Täna tähistati kõikjal meie maal Nõukogude armee ja sõjalaevastiku 40 kolmandat aastapäeva. 40 10 aastat tagasi andis Nõukogude valitsus välja dekreedi regulaator armee loomise kohta. Noor Nõukogude riik oli hädaohus, ta pidi end kaitsma välismaise interventsiooni eest. Fikseeriti juba armee asutamisega ka tema ülesanne oma maa vabaduse ja sõltumatuse kaitse. Ajalugu on näidanud, et meie sõdurid ja madrused on seda ülesannet auga täitnud. Purustati imperialistlikud riigid, kes Nõukogude võimu juba tema algusaastatel tahtsid lämmatada purustatiga Hitleri Saksamaa, kes kaks aastakümmet hiljem sama püüdis teha. On selge, et seda tehakse iga agressoriga, kes tulevikus tungib kallale nüüd mitte enam noorele ja oma elu alles alustavale paid, võimsale kahes sõjas karastunud Nõukogude maale. Armee ja sõjalaevastiku päev pole nõukogude inimestele mitte sõjapropagandapäevaks vaid päevaks, mil nad austavad neid, kes täitis oma kodanikukohust, on seisnud või seisavad relv käes Nõukogude Liidu riigipiiride kaitsel. Nõukogude valitsuse kurss on alati olnud sellele, et relvastatud jõudude arv ei ületaks riigikaitse tegelikke vajadusi, mis on ka veenbaimaks tõendiks Nõukogude riigi rahuarmastusest. Pärast teist maailmasõda on ta seda tõestanud, vähendades mitmel korral oma relvastatud jõude. Möödunud aasta jaanuaris võttis Nõukogude Liidu ülemnõukogu vastu järjekordse seaduse armee vähendamise kohta ühe miljoni 200000 mehe võrra. Samal ajal aga täpsemini. Kolm päeva hiljem saatis Ameerika Ühendriikide tolleaegne president vaid David i sanover kongressile läkituse 1960. 61. aasta eelarve kohta mille sõjalised kulutused moodustavad 57 protsenti kõigist kuludest. Desarmeerimistöö tulemusena on vabanenud nõukogude maal palju endiseid sõdureid, kes kõik on asunud tööle, tehastesse, ehitustele, põldudele, koolidesse ja mujale. Kutsusimegi tänama külalisteks viis demobiliseeritud ohvitseri põlist sõjameest ja palusime neid jutustada. Mida hakkasid nad tegema pärast sõjaväest vabanemist, mida teevad nad praegu ja mida kavatsevad teha tulevikus? Palusime neid avaldada oma mõtteid rahu ja desarmeerimise üle. Meie mikrofoni ees on endine miinipildujate polgukomandör alampolkovnik Valdur Hannula. Paljudele tuntud ka ratsasportlasena. Mina, kui endine ohvitser vabanesin Nõukogude armeeteenistusest 1000 950. aasta suvel ja sellest ajast asusin tööle tööstuse alale. Alul olin tööstuskombinaadi direktoriks ja nüüd möödunud aastast laiendati seda ettevõtet kolme ettevõtte liitmise teel. Praegusel momendil kannab see ettevõte nimetust masinaehitustehas teras ja selle direktoriks olengi ma praegu. Meie tehas laseb välja väga mitmesugust toodangut. Kõige tähtsamaks tuleb siin lugeda mittestandardseid, seadmeid ja töörakiseid teistele ettevõtetele. Kuid meie tehas laseb käril välja ise mitmet liiki laiatarbekaupasid. Kogu see toodang on tõusnud viimase 10 aasta jooksul üle 15 korra. Ja just seda tänu meie tööstuse täiuslikumale mehhaniseerimisele, mida tormiliselt oleme arendanud viimasel ajal peale otsese tootmistegevuse töö ajal olen tegelenud vabal ajal rattaspordiga. Kuna seda ala olen harrastanud juba üle 30 aasta. Veel kestsid teise maailmasõja viimased lahingud. Kui lahingute vaheajal õpetasin välja noort järeltulevat põlve rad sportlaste hulgas. Ja selle tööga tegelesin ka peale sõda. Paralleelselt väljaõppega. Ühtlasi juhtisin neli aastat ratsaspordisektsiooni presiidiumi ja tegelesin ratsaspordikohtunikuna nii vabariigi kui ka üleliidulistel rats spordivõistlustel, Moskvas, Rostovis ja mujal. Arvan, et minu praegune töö annab inimkonnale kindlasti palju rohkem kasu kui see töö, mida tehakse praegu militariseerimise ka imperealistlikes ringkondades. Maailmas, mille otseseks nägisteks on sündmused kongos laoses, Jaal seerias Kõneleb Eesti laskurkorpuse ülema asetäitja polkovnik Jaan luks. Kuna olin sündinud all ja üles kasvanud talus siis huvitas mind väga põllumajandust ning maaelu. Pöörasin sovhooside ministri poole palvega, et ta mind määraks tööle sovhoosi kusagile. Minu palve rahuldati ja määrati kostivere sovhoosi direktoriks kus töötan tänaseni. Tollal koos võrdlemisi väike omas kõigest 360 lehma. Jaa, tuhantiga. Viimase kahe aasta jooksul on sovhoos tunduvalt suurenenud ja praegu omab 8045 hektarit maad. Selle tagajärjel on praegu sovhoosil 1750 veist, nendest seitse 50 lüpsilehma 1600 siga. Jaan pleenumi poolt näidatud abinõude tulemustena suureneb 1961. aastal järsult. Tähtsamate põllumajandussaaduste tootmine aiasaaduste tootmisele üleminekul omab sovhoos praegust ligi 4000 ruutmeetrit. Klaaspinda ja praegust on ehitamisel suured soojad kasvuhooneplokid, mis annavad neile käesoleval kevadel juurde veel karistada ruutmeetrit klaasialust sooja pinda, sovhoosi, sealt sajaprotsendist mehhaniseeritud automaat, jootjate ja lüpsimasinatega. Ka nuumsigade söötmine toimub meil automaatseadmetest suurtes sulgudes. Sovhoosi 1960 aasta sissetulekud olid veidi üle kuue miljoni rubla vanas rahas, muidugi meie sovhoosides ja kolhoosides töötab palju endiseid sõjamehi ja ma usun, et annan edasi kõigi nende soovi parem kasvatada vilja, piima- ja liha, kui relvaga käes, seda kõiki hävitada. Nüüd aga mees, kelle eriala kuulub hoopis teise valda, see on endine suurtükiväepolgu staabiülema asetäitja, kapten Charles Villmann. Peale armeest vabanemist asusin tööle Tallinna esimeses keskkoolis. Kuulge gümnaasiumis, füüsika ja astronoomiaõpetajana. See järele 1000 98.-st aastast. Eesti Teaduste akadeemias. Juba varem võiks öelda isegi sõjaväest peale viiekümneist 53.-st aastast hakkasin kutsude kõrval tegelema ka teadusliku tööga astronoomia valdkonnas ja peal armeest vabanemisest, osutuski võimalikuks siirduda. Kutselistele teaduslikule Tööl kõrgemates õppeasutustes ma õppisin samuti sõjavaral, asusin õppima juba otsekohe peale sõja lõppu. 1009 46.-st aastast astusin Tallinna tolleaegse Õpetajate Instituut, hiljem pedagoogiline instituut kaugep osakonda matemaatikat õppima. Lõpetasin samas instituudis veel ka füüsika erialal, Foculteedi vahepeal aga kani töö kõrvalt tegelesin astronoomia astrofüüsika probleemidega Tartu tähetorni või praeguse füüsika-astronoomia instituudi tähetorni juures. Praegu on mul otseseks tööülesandeks Tallina Tähetorni juhtimine. Nimelt on kavas välja ehitada Tallinna lähistele mustamäele uus tähetorn. Kui varem oli Eestis vile ainult üks tuntud Tartu tähetorn, siis teatavasti praegu on Tartu lähedal valmimas Tõraveres uus suure võimsusega observatoorium. Ja kolmandana tuleb siis Tallinna taia torn. Siiani põhimõtteliselt me pidime teostama vaatlusi väljaspool linna mittestatsionaarselt öelda kohtadel ekspeditsioonide näol. Vaatlused kulgesid põhimõtteliselt rahvusvahelise geofüüsika aasta programmi kohaselt kuid juba arvatavasti käesoleva aasta suvel sama asuda uue tähetorniriistade juurde ja põhimiseks tööks. Edaspidi on meil just muutlike tähtede uurimine. Tundmatu pole ehka endise lenduri Aleksander lipunimi. Demobiliseerusin 1996. aasta esimesel märtsil mille peale tuli hakata mõtlema Eesti NSV-s, lennujaamade korraldamisega. Millega ma toime tuli juba 1000 995. aastal, samuti sügise poole sai organiseeritud Hiiumaa lennujaam. Võru lennujaama, jäin ise ülematult, talvel sooritasin lende. Pikematel lennu trassidel. 1000 947. aastal sai täis üks miljon kilomeetrit sõja ajal ja peale selle tegelesin ka instruktorina peale lennujaamad on tegelenud ka aeroklubis, nüüd sai plaani võetud vaade eesti lenne veteranide mälestuste kogu teose väljaandmine. Koguteoses. Lennujaamas pandud siselennuliikluse korraldusele. Kui kodanlikul ajal siselennuliiklust üldse Eestis ei toimunud, siis praegu on selle osatähtsus umbes 80 protsendini. Kusjuures võib isegi ära märkida, et Saaremaa ja Hiiumaa elanikkond peaaegu kõik, kes reisivad Tallinna, kasutavad selleks lennukid. 1000 960 samal aastal kasutasid lennukid 110000 reisijat. 1000 961. aastal peab tõusma 135000-ni ja 1000 965.-ks aastaks 350000 reisijani aastas. Ja see on täitsa reaalne, sellepärast et lennupiletite hind alandatakse. 1965 aastane autosõidupileti hinnatasemeni. Eesti linnad ja suuremad asulad on praegu kõik omavahel ja Tallinnaga ühendatud õhu teel. Tallinnast võib lennutada pääseda Tartu. Pärnusse Kingissepa Käina, Narva, Jõhvi, Põltsamaale. Kui 1952. aastal oli lennutrasside pikkus Eesti NSV piiris 1200 kilomeetrit siis 1960. aastal. Lennukite park Tallinna lennujaamal on küllaldane, et rahulda kõiki nõudmisi. Peale reisijate teenindamise teenindab lennujaam veel põllumajandust. 1000 960 temal aastal ulatusse juba 19000 hektari. Nii ja 1961. aastal on ette nähtud lennukite abi põllumajandusele 20 kuuetuhandelise hektari pindala suuruse nii, et 15 aasta jooksul on. See on võimalikuks saanud tänu rahule ning kindlasti võib neid saavutusi 10 ja sajakordistada kui sõjaoht lõpulikult kõrvaldatakse. Arvan, et sõjaveteranidega, kes tunnevad, mis tähendab sõda on rahulikus ülesehitustöös suured panused ja nende soo muidugi oleks, et seda enam iialgi ei korduks. Nii arvas endine sõjaväelendur Aleksander lit. Kuidas aga on käinud peale tee mobiliseerimist suurtükiväepolgukomandöri alampolkovnik Eduard August lemmingu käsi, kes oma sõjamehepõlve alustas juba 1926. aastal kodanliku Eesti sõjaväes olles Aegna saarel leitnandina, patarei komandöriks. Mind selle sõjaväest 50. aastal esimene aasta pärast deklaratsiooni töötajad, akvereid metsades, keskuse direktorina. Aga 52.-st aastast alates, töötan ehituse alal, praegu olen trusti sander, montaaž, juhataja, viimgast aastast saadik. Selle aja jooksul on palju objekte ehitatud. Suuremates võiks nimetata kondiitrivabriku Kalev Pärnu leivatehas. Rida külmhooneid rannikul elumaja lasteasutusi, rekonstrueeritud vanu tehaseid ja nii edasi. Iga aastaga töö maht suureneb. Kui möödunud aastal oli trustil töömat viiegi, mille ümber siis praegu on teemat juba üle 70 miljoni ja 65. aasta lõpuks on töö maht üle 100 miljoni. Et kindlustatu plaani täitmist. Selleks praegu ehitame trustile uut tehast santehnikut, kes hakkabki panustama. Monteerijaid valmis Sõlmedega leiba sel aastal hakkab teadwellasma valmis sanitaarkabiine ehk teiste sõnadega valmis vannitube tehnika niivõrd kiirelt areneb et ei saa läbi ilma õppimiseta. Praegu töötab trustis kaks gruppi 25 insenertehnilist töötajat, kus Margaloll konkreetset ökonoomikat sel aastal on meil nagu nimetasin, töö maht 70 miljoni ümber. Praegu on käsil Eesti kaabli lõpetamine. Võrus ehitame kaasalüsaatori tehas, mis sel aastal käiku minema talijas lõpetasime esimese järgu elavale alada tehasest ära. Tallinnas olev niinimetatud uue koolimaja ehitame Mulla tänaval. Mis võib ütelda, on koolimajade viimane sõna, sel aastal peame käiku andma tapas haigla kallavere, haigla tapal, uue leivatehas ja nii edasi. Viimasel ajal on laienenud ka töömaht, põllumajandusobjektid täitsa käsul aastal meetia, teostame montaažtöid sobelegi sovhoosis kasvuhoonetes kus torude kaal, mida me mahamonteerimine, on üle 300 tonni sammas suure kasvuhoone. Ehitame praegast. Narvas muidugi. Ehitajatel on kõige lähedasem rahu mikspärast, sest meie loome uut ja me ei saa kuidagi ette, kujutate see uus, mida me loome kui iga objektile anname osa oma hingest, et need saaks ära hävitatud. Mina ise olen suurtükiväelane ja tahes-tahtmata tuli mul purustada. Ja nüüd ma ei kujuta kuidagi ette, et seda, mis maise ja minu juhtimisel üles ehitatakse, seda nüüd peaksime jälle ära purustama. Sellepärast olen meie kõik see tugevad rahupooldajad ja sõja vastu võitlejad. Me oleme eriti huvitatud just desarmeerimise küsimustest, mikspärast. Kui välismaal praegu on tööliste ülejääk, siis meil vastupidi, on töötajate puudus ja just reservid, kus me saame, on just demoniseeritud sõjamehed, kes siis pärast immuniseerimise asuvad tööle mitmed aladel ka muidugi ehituse alal. Nii kulgenud viie mehe elutee viimaste aastate jooksul ja on kindel, et mitte ainult need viis meest mitte ainult nõukogude rahvas, vaid kogu maailm on nõus Nikita Hruštšovi poolt 18. septembril 1959. aastal ÜRO peaassamblee 14 10. istungjärgul esitatud nõukogude valitsuse ettepanekutega üldise ja täieliku desarmeerimise kohta. Taome, mõõgad atrade, eks see idee on jäänud püsima kõikide lihtsate inimeste südameisse.