19. sajandi keskel kujunes seni peamiselt sadama ja kaubalinnana tuntud Pärnu mitmeti tähele pandavaks kultuurikeskuseks. Siin asus meie pideva ajakirjanduse häll. Siin arendas Johann Voldemar Jannsen intensiivset rahva kirjanduslikku tegevust. Siin kirjutas oma esimesed jutustused noor Koidula. Pärnu saksa seltskonna surve all ärkas lilli suuburgi rahvuslik uhkus, mis hiljem omandas tema loomingus ühiskondliku protesti iseloomu. Pärnus tegutses veel rida vähemaid kirjamehi eesotsas Berend kildenmanni Jaan Ots tabeli ja Mihkel Jürgens siga. Kes nii või teisiti toetasid rahvusliku liikumise demokraatlikku suunda. Siin koguti ja avaldati juba varakult eesti rahvaluulet. Korraldati esimesi eestikeelseid näidendite ettekandeid ja pandi alus eesti biblio fiiliale. Fjodalismi üldises kriisis lõid tol ajal üksteise järel varisema balti aadlipositsioonid. Jahvatades ärkas oma senises segamatu heaolutundest saksa linnakodanlus. Ent senini tõelist demagnaatidena tundnud raehärrad ja eksportfirmade omanikud märkasid vapustusega tõusva eesti kodanluse pealetungiga majanduse rindel. Vene keskvalitsuse poliitika omakorda sihtis sajandeid kestnud sakslaste haldusalaste privileegide purustamisele. Selgemate pea teete baltluse leerist kerkis karm küsimus eksisteerimisvõimaluste ohtu sattumisest varem võõrastele piima ja mett jooksnud maarjamaal. Selle murrangulise perioodi rohked rahvuslikud sotsiaalsed vastuolud kajastuvad ka Pärnust pärineva naisProsa Eesti Elizabeth asbee loomingu paremikust. Elizabeth aspe sündis 100 aastat tagasi, 15. detsembril 1860 Vana-Pärnus Mölder Madis aspe tütrena. Saanud samuti saksakeelse hariduse, nagu enne teda koidule ja suuburg, jätkus temalgi kangekaelsed tratsi, ent salgematult eestlaseks tunnistada. Võib-olla kergendas talle selle otsuse langetamist mälestusmõisatallis poolsurnuks pekstud vanaisast. Kindlasti, kuidas aga tulevase kirjaneitsi rahvusliku iseteadvuse karastumisele tunduvalt kaasa kodune vaimne õhkkond, kus tolleaegse eesti kirjanduse paremiku Kalevipoega ja Koidula isamaalaule peeti au sees? Sellest, kuidas ta tasapisi üht-teist paberile panema hakkas, kirjutab Elizabeth aspe ise 1923. aastal. Isa oli esimesel laulupeol käies palju näinud ja kuulnud ja jutustas sellest nii vaimustatud, et me aina põnevusega teist pidu ootasime. Kui see viimaks kätte jõudis, asuski kogu pere suurde reisivankrisse ja me sõitsime Tartusse laulupeole. Veel praegu on sõit läbi ilusa kodumaa ja pidu ise mulle elavalt meeles. Olen hiljeminiga teistel laulupidudel käinud, aga ükski ei mõjunud nii, nagu see esimene. Koju jõudes tegin kohe katseid oma üleelamusi paberile panna aga ei julgenud neid kellelegi näidata. Alles paar aastat hiljem söandasin oma esimese jutukese Eesti Postimehele avaldamiseks saata. Inimene tuli iga aastaga üha rohkem julgust, aga oma nime all ei julgenud ma kaua esineda. Kodus muidugi teati mu jõude tööst, aga ei pandud sellele suuremat rõhku. Alles kui vanemad Ennosaare Aini lugesid meisse neid huvitavat ja nad küsisid imestades, kuidas ma kõike seda nii hästi tean. Mida ma ometi pea kõik nende eneste suust olin kuulnud. Pikem jutustus Ennosaare Ain, mis esmakordselt ilmus oleviku lisas 1888 ongi kirjaniku peateoseks, mille kaudu ta laiemale üldsusele tuttav on. Tüübilt on see kujunemisromaan, milles näidatakse nimitegelase arenemist, talupoisist, õpetlaseks võõrdumist, oma rahvast ja lõpuks pöördumistrenegaatlikultilt. Romaanis leiavad käsitlemist rahvuslikud probleemid. Juba nimetatud haritlaste rahvuse salgamine ja segaabielude taotlemine eesti haritlaste ja saksa aadlike vahel. Asbee lahendab need probleemid võrratult erksama ja usutavama psühholoogilise kujutamise oskusega kui näiteks Jakob Pärn. Kirjanik on teoses kasutanud vanemate jutustusi minevikust mistõttu on seal häid realistlikke olustikupilte. Sellised on taluelu üldine kujutus ja töömõisa väljal teooriuse algusajal. Veelgi enam aga mitmesuguste kommete ja tähtpäevade kirjeldused, nagu mardipäev, koosimine, kiigepeod ja nii edasi. Jutustuse lõpposa on pühendatud linna väikekodanlaste elu vaatlemisele, nende pisimuredele ja rahulikule elule. Sellise väikekodanliku piiratud soovidega elu käsitlemine viitab Belgordselt aspe loomingu realistlikule suunale. Ennosaare Ain on 19. sajandi eesti tärkamas proosakirjanduses üks paremaid teoseid ületades kunstiliselt Jakob Pärna ja lilli, suuburgi tööd, aspe teoste ühiskondlik kaal jätkahjuks veidi kasinaks. See tulenes osalt ka sellest eta loomingulist tegevust ei võtnud mingi ühiskondliku ülesandena nagu paljud tolle perioodi kirjamehed vaid rahuldust pakkuva jõudetööna. Arvestades aspe töötamislaadi ja tulemusi, tuleb järeldada, et kirjanik on andnud palju vähem, kui talt eelduste järgi oleks võinud oodata. Ent sellise nägi jätta meie kirjanduses 19. sajandi parimaks naisprosaistiks väärikaks teerajajaks, realismile. Elizabeth aske kogu elu 1860 kuni 1927 möödus Pärnus. Pärnu ja selle ümbrus kajastavad kirjaniku loomingus selle linna kivimuuli ja jõesadama kirjeldusega. Algab Ennosaare Ain. Selle linna elanikke on kirjeldatud jutustuse lõpuosas. Kodu ligidalt Vana-Pärnu Siimu silla juures juhtunud loost sai aspe ainet oma esimeseks jutustuseks enne ukse lukustamist 1881. Rannikulinna elanikuna puutus aske kokku ka meremeeste perekondadega. Ühe esimesena meie kirjanikest käsitles ta kalurite elu. Nimetagem siinkohal jutustust meremehe mõrsja 1890. Pärnu minevikuga on seotud Anna Dorothea jutt ühest pildist 1891 mis viib lugeja 18.-sse sajandisse. Ka ühes oma viimases kaalukamas jutustuses aastate pärast, mis 1911. aastal sai ajalehe Postimees kirjandusvõistlusel. Teise auhinna on kirjeldatud Pärnu elanikke, seekord kaupmehi Vana-Pärnust sealt, kus Sauga jõgi Pärnu jõkke voolab. Sealt ligidalt, kus Elizabeth aspe kunagi oma teosed kirjutas, otsisime üles tema tütre Karin Tõnissoo, kellel palusime jutustada mälestusi oma emast. Suurim teos, mida ema kirjutanud on Ennossari ain. Ennossari tekkimise lugu on selline. Tema vanemad on Sauga, talupojad on Saugast pärit. Läbi Sauga valla voolab Sauga jõgi. Ja seal olid kaks talu. Ennossari ja Eeessaarilist. Nendest taludest olid vanemad palju rääkinud. Oled, oli ikka sugulased seal olnud või lihtsalt tuttavad naabrid. Ja ei viitsi nende talude perekonnaelu, oli neil teada, sellest räägiti vetika sinna sisse teooriused, rasked ajad. Ja kõik see oli emale meelde jäänud. Ta oli varem katsetanud väiksemate juttudega. Ja nüüd pikkadel öödel, millal ta oma isa põetas põetamine seisis selles, et ta pidi haige juures valvama ja kui halvatud isa ennast väga halva tundis siis ta aeg-ajalt tõstis teda muutis tema aset ja siis jälle istus tukkuda ta ei tahtnud mitte, tulid tal kõik need endised lood meelde ja ta katsus nendest nüüd juttu põimida. Palju on seal tõelikust, on seal ka luulet, olukorrad, elu-olu, Need on täitsa tõelised isikute elu, võib-olla on väljamõeldis, selle kohta ma midagi ei tea. Siis üks jutt enne ukse lukustamist. See põhineb tõsioludel, oli niisugune juhus olnud, et vanal ajal nimetati Randvahtideks, tähendab, piirivalvurid olid Siimu silla või praegu nimetatakse väikse silla all ühe mehe surnuks pistnud. Kuidas see asi nii tõeliselt oli, seda amm jutus lugeda? Mina kahjuks neid jutte ise lugeda pole saanud. Sest olin väikene tüdruk veel kui kampmann, kõik ema kogutud ajalehed, milles tema tööd olid kirjandusmuuseumile viis. Ainukesed, mis mina lugenud olen, on need jutud, mis pärast raamatutena ilmusid. Viimane suurem jutustus aastate pärast tekkis nii. Postimees kuulutas välja novellide võistluse, ema oli sellest väga huvitatud ja mõtles, et ta katsub kah kord uuesti õnne. Ja siis ta hakkas kirjutama kirjutamise juures muidugi lapse kisa ja jutt jutleminesi segab. Ja nii siis ema kirjutas õhtuti, kui lapsed kõik magasid. Tal oli niisugune ise ärevuses, ta võis ööd otsa üleval olla ja see teda sugugi ei väsitanud mitte. Iga hommikul tegi ta oma tunniaegse jalutuskäigu väljas ja kuidas sisse tuli, siis ajas ta kõik aknad lahti, tuulutas tuba, ajas pere ülesse ja siis hakkas see igapäevane töö peale. Ja kui siis lõpuks ema jutt aastate pärast sai teise auhinna ainukese, mis sel korral välja anti 1911 siis oli ta väga üllatatud ja väga rõõmus. Selle jutu eest sai ema nii-ütelda esimese honorari oma elus. Võib-olla oleks taga varem mingit tasu saanud, aga tal oli hea meel, et asjad trükiti ja peale selle saatis ta oma täid toimetustele nii-ütelda anonüümselt, ainult tähtede all. Selle asjaolu tõttu on juhtunud ka üks eksitus. Aleviku lisas, ilmusid ka kirjutasid neiule ja noorikul ja imelikul kombel Tähendad samad tähed, millega emasigneeris oma töid ja oli pärast pole arvamine, et ema neid on kirjutanud. Emana, sellele ütles, et niisuguse asjaga ta küll tegelenud ei ole. Temal oli peaasi oma fantaasia, oma luule ja siis õpetlikke töid kirjutada neiule noorikule, see oli tal täitsa võõras. Peale Ennossari Aini täis trükikritiseeris noori eestlane Villem Grünthal-Ridala seda teost väga karmilt ja see võttiski kirjanikult isu veel kirjutada. Kord oli Elizabeth astega ühe näidendiga katsetanud. Selle oli ta oma õepoja ini õpilase Martin Niilenderiga kirjastusesse saatnud. Seal oli arvatud, et see on noore mehe Jaali tal öeldud. Ta peaks Ibseni lugema. Ani Ena päevikus mõnigi saksakeelne luuletus ja kui ta esimese eestikeelse luuletuse oli kirjutanud, oli ta õnnelik, et aga eesti keeles võib luuletada kes mõned luuletused prantsuse jaga vene keeles näiteks Lermontovi palve. Ema elas väga tagasihoidlikult, kuid varasest lapsepõlvest mäletan, et käisid meil Hendrik Prants, kes Pärnus Lindat toimetas. Kirjavahetuses oli kuni surmani. Miina Härma kavatses Pärnus kontserti anda. Ja siis ema oli talle kirjutanud ja endale ettepaneku meil peatada. Miina härma võttis selle kutse vastu ja siis kah aspede majja ja elasid seal paar päeva andis oma kontserdid Pärnus ära ja sõitis siis minema. Mõne aja pärast tuli ta jälle ühe saksa lauljannaga. Andis kah kontserti ja kui see saksa lauljanna esimest Sparta Eesti sauna oli näinud, Stahli ära kohkunud. Et mis asi see on, inimesed auru sees peksavad 11. Hiljem käis Johannes Vares-Barbarus keskkooliõpilasena alati meil, sest ta elas meil kõrvalmajas ja sõprustas minu venna ja onupojaga. Elizabeth aspe elas tagasihoidlikult oma vanematelt päritud majas, kasvatas enda ja oma õelapsi. Viimastel eluaastatel, kui mõned raamatud uuesti trükiti, sai ta ka kirjanikuna tuttavaks. Mulaneks väga hea meel, kui Elizabeth aste teosed, mis seni veel ajalehtedest sulguvad või meile omaaegsed raamatuväljaanded raamatukogudest on ära loetud, jälle uuesti tühki antaks, kuna nad ikkagi peegeldavad meie rahva rasket minevikku. Lugupeetud kuulajad, paljud teie hulgast on kindlasti lugenud Elizabeth aste peateost pikemat jutustust, Ennosaare Ain. Sellepärast tutvustame teile täna kirjaniku ühtteist jutustust nimelt Anna Dorat, tead. Kuulake, mida kirjutab selle tekkeloost Pärnu linnaraamatukogutöötaja, Astrid Wolt. Pöörame pilgu korraks Pärnu lähemasse minevikku ja sammume mõttes ülejõele Sauga jõe kaldale, kus varjuliste saare pärna ja pajupuude vahel seisis kuni 1920. aastani vana hollandi tuulik ja veskis pilt. Kunstiteos käib kunstnike lähedalt ja kaugelt tuulikut imetlemas ja maalimas. Nad vaimustavad veski romantilisest, vana moelisusest, maalilisest ümbrusest ja veskitiibade sahisevast jõulisusest. Kunstnikukäsi on maalinud pappelt tammelaudadele. Uhkelt seisab see seal umbes neli korda kaheksa jalga suur ja kujutleb lõunamaise maastiku taustal pruuni Silmelist välismaalase moodi ilusat keskealist naist kellele ülelt pilvede vahelt mehe käsi pakub liiliaid ja roose. Naine ei osuta neile tähelepanu, ta pilk on suunatud teisele vastu rinda, suruta vaasi, lõunamaise puuviljaga kui oleks see talle armsam kui lilled. Pildi alumisel äärel on naise nimi proua Anna Dorothea Pärnust 1745. Ühekordne on alati köitnud rahva tähelepanu ja pannud liikumata fantaasia. Nii ka siin. Salapärasust süvendasid veelgi veskiruumi, avarus põrgus ja mustav hämarus. Ülalpalkide ümber lendlevad nahkhiired ja veskitiibade sahin. Pind rahva luuleliste kuulduste tekkimiseks oli igati soodne. Pääsesid arvatavasti kõigepealt liikvele isiklikest elamusest võrsunud kummituslood, võib-olla ka mingid rahvajuttude algmed. Anna Torod peast ja ta saatusest. Imelik pilt veskis ning selle ümber põimunud rahvapärimused köitsid ka läheduses elava Elizabeth aspe tähelepanu ja andsid talle ainet jutustuse Anna Dorothea jutt ühest pildist kirjutamiseks. Teose sisu on lühidalt järgmine. Anna Dorothea raehärra Boonsaki Ilus, hellitatud ning tööd põlgab kasulaps hülgab oma peigmehe vaese kunstniku ja abiellub oma ritta ka, kuid vana kasuisaga. Kunstnik leiab oma õnne teise, tööka ja tagasihoidliku neiuga. Konsakile saadata kingituseks sümboolse maali, kus Anna Dorothea ei pööra tähelepanu talle ülalt pilvede vahelt lilli pakkuvale maalija käele. Vaid vaadates teisale, surub võidurõõmsalt vastu rinda korvikest, mille hõreda Palmituse vahel terve mägi ilusaid kollakaid ube. Boonsak tähendab saksa keeles uha kott. Edevalt läikides vilguvad Anna Dorothea, kes südames kahetseb oma valikut, vihastub ja käsib pildi oma silma alt ära viia. Maali lõplikuks asupaigaks jääb kunisele tules hävimiseni. Tolmune veskiruum. Aspe ei kirjelda maali täpselt. Lõunamaiste taimede ja puuviljade asemel nimetab ta kodumaiseid aedvilju. Tavaline mehe muskli. Teine käsi on muudetud armsama käeks Hallis plekitud maalija käises lihtne kaaspuuviljaga korviks rooside ja sümboolsete ubadega. Samuti on aste loomingulist vabadust kasutades Anna Dorothea tegevus aja viinud 1745.-lt aastalt 1721.-le aastale andes oma jutustusele ajaloolise tausta tolle aja tähtsama sündmuse, rahupeo ja selle ettevalmistamise kirjeldamisega. Seejuures on ta arvatavasti toetunud mingile allikmaterjalile, olles tutvunud kas vastava rae protokolli või mõne muu ürikuga. Järgnevalt kuulete katkendit Elizabeth aspe jutustusest Anna Dorothea.