Mai Murdmaa täna hommikul teatris ütlesite te mulle, et teile tundub, et teist isiklikult on juba liiga palju räägitud. Kas niisugusest persoonist, nagu teie Rahvusooperi Estonia peaballettmeister, saab üldse olla liiga palju räägitud? Muidugi? Kiire juubeliperiood on Mulle nagu nagu mingisugune katsumus. Sellepärast et meeleldi ma räägiks, räägiksin täna saates küll mingisugustest, erialalistest küsimustest, iseendast. Aga teie erialast rääkides, me ei saa ju teist ei üle ega ümber alates kasvõi sellest hetkest. Ballett on teiega paratamatult seotud. Muidugi. Olete te ka ise kunagi selle peale mõelnud, kui teisiti ei oleks saanud baleriin, kes te oleksite siis olnud? Noh, Narvat, kujutavas kunstis, ma arvan, oleksin tegelenud marmor, võib-olla oleksin skulptor olnud sellepärast et kunagi Anton Starkopf on minu vanaonu, tähendab minu vanaisa vend ja ma olen tema ateljees natuke tema kõrval seal modelleerinud natuke midagi kätes oli, nii et ma arvan, et ma oleksin kasvõi skulptor või ma arvan, kujutava kunstniku oleksin tegelenud. Kas seal on ka Teie kunstnikust isa mõju? Kuidas ma arvan, et see on perekonnas lihtsalt jah, poeg nüüd joonistab ja noh, on multifilmiga väga hea joonistaja, Novend, arhitekt, arhitektuuri muidugi esmaklassiline joonistaja ja isa ka, ja niimoodi on ilmselt samal meil perekonnas. Aga kuidas te siis balletipealse No balleti peale ma sattusin küll väga kummaliselt sellepärast et noh, meil oli suur perekond ja isa sõja ajal kadus. Algus oli, ta oli represseeritud ja Me jäime neljakesi emale ja ja siis minu ema oli ajakirjanik ja ta oli väga hea sõbratar, ranna massiivne ekstoniga ja, ja eks ta nägi, et meil ei ole midagi süüa, siis ta arvas, et kahele lapsele võib balletikooli pakkuda, kus stipendiumid anti ja siis siis me õega tantsisime seal seda raha välja. Aga noh, õel nagu ei olnud, õde õppis neli aastat olin siis keeldused, ei pidanud vastu, aga minul füüsis oli küllaltki niisugune sobiv kvaliteedile ja siis ma nagu jäin Kummaline on see, et kui nimetatakse Mai Murdmaa nime, siis kõigepealt seostuvad teie lavastused teie nimega. Teid seostan, mina ikkagi ballettmeistrina. Kuigi ma mäletan teid ka laval tantsimas oma lapsepõlvest Tiiu Rand viriga tookord olime niisugused kaks konkureerivat tantsijat, temal olid omad plussid, minul olid võib-olla omad plussid, kuigi tema oli alati minust natuke ees ja ja niimoodi, et ma olin natuke tema sabas alati. Aga noh, ilmselt, et ilmselt oli, ma lihtsalt ei olnud piisavalt tasakaalukas, võib-olla kuidagi see temperament oli niisugune liikva ürgne ja kuidagi mul oli raske seda balletivormi nagu võib-olla mul oleks ka tol ajal juba sobinud mingisuguse kaasa ja meil ei olnud kaasa tantsu. Ma arvan, et mul oleks sobinud rohkem, võib-olla mingisugune nagu see kaasa ja tantsuvorm üldse, sellepärast et Tom puutusse piisav balletlik harmoonia võib-olla kuigi oli noh, väga head, võib-olla tantsu eeldused. Ma pean ütlema, et mul olin tantsust loobumine siiski võrdlemisi raske, ma põdesin seda ikka väga kaua. Selle otsusel tantsus loobuda tegite te ise või oli see Ei, no see oli, see oli paratamatus, oli põlvetraumat paraad, paratamatus, sellepärast, et ma ikka püüdsin mitu korda uuesti uuesti tagasi tulla peale seda, kui ma selle põlvega nii õnnetult kukkusin. Aga noh, ei lubanud põlv mind edasi tantsida. Tegelikult oli küllaltki valuline niisugune ümberkehastumise. Nonii, paratamatus, ma ütleksin, see oli, ei olnud lihtne. Milliseid osi te tantsisite? No ma isegi jõudsin päris palju tantsida, ikka tantsisin koolis ma tantsin valget luike, musta luike siis ma isegi uinova kaunitari, seda lõputööd. Ma olen tantsinud Donhotibata tööd, ma lähen, tantsin tegelikult ma selle lühikese ajaga jõudsin läbi tantsida niukseid juhtiva juhtivad pade tööd. Siiski ma neli, viis pade tööd, ma jõudsin läbi tantsida. Nii et noh, siiski teatud kogemused. Noh, kuigi ma pean ütlema, et see enesetunne, mis mul oli tantsijana ja see, see on nagu ununenud, mul ei ole enam seosele psühholoogia pole, on ikka hoopis teine inimene, niiet nii et enam ei ole see nagu see on nagu kuskil keegi teine tantsis, mitte mina, nii et erinevad inimesed minu jaoks. Aga mis oli siis teie esimene balletilavastus, midagi kahtlast? Mina lavastasin esimesena opolid sümfoonia kuna ma olin ju väga noor, kui ma läksin õppima ja valed sümfoonia ma tegin, kui ma olin veel üliõpilane, see oli, tähendab kuskil 23 aastaselt ja noh, siis terve lavastus tuli väga intuitiivselt. Aga, aga siiski, noh, võib-olla Eino tänu Eino niisugusele väga niisugusele kainele mõtlemisvõimele ja võib-olla ka tema abile mingil määral siiski see minu valitud sümfoonia õnnestus päris hästi. Ja ma isegi arvaksin, et annaks veel praegu ma arvan, et oleks üks paremaid asju minu loomingus. Heina Dambergiga, te olete rohkemgi koostööd ja me tikime Yana Dentaate ja ma püüdsin poissi liblikat mitu korda teha, aga see ei õnnestunud mul siiski. Miks ja ma ei tea, ei õnnestunud, ma püüdsin seda Leningradis max, kolm korda olen seda teinud, aga aga ei, ma ei ikka noh, resultaadi nii ma ei jõudnud, ei tea. Lihtsalt mida midagi seal mingid aktsendid olid minul valel või teoses olid valed. Noh, ei, ei ole. Ei ole õnnestunud teos, aga noh, jaan atentaat oli väga nagu kuulus ja ja tunnustust, tunnustus sai palju. Ja kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, siis ma arvan, et seal oli tõepoolest leitud mingisugune niisugune õnnestunud süntees tollel ajal siiski Nõukogude liidus väga vähe teadaolev moderntants, see modern, need liigutused olid ju täiesti meie enda loomingust, meie moderntantsu üldse ei, ei teadnud tollel ajal ja ütleme, klassika ja moderni segu oli isegi praegu, ma arvan, et see võiks teatud asjad võiksid täiesti eluõigust omada. Kuigi muidugi see süžee oli mingil määral mõjus antikklerikaalsena ja kuigi tegelikult mõeldud antiklareegaa sõnaga aga selles mõttes ütleme nihuke mõtteline aktsent, võib-olla tuleks praegu nagu ümber teha ja rohkem viia teda nagu psühholoogiliselt omale, kui ta meil oli, ta oli võib-olla nats ikkagi niisugune pinnapealne võib-olla psühholoogia seisukohalt võrreldes ütleme, Haksli romaaniga. Tal oli natuke lamedam või ütleme niimoodi primitiivsem. Aga plastilise keele seisukohalt oli seal siiski palju huvitavat. Kas te tahate ühte ja sedasama lavastust mitu korda jälle ja jälle uuesti lavastada? Ei, mul ei ole mitte kõik, kõik asjad kõiki asju ma ei taha, aga mul on mõned asjad, mida ma tahan teha. Vot nüüd ma tegin ruumi ära, ma ei tea, kas ma nüüd tegin selle, ma arvan, et ma tegin lõpliku lahenduse enda jaoks, aga noh ma arvan, et ruumi jaoks on veel igasuguseid võimalusi muidugi olemas. Ütleme Prometheus, ma tahaksin võib-olla veel teha, sellepärast et mul nagu mõned asjad jäid seal, mõned asjad olid minu meelest väga õnnestunud, aga mõned asjad nagu jäid lõpuni tegemata niimoodi ja arvan, et need õnnestunud osad oli sõda oli, olid sedavõrd õnnestunud, et neile tasub järele teha järel tõmmata või naiseta tasemele viia need osad, mis ei olnud õnnestunud, need nagu olin jutu kirvide selle Mariinski teatriga võimalik, õnnestub seal uuesti seda teha, siis ma oleksin tänulik, sellepärast et mingi tuum oli seal õige, selles lavastuses. Just ma teeksin hea meelega, Stravinski, Orpheus teeksin uuesti, aga ta on niivõrd rafineeritud ja peen asi. Ei ole palju teatrit, kus seda saab teha, et ei publikule ja ta on ka väga nõudlik orkestrile ja väga nõudlik tantsijatele, nii et seda on raske leida kohta, kus seda saab teha. Aga Estonia ei tuleks sellega toime. Ei, ma lihtsalt arvan, et publikut võib-olla ei jätkuks, sellepärast et meil on väga spetsiifiline. Ma arvan, et meil väga peened kunstiteosed siiski publikult ei oma ja on vaja siis, kas modernimis on efekti peal või, või emotsiooni või siis niukseid Schlaagreid, nagu ütleme, ooper praegu toob ja mis tõesti toob publikut, aga ma arvan, niuke ja ma isegi arvan, et maailmas hakkab see vajadus niisuguse peene kunsti peene koega kunstiteoste järgi üha nõudmine on väiksem, väiksem, väga väheseid kohti, kus neid tegelikult teha saab, kus oleks see kultuuri ütleme, kiht selline, et inimesed tajuksid. Noh, ütleme niisuguseid. Kui noh, ütleme kultuurikihti ja, ja erinevate stiilide kokkusulamist ja ütleme, tunneksid mitte piisavalt ütleme, antiik ja kui see annaks inimestele midagi, nii et ma arvan, et, et jah, ma isegi ütleksin, et maailma piiri, siis ma kardan, et need kohad hakkavad ära kaduma, kus sedalaadi kunsti üldse vaja. Teil on väga tihedad sidemed Ameerikaga, kas te väidate seda? Ameerika noh, Ameerikas ei ole kunagi eriti kuigi muidugi palun, siin on äärmiselt huvitav ja väga peenkunstnik muidugi. Aga võib-olla on siin ikka on niimoodi, et kui üks asi läheb rahvuslikuks pärandik või rahva omandiks, ütleme balandžinnal rahvuslik omand ja tema puhul puudub igasugune kriitikameel selles mõttes ta ise ütles, et ta pooled piletid on raha pärast teinud ja ta üldse ei tunnistama balleti, aga absoluutselt võrdselt võetakse tema pärlitega, nii et tegelikult see on niimoodi. Et kas nüüd tegelikult väga palju tunnetatakse selle kunstisuurust rohkem, see on niisugune, et palun, palun peab olema täiuslik, sest ta on ameerika balandžind, kes on Venemaalt tulnud, aga ta on ikka ameerika koreograafi, nii et selles mõttes selle Polatšini kultus on tohutu. Ameerikas, kui sa ei tee balantsiini moodi, siis sa ikka kaheldakse väärtustes, nii et ütleme, niisugune neoon klassikaliste klassikalist balletti, nad näevad siiski ainult balandžiini silmadega, nii et ta on ikka loonud täiesti. Nüüd Ameerikal Ameerikast on loonud ka mõiste, ütleme, klassikaline ballett, seal on ikka ainult see, mis Depaland siin nad on püüdnud petipaad näiteks tehase täiesti ebaõnnestub neile, et missugune ta on täielik nende jaoks mingil määral kultuslik, niisugune. Kuju huvitav, kas eestlaste hulgas ka kunagi võiks niisugune kultus tekkida? Meil on ju kultus, meil on need minu meelest, meil on näiteks Pärdi kultus ja, ja, ja ma ei usu, et keegi julgebki kunagi kritiseerida või isegi mõelda, et ta võiks kritiseerida Ta praegu parti teoseid, ma ei usu. Et keegi seda ei julgeks või, või näiteks Neeme Järvi kultus on täpselt samuti ka ka ma ei usu, et eriti kriitikameelt ollakse nende, kus kui ikka väike rahvas niisugused nagu tähelepanuväärsed pojad maailma on saatnud, siis see kriitikameel ka kaob, nii et ma arvan, et igal rahval on oma niisugused Niisugused puutumata puutumatu kuulsused. Teie ennast nende puutumatute kuulsuste hulka ei sea. Ei, ma ei sea, sellepärast et minu meelest ma saan rohkem kriitikat kogu aeg, kui, kui kiita, et võib-olla see on ka hea olnud, et ma ikkagi sellel määral ei ole ütleme, mingisuguseks rahvuslikuks katuseks tunnistatud. Selles mõttes olen ma saanud jääda siiski elavaks inimeseks, kes elab ja ei, ei pöörama loomingule just mitte eriti palju tähelepanu, ma mõtlen noh, niimoodi välistähelepanu sisemiselt muidugi. Kui kaua te kannate ühte oma lavastust endaga kaasas? Noh, vahel väga kaua, mõned asjad on mind ka ütleme kümneid aastaid niimoodi, mitte see, aga sa lihtsalt Donsul näiteks kuriteokaristust kaua niimoodi kandsin endasse niikuinii ma ta tegin ütleme ka, isegi sedasama tuli ingel, mis ma praegu teen, ta on mul nagu mõlkunud, väga kaua meeles või mingid teemad nagu mõlguvad sul meeles, nii et mõnikord väga kaua ega väga, äkki niimoodi ei saa üldse midagi teha niimoodi, et või sul peab olema mingisugune niisugune põhjus, miks korraga seda teed või mingisugune reaktsioon millegile, mida sa ütleme, mingisugune vastulause vastulause millegile, siis sa võid väga kiiresti midagi teha, kui sa tahad midagi. Aga tegelikult ka isegi koreograafia peab ütlema, et kui sa juba oled muusikaga ja sul juba kompositsioon, ta peab ikka sinus laagerdama niimoodi tulla proovisaali ja midagi välja mõelda, see on tegelikult võimalik. Ta peab ikkagi niimoodi, et sa pead, seda juba rääkis mitte Anton Tšehhov, vaid näitleja, Jeff tähendab, see nagu näitlejalgi trulli enesega kandmine on kõige olulisem asi ja, ja see on minu meelest ka muusikas kõiki kunstiliikidele, et inimene peab nii kaua seda teemat või seda muusikat endas kandma, kuna ta on, kuni ta on niivõrd omane sulle, et sa juba oled nagu ühtne selle asjaga, et siis ainult on võimalik üldse hakata midagi tegema, et muidu on kunstlik. Tähendab, sa pead täiesti omaseks, see peab, see peab olema nagu sinu enda loomuses või sa pead nagu seda täis olema täiesti siis sa paned midagi teha. Nii et selles mõttes sa võid küll väga kiiresti lavastada, aga kandma peab endas väga kaua asja. Ja tavaliselt on see nii niimoodi kaan. Ma ütlen ainult sel juhul, kui mul on mingisugune näiteks no ütleme, isiklikus elus on olnud mingisugune niisugune periood mis on, ütleme, dramaatiline või traagiline või siis ma pean mingi teosega reageerima sellele, vot siis sa võid korraga mingisuguse reageerida. Ja nagu välja reageerid selle vot siis võib nagu kiiresti teha, aga et see on nagu nagu mingisugune purse või ütleme niimoodi, aga tavaliselt ikka tuleb kanda neid asju kaua endas. Olete te väga impulsiivne inimene? No ikka piisavalt kunstnik ei saagi vist apaatne olla. Jah, ma olen ikka liiga impulsiivne, ma ütleksin ongi võib-olla olnud mul küllaltki suureks probleemiks, tähendab, et mul on nagu ennast kui materjali hoida koos raske ennast kui inimliku materjali koos hoida. Raske. Te olete ükskord ühes intervjuus mulle ka öelnud, et kui teil ei oleks repetiitor reid kõrval, et siis ei suudaks ühtegi balletti lõpuni viia, et see impulss, mis ühes proovis teilt välja plahvatab, et selle peab keegi kinni hoidma, et te seda ise ei suuda. Ei, no see oleneb ka praegu küll vist niimoodi ja praegu külma tüdinen ära, tüdinen ära ja ja kuidagi ma tüdinen ära. Jah, aga vanasti tegelikult tegin küll kõik poliitid, näiteks Jonadentaator mul üldse repetiitor ei olnudki, ma tegin kõik ise. Aga võib-olla see energiast ei ole enam nii suur või, või või lihtsalt tüdid ära. Need, inimesed, kes minuga koos töötavad, nad püüavad minu liikumise stiili. Noh, ütleme Aime näiteks ta juba tunnetab minu liikumise stiilide nab räimele ise ütleme jah, ilmi ka, me oleme niivõrd palju koos töötanud. Meie koostöö on lihtsalt selles, et nad viivad nagu, nagu noh, selle sellele sellele tasandile kuma, ütleme, näitan ette või, või teen koreograafiat siis, no ma teen teda nagu ideaali. Tantsija kohe ei saa seda tabada, mida ma ette näitan ja siis nad nagu viivad selle püüavad seda viia selle tasandile, kuna nad on kogenud inimesed ja näevad juba, mida ma tahan. Siis nad katsuvad viia selle tasandile, mida ma olen nagu tahtnud, nii et see on niisugune protsess. Aga kui te välismaal lavastajate ja teil ei ole Helmi Puuri jäime reisima. Ei, no ma teen muidugi see noh, tegelikult ma ole diitorina piisavalt oskuslik, aga aga lihtsalt, võib-olla ma olen siin mugavaks muutunud läheb sellepärast, et mul on niivõrd head repetiitor, et on lihtsam kui keegi su eest. Noh, mulle tundub, et kollektiiviga, meil laabub praegu väga hästi töö ja väga niimoodi, et me sellel ajal, kui me olime noored ütleme ja kõik enam-vähem üheealised, kui me, ütleme seal Tiiuga tegime je Tiiduga, noh on küll vanusevahe, aga mitte väga suur ütleme Herkinaga ja siis kuidagi me olime nagu lähedasemalt, sellepärast ütleme noh, iga oli sama ja, ja ütleme seda lähedust võib-olla praeguste tantsijatega mul ei ole, kui, siis me olime nagu omavahel sõbrad ja, ja see oli nagu niisugune mingisugune kes lõi, lõi mingisuguse stiili ja ja ütleme, me olime, ütleme siin Nõukogude liidus sellega tuntud. Et meil oli midagi eriline stiil, mida mujal ei olnud, nii et selles mõttes oli see väga niisugune ereperiood Ju see on ka vist elu paratamatus, et põlvkonda. Ei noh, loomulikult, ega, ega loomulikult see on täitsa iseenesest mõista ei saagi teistmoodi olla. Muidugi loomulik. Kui palju te üldse elus panete või pöörata tähelepanu paratamatusele ja kui suurt rolli paratamatus teie arvates üldse inimelus mängib? No ma ütleksin niimoodi terve isuäratavad aga alati on muidugi niisugune asi, et sa pead millegi vahel valima ja võib-olla see, mille, mille vahel sa valid, et see ongi sinu jaoks paratamatus. Sest alati on inimesel mingi valik ja võib-olla siis selle valiku tegemine, valiku tegemine määrab, mida sa valid antud situatsioonis võib-olla ongi siis see, mis on sinu natuuriga nähtamatus nii-öelda, et sa ei saa valida midagi muud valitsust, selle nendest võimalustest, eks ole, mis sulle on antud ja mitte teist võimaluse, võib-olla see ongi siis sinu natuuri paratamatus, selles mõttes Su natuuris on kodeeritud need omadused mis sunnivad sul valima niimoodi, aga mitte teistmoodi. Nii et selles mõttes võib-olla. Kuidas te teatris ballettmeistrina saate repertuaarivalikuid teha? Noh, ma pean ütlema, et praegu viimase kolme aasta jooksul ma ei ole päris vaba nendes valikutes, aga muidu ma olen elus muidugi võrdlemisi vabalt valinud on ka muidugi olnud nõukogude ajal niisuguseid perioode, kus, kus mul ei ole mõned asjad läbi läinud või ma pole põle mõnda asja teha saanud ja niimoodi. Aga ma olen siiski, mul on õnnestunud võrdlemisi vabalt valida noh, seoses ütleme mingi mingil määral uue teatrisituatsiooniga ja niisuguse ütleme selle probleemidega, mis on finantsikka seotud ja võib-olla teatri ütleme niimoodi poliitika seisukohalt muidugi viimased aastad, ma olen siiski allunud rohkem teatri repertuaaripoliitikale, mitte oma isiklikule valikule. Tuli ingel on esimene, mis ma nüüd selle uue juhtkonna ajal nagu teen, mis on minu isiklik valik? Aga mida te veel valiksite sinna juurde, seal oleks huvitav teada, mis on teie valik tality repertuaarist. Vaadake, asi on, asi on selles, et, et mul on niisugune tunne, et et inimese looming ja haakub nagu mingisugustesse perioodidesse ja ma arvan, et võib-olla võib-olla praegu, kui hakkab mingisugune täiesti, ma kompan hoopis teist enda jaoks täitsa uut perioodi. Ja sellepärast vot nüüd see tuli, ingel on sellest sellest perioodist selles mõttes, et, et mõistaks mind, huvitavad mingisugused sünteetilised teksti kasutamine ja igasugused totaalse teatrivõtted ja nüüd mis, mismoodi teemadest mind huvitab, väga-väga, ütleme meil on repertuaaris praegu. Aga kuidas krati muidugi lavastama hakkan, ma ei arva, et ma hakkan seda lavastama nii nagu nii nagu Tubinalise kratt kirjutatud on, ma arvan, et ma teen ka sellest mingisuguse niisuguse teistmoodi ütleme teistmoodi lavastuse, ma ei arva, et ma kogu muusikat seal üldse kasutada ja, ja, ja niimoodi need on nagu mingisugused võib-olla niukseid mõtisklenud läbi teatrivormi mõtisklenud mõtis, kellud mingisuguse elu probleemi üle või ma ei taha küll filosoofiasse, ma olen väga juhuslikult filosoofiat lugenud ja rohkem ma ei oska seda. Võib-olla kui rääkida, ehkki ta ütleme arhiti tüüpidest, siis, siis igas inimeses on ju väga palju arhiti. Tähendab inimene koosneb tegelikult arhi tüüpidest, mõtlemise ja tunnetuslikus arhitektidest ja ma arvan, et vot selle kätte saada, sest et ja siis seda ja seda nagu, nagu muuta niisugusest inimene inimene vaadates seda tunnetab, äravad selle niisuguse oma. Vot selle ühe külje oma natuurist selle pärast ja siis teeb mingisuguse nagu niisuguse minuga koos nagu läbi niisuguse teekonna kus ta läbi tunnetab, vot mingisuguse inimloomusele omase tunnetuse summa, ütleme niimoodi. Ja siis teeb sellest mingisugused oma järeldused ja ta noh, tahaksin nagu viia teda vot sinna teemasse ja et läbi selle, kas on siis Ušeeline või ei ole Sheline, aga, aga et ta teeks nagu selle tee minuga läbi ja et need etendused oleksid kuidagi niisugused maagilised või Et ma nagu hoiaksin publikut selle maagia all niimoodi, et ma viin neid läbi läbi nagu mingisuguse mingisuguse elulõigu, aga see elulõik on, on mingisugune noh, niisugune. Reaalsusest välja toodud ja, ja nagu niuks niuks niisuguse, et ta allub nagu mingisugusesse, niisuguse noh, müüti võib. Müstika, võib-olla ei ole ka õige sõna, aga et ma tõstan ta ta mingisuguse Atmosfääri teatri vahenditega, kus ta elab teatud perioodi ja mida ta tegelikult reaalses elus elada ei saa, sellepärast et see on uus organisatsioon, kuhu ta satub, vot selle selle oma oma niivõrd etenduse ajal ta satub täiesti uude atmosfääri, mida te reaalsused siis aga samas temas endas nagu kõik arhitüübid on temas endas olemas. Kui elab minuga koos, läbivad selle perioodi niisugune, aga ta peab olema siis niimoodi tehtud, et ta tõesti sinna sisse läheb, et ma tõesti oma ohjadega teda kinni hoian selle aja ja siis ta nagu toob mingisuguse saab mingisuguse elamuse. Esiteks ja teiseks ka mingisuguse inimliku kogemuse ma võib-olla räägin väga keeruliselt sellistest asjadest, aga vot niisugused hoopis eri laadi asjad mind praegu huvitavad. Ma ütleksin, neid nimetatakse neid ministeeriumitega. Aga ma ei tea, kas see määratlus on muidugi päris õige, aga vot midagi ministeeriumi laadi, need, need ei pruugi olla sugugi absoluutselt mitte sugugi religioossed, vaid ministeerium selle sõna üldisemas mõistes. Aga teil on siin niisugune balleti muinasjutulik, kus ei sobi. Ei, noh, ma olen neid muidugi elus teinud, aga ei, Mantud, võib-olla kunagi oma lapselapsele hakkan neid tegema, võib-olla siis ma uuesti tulen tagasi selle juurde, aga praegu mul vaata huvid huvitavat niisugused. Jah, niisugused kummalised alateadvusesse võib-olla tungivad niuksed ministeeriumi laadilised asjad ja neid ma võib-olla üks-kaks-kolm tükki ideeemmel. See muidugi eeldab väga suurt elukogemust ja elutarkust. Noh, eks muidugi, eks on elatud ka ikka juubeldatud, kuskil 60 aastast välja kuulutatud ja siis ikka midagi, midagi on läbi elatud ja aga mingid järeldused tehtud sellest läbielatust mitte lihtsalt ei ole elatud, teid see aastaarv, mitte kuidagipidi šokeeri käis ega, ega ei koorma? Ei seda küll mitte, sellepärast et ma ütleksin niimoodi, et ega inimene ei olegi kõige kõige noorem alati nooruses, selles mõttes inimene jõuab elu, on kuidagi niisugune lainetega, ma pean ütlema, et kõige vanemana ma tundsin, kui ma olin kuskil 41 42, vot siis ma tundsin tõesti, et ma olen vana ja, ja et ma olen tühi ja ja see oli kõige raskem minu elu niisugune. Ja vot ja selle ületamine oli minu jaoks niisugune ennast uuesti täita, aga praegu praegu praegu ma küll ei tunne niisugust, võib-olla isegi tänu tänu niisugusele võib olla küllaltki keerulisele elule on mul olnud võimalust nagu väga palju või isegi on paratamatus jälle paratamatus olnud, teha mingisugused või järeldused, et üldse võib-olla elust ja, ja võib-olla selle sellepärast on kuidagi niisugune praegu niisugune. Ma tunnen mingit distantseluga ja kuidagi vaimu rahu ja ja ma saan käsitleda nagu kõiki teemasid välja väljaspool nagu oma isikut ja see on minu meelest piisavalt oluline, et sa nagu vaatab natuke kõrvalt seda, mis sa teed. Et sa ei ole mitte päris sees selles see on minu meelest väga oluline. Te ei ole sedasorti inimene, kes oma isiksust ja tema tegemisi väga tähtsaks peab ja nende üle arvet peab ja üles kirjutab. Kõik, kui palju te olete lavastanud, kui palju olete tantsinud, millal midagi teinud? Selles suhtes on mul tõesti väga suur eelarvamus, ma kuidagi olen alati hoidunud sellest ja mul on niuke tunne, kui inimene hakkab iseennast ülendama siis on juba täiesti lõpp inimene, inimene ennast tähtsaks pidada lihtsalt ei tohi, kui ta tahab edasi luua. Sest ma arvan, et, et see lihtsalt tekitab igasugune noh iseenda kultus tekitab ikkagi suure tagasimineku. Nii et see on väga ohtlik asi. Ja tegelikult kui nii võtta, see on ju kõik niivõrd tühine, sellepärast et ka meie tegevused on tühine, see on ainult meie kujutlused seal, midagi tähtsat. Tegelikult see ei ole midagi tähtsat, et. See on iga iga meie tegevus on väike kübe ja, ja noh, on minu meelest naeruväärne seda tähtsustada. Mai Murdmaaga räägime tulevikust. Seda te juba ütlesite, et te teete, tuli inglid sellega juba Estonia balletiproove. Kavas on Tubina kratt, mis veel südamesopis on. Mida veel tahaksite teha? Mul on üks niisugune eel, ma ütleksin, et ma ei ole leidnud päris teemat, et noh, ütleme selle hea küll, see Salome ka mingil määral võiks tulla kõne alla ja, ja ma arvan, et ma teeksin väga huvitava asja sellest seal meeste kahjuks muusikaga on siin probleemid, ma ei ole saanud, tähendab, ma panin minu meelest küllaltki õnnestunult kukkusele muusikapausi muusikast, aga mul Souci ühing ei andnud luba mul seda teha, võib-olla seal oli küllaltki nagu oluline sõnum ka. Aga mul tegelikult tahaksin teha. Ma ei ole mitte päris saanud seda teemat kette niukseid, assotsiatiivseid, mõtiski, elu elu üle, aga ma ei ole. Ma ei ole seda päris sedalaadi veel kätte saanud, mida ma tegelikult tahaksin, saadan ma kogu aeg otsinud seda, aga võib-olla juba jäingi otsima seda niisugust oma oma oma omas mõttes, ideaal balleti, mida ma tahaksin teha, aga aga see, ma ei ole, ma ei ole seda veel lõpuni niimoodi suutnud tajuda, milline see peab olema. Kui teil on, ma tean, milline see peab olema, aga ma ei ole suutnud veel seda niimoodi üles ehitada, nagu ma tahaksin, et see oleks. Mis te arvate, missugune on Estonia balleti tulevik? Meie parimad tantsijad on kõik välismaal. Ei noh, meil on ikka praegu päris häid tantsijaid, ütleme, kai on veel jõus ja, ja Tanja varu nina on hämmastavalt puhkepuhkenud õitsele vaatamata juba pensionilähedasele eale. Miljon juure jõgimof, ütleme noortele keeli, mets pakub siiski koreograafile huvitavat, nüüd see noor ameeriklanna, nii et meil siiski on kollektiivis küllaltki huvitavaid tantsivad vaatamata sellele, et me tõesti oleme palju kaotanud, ju me siis oleme olnud nii rikkad, et nii et ma arvan tegelikult, et praegu siiski kollektiivis onu potentsiaal, muidugi meil on probleemid mees, rühmaga probleemid mees rühma professionaalsusega. Aga, aga siiski, mulle tundub, et, et ei ole põhjust nüüd meeleheites, eks sellepärast, et siiski trupipotentsiaal on olemas. Mallis Ma olen tuli Ameerikast siia tantsima, jõuliat, kas järgmisel hooajal on talle veel kohta Estonia? No ma arvan, et nad Tiiduga hakkavad Juliat tantsima selles tuli inglis, see ei ole üldse mitte nii noore inimese roll, nii et seda ta ei tee. Aga ma arvan, et kui meil tuleb, ütleme see klassikaline Esmeralda, mis meil tuleb, ma arvan, et ta võib sealt teha ja, ja noh, kogu klassikaline repertuaari võib ära õppida, nii et tegelikult kindlasti on tal palju järgmine aasta ja Tiidul ka, kui järgmises lavastuses. Nii et mullis ma olen järk. Eks nad jäävad ja kuna neil Tiiduga on oma isiklik lähedus ja nad nagu paari jäävad, jäävad aastaks kindlasti. Kas selline isiklik lähedus balletis on ka väga oluline? Kindlasti niuksed paarid on olnud väga-väga nii ütleme, see resultaat on olnud siiski isiklikud suhted, Need annavad siiski väga palju juurde ja ma arvan, et et ütleme, on olnud väga palju sage ja Age Oks ja Toomas Eduri ja ütleme, Vassiljev jaa, jaa. Gadja, Maximova ja niisuguseid suuri paari, noh kasvõi kõrb ja Jansons ja niisuguseid tantsijate paare on päris palju ja ma arvan, et see on väga ilus, kui, kui niisugune koostööpartnerite vahel on ka isiklikus elus. Mai Murdmaa, teie igapäevane töö on seotud väga tihedalt muusikaga. Hommikul alustate lõpetajate kuskil pärast lõunat, sageli ka õhtul jätkata proove. Kas teil on ka tahtmist kodus veel muusikat kuulata või tekib kodus niisugune vaakumi tunne, et nüüd ma ei taha ühtegi heli enam? Ma pean ütlema, vahepeal oli küll, niimoodi ma ei tahtnud, aga nüüd ma kodus jah, ma kuulan kodus ka muusikat. Siiski kuulan ja ja põhiliselt ma käin kontserditel. Ma mulle meeldib kontserditel käia, et ma olen väga-väga aktiivne kontserditel käia. Ma ikka mitu ja mitu ja mitu korda kuus käin. Ma kodus, kuulan ka. Ja mitte ainult kontsert ütelda ja käite ka teatris kogu aeg kuulamas ka oopereid. Kui ma nüüd olen hakanud käima, ei hakka ma tegelikult eriti eri eriline ooperiooperist, eriti lugu ei pea, ma ei ole niisugune klassikaline ooper, eriti Verdi. Ja ma ei, ma ei armasta. Aga on teil balletiliteratuuris olemas oma lemmik. Arvan, et on mõned täiesti geniaalsed. Geniaalsed kvaliteet ei ole väga head, heliloojad ei ole ju palju balletile kirjutanud, nii et siin ei saagi midagi eriti valida. Aga muidugi minu meelest täiuslik partituur. Ruumi ka muidugi kui, kui nüüd mitte võtta selle seda kogu partituuri, sellepärast et seal on väga palju niisugust minu meelest tellitud muusikat ja ja, aga, aga ruume on muidugi väga sügav muusika. Minule isiklikult meeldib Tuhkatriinu ka nii et tegelikult Prokofjevi poliitid võilill on muidugi nõrgem palju, aga need kaks Tuhkatriinu ja, ja, ja Romeo ja Julia on minu meelest siiski väga kõrge taseme. Muide partaki mandariin on väga hea muusik väga psühholoogiliselt täpne ja sügav, nii et neid partituuri, mis balletile on kirjutatud, võib-olla ei tulegi rohkem kui viis, kuus ja teised on tõesti tõesti head. Ja teil on olnud õnn kõiki lavastusi. Peaaegu oleme olnud ja nüüd, kui ma krat krati, minu meelest krati loomine ja ja kogu see atmosfäär, maksa, merelised ja kogu see, mis puudutab krati, minu meelest see on ka täiesti ütleme, maailma parima kvaliteediliteratuuri tasemel, nii et tegelikult kui mul seda saab ka teha, siis võib öelda, et kui tõesti parim enda jaoks muidugi, mida mina pean paremaks ja muide, Beethoveni Prometheus on ka väga hea balletimuusika väga hästi kirjutatud. Ja väga-väga, nii et ma isegi imestan, et teda nii vähe lavastatakse maailmas. Meil oli Tiit Härm, kes teda väga hästi tegi. Milles te unistate? Betti Alver on minu jaoks olnud mingisugune suur ideaal, mitte nii palju, et ma olen tema tema poeesiat. Armastanud võib-olla mul mitte nii palju, aga mul on võlunud alati tema isiksus ja ma oma isiksuse areng arengust tahaksin jõuda niisugusele suveräänsusele, et ei ole mingit vahet, kas ma ütleme, istun vangikongis või istun kuskil banketil. Tähendab minu suveräänsus midagi saks muuta või, või minu isiksust oleksin nii tugeva oma aura nii tugevaks võima, nii tunnetaksin ennast nii tugevana, et ei oleks mitte mingit vahet, kus ma olen. Et ma alati oleksin sedasama suveräänne isik. Vaat niisuguse isiksusena ma unistan ennast kasvatada.