Tuleb külla? Väikene sajandi alguse külakene hiiglasliku kiriku kõrval, nagu nad kõik Kesk-Eestis on. Paar-kolm maja, tee keerdude vahel mõned põõsad, mille vahelt valguvad mööda sõites Ligased klaasist verandad. Võiks oodata, et mistahes hetkel tibi Üksik igavlen, preili, muh käes, sulgkübar peas. Aga ei. Kõik on Kunibainajalikkuseni tühi. Puud voolivad tuult, majad seisavad surnult, muru rabeleb metsistunud üles ja kirik oma vastsündinud plekist torniga valvab ähvardavalt siniste varjude kohal. Kiriku ette üle tee oma paisatud loogilised tiigid. Ma ei mäleta neid oma möödunudkäigust siia üle 10 aasta tagasi, kui ma pidin Pilistveres ootamatult organisti asendama. Käisin siis veel koolis ega kandnud veel ei kahe päevahapetega prille. Asjaolu, mille tõttu mind praegu kusagile ära ei tunta. Mäletan pealetükkivalt külalislahket pastorit, kes igal võimalusel mulle käe õla peale laskis sinna-tänna siblivaid, külade tiikesi, kõikjal askeldavaid, poissmehi ja suurt atraktsiooni kivihunniku juures mis asetsevad eesti täpses geograafilises keskpunktis. See oli kevadine küüditamise aastapäev, mis ühtis Maarja ettekuulutuse päevaga. Ning Pilistvere kirikul polnud siis veel torni peal. Aga nüüd on peasissekäigu kõrval haisevad tellingud. Uksest puhub koos tõmbetuulega töömeeste uduseid jõminaid kusagilt jäiste võlvide sügavusest. Töölised vedelevad nagu väsinud parmud vihmasajus viitsimata õieti lõualuusid korralikult kasutada. Nõuab teatavalt pingutus neilt pastori kohta küsida. Nad viibavad, resid neeruloolt üle tee vastasmaja suunas, kus asetseb koguduse kantselei. Või soovitavad minna kirikust veidi vasakule, kus puude all valmib mingi kolossaalne ehitus. Kantselei maja sisse upu meie koputus nagu vati ja ilma ühegi vastuseta. Aknad on madalad ja valgust neelavad tumm vaikus, vähimagi saladus parata, mõttetu vaikus. Ainukene heli, mis selles väljasurnud külas näib kandvalt, on sirelite hall Suhi. Vana pastoraadi kõminal üles ehitatud öös kojas lärmab soojapuhur piserdades halli õhkub peent tolmu ja kruusapuru juurde, justkui oleks sellest vihmast ja niiskusest veel vähe. Sissekäik on mähitud pimeduse ja lõhnavate laua plankudega. Sealt edasi minnes tagasihoidlik esik laieneb ning paisub lõpuks avaraks saaliks rõdude ja kaasaegsete lae ornamentidega. Üks sein on suurte akendega, teise seina ääres seisavad kokku keevitatud pingiread, tolmused ja kuulunud tuima ühtlusega viltu. Suurem osa mööblist olevat olümpia hotellist kuuleme hiljem. Aulam Pilistvere kohta liigagi monumentaal kummaliste nurkade ja kõrgustega. Ta meenutab mulle päikesekummardajate templit või on ta vähemalt projekteeritud samasuguse. Me leiame pastori siit ta õhkab endast läbinisti seda remonti ning ehitamist. Ta kõnnib selle keskel nagu talu peremees. Ta pühib käsi oma tööriietesse ja ta paistab seda ühtaegu häbenevad. Tema silmadest on raske näha otsest avatud rõõmumärki vaadates seda elu teostamist. Pastor tervitab meid sõbralikult, tavaliselt on siia alati teretulnud seletata. Mingi väsimuse vine tundub ta parkunud näole langevat, kui ta märkab, et onu ei tulnud üksi. Võib-olla oleks seda rohkem tahtnud temaga kahekesi olla. Seal just Tõnu, kes siia ette helistas ja meie kohtumise kokku leppis. Köögipliidi alla on tehtud, tulin tööriistade, vahel vedeleb kapsahautis ning suurtest külmkappidest tuuakse lauale jäänused kunagistest tortidest. Kaks verinoort, meest askeldavad taldrikute ja kaussidega. Nad on silmatorkavalt hästi riietatud, neil on eestlase heledad juuksed ja modelli välimus. Kurva sündmuse mälestuse tordid, ütleb pastor süngelt ning ma oletan, et tegemist on olnud teiedega ja mu silmade ette kerkib, haarab pildike, kuidas pastor mitte ainult küla tädikesed matavaid neile oma lossis ka peied korraldab. Minu vanas töökohas Soomes oleks olnud mõeldamatu, aga Eestis, kuna ta mõeldav, siis liigutakse mind. Mõne aja pärast. Siis, kui pastor hakkab järjest varjamatumalt vihjama õnnesoovilootustele taipan, et tal on äsja olnud sünnipäev. Pastori poisid sagivad ringi, vahetades üksikuid tasaseid repliike toonil nagu abielupaarid. Perekondlikult kokku sulanud õhkkonna purustavad mööda libisevad pilgud, mis hetkekski kellelegi silmadesse ei kiindunud. Selgub, et kunagi julgeoleku poolt siia Kesk-Eestisse saadetud pastor on juba ammu kavatsenud oma kiriku kõrvale meeste kloostri rajada, õigemini vennaskonna, nagu ta seda ise nimetab. Selleks ongi kunagine pastoraadi üles ehitatud. Järved akende all ja kiriku ümber on samuti pastori rajatud, räägib ta, et ilusam oleks, et järved jutlustaksid edasi, mida pastor elusast peast enam ei jõua. Aga kui järvetunde kasvavad ja keegi ei viitsi neid enam puhastada, sähvatas mul peast läbi, milline on jutlus siis. Millest sa räägid? Kirikule anda torni juba ehitanud ja nüüd ootab ta pikisilmi kloostri valmimist, justkui sellel jutlusel ei oleks enam mingeid maapealseid piire. Kuna Tõnu on pastoriga hea semu on ka loomulik, et Tõnu on see, kes temaga peaasjalikult rääkinud. Siin oli juttu, et inimeste vaimne tasakaal on erinev erinevates maakondades Eestis, kuidas siin? Inimeste vaimne tasakaal? No tasakaalu raskem mõõta. Vaimsed huvid on erinevad. Aga maal viiakse tasakaal raskejõustiku abil. Selles suhtes, et paraku üle rinnatõstmist on piisavalt palju. Nii et Eesti keskpunktis ei. Eesti keskpunkt ei ole tasakaalupunkt. Kuna ta selleks saab, ei oska ütelda. Aga te vist nagu töötati selle nimel. No seda küll, jah. Tasakaalu vaimse ja füüsilise töö vahel ja ja tasakaal looduses ja ühiskonnas selle poole peaksime püüdma, millest alustasite? Mingist remondist see on vaimulike põhitegevus olnud nõukogude aeg kuna südamete parandamise töö oleks kusagil suuremas kohas, lihtne on juba sellepärast, et inimesi seal on rohkem, ütleme nooremaid inimesi, kelle jaoks on kõige olulisem, on rohkem siin Pilistveres on vähe. Peab neisse kuidagi meelitama juurde. Massiühikuid on linnas kahtlemata rohkem ka ega karja pöörata nii lihtne ei olegi, siis sa pead olema mingi füürer või suur isiksus, aga Uku Masing pilas ikka. Et noh, isiksusi on nii palju. Aga tema ei taha isiksus olla. Nii et. Minu arvates massiga suhtlemine, massi mõjutamine on küllalt petlik ja peale selle linn ei ole niukene keskkond, mis eriti soodustaks vaimsust moega kaasaminekut, küll te olete seda maja, mida te siin praegu ehitate, kus ühes valmis saanud nurgas Me istume vihmavarjus ja ahjupaistel nimetanud kloostriks ka jutu sees. Mida te selle kloostri all mõtlete? No vennaskonda. Ja kui ma kuuekümnendatel aastatel usuteaduse instituudis õppisin, siis ma pommitasin ikka Uku Masingut oma maailma paranduslike kirjadega ja otsisin elu mõtet ja ja siis Uku Masing ütles, et selles mõttes, sest niinimetatud kuldsetes kuuekümnendates aastates oli asi väga absurdseks mõistus vastaseks muutunud. Ja siis, et mis selles mõttetus maailmas mõttekas teha on. Ja siis Uku Masing oma kirjades vastaski, et ainus mõttekas asi selles olukorras teha olekski niisuguse vennaskonna või kommuuni loomine, et kus inimesed elaksid teisiti. Ja tema nägemus Venemaal demokratiseerimisest oligi seotud just selle kloostrite taas rajamisega, et Venemaa Venemaal ei ole demokraatlikke traditsioone harjunud totalitarismi diktatuuriga ja sealt edasi minna nii-öelda rahvademokraatia suunas ei ole mõeldav. Aga mõeldav oleks, kuna venelased on küllalt kollektiivne rahvas ja kristlik kultuur on seal pikka aega olnud. Et siis just Debennaskondade kommuunide kloostrite taasrajamine olekski Venemaa nii-öelda demogrotiseerumise põhiideeks ja me oleme ka selle vene mõju allpool sajandit. Nii et vennaskondade taasrajamine oleks hädavajalik ja Euroopa Ühendriikide idee rajal Pan-Euroopa liikumise kaudu kallergi ütleb ka, et inimkond vajab vendluse revolutsioon. Süsteemsed asjad, seda tuleb koha peal teha ja kogu Euroopas või aasia kolleriti. Eestlane jälle on selle poolest kuulus, et ta ei ole eriti Tiina või vähemalt arvatakse, et ei ole. Et kuidas see niisugune eestlase individualism sobiv kokku vennaskonna ideega kloostris kooselamise ideega? Ei ega need ei ole nii 11 välistavad selles suhtes nii Soomes kui Eestis on ju väga populaarne olnud Kivi seitse venda seda loetakse lavastatud. Ja ega see vennaskond ei peagi olema teab kui suur on ju sageli ja Uku Masing on rõhutanud, et vaimseks tööks piisab seal 12-st maksimum 24 inimest. Aga noh, kui juba füüsilise tööga tegemist viisil, et vaimse tööga natsism paarikümne ümber, aga mitte nii sihukesi suur kloostreid vaid oma kirjades või minu kirjadele vastustes vastustes minule on ta just seda käsitlenudki. Et millised on need vennaskonna optimaalsed suurused ja et nad tuleksid toime. Et kes on aiandushuviline, kes on. Võimalik see tööjaotus nii teha, et see vennaskond oleks omaette funktsioneeriv üksus. No see oligi nüüd 60.-te aastate tingimustes, et ta ei pea olema siis riiklikes riiklikust süsteemist sõltuvaid võimalikult omaette suudaks nii maad harida kui ka vaimud teha. Samamoodi see vennaskondade idee oli 60.-te mitmesugustes liikumistes olemas ja olid ka, ütleme, hipiliikumises oli ju mingi mindi kommuunides seal tihti suureks probleemiks, raius äraelamise küsimus, sest esialgu ja seal kaadi mingi maakate tari maaga lõpuks selgus, et sellest ikka ära ei ela. Mis plaan siin selles osas on, millesse vennaskond peaks elama? Ei no siin on põhiprobleemiks see kommunismiohvrite memoriaali rajamine ja selle hooldamine, sest nüüd valmis selle laiema alaprojekt, kaks põlemas ülikooli diplom anti, tegid oma diplom töö sel alal ja siin on see territoorium üle 100 hektari suud seal ainult mälestuspargi või mälestuspuude hiie. Nii-öelda rajamine ja hooldamine vajab küllalt palju töökäsi või tööjõudu ja niiet tööd. Ja mis puutub äraelamist, see siis kahtlemata tuleb tegeleda aiandusega ja nii, et tervisliku toiduaineid ise kasvatada ei ole sugugi paha. Ja kogudusel on 53 hektari maad. Nii et selle maaharimine vajab töökäsi ja peaks ära toitma ka. Ja talle selle Nii-öelda käivitamine ja materjalide kogumine ja see on ka, mis vajab inimesi, mitte neid, kes linnast maale käivad. Ma ei tea, kes siin elaksid koha peal. Nii et taas ütelda tööst puudu ei ole, kuidas äraelamine? Vennaskonna vennaskonda their kunagi palga suurusele mõeldud. Nii et selliseid palkasid ei olegi võimalik siin maksta ja vennaskonna ei olegi vajalik. See palga suurus. Nii et lisaks aiandusalevi metsakorraldusele on siin võimalusi turistide teenindamiseks ja see maja on ka mõeldud nii muuseumi tööruumideks, aga ka selle kirik, las kaks kolmandikku on nagu kogudusemaja saatki pulmi, esid nõupidamisi, seminare korraldada ja ka ööbimisvõimalused. 40-le inimesele, nii et see laagrikeskuse ja matkapeatuskohana see ka mingil määral aitab seda hoonet majandada. Repressioonil on see hea külg, et see teeb depresseeruna süüdimatuks. Selle varjus on küllalt ruumi ükskõik kui suurtele haiged tegemistele. Võib-olla seal lakkamatu depressiooni nälg ongi põhjustatud lakkamatus näljast haiget teha. Igatahes pole üldse keeruline, mis tahest kolkast leida. Inimesi, kes ohkavad tõkkeldi jutustavad, ründavad sind tigedate lausetega mille peale jääb alati mõttesse, mis kavatsused tal on? Seetõttu oleme me ka siin Pilistverest tõsised nagu muumiad ja ohkame rühmiti pärast igat lauset. Üks noormeestest istub koos meiega lauas, mugib kooki ja vaiki saates haavatuid pilke järvedel akna taga. Naeratusi kasutatakse vaid omavaheliste reviiride märkimiseks. Jaan Tõnu paistab siinsetele olevat erilise tähtsusega külaline. Siis kutsutakse teda austuse ja irooniaga segatult eurokirjanikuks, kusjuures halvasti varjatud muigega kurgus. Ja ma ei suuda jällegi ära imestada, kust on selline sõna monster küll pärit. Kõige märkimisväärsem on sellel sõnal ei paista olevat, ei komplimendiga solvangu mõnu millele vaevuks reageerima, umbes nagu mustakirju Eestile, mitte lihtsalt lehm oleks siis juba sa igavene kuradi lehm, mis kõlaksin märksa veenvamad. Ka mina kuulen oma tõunimetuse, siis kuma kirikus, korraks orelit proovin ja mulle öeldakse nagu puude tagant Laanest. Te olete vist paar korda seda pilli puutunud ja ma ei saa jälle aru, et millest on pärit see loogika, mille järgi või midagi öelda, kiita ega laita. Ja öeldakse mulle hapult otse kõrva sisse, nagu kujutaksin ma endast kellelegi hädaohtu. Pärast sammume me läbi vihma, koguduse kantselei maja poole vaiksesse majja, mis on täidetud maast laeni, kõrguvad raamatuhunnikute absoluutselt liiga hulgalise mööbliesemetega. Tuhnime ja kolistame mõnda aega raskes majas, otsides mingit maakaarti. On igati näha, et siin veedetakse pikki aegu üksilduses. Kappide pealsed on segamini, aga mitte puutumata. Ümberringi vedeleb täis kriipsutatud sedeleid, arvukate raamatute vahelt paistavad järjehoidjad külmas õhus tantsisklema. Tolm ja niiskus, mis on tunginud rohketesse riide lappidesse jätab oma ohvrist loobudes terava lõhna. Vaikuse murrab E-duur heliredelil järsult, immitseb läbi pragunenud seinaliistude tuppa sisse. Sealt tagant kostab häälest ära klaveri Fortissimust täiesti meie kõrval E-duur Tertsides oktavit kolm kõlades meeletus tempos käed kolossaalselt sünkroonist väljas. Pianist pressib oma randmed sellega ju kõveraks mõelda. Enne kui heliredeli jõuab vahetuda mingisuguseks kummaliseks aafrirgiaks läbides mitu täis lastitud tuba, leiab ringiga seina tagant ka ühe väikese konku kus välju meie sammude peale longates kipsis jalaga klaverimängija kah noormees, sama suletud, näojoonte efektse välimusega, kui kõik ülejäänudki neist. Tema pilk edastab ainult piinaja igavust. Ei mingit rõõmu, mingit heaolutunnet, ei mingit noorust. Olematu ja samas oma reaalsusega nii vaevab, on see pimedusse hämaruses tagumine kamber siin kusagil Pilistvere kantseleis, kust inimese hääl kostab välja ainult meeleheitlikke heliredelit jõu. Tuhanded raamatud vahetuvad makulatuuriks. Sest miks muidu oleks kõik raamatud nagu lumega kaetud? Sellegipoolest üllatab Pilistvere ühe põllumehega, kes on ainulaadne terves Eestis. Siin oli rõõm kuulda, et on tegemist klassikaraadiokuulajaga, eks ta kuulata klassikaraadiot. Sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib klassikaline muusik. Kuidagi mõjub väga seal midagi nihukest hingamisega nagu satub nagu kokku läheb samasse rütmi. Ja ja Ma ei ole enam ka selles eas, et kuulata pidevalt seda tümpsu. Mulle lihtsalt meeldisid tümps. Vaatamata sellele, et ma lähen näiteks, ütleme muusikalises mõttes täiesti harimatu, üheski muusikakoolis käinud kogu minu muusik kandi staaž piirdub ainult viis aastat laulmist Eesti Õpetajate mees koolis. Ikkagi klassikaraadio tähendab ma arvan, seal ainukene vaata, mida võiks alles jätta, saab kogu eetris. Aga mitte alati ei kuula seda vahest vahest keerata ja te ise omale ka üks ja, ja siis ma vastan kurat. Kuna seal on vaimulikult probleemida vaimulikult probleemid huvitavad mind ka üle kõige. Aga miks siis talupidamine tulin? Tähendab, ma tahaks ikkagi sellest massi ilmast nagu eraldada, ütleb ju piibel, piibel, nii et eraldage sellest maailmast. Ja ma mõtlen eelkõige see noh, see valdavalt selline massimeedia, see muusika, need niisugused noh, labased uudised või labane niukene sõu, nagu ütleme, praegu oli selle Hillar Hallaste Kati Murutar iga, et et ma usun, et need ei tule kasuks inimesele, kes tahab nagu tungida millessegi sügama kas ilusa ilusasse ja noh mõtelda elu üle tõsisemalt järele. Kas talutöö selleks aega jätab? Ma arvan, et piisavalt, tegelikult alus on väga palju aega ja ja vahest ma isegi provotseerin oma sõpru öeldes endale, et aeg ei ole väärt. Tähendab, mis mõttes, kas selles mõttes, et teda on? Niigi küllalt ülearu või, või et teda ei peaks kasutama? Tähendab minu sõbrad, töötajate pole enamasti Tallinnas ja tegeleb väga paljude tähtsate ametite kohutavalt kiire, nad hakkavad maksma võlgu ja nad pead ostma uue auto ja uue korteri ja nendel on kohutavalt kiire ja see tegelikult see lause, et aeg ei ole väärtus, on rohkem niisugune provorkatsiooniline küsimused, need nagu kutsuda vestlusesse ja arutama sügavamalt asju, et kas tõesti siis uus auto ja uus maja ja see kõik see no elulaad ja stiil, et kas see on siis nii väärtus, mille nimel tasub oma aega ära raisata, nimetada siis, et selles mõttes aega nende jaoks nagu väärtuse. Aga niisugust suhtlemise puudust ei teki. Maal võisin, ütleme, talus elades, kus lõppude lõpuks põhiliselt suhtled oma perekonnaga seal väheste töömeestega, kes on. See oli vist nädal aega tagasi, olid mu sõbrad, panijad, külase sinnad piidutasid meid sellega, et teil ei ole telekat. Teil ei ole, ajalehtedel, ei käi õieti ja ainukene ajaleht, mida ma nüüd siin tellisin elusana lehte ja kuidas ta elatud kastele igav ei ole. Ütlesin, ei ole. Nüüd on meil aega naisega teineteisele otsa vaadata, rääkida vahest Me teeme grandioossed, majandusplaane arutama mitu tundi mõnda teemat seal, meil on nii huvitav olla vaid faktorit selles mõttes ka, et noh, minu naine on konkurentsitult külas. Mul ei ole vaja kedagi teist piiluda, ma olen vaba sellestki kirjast, tähendab see kõik see soodustatud või selliste ütleme, perekonna harmooniat. Ja, ja noh, mõtlen, et mõnes mõttes on meil seal nagu see suhted nagu tähendab meie perekonnaga erandlik, sest et ta nagu pole seal üldist olukorda ka, sest noh, meil on, mida rääkida ja meil on, mida arutada, naine loeb ja, ja mina uurin asju ja ja, ja selline küsimus, igavus siis oma sõbrale. Ta tõesti oli hämmingus, et kuidas meil ei ole igavene, mis te õhtu teete, telekat? Ei vaata enam juttu, näiteks hoiame kätt teineteisele ja peale seepeale 13 abieluaastat. Aga seal on, kõike, seda on soosinud see, et me elame maal, et me oleme isoleeritud, et me käi läbi kohalikega niimoodi, ütleme, perekondlikud, sest noh ma arvan, et enam enamasti niukene läbikäimine tähendab seda, et peaks koos hiina võtma ja peaks koos mingit tantsu lööma või midagi taolist, aga me ei tunne selle vastu üldse huvi. Nii et oma perekonnaga te elate teatud mõttes nagu siseemigratsioonis siin Eestis. Jah, nagu kloostrisse ja kui mul tuleb mingisugune suhtlemist arve, no siis ma tulen näiteks Pilistverre või või seda kellelegi sõbrale, küll aga, aga järjest ma vaatan, et järjest vähem tekib tarbeid nagu kuhugi minna ja meil on perekonnas tekkinud selline uus hobi või harrastus, tähendab me oleme nüüd viimane aasta, tähendab läbi sõitnud kõik need Soomaa mülkad ja öeldi. Ja, ja nüüd viimane suur hetk oli meil Nigula rappa läheme jälle kuhugi ja ootame seda minekut ja, ja noh, et me nagu kuidagi tahaks nagu keerata, nagu ma huvid ja suunad ikka looduse poole, sest me teame, et sealt tuleb niukene rahu ja see tasakaalustab inimestele ja me oleme selle selle tundmise kuidagi väga selgelt noh, mõlemad abikaasaga jõudnud ja ja meil lastel on ka väga mõnusa väiksemad 1,3 aastane temaistama seljakotis ja isegi temal on väga mõnus olla seal seljakotis kuidagi väga ebamäärases poosistataks. Mis me käisime seal Nigula rabas, nüüd marssisime terve raudteele selle laudtee läbi ja milleks see kuskil vist kolm tundi läks? Tema oligi väga rõõmuse karjundiga, viriseb midagi, aga kui me läheme kuhugi linnadesse, hakkab üks laulmine, et osta jäätist ja siis väike poiss hakkab seal, kardab midagi ja mingi niukene, noh nagu kuidagi nagu mugavam minna rappa, kui linna. Mesilaste pidamine vist on üks omamoodi niisugune kontemplatiivne või niisugune mõtisklev tegevus või sa ei saa seal ju ka väga rabeleda, aga pead kuidagi nende elu jälgima seal ei, vist väga nagu neile seadusi ette kirjutada ei saa. Ja pluss, et see on kuidagi selline noh, mingi mingi p, noh, selles on selles vä sellest mesilaste, mida me igaüks sellega hakkama ei saa, kinni. Räägitakse vesinikud. Me oleme väga rahulikud inimesed nii pika meelega ja aga mina arvan, et ma olen pigem niukene, neurootiline või niukene koleerida tüüp ja ja kui ma näiteks seal midagi ei meeldi, siis ma seal ikka raputan kolinat, mesilase kallame ühest tarust teise täiesti ilma igasuguse niisuguse ette nagu kuidagi nagu, nagu wet, ütleme. Panen taru nagu vett galates, hakka nendega seal pikalt niimoodi vaatame ka mõtiskleda ja mitme kvartali peale niimoodi mõelnud, et peaks niuksed päeva kohe võtma tikskussetisena taru ette ja ma tean, kui ema läheb paarumislennule, et näeks teda, tuleb tarust välja ja kui ta siis on oma tunnikesed ära, tuleb tagasi, et näeks ometi selle asja ära ja ükskord ma olen muidugi näinud midagi, kui ta tuli, tähendab lennult, aga, aga noh, iseenesest ei ole ma leidnud aeg-ajalt asjasse sügavamalt süüvida, süüvida ja seal siis seal, kus ette mõnusat jälgida, kuidas mesilas pere askeldab, aga ma arvan, et see on täiesti selline mesilaspere tegevusjälgi on täiesti mõeldav sellise ja filmivaatamisega. Ja nad ei nõela sellise valamise juures, kasvõi on teil võrgud ja et nad on kaitstud või lihtsalt ilmselt on vaja mingisugune moodus nendega koos elama leida, ükskõik siis kas valad või vala, aga peaasi, et kallale ei tule. Tähendab, paar nõela olen saanud, sest ma olen tavalist kurjaks selle enda peale ja siis ma olen kasutanud kas rohkem suitsu, tuld või vett ja kui näiteks on ka olnud olukordi, kus näiteks ülem tuleb välja ja ja, ja läheb mõni aeg mööda sealt alustada, teine sülem. Siis ma olen tavaliselt vihastanud, läinud sinna suure veepritsi peale, need uputanud saavad aru, et ja algul mul tekkis hirmude nupud ära, aga paistab, et ta jupudusena ära, niiet. Ja ilmselt nad on ka mingisugused natukene romantilised kujutelmad mesinik seal niimoodi kuidagi hõljub seal tarude vahel ja. Arvatavasti on iga asja juures on vaja ka mingisugust niisugust teatavat jõudu või sellega üldse toime tulla. Mitte hoolimatult, aga lihtsalt, et sa ju seal on mitu tarusid on väga palju ja sai ka seal väga nii hiilida nende ümber. Tähendab seda ma pean küll ütlema, et. Mesilastega tegelemine nõuab sellist mingit psüühilist jõudu, et, et ma ei saa sinna minna niimoodi, nagu ma enam hobuse juurde, keda ma nagu patsutan ja ja niimoodi pingevabalt tähendab. Kui taru avane, tekib mingisugune pinge. Ja, ja ma pean kuidagi ütleme seda nagu sõnastada midagi, tähendama seda, et nii nüüd tuli teie isand jumalamaadega rajada. Vastasel juhul nad hakkavad meil nõelama või kuidagi ma tunnen, et ma annan nendele alla, ma hakkan neid kartma. Või on juhtunud ka niimoodi ikka igasugu juhtub niimoodi, et ma pean, saab lihtsalt kiiresti varvast laskma, kuna nad lihtsalt noh, juba 20 30 nõelan käega ja asi paistab võtma veel. Nad ei jäta nagu järgi, tähendab. Mesilaspere astume ka kasutatud kui ühiskonna mingit sümbolit võrdkuju, kui hästi organiseeritud, eks ole, samas muidugi jälle, kui. Noh, mingis mõttes masinlikult või kuidas ülesanded ära jagatud ja nii nii negatiivne kui positiivne võrdlus. Võrdlusena võimalik. Moodi tundub Eesti ühiskond, praegu on ta liiga kuidagi liiga ühe näol liig organiseeritud, liiga kaootiline või mis, mis on see, mis kõige rohkem siin kuidagi närvi ajab, kui vaadata seda nägu Niukest mesilastaru, kust on katuse katus pealt ära võetud, sealt ülevalt sisse vaadata? Mesilaste arv on hämmastunud, hästi organiseeritud ja ja muidugi, mina olen ka selline mesinik praegu, kes täiesti teadlikult korraldan pidevalt riigipöörded mesilastarud vahetades vähemalt paariaastasele välja kõrvaldades vanaema julmalt näpu kahe näpuga siit siit ilmast ja pannes nendele asemel sellise mesilasi, mis minule nagu meeldime, korraldama pidevalt seal part, Nende valitsuse vahetusi, ent riigi sundides peale oma tahtmist. Aga mul on tunne, et tänapäeva riiki või noh, järjest selgemalt kuidagi taipan seda, nagu et tänapäeva riike orienteerumist ainuke asine raha. Et kus liiguvad rahad, seal on orienteeritus, seal on süsteem, töötab seal kammis rattad töötavad õlitatult. Kus on rahale huvid, et, et seal on tõesti nii nagu piibel räägib, et selle maailma jumal on raha ja ja kui see raha on seal olemas, siis korrigeerib kõike tegevust ja kõiki asju, et see on isegi lausa nii alasti, on see rahavärki. See võib olla nagu kurvastab, et et raha, raha aga raha taga on ikka inimesed või noh, raha ilma inimesteta nende tahtmiste väärtushinnangut, et ta poleks. See ei olnud mitte midagi väärt. Ja samas selle raha eest ostetakse ka ütleme nii häid kui halbu asju. Kuidagi raha abil saab ühiskonda või mingit vaiksemat rakukas suunata, nii ja naa. Ütleme, et see raha on, et igal pool maailmas, aga aga kui, kui võrrelda seda seda aega, näiteks, mis te olete siin? Suure-Jaani lähedal olnud see üle 10 aasta, mismoodi, kuhu poole see ühiskond on kaldunud peale selle, mis on selge, et see raha võim on ilmseks tulnud aga kuidas on inimestele mõjunud, tähendab mind hämmatabki see, et paistab, et eestlasel ei hakka miski asi õieti vist peale maal küll ei hakka tal peale, sotsialism, jätkab pealse kapitalism ei hakka hüvitise raha. Ka peale ikka kuidagi nagu maha raha ei loe jaa jaa. Jaa. Kuidagi teevad nagu seda tööd nagu tööasja iseenda pärast ja ja, ja isegi mõtlen, et ütleme, et kas nüüd tõesti siis ütleme siis Euroopa ühendriikidesse minekuga tuleb niisugune asi, et suudetakse hävitada see kahe lehmapidaja vas ühe lehmapidaja või kes kehtestanud ja nüüd nüüd on, et, et ei ole suutnud hävitada ise vene aeg ja ja see, mingisugune, see on nagu mingisugune kahe lehmausk on nagu see eesti taluinimene maainimene. Et ta teab küll, kuidas neid vehitakse nende euronõuetega, missugune peab olema see farm või, või mis seal, mis, mis tahes seal, kuidas sa pead vastama, millegile, aga ikka peatuma kahte lehma ja ikka ta elab nagu, ma ei tea. Ma isegi mõtlen, et, et võib-olla minagi olebiana. Kas ma, kas minagi suudan, ütleme euronõuetele vastata, aga, aga, aga vaatan, et väga paljusid see ei häiri. Võib-olla kuidagi ongi selline suhtumine õige, et et mitte kuulata, mitte vaadata, mis räägib, pidada oma kahte lehma ja ja olla paigal, sest ajad muutuvad siin Eestimaal niivõrd kiiresti, et, et mitte millegagi kaasa minna, püsida ühe koha peal, olla seal nagu on olnud ja olla sama tark ja sama loll edasi. Nii nagu on oldud ja mitte midagi juurde õppida, mitte midagi eriti teha ja võib-olla jälle aeg muutub ja. Kuidas selle kahe lehma pidama, seda ka pole ka mingi selline ükskõiksus omaenda elu vastu. Ei oska nagu seda öelda, aga seal mingi minustki, mingi hämmastav fenomen on see kahe lehmapidaja. Et tal ei ole nagu alandlikkust, tolku ei ole tehtud tööst ja ta võiks nagu rohkem pidada siis rohkem teha või vähem siis teha ja elada ainult pensist ära ja ja, ja, ja ma vaatan, et mõni kulutab oma pensioni selleks, et pidada oma kahte lehma jälle. Ja, ja, ja see on lausa hämmastavaid asju, võib märgata. Võib-olla see töö on näiteks nagu ütleme, põgenemine iseenda eest ja nende probleemide eest ja teha lihtsalt tööd ja ja kõblata oma mingite kapsamaade kartulipõldu, mis ei anna nagu mingis aru, kas mõttes mingisugust nihukest noh nagu noh, mille peale nagu oleksid eesmärk, et majanduslik eesmärgi rahalises mõttes ma ise pigem jään ennast kogu aeg niimoodi, et mina olen see, kes kogu aeg mõtlen kogu aeg, et mis ta sisse toob, jah, no mul on nagu tulundus Talvuima, kasvatan vilja ja, ja pean mesilasi metsatööd ja naabrimehega suheldes küsinud, kui palju maksab, jaa jaa. Kui tahate seda teenet, palju maksad jälle ja aga ma isegi tunnen, et see on nagu niisugune, nagu võõras küsimus, nagu Eestimaa inimesele palju maksab, tähendab teeb mulle ära ja ma saan niipalju kui maksan ja ja kui häda on, tulen, teen sulle, ma saan niipalju kui maksan ja kuidagi ma vaatan, et see kogukondlik, niukene mentaliteet või selline nagu mingisugune kirjutamata nagu eestlased on niisugune juhmused, see üritad nagu kõigest väest võidelda sellise niuke, euroopaliku arukus ja rahadega selle kultuuri vastu ja isegi no eksnaisega arutasime, mõtlesime, et, et tead, et eestlane on. Et tal on ükskõik, kas on sotsialism või kas on kapitalism või kas on vaba Eesti vabariik, jätke mind rahule, las ma pean oma kahte lehma ja ja kogu lugu. Üks kloostri maja poistest otsib meie seltsi ta pilku muutunud anuvaks, nagu paluks seda meelt, et me tasid ära viiksime või et me talle annaks julguse siit minema minna. Me teame vaid nii palju, et ta on Tallinnast, aga miks ta siia oli üldse tulnud? Nagu kõik need kümned poisid, kellest ma olin kuulnud lõhki rebitud personaalsuste tahtejõu ning elu mõttega, kes olid valgust otsima tulnud ja nüüd ekslevad ebamäärasest tühjusest siit eemal. See kõik on mulle liigagi tuttav, diaan Soomest täpselt samasugust kohta, kus selliseid noormehi paljuneb. Pastorihärra ta saba meid järgneva avaldusega, et ta sooviks oma intervjuu ringi teha, kuna seal olevat liiga vähe rõõmusõnumit. Tõnu, ütle mulle tasakesi, kus peaks selle rõõmusõnumi võtma, kui seda ei ole. Katsume väikese jalutuskäigu kivikangru juurde teha, et mõnigi hetk eemal olla. Nendest salajastest kirgedest. Tunneme väljendamatut soovi, et hea oleks, kui me sinna ööbima jääksime. Pastor on osutanud meile, kui suur tema kloostrihoone õigupoolest on ja kuidas sinna mahub kindlasti ära. Sedasama juttu on rääkinud meile ka seesama noormees korrutades nagu kinnituseks takka, siis saab sauna minna toonil, nagu lapsed räägivad mannakreemist. Justkui see oleks ööbimise tingimuseks. Niisiis tullakse meiega kivide juurde kaasa mööda naljakat teed, mille pinnal siblivad tuhanded pisitillukesed, konnad nagu tähed kosmoses ja mille lõbus asetseb kommunismiohvrite kivikangur. Pilistvere au ja uhkus on midagi väga liigutavat selles väikeste paikkondade kannatuste ahelas millega nad oma küladesse vaatamisväärsuseid püstitavad. Siin on asi kavalamad lahendatud, las külalised testitavad. Las nad toovad kive kokku ja tekitavad tasapisi järjest suurema hunniku. Geniaalne idee. Pihku tema liigutused on peaaegu et vihameel võiks arvata, et ometi tekib muutus sellesse vihkavasse üks luisusesse ja me hakkame teineteist kividega pilduma, joobudes vihast. Aga ta surub need kivid meile lihtsalt pihku, kuna me ei taibanud neid ise võtta. Kloostrimajja koguneb külalisi juurde paar abielupaari koos väikeste lastega. Nad istuvad pikliku laua ümber pastor eesistuja kohal nagu Kristus, viimasel õhtusöögivanemad sädistavad ja manitsevad oma laste kallal ühtviisi innukalt kui ka innutult. Ma seisan Tõnu järele oodates pastori selja taga. Ta sõidab mulle hetkeks oma tooliga raginal otsa. See tool on ratastel sõitev direktori laev. Poisid ei osale vestlusringis vaid mõneks hetkeks istub heledapäise neis laua taha, tõustes seal hetke pärast kõndides rahutult mööda, tubasid ringi. Klaverimängija liipab korraks saalist läbi. Aga ta haihtub kööki ja rohkem me teda ei näe. Pastori kontaktitus nendega on sama silmatorkav, kui meiega. Põllumees ja tema sõber viivad samuti ühe silmapilgu laua juures mitte rohk. Me jätame selle koloonia üheskoos. Pastor ütleb meile hüvasti. Üks poistest küsib üllatunult, kuhu me läheme. Sauni ootab kuulnud, et minema keerata järsult selja ning marsib sõnatult kööki. Mu mõtted jäävad veel kauaks tema juurde kinni. Ja mind valdab sõnatu ahastus.