Tere, Erkki-Sven Tüür. Tere. Klassikaraadio tervitab sind, me vist ei ole tükk aega olnud otse-eetris minuga poolteist aastat tagasi vaatasin järele. Meil on seda enam rõõm sinuga teha saadet. Et ma sinult laenasin oma saatesarja pealkirja sajandi lõpu eel. Ja seda ma olen kuulanud ja rõõmuga tähele pannud. Ja, ja isegi see algus, signatuur, Seppik, hajuv noot, akord on sinult laenatud. Nii et aitäh sulle. Täna tahaks rääkida tegelikult ka, kuigi saade ei kanna seda sarja pealkirja. Tahaks siiski küsida, mida helilooja Erkki-Sven Tüür nüüd sajandi viimastel aastatel on teinud? Teeb, kuidas tema kuidas tema käsi käib. Käsi käib ja ta võiks, võiks käia rohkemgi oma toimetusi tegemas seal noodipaberi kohal, sellepärast et elu sunnib. Ja tahe nõuab üha rohkem pühendama aega põhitegevusele. Ja selles mõttes olen ma oma kõige suuremate või nõudlikemate või, või siis mahukamate nõndanimetatud projektidega, sedapidi järgmises aastatuhandes, et tegelikult tegelikult oma ajakava juba kuskil niimoodi aastani aastani 2001 lõpuni ma juba tean, mida ma, mida ma pean tegema, kuidas, kuidas nagu kalendaarium välja näeb. Aga kui, kui rääkida asjadest, mis seal käsil, siis, siis ma praegu kirjutan viiulikontsert. Kas kellelegi konkreetselt ka? See on solisti mõttes ja et et esiettekandel mängib seda Gidon Kremer ja see on frankfurdi raadio sümfooniaorkestri tellimus, nii et see on tuleva aasta septembris Frank Tyson Altooperis selle esiettekanne. Ja, ja järgmine järgmine töö on üks orkestrilugu, mis on tellitud Birminghami sümfooniaorkestri poolt ja see leiab esiettekandele. Lisaks on üheksanda aasta oktoobris Paavo Järvi. Sealt niimoodi need asjad vaikselt edasi lähevad, siin vahepeal on veel, on üks oreli asi on tarvis valmis saada, see on järgmiseks suveks Nürnbergi orelifestivali Siemensi ühistellimus ja ja siis seal kaugemal on niisugune ooperiprojekt, mis on nüüd just äsja alla kirjutatud. Ja selle esmalavastus toimub 2001 kevadel Dortmundi. Ja kelle poolt on pakutud, siis see teema ja libreto jõungi. Sealtpoolt, seal on niisugune huvitav lavastaja John Q, kes töötab seal juba mõnda aega. Ja mina ausalt öeldes ei tea temast kuigi palju rohkem, kui olen seda nime kuulnud, aga loomulikult ma uurisin sõprade käest Saksamaal, et mis mehega on tegemist ja ega siit siiski ei tuleb tunnistada, et juhtub niivõrd palju asju, et ega seda ülevaadet, et saada, on siiski päris raske. Ja, ja selgus, et mees on eriti tuntud noh, nagu suguste nüüdisooperite lavastamisel ja et vähemalt nagu Saksamaa mitmetest nurkadest ja kaugemaltki sõita sõidetakse kokku, kui ta midagi uut on teinud. Ja tema pakkus mulle välja ka idee ja juhtus päris huvitaval kombel just sellisel kombel, nagu mulle tegelikult on väga sümpaatne, et inimene kuulab kellelegi muusikat. Ja kui see teda inspireerib koostööks siis ta pöördub antud helilooja poole ja ei lase endale midagi lihtsalt tutvuse poolest kaela määrida. Ja antud juhul nii juhtuski, et eks olnud ju oli siis mu plaate kuulanud vististi sedasama oratooriumit. Ja reekviemi ja veel üht-teist. Ja siis oma agentide kaudu mõõdi võttis, võttis minuga ühendust ja. Ja kui ta pakkus lõpuks välja omapoolse idee, sest ka mina andsin talle mõningaid niisuguseid mõtteid teada, mis, mis mul olid nagu peas olnud ja ja tema pakutud idee oli oper raul, Vallembergist siis oli no minu jaoks niisugune noh, päris päris hea flash või et. Et üks selle sajandi kahtlemata ka omamoodi loogilisemaid tegelasi reaalsest elust, kelle elu kaudu on ometigi võimalik väga mitmeid Toimunud suuri murranguid vaadelda ja ka teatud nähtusi omavahel võrdusmärgiga ühendada, ma mõtlen siin, eks ole, natsismi ja, ja, ja, ja kommunismi. Omad üldistus ära, on ju selle taga? Et siis see, see teema nafta hõlmab nii palju asju ja, ja neid asju, mis on minu meelest kohutavalt olulised ja ja millest ei peaks mõtlema, et ah, mis sest ikka jahuda ja mis sellest ikka ikka rääkida sellest, nagu elu on näidanud siiamaani inimene ei õpi ajaloost ega õpi minevikust ja, ja, ja, ja seetõttu noh, mina isiklikult pean oluliseks tegeleda nende nende teemadega. Et igale põlvkonnale oma omakorda näpuga näidata või Nojah, sest kui, kui, kui palju näiteid kui palju näiteks, kas või tänapäeva Ameerikas, millist nagu ma kuulnud olen, millist? Millist niisugust hämmingut šokki tekitas, Spielbergi Schindleri nimekiri ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, me kaldume teemast kõrvale. Et, et selles, selles mõttes see on üks asi, mida, mida ma ootan suure huviga. Et ma saan sellega sellega tööle, tuleb nende poolt libreto kirjutab üks Berliinis elav Küllaltki edukas dramaturg, jaga lavastaja, kes on ise näitlejaharidusega luts, hüpner? Ta on. Ma ei tea, mis ta minust on, ta noorem igatahes aga, aga temaga suvel Viinis kohtudes meil oli äärmiselt, et niisugune noh, viljakas vestlus või kuidas seda peab ütlema, nende teemadele ta tõi, mulle tõi mulle juba seal sünopsi seal hulk eskiisi ja mille pealt võib kohe tunda, et inimesel on, lavataju on olemas, ta tajub teatri või noh, seda niisugust aega ja ja, ja tal on, tal on niisugune praktiku suhe sellesse materjali. Ja, ja pole ka midagi imestada, umbes 10 näidendit kirjutanud, mis küllaltki edukalt väidetavasti saksa kultuuriruumis lavastamist leiavad ja samal ajal ta ise lavastab ka pidevalt oled sa kiire kirjutaja? Minu arust ei ole ja mida rohkem aeg edasi siis, seda aeglasemalt ma olen hakanud kirjutama ja sellel on ka täiesti lihtne seletus, sellepärast et mulle meeldib järjest vähem see, mida ma teen ja ma tahan leida mingeid mingeid uusi Mingeid uusi niisuguseid võimalusi materjali käsitlemiseks, arendamiseks ja see kõik tingib, tingib selle, et et kui ma ei taha väga ennast nagu korrata, siis seda seda aegla aeglasemalt kõik nagu tuleb, aga see on niisugune igavene probleem, kujutan ette, et pea iga erisuhe räägib samasugust juttu, ehk oma paradoks selles on nagu ma konsis käisime, mõtlesin küll, et pole midagi, et küll elu käigus praktikat omandades rohkem ja rohkem. Selge see, et loomulikult inimene õpib tehtust ja, ja mingit mingit teenilised. Et vilumus, et justkui tulevad lisaks, aga, aga kui noh, kui nõudlikkus ju kasvab ka järjest rohkem ja siis võib tekkida ühel hetkel selline seis, et tahetakse enda käest nagu võimatut ja siis ei ole ka sugugi mitte võimatu, et ühel ilusal päeval üldse tuleb vait jääda. Me kuidagi tulime selle teema juurde tulles mõtlesin et ei tea, kas, kas võib sealt küsida just nimelt, et kui palju sa tunned. Ja mida sa räägiksid just selle helilooja Erkki-Sven tüürist. Et kui sa näiteks peaksid kõrvalseisjana iseloomustama, et mis temale antud hetkel on iseloomulik, mul tuli see mõte, ma natuke räägin ka tagama, Sa eile ütlesid väga sellise tähendusrikka lause eesti muusikute, eesti heliloojate kohta nendeni oma nishi kohta, et me oleme. Ma ütlen me jah, eestlased, et kuidagi eelarvamustest vabad, et mis need antud hetke eelarvamused, ütleme nii helilooja pilgu läbi on millest, millest nagu peaks eemale hoiduma või kuulus mitu teemat. Seal ja, ja kriipsutasin jälle nina selle peale ise, nii et see on nii libe pind, see on tegelikult väga spekulatiivne, üldse ei saa tegelikult keda on mingid tunnusjooned, kahtlemata on ju olemas, aga rääkides üldse eesti muusikast, eks ole, aga tegelikult jääb iga helilooja täiesti omad eraldi võetavaks niisuguseks. Aga helilooja käekiri ikkagi on, erineva käekiri on, aga kui palju see on tegemist sellega, et mis keelt me räägime või mis riigist pärit olema, et kas seda peab tingimata klassifitseerima sellel alusel, et vot Eesti muusika moodustab ühe kogumi ja leedu muusika teised kogum ja samas samas seal midagi seda eitada ei saa. Kust see piir läheb, võib-olla ainult kõrval, kuuleb seda kahtlemata selgemini ja, ja sageli kuuled sa ise seda ise võib tekkida mingist teatud sarnasusest võib tekkida küllastus, võib tekkida isegi vastumeelsus. Kui. Särgil on kolm, neli eesti heliloojad kõrvuti ja see mängitakse just võõrale rahvale võõras saalis. Vaat-vaat. Seal hakkavad need hakkavad mängima kui negatiiv, no vot ei pruugigi. Kui on, tegemist peab lihtsalt olema loomulikult väga tugevate töödega siis mängib, siis mängib see positiivne, joon ennast. Aga lõpuks jõuame ikka sinna. Kõik kõik väga selle ja selle ja selle heli väga tugevalt teosed ja, ja kokkuvad just see, et neil on mingisugune No aga vaata, siin on selline printsiip, et üleüldse Ükstaskõik, mis ajastu, isegi muusikat ma ütleks, et tuleb ju panna kontserdikava niimoodi kokku, et üks teosekaks teist sööma. Et siin siin me jõuame hoopis veel nagu mujale selle teema juures, aga kui, kui rääkida, et mis see, mis see nagu siis nüüd on ma ei tea, see, see on nii ära räägitud tegelikult ka ja, ja ma, ma nagu pahandasin ka enda peale, et ma ajasin seal niisugust küllaltki üldist ja üldiste segast juttu, isegi tahaks selle teemaga jätkata, sest ma leian, et mina ei ole ütleja. Ja ma ei, ma ei ole see üldiste ja ega, ega ega leida, ma näen, et noh, mis me rääkisime eelarvamustevabadusest võib-olla tähendab see seda. Et aga see on jällegi, mis kontekstis vaadatuna, näiteks kui me võrdleme seda, mis siin on kirjutatud viimase 10. 20 aasta jooksul paremikku, sellest siis on ta kahtlemata vabad ütleme näiteks niisugune niisugustes toona Uuessingenijate armastati kooli ja festivalide juba väljakujunenud stampidest, eks. Jah, aga, aga noh, see on ka niisugune tuuleveskitega sihukene vehklemine, et noh, mind nagu üldse ei, üldse ei huvita seda enam kui mind varem nendel kuidagi huvitasid mind nagu praegu enam üldse ei huvita need niisugused nagu teatud väljakujunenud koolkondade vahelised kemplemised. Et just see eelarvamustevabadus võiks olla, see, sellest ollakse üle. Ja kasutatakse kogu seda materjali, mille on jätnud Eiloojale muusikapärandi üleüldse kui niisugune. Ja, ja siin omades täiesti vabu käsi, on igaüks vaba tegema omad piirangud, kuivõrd. Palju soovib igaüks ennast. Identifitseerida ühe või teise või kolmanda mõtteviisiga, see on juba nagu tema tema eneseasi ja ja, ja ka isegi seda eriteose veel niisugused, noh, koherentsuse võib, võib mõista, mõista täiesti erinevalt seal lõpuks seal lõpuks taju, sanga, taju, küsimus kuidas kuidas tajuda või? No see ei ole ka taju küsimus seal siiski materjaliga ümberkäimise ja vormi konstrueerimise küsimus, kas väga äärmuslikke äärmuslikult erinevaid materjale põimides üheks ühes muusikateoses suudetakse luua terviklik mulje või eklektiline niisugune segapuder? Ja siin ei ole midagi parata, isiksuse tähendab nii kogemus kui, kui see midagi ürgset paneb, ikkagi need need asjad eelkõige Britaja paika. Nojah, mida sa mõtled selle ürgse all, tähendab intuitsiooni. Ma mõtlen intuitsiooni kahtlemata lõpuks viimane sõna ikkagi jääb intuitiivsel otsast peale, sa võid teha oma kalkulatsioonid ja sa pead neid tegema. Aga mingil hetkel kell tähendab, on isegi vaja muuta oma reeglistikku või murda sellest välja. Ja, ja, ja selle käsu saab sulle anda ainult mingi teatud sisetunne, komponeerimis, protsesse. Siis seda, seda kindlasti. Räägi nendest teostest, mis on viimase kahe aasta jooksul oled kirjutanud, õigemini kolme. Ja kui tagasi vaadata, siis missugusel hetkel, nagu sa tundsid, et sinu jaoks oli läbimurret, sind hakati nagu heliloojat tõestil respekteerima ja sulle hakkas tulema neid tellimusi. Väljaspool Eestit. Tegelikult hakkasin neid ju tulema juba üle 10 aasta või 10 aastat tagasi, kui. Johan pangas oma orkestrile, Kesk-Põhja-kammerorkestrile, tellise orkestriteose keelpillidele umbes 10 minutit pika. Mis sai oma nime insuledes Herta ja mida on vist ma ei tea, pole kokku lugenud, aga seda seda on esitanud, noh ma võtan siis kaardi pealt Los Angelese Filharmoonikute ühest küljest ja teiselt poolt Hongkongi filharmoonia. Ja seal ja sinna vahet peale jääb hästi palju orkestreid, need on seal midagi, võib-olla üle. Üle 30 orkestri kindlasti seda mängijat. Ja see oli niisugune, esimene. Aga nüüd, viimase kolme aasta jooksul, mis ma olen teinud, on minu enda jaoks kahtlemata olulised. Need kolm tööd millestki, mu järgmine autoriplaat koosneb muide jah, et mahuvad kõik sinna sisse siis laithous, mis möödunud suvel talansbachis Bachi festivalil Bachi festivali solistide ja Thomas Engel broki poolt ette kanti. Tšellokontsert, kolmas sümfoonia, mis tänu ERSO-le ja Arvo Volmerile sündis ja Mida nüüd mängitud, mängitud ka? No ja need korrad ja lõpuks, mis, mis neist nüüd ikka nii hirmsasti lugeda. Aga need kolm, kolm lugu on minu enda jaoks mulle no midagi nagu tõestanud ja ja samas ma olen sealt ka õppinud ja ma näen, mida ma tahaksin teha teistmoodi ja millises suunas ma tahaksin liikuda. Ja seda ma siin püüan praegu teha usinasti. Et need, need kolm lugu, jah, kristallisats jääb ka veel selle kolme, kolme aasta piiri sisse, muide ja lugu see lugu, see konkreetne lugu kolmele flöödile jaga paneelile keelpillidele. Et kas su sidemed nii kõrvalt vaadates tundub Eesti Eestiga ja Eesti esitajate ega ei ole nagu viimasel ajal jäänud siiski natuke lõdvaks või, või vähese. Möödunud, või noh, selsamal nüüd mööduval lõppeval nädalal ja eri eriliselt hea meelega tõdesin, et vaat kus, et vastupidi hoopistükkis kui siin üks kammeransambel Com, Peeter ja Toomas Vavilov ja Aare Tammesalu ja Lea Leiten võtsid, võtsid nõuks esitada üht väga toredat kava Eesti muusikat ja just siis ma mõtlesin nimelt Eesti muusika positiivset, sest omadustelt jätame nüüd mind väljaspoole, seal olid Ester Mägi dialoogid ja Lepo Sumera neli palaja siis Raimo Kangro Display ingliparte millega nad läksid hiljem Kaunases. Ja, ja ma ei olnud tükk aega kuulnud oma kammermuusikat niivõrd heas esituses. Ja nii et vot see võta nüüd kinni, kuidas selle sidemega see lugu on mulle just nagu siis tundus, et on olemas küll. Tahtsingi küsida seda mitmed heliloojad ju nii maailma praktikas ja ütleme ka Arvo Pärt on väga tihedalt oma oma loomingu labaselt öeldes ära müünud või, või ühesõnaga, sidunud ennast produtsentide ja kirjastajate ja, ja selliste klassidega, kas kuidas on sinu suhted, ma ei taha? Seda äsja armunud ja ei ole midagi, ei olegi väga loomulik. Ja nii see, nii see maailma praktika ongi ja kuidas teistmoodi saaks saakski olla, sellepärast et kui tahab kusagil mistahes interpreedid kellelegi teost esitada või mängida, siis ta peab saama kusagil selle noodimaterjali, on see siis orkester või, või, või mistahes hääli vaja ja selle eest peabki kirjastus hoolitsema, selle teatavaid kirjastus lepinguid tehaksegi. Kellega oled sina seatud peterselliga Peters, Ferlak ja, ja nemad. Trükivad mu noote ja ja siis seal. Aga mida teha agentuuri piiranguid? Näiteks eesti interpreedid ei saa sinu noortega. Tahtsin, miks nad ei saa, seal saavad küll, need maksavad muidugi palju, aga, aga mul on ka omad autorieksemplari, mis kammermuusikat näiteks puudutab ja, ja ma saan neid inimestel tasuta anda, kui vaja on. Siia siia olen alati saanud ka, kui on tegemist meie orkestrit orkestrite kontsertidele, aga ma olen alati palunud neil teha spetsiaalset hinnaalandust mida nad teevad, aga samas on see niivõrd soliidne kaubamärke, niivõrd soliidne firma juba saab, tähistab varsti oma kahesajandat tegutsemis. Minul on küll väga hea meel, et et ma, et ma nagu selle märgi all tahan ennast avaldada ja ja teine, teine asi on muidugi seal veel üks moment, et, et ta toimib agentuurile, sest nad on väga huvitatud selliste just suuremate teoste ettekannetest. Ja nii nad pakuvad neid igale poole, nad teevad, nad teevad seda tööd, mida üks agentuur nagu peab, peabki tegema ja ja sealt sealt, et iga nädal tuleb mulle emaile, et kus ma sain näiteks eile ma sain jälle teadet, mu. Naljakas küll, jälle müüakse nagu kurge katusel, aga viiulikontsert on aastal 2000 31. märtsil on Pariisis Pariisi filormoonilise raadio orkestriga ja niimoodi tuleb sedasi, et jälle kuskil. Ma ei hakka neid detaile ette lugema, aga, aga niimoodi ma näen, et nad töötavad ja ja. Väga huvitav kuulata, sest ega meie kuulaja, väga selle, kuidas öelda tänapäeva muusikaeluga tähendab muusika muusikaga tegeleva selle taustsüsteemidega, ega ega me väga kursis ei ole, selle, ma arvan, see on väga huvitav. Eks ta, eks ta ongi, see on nende äri puhtalt ja nende business ja nad peavad seda asja ajama sellepärast, et maja vee peal hoida seda raha selle eest, et see on kasulik neile asja sisse on see kasulik ka mulle niimoodi, et seal seal see mehhanism toimib nagu, nagu iga iga muu niisugune majanduslikult toimib nähtus. Aga teisest küljest ma ei tahakski nagu selle asja peale nii suurt tähelepanu pöörata, sest sest, sest seal on muud asjad, mis mind nagu samas panevad teinekord järele mõtlema ja, ja ka mingit ärritust tundma, et sellises noh, see maailm on üleüldse kommertsialiseeritud, selline, täiesti selge ja, ja niisugusest klassikalisest muusikast ja, ja kasekese muusika, interpreetide dirigentidest tehakse kogu aeg kaubamärki ja ja sageli ei tea enam kui noh, et, et kui palju on, kui palju on ühe või teise nime taga, seda ütleme, tegeliku substants ja kui palju on seal kui palju on seal nüüd tänu tänu meediale ja tänu ütleme esialgsele sihukesele Saksassile üles üles puhutud niisugust Näilist näilist sära, sest sageli juhtub minu meelest need kolm tenorit on üks suurepärane näide sellest ja see on omaette teema täiesti ja, ja ma mõtlen, mõtlen vahel kibedust, tundes, et siinsamas, ümberringi on meil väga palju head muusikat, mis vääriks täpselt samasugust. Mõtlen mina nüüd, see on minu isiklik niisugune probleemsama present presenteerimist. Aga ma ei saa, mina ei saa sinna eriti midagi teha. Ja, ja nii on ta kõikide nende näiteks nende preemiatega ja kui me jõuame selle jutu juurde, ma hakkan nagu, nagu järele mõtleb jälle, et tegelikult käib, käib just nagu niisugune kõva konkurents ja ja ikkagi võistlus siis, siis ma olen niisugune imelik inimene, et mulle see võis võistluse värk nagu ei meeldi üldse kunstis. Ja samas ma annan aru, et ma võin muutuda utopistiks oma omasugustest tahtmisest paratamatult, kui ka see, kui, kui mingi dirigent kusagil kaugel valib sinu teose jätab kedagi teist valimata. Ja aga, aga no näiteks teadlikult mina näiteks ei saada. Ma pole kunagi saatma, tõid mingitel kompositsiooni konkurssidel just just sellepärast, et ma leian, et neid on, niisuguseid asju on nagu küllaltki absurdne. Teha või, või hinnata järjest kuidas, kuidas neid neid nagu järjestada, see on nii suhteline. Subjekti ja subjektiivne. Heliloojal on, ma kujutan ette ikkagi suur rõõm, kui teda mõistetakse ja, ja Kohtla foto ja teda mängitakse ja. Suurem rõõm on, kõige suurem rõõm on see, et sa lähed täiesti võõrasse keskkonda, kus seal enne olnud täiesti uued näod istuvad orkestris, vaatavad sind, ükskõik, sealt. Sellise lihvitud viisakusega hakkavad mängib esimene proosa läbi, nad on teist nägu, siis on pärast teist proovi on juba hoopis teine pilt ja pärast kolmandat proovi tullakse ja hakatakse küsima, et kas sul ei ole minu pillile mingit lugu, võivad, meil on niisugune kammeransambel, teine küsib, et ega, ega sa ei ole midagi sellele koosseisule kirjutanud. See on nagu, see on kõige parem. Ja ma olen õudselt õnnelik, et, et niimoodi on nagu minuga juhtunud viimasel ajal ja selle Viini orkestriga on lausa nii hea kontakt on tekkinud, et mul oli. Jah, ma loodan, et see kõlab kiitlemisenaga. Täiesti siiralt küsib, et mida sul on veel välja pakkuda, et me mängime, mängime kõike, tee oma tee oma leht ja me, me paneme, paneme asjad kavasse ja mängime sellepärast, et me tahame mängida nendes. Ja, ja see on minu jaoks on kõige-kõige suurem rõõm kui, kui, kui muusikut, kes peavad seda muusikat mängima, kui nad, kui see mis ma olen teinud, suudab neid sütitada, et see annab nagu minule mingit mingit eneseusku, sest ma tegelikult väga kahtlen endas. Mille üle sa üldse niimoodi oled? Ma ei ütleks, et õnnetu, aga mis on sinu jaoks probleemid? Muide, haavakene neid. No ei tea, see. Oled loomult oled sa loomult probleenitseja? See oleks ka lihtne, oleks öelda jah, ja vale oleks öelda ei ja see ma ütlen uuesti, see on, see on teise saate või üldse see ei olegi saate teema. No see vastus on kra kõnelev kirjutajatel mõtlen sõna käsitlejatel on omad meelisžanrid, kes, kellel tuleb hästi välja lühikene ja kellel pikk ja kes on sündinud romaani kirjutajal. Neljas paksus raamatus, missuguse vormiga tunned sina? Kõige mõnusamat kodusemalt, see on ka nii, et kuidas, kuidas kunagi ja sellepärast, et teatud erinevad taletappidel ongi vaja teravdada oma tähelepanu näiteks kammerlikum mõtlemise suunas ja siis jälle orkastraalsete kihtidega ümberkäimise suunas ja see on, see on nagu kuidas kunagi, aga, aga ma ei saa. Ma ei saa eitada, et orkestri partituur muidugi võlub mind kõige rohkem. Seal on lihtsalt. Aga mitte ilm ilmtingimata ainult niisamamoodi võib teinekord olla täiesti täiesti küll neljast instrumendist, nagu nagu näiteks ma jaga ühestin ja moonustasingi veel, kui oli jutt nendest viimastest kolme aasta asjadest, siis kõige värskemad lood on mul kaks löökpillilugu hoopistükkis. Muutus, esimene muutus, teine muutus, üks, mis seal ei ole fantastilise löökpillisolistile Petter saadlole kirjutatud ja see tuleb alles tuleva aasta esiettekandele ka näiteks seal seda muusikat kirjutades ma enda enda jaoks avastasin mitmeid äärmiselt olulisi asju. Mida, mida integreerida, jälle järgmistesse, lugudesse, seal neid edasi arendada. Ja, ja samamoodi muutus teine, mis oli löökpillikvartetile kirjutatud kabatsa kvartetile üks Nürnbergile. Et said 15 aastat olnud, olid tegutsenud ja siis selleks puhuks tellisid hulga uusi teoseid, minul ka. Oktoobris oli seal neid Et ei oska öelda, ei, ei, ei tea. Aga praegu paistab küll nii, et praegu on, on nagu sellised. Suuremat, või mahub mahukamat laadi partituurid, on need, mis oma omasikest järgud ooperite vahel ooperit ei karda? Ei karda, Ma ei karda, sellepärast et töö sealhulgas muidugi vara hõisata, eks seal tulevad täiesti omad probleemid, et aga, aga minu jaoks on ta praegu selle kogemuse baasilt, mis mul on, ütleme, moratooriumiga või reekviemi ka, ja tütressiniiga on mul olnud teatud probleemid kõigepealt lihtsalt ära, kui on olemas organiseeriv tekstikorpus. Ja selles selles mõttes on puht puhast muusikat kirjutada tunduvalt raskem, mis lihtsalt ainuüksi omaenese olemise läbi iseennast peab tõestama just sellisena, nagu ta on. Aga, aga noh, päris me tegeleme niivõrd niivõrd paljude asjadega ja ehkki muusika on seal äärmiselt oluline, on seal ikkagi väga palju muid kaniseerivaid jõude ja palju otsuseid selles tuuris juba minu eest tehtud ja mis organiseerivad vormi. Ja, ja seetõttu ma kardan seda nagu vähem. Nüüd saate lõpuks mõned sellised päris formaalset laadi küsimusi. Et kas sa pead või keegi peab sul nii-öelda päevikut. Hea lugu kronoloogiat kirjastuses on olemas vähemalt, mis puutub orkestri, tulid, aga mis, mis Comar lugudesse puudutab, ma ei tea. Sul on, olen ise ka üles niisama huvi pärast märkinud. Et et kus ja, ja kes seal mida mänginud, seal läheb mul paari aasta kohta ikka on oma teoreetik või, või ei propageeri ei ole. Niisugust ei ole. Aga teadsid umbes rähmake pidamistest. Seda sena mul ei tulnud meelde, see on küllalt täpne. Kas, kui palju teoseid umbes aasta jooksul sul valmib näiteks? No umbes üks üks üks üks viis, no ühe ühe loo aastat sul vist ei ole. Sa liialdad, laiuldasin Lugaks. Ja millal kirjutad hommikul, õhtul, päeval millal iganes ja kus? No kui ma olen Hiiumaal, siis ma teen seal seda seal eritimeelselt, aga, aga Tallinnas on mul siiamaani raamatukogus suures rahvusraamatukogus üks, üks väike kabiin ja seal seal ma kirjutan ja. Ja kuidas su see tehniline loomeprotsess käib, ma käin, sellepärast ma olen seda testinud, tellivad sealt ka küsinud, kas sul on. Ma tarvitan arvutit ja diaatorit, tähendab, et ja, ja siis on selliseid lõike, mis ma kirjutan lihtsalt lihtsalt paberile niimoodi ilma midagi kontrollimata eriliselt ja see on väga noh, nihukesed nagu segatud meetodid. Ja kas sa oma peres arutad oma loomeprobleeme? Ma tean näiteks, et Arvo Pärdi on noh, kuidas öelda, tänud videole kodus oli ja mul ei ole ideoloog oma, siis arutan küll. Peamiselt modepresseerin kodus. Kas lapsed. Nad ei ole muusikud, aga nad on õppinud muusikat ja ja kuulavad seda väga palju. Ja ma saan suurepäraselt vestelda kõigest, aga no abikaasal mängib ju. Olnud ka Tallinna kammerorkestris tegevklahvpillimängijana. Nüüdki cum on minu rehkemit vaja mängida sellel kollektiivil, siis ta mängib klaarid tavaliselt. Nagu nagu nüüd kohe ju novembri lõpus Inglismaal. Ja seda tahtsingi küsida, et kas koduse pere peale, kuidas öelda domineerima sellise õhkkonna jätabki sina? Eini taevakene õhkkond, õhkkond, seal saab midagi niisugust, see, see tekib orgaaniliselt ja, ja me oleme seal praktiliselt neli täiskasvanud inimest. Selles mõttes, et võib olla. Nojah, raadiokuulaja ei pruugi ju teada, et noh, et mul onupoeg on, saab 18, tal kohe 19 ja, ja meil on ühesugused äärmiselt. Meeldivad hetked ühes, kui me arutame mida iganes, mitte ainult muusikat, vaid kõiksugu maailma asju. Et ma, ma küll loodan kõigest väest, et ma seal ei domineeri kuidagi. Aitäh Erkki-Sven palju jõudu ja suuri õnnestumisi. Me oleme mõttes raadiokuulajad ja kontserdikülastajad ja ikka sinuga, sest meie jaoks sa oled üks, üks tubli eestlane.