1920 aasta. Pärast lühikest rahulikku hingetõmbeaega võtavad uuesti tore nõukogude riigi vastu ette sõjakäigu panite Poola ja valge kaartlaste kindral rangelt. Neid toetavad relvadega Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Lootes Nõukogude Venemaa ette valmistamatusele uueks sõjaks ja punaarmee väsimusele tungisid valge poolakad sõda kuulutamata Ukraina piiridesse lootusega. Poolakad paiskasid Ukrainas tegutseva 15 tuhandelise punaarmee vastu 50 tuhandelise armi. Kasutades arvulist üleolekut, vallutasid pisutki mai algul Kiievi ja varsti seejärel kogub Paremkalda Ukraina. Poola vallutajad võtsid talupoegadel mitte ainult nende vaid kogub vilja ja kariloomad. Põletasid maatasakülad, lasksid maha ja peksid talupoegi. Samal ajal tegutsesid Ukrainas spedi Juula ja magnopandiitlikud jõugud, kes laastasid külasid ja tapsid. Sessiooni tules karastunud Nõukogude rahvaste sõprus ja vendlus lõi uue, võimsa leegiga lõkkele. Välismaiste elementide ja pandade vastu alustasid uuesti võitlust õlg õla kõrval venelased ukrainlased, valgevenelased, lätlased, eestlased ja teised meie maa rahvad, kellele nõukogude võim oli kallis. Raske ja kangelaslikku võitlust, mida pidasid meie maarahvalt ülekaaluka vaenlase vastu. Kuid sõprus ja solidaar marsus, mis valitses võitluskaaslaste keskel tõi noore nõukogude armeega kõige raskemates olukordades kreetseks. Kõige erinevamates rahvustest koosnev punaarmee purustas välismaiste interventide ja valgekaaslaste armee ning täitis oma patriootliku ja internaisatsionaalse kohuse. Ta lõi Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Taga-Kaukaasia töölistele ja talupoegadele võimaluse teha lõpp mõisnike kapitalistide ülemvõimule alustada vaba rahuliku töö ja ehitada ühiste jõupingutustega sotsialismi. See oli 1920. aasta juunis Ukraina viienda TÖÖ armee seitsmes tööpolk, mille koosseisu moodustasid põhiliselt eestlased. Sai lahingülesande liikuda väikesest Carlovka linnakesest Krasnov kraadi tolleaegse nimetusega Konstantin kraat. Olgu põhikoosseisule järgnes umbes kuue seitsme kilomeetrise vahemaaga tagalaüksust varustajad, orkester ja vast haiglastunud sõjamees. Rohkem kui 1000 kilomeetrit oli neil juba läbi käidud. Ägedaid lahingu teinud. Voor oli veninud ligi poolteist kilomeetrit x. Vaikides tegeledes peamiselt oma mõtetega sammusid sõjamehed Krasnodari suunas. Palju mitte alati ei saanud läbi käidule ja tuleviku unistustele nii vabalt aega raisata. Praegu aga koli vaenlane kaugel ning paratamatult tulid mõttesse kodu kaugel Eestis. Võidud need olid, millele maksis rohkem mõelda. Need olid, mis panid südame põksuma julge pilguga edasi minema. Ka täna päikesepaistelisel, juuni hommikul kippus mõte rohkem edasi kui tagasi vaatama. Võib-olla juba homme, kuid võib-olla ka ülehomme lõpeb sõda ja siis ja siis õppimise töö. Eks otsustab ta ju väikese Eestigi saatus just siin kodusõja rinnetel, nii nagu kogu nõukogude riigi saatus. Tänased võidud Ukrainas steppides innustavad töölisklass ka Kodumaal võitluse jätkamiseks. Raske on tungida kõigi ligi pooleteise 100 sõjamehe mõttesse. Aga me teame, et nii nad arutasid ja mõtlesid. Siin on väike nii kasvult kui taastatelt. Tomsker, kelle eluunistuseks on saada heaks instrumentaalsolistiks ja keda tema unistustes toetab Tallinna tööline Johannes peitum. Tallinna tselluloosivabrikutööline August Feldmann, kel selja taga on ägedad lahingud valge poolakate ja tšehhidega ja kel põgenemisel tšehhide vanglast tuli oma kõrvalt kaotada sõber peab, aga plaanib ka tulevikus jätkata sõjamehe eluteed. Siis aga juba Nõukogude riigi rahulikku ja ülesehitavat ö kaitsel. Nii nad arutavad ja mõtlevad. Mahedalt, jahutab stepituul higist laupa. Voor on jõudnud vertsialannad tõusu jalamile. Äkki? Päikesepaistel võib näha ainult läikivaid. Mitmekordses, ülekaalus on magno bandiidid julgemata võitlust alustada regulaarväega kallale tunginud voorile. Võitlejad surutakse väikesteks gruppideks. Raiutakse julmalt surnuks. Projektiga. Nii jutustab tollal seitsmeteistaastase noorukina traagilist sündmust näinud Petroantovitš Udo viitšenko. Palju haljon toonud võitlus ja aastat selle ukraina mehe juustesse langetades pea tuletate aga tänutundes meelde vapraid võitluse aegu vaba Ukraina eest oma kodustepipõldudel, kus tema enda sõprade hulka kuulusid kanged võitlejad ja jaanis jäiva. Traagilisest veretööst jutustavad kodusõjaveteranid erupolkovnik Feldmann ja Ivan raba, kellega nüüd juba 40 aastat hiljem oleme jällegi sama vertsija lanna tõusu jalamil. Tulime oma kolonniga, tulime siit otse selle kontserdi Lograadi peale ja siis paremalt kulteebotsid künka pealt sõidab ratsanik ülesse ja tõstab püssi üles, laseb paugu Joosse saal momendil vasakpoolt jälle kahvli saba tõuseb, üks ratsamis tõuseb üles künka peal järjelask, me saime aru, mida hakkasin lahti, nüüd on liigutud, kaks lasku olid vaatanud paremalt poolt, vot sellesama suurest orust tulevad hiiglauga saada laiali, laiali hargnenud neli 500 meest oli ühelt teiselt poolt tulid Isamaa, palju nad ei tarbinud, lahing, bordad olid kohe meie vallale siia mõlemalt poolt korraga ja samal ajal selja tagant vaatame, tuleb ka igavene kari ka, me poleks niisama palju mehi. Siis hakkas siis nende nende poolt raiumine, siis mõtlesin, et ma kinnist võtsid seal veel üks 40 50 meest said, kimbutas käti kulise tapmishimu juba läbi olla. Siis viisid meid tagasi silla selle kallaku juurde, seal paremat kätt oleks suurorg, pissil orgus ennast, rivistasid meid ülesse. Ja hakkasid siis otsima eestlasi, miks neid just huvitasid eestlased sellepärast et kunagi oli, olid eestlased, olid täiesti teistsugused. Istanbul jäi pooles mahloo sünnipaigas, olime juba nendega koos. Eks pidas meid meeles, siis sellest ajast peale otsis eestlasi nüansse säru, neile kõvasti eestistunud, kes vene keelt ei avaldata, eks ole, ja ja tase kohe aktsendist aru. Temalt välja vedelikke. Magnoosi Mõekadeni ümber mõjukudega tapsid seal umbes 15 preestrit, selles orus ära liigusi tapmine juba lõpu poolt. Sellel balt haavast tuli Karlova jaama soomusruum, kes oli just võitluses Mahnulaste vastsuurtükid kuulipildi peal, siis dessantmeeskond oli peal. Nüüd hakkas seal tuld andmas seltsi norgu. Nad, sa tead, et läksin orgu, aga avas suurtükitule sinna orgu, mahloolased sellest paanikas, jooksid laiali nagu laiali, tirisid kaasa konvoi ümber ja hakkasid Buddy jooksma nende eest ära soomusrongi eest üle raudtee. Raudtee olid, oli üks väike küla, Kannuka küla jätk oli seal ja ma panin plehku seal nende juures, nemad jooksid kõnel, panid plehku, ühte küla õue sisse seaduseks, suurt sara, sära seal Saraselise kanepit täitmata, pugesid kanepi sisse ja ootasid igasuguvõsal oleksid. Raiumine toimus, tulid, neid oli rohkem, kui meid oli iga mehe palju. Neid oli üks, viis, 10 meest manulisi. Võidu raiusid pähe muidugi seal, kus, kus, kuhu müük, läks. Inimesed kaitsvaid käed ette, teadlikele löökidele ette ja ikka pihta pihta. Mina mäletan väga hästi, Pösson. Velsker oli kaks mahloolast, tulite juure. Akstrai või üks hoidise võidu, panid restoran paneb parema käe vastu kätt, paneb vasakuga, et jälle vastu kätt, siis vastu pead, levib ühisookeantidesse oli maas mees, mees pani kõvasti vastu. Siis teisi ka veel palju praegu ei mäleta. Siis hakati siin koguma, leid, laipasid, laibud, viidi laibad viidises sinna basseinikraadi, seal, kes laiba koreasse rannakülarahvas ja muidugi meie meeste juhtimisel. Ja ja siis me nägime, üks läks üks, kaks minutit, kui me saime siis siin sees olla. Kui see matused toimusid? 40 aastat on sellest, kui Krasnograd elanikud matside ühishauda, 99 eestlast punaarmee last, kes andsid elu selle eest, et kunagistele veristel taplus paikadel ootab nüüd vaikses steppides tuule käes õõtsudes koristamis nisu ja silmapiirini laiuvad maissi. Favelile põllud jagavad rikkalikku saaki meie nõukogude oma vara salga. Kuni tänase päevani ei ole kohalikud elanikud unustanud vennaskalmistul. Igal aastal koguneb siia hulgaliselt Krasnov kraadi ja selle ümbruse elanikke et asetada kalmule pärgi ja lilli. Palju on siin alati juttu sõprusest, vennalikust, nõukogude rahvaste sõprusest. Ja ka nüüd, mil me olime miitingust osavõtjateks. Krasnograd linna vennaskalmistul täitis meie kõigi südameid uhkustunne. Et me oleme nõukogude rahvaste peres võrdõiguslikud liikmed. Et meie riik on eesrindlik sotsialistlik, suur riik, Nõukogude liit, kuulake, mida siin räägiti. Kõneleja räägib, et on saanud ammuseks traditsiooniks hoida korras vennaskalmu. Et Krasnov gradlased peavad oma südameasjaks kaunistada ühishauda, kuhu on maetud eestlased punaarmeelased taluba pidades pühaks meie maa rahvaste sõprust, Krasnagradid töötajate nimel teha kõik selleks, et meie maa muutuks veelgi tugevamaks, veel kaunimaks, Bay sooje sõnu, palju kristalselt mõtteid öeldakse siin tööliste, kolhoosnike ja õpilaste poolt. Krasnograd linna teise keskkooli õpilane liigessilati kõneleb. Ta kõneleb hoolest, millega on suhtunud nende kooli õpilased vennaskalmu korrastamisse. Ta ütleb, et ei ole midagi kallimad ja suuremad kui on seda meie rahvaste sõprus. Ta soovib, et meie isade poolt alguse saanud sõprus raskel kodusõja aastail veelgi süveneks jagasvaks kontakt. Kahe nõukogude liiduvabariigi, Ukraina. 200 suurt, elavatest lilledest, pärga ja lugematul hulgal lilli asetati langenud eestlaste punaarmeelaste ausamba jalamile. Jagalmile. Kui palju küllakutseid ja kohtumisi tuli meie vabariigi delegatsioonil vastavalt olid need siis kolhoosis või sõprusõhtul klubis. Kõikjal läbis neid soe korralik jutt, küsimused ja nõuanded. Suure tähelepanuga kuulati meie vabariigi esindajat esinemiskui. Palju võiks veel tuua näiteid meie kodumaa rahvaste vahelistest vennalikest sidemetest mis on niivõrd kindlalt Meie eluga kokku kasvanud on saanud niivõrd igapäevaseks, et me oma elu teisiti ei oskagi ette kujutada. On see ju meie võimsa edasiliikumise paint?