Seda laulu armastasid laulda läti kütid. Sellega marssisid nad revolutsioonilise Piiteri tänavail. Võtsid osa Nõukogude võimu kehtestamisest Lätis, võitlesid kodusõja rinnetel. Paljud nendest langesid revolutsioonilise kohuse täitmisel lahingutes Nõukogude kodumaist ellu jäänud austavad pühalt seltsimeeste mälestust. Nende südames püsivad mälestused revolutsiooni aastatest ja samuti nagu varem lahinguaastatel võib neid sageli kohata üheskoos kuid nüüd mitte enam polgu rivis, vaid pidulikel rongkäikudel. Pidustustel revolutsiooni veteranide kooris. Nende esimesed pataljonid moodustati imperialistliku sõja põhjarindel. Juba kaua enne veebruarirevolutsiooni hakkasid nende keskel tegutsema põrandaalused, bolševistliku organisatsioonid. Nemad määrasidki kindlaks läti kütipolkude edasise tee viisid revolutsioonini. Pärast veebruarirevolutsiooni läksid Läti kütipolgud üle bolševike poolele meenutades neid aegu, jutustab Christian Treimann. Aeg oli tormiline olukord riigis, keeruline. Saatis meid Riiast teele läti kütipolkude täitevkomitee sidepidamiseks Petrogradi tööliste ja soldatite saadikute nõukoguga. Ütlesid seltsimehed meile teatage kõigest, mis toimub Piiteris, mis ütleb Lenin. Kuulake iga tema sõna. Pidage meeles, Läti kütipolgud ei kaldu kõrvaleteest, mida mööda juhib Lenin. Ja nii me saabusimegi Petrogradi. Läksime Tauria paleesse, kus oli koos Petrogradi nõukogu. Tohutu saal oli rahvast tulvil. Inimesed rõdul olid ärevil, parem tiib, kaitsepoliitika pooldajad tundsid ennast samuti rahutult, vaatasid ümberringi. Selgus, et istungile tuli Vladimir Iljitš Lenin. Varsti ma nägingi teda. Ta seisis koridoris ja kõneles midagi elavalt teda tiheda ringina ümbritsevatele seltsimeestele. Päevakorras oli küsimus sõjast ja järjekordsetest assigneeringutest sõjalisteks vajadusteks. See küsimus erutas kõiki kohalviibijaid nii sõja jätkamise pooldajaid kui ka neid, kes nõudsid selle lõpetamist. Meie, Läti kütid, samuti nagu meie venelastest relvakaaslased ei tahtnud enam valada verd kodanluse huvide eest. Ja siis tõusis Lenin püsti ning palus otse kohapealt istungit juhatavalt Mentševikult eitselt sõna. Presiidiumis tekkis sagin, sosistamine. Saalis tõusis kära. Juhataja siludes värisevate sõrmedega oma teravat habet, hakkas tõestama litsile, et sõnavõtjate nimekiri on ülekoormatud. Sellepärast ta sõna anda ei saa. Vastuseks sellele tõusis uskumatu kära. Deputaadiks nõudsid Leninile sõna andmist, juhataja jäi endisele seisukohale. Olukord saalis muutus pinevaks. Vasakpoolse tiivasaadikud ähvardasid istungilt lahkuda. Cheese andis alla. Ta laskus jõuetult toolile ja andis sõna Vladimiri litsile. Vladimiri lits paljastas oma ilmekas sõnavõtus Mentševike kui töölisklassi huvide reetjaid. Vaatamata sellele, et juhi kõnet katkestati alatasa presiidiumis istuvad dementševike ja Esseeride vahelehüüetega, said kõik saalis aru. Etti lits väljendab rahva mõtteid ja lootusi. Vladimir Iljitš vastu pidimentševistlikeleja Esseeridest kõnelejaile nõudis sõja viivitamatut lõpetamist, rahu sõlmimist ilma annektsioonideta ja kontributsioonideta sõdurisineli sisse pandud tööliste ja talupoegade tagasitulekut rahuliku töö juurde. Samal päeval andsin ma Lenini kõne sisu edasi Riiga. Läti kütid toetasid palavalt Iljitši väljaastumist. Peatselt toimunud Läti küttide üksuste kongress saatis Vladimir Iljitš Lenini-le Telegrami. Me tervitame teid, kui Venemaaproletariaadi suurimataktikut, öeldi deebeežis kui revolutsioonilise võitluse tõelist juhti ning soovime näha teid enda hulgas. Me läheme Lenini järel, kõnelesid uhkusega läti kütid oma üleskutses läti revolutsioonilisel demokraatiale. Nad kirjutasid. Kui kodanlus lõi Läti kütipolgud, siis kütid veel ei mõistnud, et nad andsid oma elukapitalismi imperialismi teenistusse, kes oma huvides määras laostumisele ja surmale miljoneid ja miljoneid inimesi. Suur vene revolutsioon avas meie silmad ning meie kütid hakkasid aru saama, kus ja kes on nende tõelised sõbrad. Nad pöördusid kõrval omanatsionalistlikest heategija-ist ning läksid avalikult üle revolutsiooni poolele lülitusid revolutsioonilise rahva ridadesse ning moodustasid revolutsioonilise proletariaadi polgud. Revolutsiooni huvides võitlevad läti kütid ka edaspidi käsikäes oma klassivendadega vene rahvaga ja kõigi maade proletariaadi. Vene rahvaga kõigi maade proletariaadi, ta need sõnad kõlasid tõotusele ja läti kütid pidasid auga seda tõotust. Oktoobri relvastatud ülestõusu eel, ütles Läti kütipolkude esindaja põhjaringkondade nõukogude kongressil. Lätlased tõstsid revolutsiooni esimestest päevadest peale üles loosungi kogu võim nõukogudele. Ja nüüd, millal revolutsiooniline Petrograat tavatseb viia selle loosungi ellu, on Läti kütid 40000 tääki valmis osutama sellele täielikku toetust. Ja tõepoolest, kui kodanlus püüdis kasutada vägesid oktoobrirevolutsiooni maha surumiseks, kandis põhjarinde staabiülem Lucerski kindral tuhooninile ette saata kedagi armeest. See tähendaks visata tikk püssirohutünni. Mis aga puutub Läti väeosadesse, siis just nemad on laastanud kogu armee ja viivad seda nüüd enda järel. Üleva koidikuna kerkis maailma kohale oktoobrirevolutsioon. Aurora kogupaugud teatasid inimkonnale uue ajastu saabumisest. Võim Venemaal läks Nõukogude kätte. Kuid kodanluse ja sõjaväelaste kilpkonna röövli käsi sirutus noore sotsialistliku riigi hälli poole. Ning siis kutsus Vladimir Iljitš Lenin Petrogradi töölistele ja soldatitel appi Läti küte. Nõukogude võimule kõige ustavamatest küttidest bolševike moodustati koondpataljon ülevenemaalise kesktäitevkomitee ja rahvakomissaride nõukogu juures. Sellele pataljonile usaldati mulle ja Vladimir Iljitš Lenini kabineti kaitsmine. Ligi kaitsekoosseisu kuulus neil päevil ka Eduard Smilga täiutusta. Parasel novembri hommikul saabus meie rong Petrogradi oli külm ilm, puhus terav läbilõikav tuul kuid meie peaaegu ei tundnud seda. Vaatasime huviga linna, püüdsime meelde jätta iga üksikasja ning kõndisime tänavail otse naudinguga sest just siin toimusid ju maailma ajaloolised sündmused. Ja iga maja ida tänav näis meile pühana. Smalmi hämmastas meid. Mäletan, kuidas paljud kütid käisid mööda saale, vaatasid imestades ehteid, kristall, ühtreid, kandelaagreid. Nägime ju esmakordselt niisugust luksust. Varsti jaotati meid allüksustesse. Mina sattusin rühma, kelle ülesandeks oli kaitsta rahvakomissaride nõukogu hoonet ja litsi korterit. Seejärel kutsuti meid atuse saali koosolekule. Ja siis nägime, et läbi kogu saali läksid komandant malkovi saatel kiiresti kaks inimest. Saalis kõlas, sosin svertliinid. Praegu on raske kõike täpselt meenutada, millest kõneles hilid. Kuid jutt oli raskest olukorrast riigis. Iilits tõstis meie ette ülesande olla halastamatu revolutsiooni vaenlaste vastu. Kutsus üles valvsalt kaitsma oktoobri võite. Hiljem püüdis igaüks meest õigustada maailma proletariaadi juhi usaldust. Mul õnnestus sageli näha, Vladimir Iljitši on möödunud juba üle 40 aasta kuid ma mäletan pisimategi üksikasjadeni Lütsi kalleid jooni. Mäletan tema häält. Ükskord juhtus Kremlis, seisin postil Iljitši kabineti juures. Tema juurde tulid talupojad, kui ma ei eksi reasani kubermangus. Neid oli kolm lapitud kuubedes katkistest piltides, üks isegi viiskudes. Kabineti lähedal võtsid nad aupaklikult mütsid peast, surusid veed vastu rinda ning tammusid paigal. Üksteisele otsa vaadates. Näinud talupoegi, tuli Vladimiri lits neile vastu. Tervist, seltsimehed, ütles ta lihtsalt ja lahkelt, mis te siis seisate, astuge edasi, astuge edasi ja kutsus neid laiatestida nagu vanu tuttavaid enda juurde. Surus kõigil kätt, pani kõik hoolitsevalt tugitooli istuma. Kuidas kohale jõudsite, seltsimehed, kuidas on lood öömajaga a-, kuidas teid toideti küsisid? Mina seisin uksel ja nägin, kuidas järk-järgult sulasid talupoegade valvsad näod. Varsti tundsid nad ennast koduselt, seadsid paremini istuma, tegid kuuehõlmad lahti ning hakkasid avameelselt jutustama oma vajadustest. Vladimir Iljitš kuulas neid tähelepanelikult, veidi silmi pilutades, noogutas aeg-ajalt kaastundlikult pead ning esitas küsimusi. Mäletan, et ta ütles tookord. Ütlete, et on raske? Pole midagi teha, seltsimehed, ilma raskusteta ei saavuta midagi. Teie ise aga tegutsege aktiivsemalt, ajage priileivasööjad nõukogudest minema, valige sinna julgemini ausaid inimesi ja ärge sekundikski unustage. Nüüd olete te ise maa peremehed. Üks meelsemalt tegutsege koos kogukonnaga. Ja vaat siis me saamegi jagu kõigist raskustest. Umbes poole tunni pärast väljusid talupojad kabinetist. Neid oli lihtsalt võimatu ära tunda. Niisugused elurõõmsad ja kuidagi väärikad. Meie lits oskas inimest ümber muuta, suunata teda võitlusele suurte eesmärkide eest. Praegu või mõnikord kuulda, et Lenin olevat olnud niivõrd geniaalne, et kõik õnnestus tal kergesti ja lihtsalt. Kuid see ei ole päris nii. Mäletan, kuidas 1918. aasta veebruaris keisri väed alustasid pealetungi vaenlase eesmised, väeosad ähvardasid punast Piiterit. Ärevalt hülgasid neil päevil tehaste viled. Smol, neist toimusid vahetpidamata. Nõupidamised ühele niisugusele nõupidamisele kogunesid Swed Low, Lunadžarski Seržinski, Bonzprojevitš Stalin ja teised vastutavad töötajad. Nõupidamine möödus tormiliselt, igaüks püüdis tõestada oma õigust. Rahulolematu näoga väljus Vladimir Iljitš mitu korda erutatult kabinetist. Siis ta läks uuesti väliselt rahulikuna nõupidamisele. Tagasi. Ma mõistsin. Ta tuleb välja selleks, et rahuneda. Mina lihtne laskur, sain aru, et sellel nõupidamisel on tal palju vastaseid väga vastutusrikaste küsimuste otsustamisel. Ja neid vastaseid ei õnnestu liinil kuidagi ümber veenda. Ja asi võib võtta niisuguse pöörde, et nõupidamine langetab ebaõige otsuse. Pärast südaööd vahetas mind välja uus tunnimees. Nõupidamine aga kestis ikka veel. Otsustati tähtsat küsimust rahuläbirääkimistest Saksamaaga. Ja aeg oli raske. Sotsialistlik Isamaa oli hädaohus. Petrogradis endas tegutsesid avalikult revolutsiooni vaenlased, bandiidid, kontrrevolutsioonilise diversioonigrupid. Nad riisusid kauplusi, ladusid võitluses nende vaenlastega võtsid osas Molnuid kaitsnud kütid ning Läti kuues kütipolk. Hiljem saadeti suur osa sellest polgust Soome appi Soome töölistele. Läti polgud saadeti võitlema por Musnitski mässulise Poola korpuse vastu, kes ähvardas ma kyll joogi, kus asus Nõukogude väejuhatuse peakorter. Neid saaretiga Donbassi ja toonile kaleedini jõukude vastu. Minu esimene isiklik kohtumine Vladimiri nütsida toimus 1900 seitsmeteistkümnenda aasta detsembri lõpul, millel ma töötasin põgenike asjade Komissarina. Paljud tuhanded rahulikud elanikud, kes olid kodukohtadest eemale kistud, põgenesid pealetungivate austria saksa vägede eest Sise-Venemaale. Nad jäid loomulikult elatusvahenditeta, ajasid abi, mida neile tuli anda võimalikult kiiremini. Ükskord sain telegrammi suurema rahasumma andmisest põgenike abistamise fondi, kes olid asunud suure koloonianadoni vägede piirkonda. Sel ajal moodustasid kindralid kaleediline Krasnov tonil valge kasakate ja ohvitseride polke. Nõukogude võimu vaenlased võisid raha vallutada ning kasutada seda võitlusest nõukogude võimu vastu. Põgenikud aga olid viletsuses. Mis teha, söandamata, võtta endale vastutust, pöördusin abi ja nõu saama mõnede rahvakomissaride poole kuid midagi kindlat nendest ei kuulnud. Lõppude lõpuks soovitati mul minna Leninist nõu küsima. Vladimiri lits vihkas bürokratismi igasse avalduses ning mul ei tulnud jagu saada mingitest tõketest. Piisas Lenini kabineti ukse juures asuvale tunnimehele ülevenemaalise kesktäitevkomitee bolševistliku fraktsiooni liikme tunnistuse näitamisest. Koputasin, avasin ukse ja astusin Lenini kabinetti. Vladimir Iljitš istus kirjutuslaua taga, kus lamasid mõned raamatud ning kirjutas kiiresti. Ma mõtlesin, et tulin valel ajal ning tahtsin lahkuda, oodata koridoris, et mitte segada tema tööd ja siis hiljem tagasi tulla. Aga kui ma kavatsesin lahkuda, ütles Vladimir Iljitš, astuge sisse, astuge sisse ning näitas žestiga toolile. Seni olin näinud Leninit ainult eemalt koosolekutel miitingutel. Nüüd aga oli see ebatavaline ja meeldiv inimene mulle nii lähedal. Silma torkas kabineti väga tagasihoidlik sisustus. Tagasihoidlik koliga imidži välimus. Kohe jäi meelde tema võimas, harukordselt ilusate joontega lauk mis peitis endas nii palju mõistust ja tarkust, et seda võis jagada kogu maailmale. Ebatavalised olid ka tema väikesed tumepruunid, silmad, milles võis aeg-ajalt märgata lõbusaid, kavala heatahtliku huumorisädemeid. Lõpetanud nähtavasti poolelioleva lause kirjutamise peretas Vladimir Iljitš ja küsis, mida ütlete. Jutustasin talle oma muredest ning palusin nõu, mida teha. Ütles Lenin, pilgutas kavalalt silmi ja küsis uuesti. Tähendab, te ei tea, mis teha? Ei. Lenin nõiatus vastu tooli selga, pistis sõrmed vesti hõlma vahele ja küsis. Kas te kaua mõtlesite. Küllalt kaua. Tähendab, et ei olnud küllalt. Kuidas te siis tahate, et teine mõtleks teie asemel teile usaldatud asjast ning vastutaks selle eest teie asemel? Teie ei tea, mis teha? Ei tea. Mõtlete, et mina tean, kuidas juhtida niisugust suurt riiki nagu meie oma maa ka ei tea, aga tuled. Mõelge veel see asi hästi läbi kaaluda kõik poolt ja vastu. Ärge jookske enam nõu otsima ja otsustage ise, kuidas teile näib paremale. Kui ma tänanud leninlik nõu eest, tahtsin lahkuda, ütles ta väga soojalt leninliku ja heakskiitvalt naeratades. Ebaõnnestumise möödalaskmise korral ärge nukrutsema. Me oleme uued töötajad. Vigade varal õpime. Mind pani see kohtumine paljustki mõtlema. Ma mõistsin, et liinil oleks mulle kohe võinud öelda vajaliku otsuse kuid ta tahtis mulle noorele vilumatule töötajale sisendada veendumust oma jõusse, otsida ise õiget lahendust antud ülesandele arendada vastutustunnet usaldatud ülesande eest. Vladimir Iljitš Lenin vestles mitu korda isiklikult läti küttidega enne ärasaatmist rindele. Esines kõnega polgu miitingutel. Üks küttidest kirjutas ajalehes privais Strelnieks vabad kütid. Seltsimees Lenin võttis meid vastu väga lahkelt. Me tervitasime teda oma polgu nimel ja teatasime oma valmisolekust täita kõik troletaarse nõukogude võimukorraldused. Lenin andis edasi tervituse meie polgule ning avaldas rõõmu meie valmisoleku üle minna võitlema kaleedini vägede ja teiste kontrrevolutsiooniliste jõukude vastu. Ta selgitas meile käesolevat momenti ning meie ülesandeid võitluses kontor revolutsiooniga. Lõpuks soovis seltsimees Lenin meile edu ning avaldas lootust, et revolutsioonilised läti kütid annavad Kaledeni jõugule viimase ja purustava hoobi. Läti kütid õigustasid initsi lootusi toonil ja Kubanil purustasid nad koos Vene relvavendadega kaleedini. Kuid see oli alles läti kütipolkude tee algus kodusõja aastail. Nende revolutsioonilise lahingukuulsuse algus. Sakslased okupeerisid Lätimaa selle parimad pojad Lätti, revolutsiooniliselt kütid jäid ustavaks sotsialistliku revolutsiooni ideedele. Nad läksid Nõukogude Venemaale ning kaitsesid rinnaga selle vabadust. Siniste vagunite juures seisid sihvakad, punapõsed läti kütid, kirjutas Aleksei Tolstoi. Revolutsioon kaitstes ennast ohverdas nende kodumaa. Seal oli raske mõista. Lätlased kaotasid kodumaa, selle tagasisaamiseks oli vaja läbi käia pikk tee läbi Ukraina tasandike Venemaa Siberi läbi revolutsiooni ja rahvaste võitude, kelle nimesid kuulsid lätlased esmakordselt. Raske oli kujutleda niisugust teekonda. Nad otsustasid vankumatut karmid. Hoides tugevasti vintpüssi, vaatasid nad mööduvat Leninit. Selle inimese elu oli nende elu. Nende lootus. Sakslased tungisid Petrogradi poole ja koos punakaardiväeosadega asusid läti kütid rinnaga sele kaitsele. Torošino kindlustatud rajooni ülemaks nimetati Lenini korraldusel läti rahva kuulus poeg jaanis fabritsius. Smaala küla juures anti saksa vägedele esimene hävitav hoop. Vaenlase 500-st mõõgast koosnev väeüksus hävitati ning varsti andsid noore punakaardi lahinguüksused otsustava vastulöögi keisrivägedele Pihkva all. Võiduka peale tungida käisid läti kütid kodusõjateedel. Vladimir Iljitš Lenin saatis isiklikult neid kõige vastutavamatele rindelõikudele. Iga kilomeeter nende teest oli täis revolutsioonilist kuulsust oli kujukese internatsionaalsesse kohusevaprast täitmisest. Ja mitte asjata ei süütud neid rahva hulgas Lenimlikeks kaari väelasteks. Nende lahingutee etapid on järgmised. 1918. aasta juuli. Pahempoolsed Esseerid alustasid kontrrevolutsioonilist mässu Moskvas. Operatiivne juhtimine mässu mahasurumisel tehti ülesandeks Läti nõukogude diviisi komandörile vaatietisele. Kontrrevolutsionäärid rahustati päeva jooksul. 1918. aasta augustis ja septembris võitlesid läti kütid Volgal Tšehhoslovakkia valgete korpuse vastu. Ägedatest lahingutes Kaasani all langes vaprate surma vasaku kalda Nõukogude vägede grupi juhataja jaanis juudin ja Krasnaja Gorka, kus hukkus kangelane, nimetati ümber juudinaks. Praegu on see suur raudtee sõlm. Selle kõrvale on kerkinud loba juudino linn. Viiendale laskurpolgule anti ülevenemaalise kesktäitevkomitee austav punalipp pealkirjaga vaprale viiendale läti laskurpolgule ülevenemaaliselt kesktäitevkomiteelt. Punane armees oli see esimene juhtum, kus sõjaväeosa autasustati. Aulipuga halvas Läti laskurbrigaad võitles mehiselt Pavaarinaad Sariitsani rajoonis kindral Krasnov jõukude vastu. Nendes lahingutes hukkus Venemaa kesktäitevkomitee ja rahvakomissaride nõukogu. Läti küttide koondpataljoni esimene komandör Janis Peterson. Uus 1919. aasta algas valgekaartlased teie interventide paanilise põgenemisega Riiast. Linna tungisid Läti küttide luurajad. Jaanuari algul aga astusid Riiga esimene ja neljas Läti laskurpolk. Nõukogude Lipp kerkis Lätimaa kohale. Varsti algasid ägedad lahingud, valgekaartlased ei, Antantiga. Waba riik uppus verre. Võimule tuli uuesti kodanlus. Suvel paisati Lätti diviis läänerindelt, kus ta võitles valge poolakate vastu lõunarindele Denikini vastu. Ja jälle ilmutasid läti kütid lahingutes kroomi all revolutsioonilise vaimu vankumatust. Andsid vaenlastele hävitavaid hoope. Koos teiste punaarmee väeosadega purustasid läti kütiti niikini armee ühe parima korpuse ning astusid Ari olli algastenikini armee purustamine. Arendades pealetungi murdsid läti kütid läbi rinde Kurski suunas, vabastasid Belgorodi ning tungisid varsti Harkovi. 1920. aasta. Läti kütid läksid rünnakule perekoppil ja murdsid esimeste hulgas läbi vaenlase kaitse. Vaprad vaprate hulgas ustavad ustavate hulgas. Nii kõneldi läti küttidest kodusõja aastail. Nad tugevdasid oma verega vennalikku sõprust venelaste ja ukrainlastega, valgevenelaste ja leedulastega, kõigi meie maaratastega. Nende kuulsad kangelasteod, tõeline prolentaarne internatsionalism on läti rahva rahvuslikuks uhkuseks. Ja ka meie päevil hoiavad juba hallipäised revolutsiooni veteranid läti kütid enda käes leninliku lipu. Nad annavad litsipärandit edasi noorele põlvkonnale. Kommunismi ei aidanud. Ja samuti nagu varem kodusõja aastail kõlavad reipalt nende revolutsioonilised.