgseltskond mõne aja pärast enam vaest wav rammelit meenutaski. Kuid ajaloost pole selle elurõõmsa 19. Nende moeguru nimi hoopiski mitte kustutatud. Selleks oli ta liiga värvikas džentelmen. Ta on jõudnud filmidesse raamatutesse detektiiv Saarjadesse muusikalidesse ja New York City trendikas sovhoos on grammele meesterõivaste pood. Juba kuulsime, kuidas showl ta oma laulu sisse põimis ja noor ma pole öelnud ühes 1962. aastal tehtud intervjuus pärast bow rammeli eluloo lugemist mõistsin, et voo oli, sõnas Me nagu meiegi lihtsat päritolu mees, kes üpris kaugele jõudis. No ei tea, kas keegi mäletab veel Maackwollanitsia direksi. Seda siis rõmmelist, nagu öeldud, oli tema üks kolmest mehest 18. ja 19. sajandi Vaidi tsentri mõnede klubi liikmete pikas loeta elus kelle nimed aga pole aadlitiitlit. Teised on kõik parunid, lordid, krahvid, kauelse prints, hilisem kuningas Edward VII on nimistus. 20. sajandil lisandub juba tiitlite nimesid, nende seas näiteks eriti sümpaatne näitleja David Niven. Praegusaegse vaideid endale menide klubi tähtsaim liige on kahtlemata Walesi prints Charles. Jääklubi liikmeks tuleb välja pole sugugi lihtne saada. On vaja kolme soovitajat klubi seniste liikmete hulgast ja igav üks neist peab veel 35 allkirja koguma meelt, kes uue liikme vastuvõtmisega nõus on. Liikmemaks on 850 inglise naela aastas. Nii on lood ühinenud kuningriigi kõige vanema soliidsema traditsioonilisemat peenema ja prestiižikas entry menide klubiga Londoni südames Sandžeimsi tänaval, mis kannab lihtsat nime Vaids.