Kõigepealt enne kui üldse hakata rääkima Katri teisest raamatust. Tuletame natuke meelde, millest oli õieti juttu, esimeses mäletate, seal oli esimese osa pealkirjaks toodud inetu pardipoeg. Miks nii? Aga sellepärast, et Kadri saatusel oli väga palju sarnasust inetu pardipoja omaga. Tari saanudki, inetu, üksik ning eemale tõugatud tema omapära ja veetlust ei märgatud ega mõistetud sest et see oli sügaval peidus kadri, kehvade riiete, hooldamatu välimuse saamatu käik on see, et maha jäänud õppimise taga. Teised ei mõistnud kaadrid. Ja algul ei mõistnud Kadri isegi oma olukorda õigesti. Ta ei saanud täielikult aru, mis see oli, mis teda teistest eraldas. Ta nägi ainult osalalisid põhjusi, nägi, et nemad vanaemaga elavad kehvemalt kui enamus teisi elavad keldrikorteris. Et tal pole õiget perekondagi, kuna ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Kadrile tundus, et see kõik ongi tema üksinduse ebaõnnestumiste ning alanduste põhjuseks. Kuid kas oli see ainult nii? Need olid küll tegurid, mis asetasid Katri teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda kuid tegelikult oli ju kadril rikas sisemaailm nii-öelda ilusad, võimsad luigetiivad, mis aitasid teda siiski ennast välja sirutada niisugusena, nagu ta oli, aitasid teda üle saada paljudest välistest olukordadest. Mäletate, teise osa pealkiri on võluprillid, mis selle pealkirjaga on öeldud, millele vihjatud. Aga just sellele avastusele, Kadri kus ta hakkab mõistma, hakkab nägema, et väline ei olegi inimese elus kõige tähtsam. Ja mis peaasi, et välise üle valitseb sisemine. Kui inimesel on küllaldaselt head tahtmist ja pealehakkamist, siis võib ta õige tunduval määral isegi enda välimust kaunimaks muuta, muust rääkimata. Esimese raamatu jooksul sai Kadri sellega endalegi märkamatult hakkama. Kui need välja korralik ja kena, suhtuvad teisedki sinusse paremini ning endal on palju kindlam tunne. Palju julgust sai Kadri sellegagi juurde, et ta üsna teadlikult hakkas omandama head käitumist. Kuid mis kõige tähtsam, ta hakkas ise teisi abistama eelkõige oma vanaema. Eks ole. Kui keegi on juba võimeline teisi abistama siis peab tal endal selleks jõudu olema, siis ei saa ta ise enam kõige abitum ja saamatum olla. Väga tähtis tunda oma jõudu, oma võimete suurust. Inimesel on tavaliselt palju rohkemaks eeldusi ning võimeid, kui ta ära kasutab. Kuid mitte arendada oma võimeid, mitte täiendada ennast võimalikult igakülgsemalt, on seesama, mis on vaja seda iseenda järelt tiha, iseennast vaesemaks. Kadri jõuab esimese raamatu jooksul enam-vähem sellele arusaamisele. Samm-sammult läheneb Kadri kollektiivile raamatu lõpu poole pole ta ammugi enam üks maha jäänumaid vaid üks eesrindlikumaid õpilasi. Kenast saab juba isegi algataja organiseerija, mäletate kaltsuringi? Täna suhtlemisel teistega tulevatele abiks isegi tema senised ainukesed ning parimad sõbrad, raamatud. Ta armastab kirglikult lugeda ja oma üksinduse päevil on ta seda palju teinud. Need on, mida teistega jagada, mida teistele jutustada ja nende tähelepanu ning poolehoidu võita. Me näeme, kuidas õnnetust tütarlapsest saab õnnelik kuidas tema enda pingutustele lisanduvad ka mõned õnnelikud kokkusattumused ning juhused. Tädi Elsa huvi tema vastu just elu kõige raskemal ajajärgul, kui ta autoõnnetuse tagajärjel haiglas lama. Tädi Elsa hea inimesetundjana nii-öelda näeb kohe kaadrit läbi tädi Enzo osutubki, selleks, kes kõige esimesena märkab kadrikauneid luigetiibu. Suureks sündmuseks saab Katrinile tema isa tagasitulek. Me lahkume esimese raamatu lõpul kaadrist tema senise elu kõige tunnelikumal päeval. Kaadri ise arvab, et on kõige õnnelikum tüdruk terves maailmas ja ta tunneb, et iialgi muutuda endiseks inetuks pardipojaks. Seda kindlasti. Kuid kas kadrit ei puuduta enam ükski õnnetus? Üks keelu raskus? Seda on minult mitmel korral küsitud. Mis siis juhtub Karliga teises raamatus teist raamatut hakata kirjutama umbes kolmeaastase vaheaja järel, siis kui aga parem, ma loen teile otsekohe esimesed leheküljed teisest raamatust. Pühapäeval teised läksid tantsima ja mina hakkasin kirjutama. Selle kohta võiks öelda igalühel oma lõbu. Ainult, mis lõbu see on, kui pead hakkama kõigepealt kurbadest asjadest kirjutama? Kui vana peaks inimene olema, et mitte nukrutseda? Et olla õnnelik, püsivalt õnnelik, nii tugev, et isegi õnnetuseid õnnetuks. Õnn ja õnnetus on õigupoolest nii keerulised mõisted. Neid oma seitsmeteistkümne aastaga lõpuni mõtelda ei oskagi. Kui ma kord kauges nooruses praegu tundub see aeg tohutus kauguses olevat olin kindel, seisneb ainult iseendas siis nende vahepealsete kogemuste järgi oleme selles enam sugugi nii väga kindel. See võiks ju nii ollagi. Siis ei tohiks mitte kedagi maailmas peale iseenda armastada. Kui aga armastad kedagi väga juba siis ei seisa õnn ainult iseendas. Kah kui hirmus. Kergesti võib siis tulla paratamatu õnnetus ning tuua hulk hädasid kaasa. Isegi praegu, kus ma enam sugugi õnnetu pole, on mul sellest raske kirjutada. Just siis, kui olin oma elu kõige õnnelikum. Just siis tuli kõige raskem vanaema haigus ja surm. Kuigi sellest on möödas ligi kaks aastat, andis täpse ikka veel mu südant, kui ma sellele mõtlen. Ja ma ei saa sellega leppida, mis kõik peavad surema ja vanad, enne kui noored ka minu vanaema oleks võinud oleksid pidanud elama, kui elavad isegi sajaaastased ning veel vanemad. Miks vähemasti pidi mu vanaema nii raskesti haige olema ja nii palju kannatama. Vanaema, kallis, nutsin neil pikkadel pikkadel haiguskuudel olla sulle hea laps. Aga oh kui hirmus, raske on olla hea, kui sageli ma ei suutnud ja kui väga ma seda kahetsenud olen. Nüüd, kus ma sind enam pane, midagi hüvitada ei saa. Nii väga, nii kõigest südamest väga, kui ma seda igatsen. Maju unustada, seda korda, kui pidin tooma sulle mingit uut rohtu. Viisin retsepti apteeki ja ise läksin korraks liuväljale. Tagasi tulles pidin rohu välja tooma, kuid unustasin vanema sinu haiguse ajast mäletan kõige valusamini just seda õhtut, kui seisin siis sinu voodi ees ja minut rohtu küsisid, kui hea oleks olnud? Minuga oleks veel, on nagu varem. Aga sa ei nuta, ohkasid miks ohkasidsoni kohutavalt väsinult ja sulgesid silmad, nagu ei tahaks neid enam üldse avada. Vanaema, see ohe kustuma kõrvadest iialgi, nii kaua, kui ma elan. Kuigi veel samal õhtul tagasi läksin ja selle rohu tõin. Ja kuigi järgmisel päeval ütlesid, et see polevadki mingi hea rohi ja suurt abi ei võivad sellest olla sain aru, et Nad tahtsid sellega mind lohutada. See tähendas, et olid minule andestanud, kuid mina ise ei ole seda endale andestanud. Kuidas ma võisin sind ja sinu häda hetkekski unustada mingisuguste tühiste plika lõbude pärast? Vanaema, kallis, kui hea siiski. Meil on see õhtu kahekesi seal meie vanas maa-aluses kodus ahjusuu ees. Tõotasin sulle, et ma sinu juurest iialgi mitte kuhugi ei lähe, ka kuningalossi mitte. Kui hea, et me sinuga kahekesi lõpuks siiski oma kuningalossi pääsesime. Ainult oh, ainult, miks just sina, kes sa nii väga seal omani võlvitud kambrit väärt olid seal nii lühikest aega õnnelik said olla. Kui palju, kui palju oleme selle üle mõtelnud. Mina olen noor ja minu päris kuld ning kuningaloss ootad mind õigupoolest talle sees. Muidugi siis, kui me selle ära teeninud. Aga see hea, mille loodus mulle vanaemaga üsna teenimatult kaas andis, seda tean, kindlasti ei leiame enda jaoks ühestki ka mitte kõige ilusamalt paigast maailmas ei ühestki suhtest ega südamest. Vanaema kui sulen silmad ja mõtlen sinule, siis mulle millegipärast alati meelde üks pilt sinust üks sinu liigutus. Sul on käes vana kaaneta ja katkise tilaga teegan, millest sona lilli kastad. Sa kummardad parajasti üle lille ja pistad oma moondunud Uhkliku sõrmeotsa lillepotimulda. Küllap sa proovinud niimoodi mulla niiskust. Vanaema, sinu lilled kasvasid imepäraselt lopsakalt ega jätnud kordagi õitsemisaega vahele, isegi keldriaknal mitte. Mäletan, kuidas Hellena sinult selle kohta midagi päris ja sina vastasid väikese naeru kiirekesega silmanurgas. Saara, kasta lill kunagi palja veega. Pane ikka põrmugi südant ka sisse. Vanaema siis ma ei saanud sellest õieti aru ega osanud tähele panna, et see oli sinu kehva üksluise elu igatsus luigelaul. Seda see oli. Kui hea ka, et meil on meie ühised lugemisõhtut. Nüüd ka, kui sa haige olid, pidin sulle ette lugema. Sind huvitas kõik, isegi kooliraamatud enamasti jäidze küll nende ajal magama. Aga mõnikord esitasid sa mulle niisuguseid küsimusi, et ma aru sain, kui ülekohtune on olnud aeg enne meid, mis ei lasknud sul kirjatarkust saada. Nii nagu sa selle kohta ise ütlesid. Vahest aga kuna lugevnest väsisin ja sinul kuulamisest küllalt sai, hakkasid sa oma vaikseks ning tuhmiks muutunud häälega jutustama iseendast ja oma kaugest siis juba kustuma hakkavast elust. See pole õieti iialgi linnas elada tahtnud. Sain aru nii, et ainult jõhus ja vaesus ajasid su linna ning hoidsid siin kinni, niikuinii sa kuidagiviisi ära harjusid nagu mets elajadki puuris. Nii ütlesid sa. Kuid sinu väikesed karjalapse rõõmud ning tüdrukupõlve kiigelaulud kerkisid su mälestustes nyyd seda säravamale aukohale küll pidise kiige, kas Kahar ja kaunis ning su kodusauna ümbruse minus olema kui selle meelde jätkamine veel pool sajandit hiljem töisu valudest väsinud näole naeratuse nõrga varju. Küllap just oma kodunenud põlispuudele, vaikusele ja häältele selles-Nõmmes helerohelisele sambale, millesse võis põlvini sisse vajuda. Ja ma kauge voorus õitele mõtlesid sa, kui pistsid oma Reimo haige sõrme lillepotimulda ning lisasid igapäevasesse kastmisvette põrmuke südant. Kuidas olen ma kunagi võinud mõtelda ühtegi halba mõtet oma vanaemast kas või mängultki kujutada mingisugust kuningatütre ja kurja nõialugu. Kui ma ei teaks, et olin siis väike ja üsna rumal, mõistmatu laps siis peaksin küll praegu oma ülejäänud elu käima häbist küürus. Pigem oli küll just mu vanaema vapper kuningaemand, kes võitles maa-aluses riigis nõidusest pääsemise ning päike, kes see paisteest alles nüüd saan ma õigesti aru, kui suur oli mu vanaema koguma lihtsa vaikse elu kestel suursest peamiselt minule ja minu pärast. Talle oli see nii raske kasvatada mind kõigi kiuste üksinda. Sealjuures ununes muidugi tihtipeale naer ning lahke näo tegemine. Kõigil oli siis järel raske ja temal oma vanaduse mingi üksindus ega seda enam. Kuid ta ei andnud alla ega tõtanud abivõtmisega. Siiski, kui pakuti. Nüüd tagant järgi mõistan sedagi paremini miks mu vana tema isale nii kaua vastu seisis, sest elu peale vanaema surma onu mõnu prillidega üht-teist ette võtnud. Või õieti ma olen neid natuke teisiti kasutama õppinud. Kuid sellest edaspidi. Praegused read kirjutan ainuüksi oma vanaemale väliselt karedale. Aga kõige kohusetruum leia õiglasemalt inimesele, keda mina oma elus olen jõudnud tundma õppida ainukesele päris minu oma olendile maailmas. Nagu te kuulsite, on kaadrit vahepeal tabanud suur õnnetus. Järgmised leheküljed kadrielust pole just õnnelikud. Kuid ta ei satu enam esimese raamatu viletsasse olukorda ning üksindusse. Kadri isa abiellub teist korda, Kadri saab endale võõrasema. Näeb välja niisugune olukord, et kaadri ise peab paremaks lahkuda kodust ning linna internaatkooli. Just kadrielust internaatkoolis ongi kirjutatud suurema osa teisest raamatust. Viibisin ise möödunud aastal Rakvere internaatkoolis ja õppisin sealset elu ning õpilasi tundma. Kuigi mul oli üldjoontes kaadri teise osa sündmustik ja tegelased, siis juba valmis mõeldud. Kadri saatus nii-öelda kujundatud. Siiski sain selle aja jooksul, mis ma internaatkoolis olin, väga palju täiendusi sellele loole. Minule hakkas internaatkoolis kohe meeldima palju varem kui kaadrile. Tema millegipärast ei kohanenud algul kuigi kiiresti. Miks see nii oli? Sellest ja paljust muust ma kirjutasingi teises osas. Mina näeksin väikese episoodi Kadri internaatkooli ajajärgust. Peatükist riiuveski. Täna olin korrapidajaks, mina imelikul kombel vestali täna üsna pealiskaudne ja peale hommikusööki ei tulnudki enam gruppi tagasi. Ma lihvisin peeglil peaaegu ühe korra maha ja põranda pesin puhtaks kui söögilaua kummaga. Lõpuks hakkasin kodukleiti koolikleidi vastu vahetama. Selgus, et keegi oli riietekapis nii põhjalikult pööranud, et mina oma koolikleidi kägaras kapi põrandalt leidsin. Oh häda. Ei aidanud midagi. Tulid riitnasin üles seada isegi viimane minut ja kole kiire. Teised kõik olid juba ära läinud. Kui mina veel triikmasinaga sutsutasin. Ainult väike Sass kooperdas veel midagi magamistoast teha. Meil oli muuseas nii, et väiksemad on kõik suuremate hoole all ära jagatud. Minu šeflusalune ongi see sammas ass. Ta nimi on tegelikult Tiina ja alles perekonnanimi on Sass. Kuid Tiinakse hüüa teda vist mitte vanaemagi kodus. Pea on tal ka millegipärast nulliga paljaks aetud ning nüüd käib ringi nagu tilluke tasku haril. Alati on ta kuidagi punnis ja turris ja alati on tal mingisugune vana õigus, mida ta vahvasti taga ajab ja mis iialgi teiste omadega ei klapi. Mina olen ausalt öelda temaga lihtsalt hädas. Ma ei oska enam midagi peale hakata. Ühte lugu leiutab ta midagi määrustan ning korravastast ja sealjuures on ta ise alati kindel, et õigusena ainult temal. Juba hommik algab meil vaidlusega tavaliselt selle üle, et ta tahab oma voodit ise ülesse teha. Ega ma ei keelastada, kuid oleme proovinud. Tema enda tehtuna, näeb see välja nagu kõrbesse küljeli heitnud ka meil. Siis ei taha temaga iialgi mäekapi kontrollida. Kuid ma ei saa seda tegemata jätta, kuna pean ka kapi puhtuse ja korra eest vastutama. Kuid ma leian sealt ka ühtelugu igasugust üks kord alguses isegi rätikusse mässitud surnud hiire. Teinekord siis ma ehmatasin hirmsasti, kui pistsin käe millessegi vedelasse ja pehmesse karjatasin ning tõmbasin käe kähku tagasi. Selle kunagise hiirelaiba pärast käis minust läbi äkiline hirmu kujutlus mingist ebamäärasest tundmatust jälkusest käratasinsassile peale, et ta silmapilkselt jõleduse lagedale tooks. Sass ajas solvunut alumise huuletorru iseekümnendas klassis, aga karjub pudru peale. Ja mulle selgitades, et puder pole üldsegi mingi jõledus ega tõepoolest kedagi hammusta tüliste kapist välja karbi kaane millel oli suur kuhi lõunast mannaputru peal. Seda ma ei saanudki teada, miks te selle magamistuppa oli tassinud see ja me saame iga päev ja küllaldaselt. Tagavara pole küll mõtet koguda, pealegi nii väikesel kõhul. Ega tema käest pole kunagi kerge aru ega otsa kätte saada. Kõige vähem aga lihtsat tõde tänagi hommikul, kui ma talle üle ukse magamistuppa hõikasin, kyll saab varsti üheksa, mis sa seal veel koperdad. Podisest ta midagi vastuseks, mis kõlas nagu ise sa kooperdad ja arusaadavamalt otsin taskurätikut. Kuigi ma olen peaaegu kindel, et mingit taskurätikut ta ei otsinud, vaid tal oli millegipärast tingimata vaja kõige viimaseks tuppa jääda. Sel hetkel polnud mul aega sellele pikemalt mõelda, endalgi kange, kiire ja ka siis veel niisugusega, so kleit on enam-vähem, sine ruttu üle pea siit ja sealt käega üle külje trukid kinni, põll ette, pilk peeglisse, ruttu, kamm läbi juuste. Aga mis see siis veel on? Peeglisse paistab nimelt ka meie seinariiul, kus seisavad reas meie hambapesemistopsikud, harjade ja pulbrikarpidega. Ülemise riiuliharjad vaatavad alles igaüks ise suunda. Kuidas me teisteks tähele ei pannud. Kiiresti-kiiresti kõik täpsesse rivikorda, täna võib kontrolli oodata. Küll see ikka on, niipea kui sul muidu kiire on, tulevad kohe ka mingisugused ootamatused vahel. No nüüd on rivis ruttu triikmasina tekkuma, kohalik, nii, viimane pilk üle ruumi Norras. Sass, kas leidsid? Võta minu oma, kui sa ei leia. Mine minema, tulen kohe järele. Vilksatas see magamistoast vastuseks, ära kardame, kustuta oled ka ise ärad, ausena kustutan. Lõin käega, esimene tund algebra hakkab sellele hilinema. Kustutasin ise igaks juhuks pesuruumi, tuled ja sassi lõigates. Kell saab minuti pärast üheksat, kähku panin ülepeakaelajooksu. Tunnis hakkas siiski süda kripeldama, mine tea, seda sassi, kustutas ta magamistoas, tuli ära või mitte. Ja kui pistis veel kiiruga pesu ruumiski põlema. Põlema unustatud lambid annavad aga miinuspunkti. Suurel vahetunnil, lippasin ise igaks juhuks vaatama. Kui ma jooksmisest hingeldades meie üldruumi ukse lahti tõmbasin, põrkasin esimesel hetkel tagasi seinariiul, seesama, mille me alles mõne tunni eest eeskujulikku korda olin seadnud rippus ainult üht konksupidi mööda seina alla. Kogu kraam sellelt oli poetunud mööda põrandat laiali. Enamus karp oli lahti läinud ja pulber igasse ilmakaarde laiali lennanud. See on sarnased klaasid ka läbisegi harjad, topsikud ning klaasikillud. Siin polnud enam aega hoiategi, kahmasin harja ja kühvli parajasti kuulma lupjamise taolist tööd tegin sest põrandat veega üle pesema hakates sai sellest kõigest üks valge kört, avanes uks ja Sarbost kogu oma täielikkuse saastus sisse. Minul seal ütles, et asja kohta ei aidanud midagi. Õigust öelda, mida oligi mul seletada, kui faktid olid hunnikus üksteise otsas ja kõnelesid iseenda eest liigagi selget keelt. Lükski. Kas komisjonis ei näinud arvestavat mingeid erakorralisi asjaolusid? Kõige vähem muidugi meie vesta, kes ka komisjoni kuulub, see kohisise nohises küllap pühas ning õiglases vihas. Mina kohisesin ka väheke, kuid ega need meie hingelised kohinat saanud ühelegi miinusele risti kriipsu peale. Ma ei saanud kuidagi ümber lükata tõsiasja, et põrand oli must ehk olgu siis ta tegelikult oli valge, kui neile polnud vaja valget, vaid puhast ja see tegi välja kohe kaks jämedat miinuspunkti. Samuti ei saanud ma eitada tõsiasja, et prügikast oli tühjendamate. Kuna olin just lisanud sellesse tühjad karbid ning klaasikillud ja seaduspärane miinust, tuli sellegi eest mängunurk korratu, mis ta muidugi pesemislapi kohta, mis sel kellaajal ammugi peaks rippuma puhtaks loputatud ja välja väänatult oma kohal konksu otsas ja mis tegelikult täiesti ebaseaduslikult sorises ning tilkus minu kohmetus käes juhtis muidugi Vesta ise tähelepanu. Leiti seal muudki, kui juba otsima oli hakatud. Ühesõnaga oli üks meie grupi kohta üsna enneolematu miinuste sadu. Libisesin mees seekord oma tavaliselt teiselt-kolmandalt kohalt gruppide vahelisel korra ja puhtuse võistlusel ülima lihtsusega eelviimasele kohale. Kõige rohkem ärritas mind siiski vesta õhtul, kui me kasvatajaga koos seda asja arutasime. Ning loomulikult päris süüdlase jälgi ajasime. Hea küll, ma saan ju aru, et aus inimene nagu vesta on ja iga grupi vanem olema peab ei saanudki seal kohal, kus ta siis oli eraldi oma grupi eest välja astuda. Müts maha niisuguse aususe ees, kuid keerata nina viltu ja hakata rääkima ka mina ise olen süüdi, mina kõigepealt mõtleks minuga kluppi, vanema kohus on hommikul kõige viimasena grupist lahkuda. Usaldasin kergemeelselt teisi, need on tagajärjed käes. Kedagi peale iseenda ei tohi usaldada. Teatakse nagunii, et grupi vanem vastutab ja siis lastakse minna, kuidas läheb? Kasvataja küsis, aga kes siis täna tegelikult kõige viimane oli? Eks korrapidaja pidanud olema vastase lesta sapiselt. Kas ta ei võinud siis seegi kord vähemasti inimese moodi lihtsalt kaadri ütelda? Korraga meenus hullet, minust jäi veel sassi. Hakkasin järsku aimama, et isee, see riiul tõesti seinal oma asendit ei muutnud. Just samal hetkel ütles Väike-Aina aga sassi ka siis siia, kui meie kooli läksime jälle tulisassil ringi keskel seista. Kui tavaliseks on muutunud see pilt meie grupist, õhtuti istume kõik ringi ratastoolidel pinkidel laudadelgi, kes kuhu mahub ning keset põrandat tühjal kohal seisab Sass. Käed selja taga, hõõrutab ta ühe jala pöida kannal ringi ning laseb oma nööp silmadel ringi rännata kõigel sellel, mis asub meie peadest kõrgemal, nii tänagi, õhtul. Kasvataja küsimusele, kas sina tead ehk sellest asjast midagi? Tegi Sass kõigepealt ääretult solvunud näo. Võib-olla tegi seda kütja tädi? Rumalus küttetädi oleks kindlasti ka ise ära koristanud, kuid pealegi pole ta täna siin käinudki. Sassi nägu läks korraga natuke heledamaks, aga võib-olla oli maavärisemine tema olevat isegi tundnud, kuidas tunni aja klassi põrand natuke nagu liikus. Meie Moidi, teised seganud teda sugugi. Aga võib-olla mõnes pulbri saatumit, aga võib-olla. Võib-olla oli ükskõik mis, ainult mitte Sass, tema ei teadnud sellest asjast midagi, tema polnud riiuli ligigi saanud aga Läks ajastama, kitsa terava koonuks ja veel rohkem laiali. Ega ma siis hommikul kaks korda hambaid ei pese. Hea küll, aga ütle, Sass, kust ta selle muhu kuklasse saiti siis kasvataja äkki näis nagu oleks just see küsimus sassi hetkeks kohmetus ajanud. Ja ta käsi tõusis kähku muule kuklas kuid kiiresti kagust end ning kätt muhul hoides torutas vastu. Kas muhku ei või siis ka enam olla? Ei no muidugi, kas inimesel ei või siis oma tahtmise järgi mitte enam muhkuga peas olla? Kasvataja tõusis, astus selle palju pahandust tekitanud riiuli juurde ning selgitas, lihtsalt. Näed, siin riiuli all sa midagi õiendasid, tõusid järsku püsti, lõid peaga vastu riiuli põhja, see kerkis üles, üks ots tuli konksu tagant ära ja kukkus kolinal alla. Sina jaga, mõtlesid, et on vaimud ja panid nagu jänes jooksu. Elatanud protesteeris äss. Meie naerupahvatus ajastada ainult veel rohkem turri. Kas teil olid näevad, ma tean küll, vaimasid pole olemas. Alles siis näis ta taipavat, et oli enda kuidagiviisi siiski välja andnud ja jäi vait. Sassina määrasime karistuseks nädal otsa igal hommikul ise riiulit korrastada ja kuuks ajaks linnaluba ära võtta. Kuid ega see küll sassi paremaks ei tee. Esiteks olen ma ammu aru saanud, et ta ei tahagi laupäeviti koju minna, kuigi elab samas linnas. Ja teiseks, teadma juba praegu täiesti täpselt ette et kui see riiul nüüd ikka tõesti korras peab olema, siis selle töö teen tema eest nagunii mina ära. Lõppude lõpuks siis niisugused väiksed käed ka jõuavad või kuhu ulatuvadki. Nii, siin te kuulsite väikese episoodi kadrielust internaatkoolis meeskonnakaaslasest peamiselt väikesest Sassist, Kadri hoolealusest. Muidugi, kadril on seal kaaslasi palju rohkem ja neist väga paljudest ta kirjutabki teises raamatus pahandustest, muredest ka. Ja paljudest rõõmudest, samuti. Kõige lõpust võin teile aga öelda niipalju, et lõpp on õnnelik.