Tere õhtust. Me oleme praegu vikerraadio stuudiosse, te kuulete keskprogrammi. Stuudios on Margit Peil. Ei, me esimese saatetunni jooksul saame kohtuda ühe külalisega. Tere tulemast helilooja Raimo Kangro. Kõigepealt küsiksin, milline oli teil lõppenud aasta, sest siin oleme teinud tagasivaateid ja ja aasta on ju veel noor praadima. No eelmine aasta oli minu jaoks täis väga meeldivaid üllatusi, mõtleks, et vist nii. Nii toredate ja meeldivate üllatustega aastat mul ei olegi vist elus olnud, ehkki nüüd see aasta. Peab ütlema, et mul algas juubeliaasta, see aasta ma kahjuks 50 aastaseks. Aga eelmine aasta oli jah, kõige toredam üllatus oli minu jaoks kõige sümpaatsem üllatus oli see, et mind valiti ERSO režideerivaks heliloojaks. Minu jaoks on see väga suur tunnustus, tähendab Teil on, hindan väga sügavalt kolleegide tunnustust just nimelt mitte mingeid selliseid ohvitsiaalseid ja preemiaid ja tiitleid ja muid selliseid asju. Aga kui omad kolleegid noh, osutavad kuule, et sa oled nüüd see väljavalitu, vot see teeb väga sügavat rõõmu ja see oli eelmise aasta kõige toredam nagu elamus. Tegelikult te saite ju ka ühe preemia. Jah, Kultuurkapitali aastapreemia, see oli selle ooperiõhtu eest Uku ja Vanemuine joiku jõuku muidugi, rõõmustas ka, aga noh, ütlen kui ma nüüd neid kahte sellist tunnustuse momenti nagu omavahel võrdlen, siis noh, nii-öelda hinge läks mulle natukene rohkem see järsu tunnustus. Nii, aga mida veel oli möödunudaastases möödunud aasta oli väga palju tööd väga palju kirutamist, noh, algas aasta, eks ole, veebruarikuus siis Kaljuste kammerkoor ja Kaljuste dirigeerimise ja Tallinna kammerorkestri ettekandes sedasama ooperiõhtuga seal lauku ja Vanemuine Hermanni variandis, millele ma tegin siis uue orkestratsiooni ja ka natukene dramaturgiat muutsin sellepärast et see nii-öelda algvariant või algtekst Karl August Hermanni poolt kirjutatud seal on noh, natukene mõningaid selliseid momente, mis vajasid lihtsalt natukene dramaturgiliselt tihendamist ja nii edasi. Ja siis sellele, kui see töö oli mul noh, tähendab see ei olnud mitte nüüd lausa nüüd eelmise aasta nii-öelda olgu see töö vaid noh, see oli juba kuskil. Kui ma nüüd õieti mäletan selle selle ideega. Tõnu Kaljuste alustasin vist, kus kuskil 96. aastal jah, tuli siis selline ideetvatelt rääkida Exulast Karl August Hermanni lukust ja Vanemuise ost mingi sellise uue variandi ja siis ma hakkasin sellega tööle, see sai valmis ja, ja leidis nii-öelda interpreedipoolset heakskiitu. See variant, mis ma sellest Karl August Hermanni tegin, aga siis tekkis uus mõte, et needsamad tegelased, kes seal Karl August Hermann olnud meie tuntud Vanemuine hukku, siis ma sain teada, et eesti mütoloogias nukul on olemas ka abikaasa ja selleni nial haka. Ja siis on seal veel sarvikud ja siis on noh, nihukesed ilusat Eesti noorpaar, kes kangesti armastab ja sarvik segab nende armastamist Edasis Endel ja Salme ja ja needsamad persoonid, miks nad ei võiks ka nüüd sajandi lõpus olla, kui nad sajandi algul rõõmsalt tegutsesid siin noh, Tallinna ettekandes Karl August Hermann käisusele oma Ukuja valemusega ka Peterburis ja nii edasi, nii et noh, sellised väga läbi löönud tegelased, sajand Varuldatajategi toomel on ka tänapäeva. Aga noh, tähendab see nii-öelda noh, ühiskondlik elu on paratamatult muutunud, noh kui siis olid sellised jumalad aktuaalsed nagu Vanemuine ja, ja Uku ja lemmingine ja igasugused sellised kaunid mütoloogilised tegelased siis tegelikult ega seal Ja vist ei saa mitte kunagi valmis selles mõttes, et kes näiteks mütoloogilise tegelasi loob, seda loovad ikka inimesed ise, kes parasjagu elavad seal nüüd noh, ütleme, et sajandi lõpus olnud minu meelest eesti mütoloogia täienenud veel mõningate kujudega. Noh, näiteks üks selline kuju on ju meil natu näiteks niuke jälle kõikide teadvustas ka läbi, et kas ikka natuga võimatuta või noh, kuidas nüüd võtta ja teine niisugune mütoloogiline tegelane ka selle kõikide teadvuse kummitab, on hea meel jälle ecu, kas nüüd ekuga või Ekuta või? Kuidas seda saab ja siis on noh, tähendab kuna. Võib-olla mitte, aga suurel suures osas on tulbad natuke lennukest rahvusliku alaväärsus kompleksi ka selles mõttes, et noortega, mis Eesti asi ja Eestimaal tehtud, see on kõik niisugune kõiki neti jagavatame ikkagi sinna Euroopa poole, et küll seal on kõik ja siis mõtlesime niukse veel mütoloogilise kuju välja, seal nimelt eurole Morpheus. See on siis see, kes õpetab nüüd sellele eesti Endlile. Et kuidas siis seda kunsti peab tegema ja muidugi lõpetab kadunud meie vane, mõistlik on need ületamine, kaasaegsem oleks. No vot ja nüüd nende uute mütoloogiliste tegelaste lisandumisel garaažis sellele Karl August Hermanni hukule ja Vanemuisel nii-öelda järk kirjutatud, mis on siis Ekuja auku. Nii et te olete siis koos libreto autoriga pannud aluse uuele legendile? Noh kes seal nüüd oli, Feldmann mõtles üldse, et kõik need, meie mütoloogilised tegelased välja, nii et üks pärast ei võiks neid ka nüüd 20. sajandi lõpus jälle veel juurde mõelda. Mõningaid. Nüüd ma teeks ettepaneku kuulata ühte numbrit sellest. See on laulumäng, eks ole. Nojah, ma jätsin ikkagi sama nime nagu Karl August Hermann pakkus välja lauleldus sellele minust nüüd eestipärane nime nihukese muusikalise nalja jaoks. Kui nüüd midagi kuulata sellest ooperiõhtust, siis ma teeksin ettepaneku Karl August Hermanni variandist kuulata lemming laulu, mis siiamaani ei ole nagu Eesti rahval eriti tuntud number, me kõik teame Kungla rahvast ja igasuguseid muid numbreid sellest, oh laula ja hõiska näiteks. Ja siis sellest lisandusest võiks kuulata siis seda stseeni, kuidas euro Orpheus õpetad meie vanemaist. No ei Ma. Igavesti. See oli lemmingise laul lauledusest Uku ja Vanemuine ja laulis Tiit Kogerman ning nüüd veel üks katkend lauleldusest hukkuja ecu. Ning siin laulavad koos Vanemuine Euroffeusi Endel ja need on siis Mati Turi Olari Elts ja Aarne Talvik. Kaadrit? Kaadrit. Kaadrit. Kuulen. Põlvelaulud. Ja tõesti, Eesti Leedu kuskil lenda, vintsked. Siis ta lahti uks ja imetlen. Olen siin uue maavannis. Aga on neid ka? Mööda lahtiste müük ega kui saal lõppes? Kaitsmas. Org. See on üks lustakas lugu ja meil jäi vist ütlemata, et libreto autor on leelo tungal. Te olete temaga palju koostööd teinud üldse. Ma arvan, et kuskil ütleme, et 95 protsenti, kõik minu tekstiga seotud muusikast on temaga koos tehtud. Raimo Kangro, milline on teie arust side, rõõmu, naeru ja muusika vahel. Seda oskaks kõige paremini noh, minu ettekujutust mööda Ta ta just Mozart sellepärast et tema on minu jaoks helilooja kellest see nii-öelda sügav rõõm, Rõõm on tegelikult väga sügav tunne ta, noh, me kõik oleme harjunud, et mingi kurbus ja niukene meeleheidet, seemned, midagi kohutavalt sügavat, aga rõõm on tegelikult sama sama sügav tunne. Ja väga puhas ja väga harvaesinev tunneme, võime ju naerda jälle mingit lusti tunda ja mingit nihukest noh kerget pilavallaga tegelikult sügav rõõm millegi eest, see on väga harv nähtus ja väga haruldane nähtus minu arust. Ja muusika miks ma seda rõõmu poolt just nii väga muusikas pooldan, tähendab muusika on ju samamoodi inimese mõtlemise üks laadi, noh, tähendab, me mõtleme tavaliselt verbaalselt sõnadega mingites mõistetav. Aga muusika samamoodi kujundlik mõtlemine, muusikakujund ongi kahjuks selline mõtlemise loogikaatribuut minu jaoks ja vot just see rõõmu suunas mõtlemine muusikas on minu jaoks kuidagi väga oluline ja väga köitev ja selles ma olen alati tahtnud, et ükskõik mis teost ma olen kirjutanud, et et ma suudaksin laga mingi sellise rõõmu ja rõõmu mõtlemisest balla sisse. Teie muusikas on tõesti sellist rõõmsat helgust tihti palju, aga teil on ka satiiri ja sellist ühiskonna. Nojah, nagu nüüd ütleme kasvõi selle kujuku looga ja paljud mitmeid muid teenuseid, on ka selliseid, selline iroonia, satiir on nüüd noh, ütleme, et rõõmu peegelpilt minu ja minu jaoks ta ei ole mitte midagi nihukest halba ega halvustav. Ta ei ole selles iroonias, vaid ta on, pigem astume kuskilt natukene nagu eemale ris, vaatame teatud distantsi juures neid asju, mis meile lähedalt tunduvad, hoopis teised ja iroonia on lihtsalt üks niukene rakursi. Küsimus. Kas kunstnik võiks ka olla, nagu on väidetud ühiskonnas prohveti rollis? Ah, mis ta tühinud ikka prohvet on ja kes nad ühiskonna prohvetid nüüd ikkagi nii väga olnud? Ei vist, aga tähendab kunstnik või noh, ütleme, et noh, looja üldse noh, kirjanik või kes ta siis olgu kes tahes ta vist on ikkagi pildi pigem noh, niukene natukene nagu lakmuspaberi moodi ta võib-olla ütleme, et noh, natukene kuna igasugusel loojal natukene peenendatud sisetunne või niukene noh, väga-väga terav noh, taju või reageering igasuguste nähtuste kohta, et noh, võib-olla tema tunneb nagu noh, mingeid nagu see protsess natukene enne ära või kuskil ütleme mingeid komisjon või mingeid valupunkte või mingeid suundumusi ja lohutada, siis lihtsalt oma teoste kaudu saab natukene osutada teatud protsessidele või teatud nähtustele. Aga kas need, ütleme ühiskonna jaoks prohvetlikud ütlevad midagi määravdan südama. Et enne mainisite, te olete ERSO juures resideeruv helilooja, mida see tähendab? Noh, kui nüüd jälle sellel iroonia prisma ka võtta või teatud niukse huumoriprisma, kas siis on ta niukene eelpension. Aga noh, sisuliselt nõnda see tähendab, ma saan ERSO-ga stipendiumi selle stipendiumi eest, ma pean siis järgmiseks hooajaks kirjutama sümfoonilise teose. Ja muidugi noh, tähendab on see meeldiv võimalus, et siis nüüd järsu noh, nagu pöörab natukene rohkem tähelepanu minu teostele, nüüd on ta kaks teost lindistanud juba märtsikuus, Eesti muusika päevadel tuleb esiettekandele teine klaverikontsert, mis on kirjutatud. Kalle Randalu läheb just enne siia stuudiosse tulekut viisil. Arvo Volmeri käte soolopartii, noh tähendab arvu sõidab esmaspäeval just karsruuessa, kus nad kallaga kannavad ette Prokofjevi klaverikontserdile tuli sinna võimalus, meeldiv võimalus alu Volmeriga posti tugina kasutada, et need noodid Kalle kätte sokutada. Kiiresti. Ja ma nüüd ootan põnevusega, mis Kalle nüüd arvab sellest kontserdist. Aga üks uus teos kõlas teil ka selle kontserdihooaja avakontserdil ja see on seotud pisut vist kontserdisaali signatuuriga. Nojah, see on selles mõttes niukene kummaline teosed, enne oli lihtsalt üks mingisugune väikene idee, mis siis pärast aasta hiljem nagu vormus üheks suuremaks teoseks. Asi sai alguse sellest, et 90 on praegu meil 99, siis järelikult oli seal 28 27 aastat, ainult 97. aastal, siis kui nüüd nende või oli see isegi niukse 10 kuuendal, kui need Estonia remondid ja kõik need saali uuendused valmis said. Aivar mäel ja Peeter Vähil ideega, et noh, ütleme, et kui ka terve Estonia kontserdisaalikompleks on nagu uuenenud ütlema, et interjööridest alates, et noh siis veel ütlema, et sinna juurde kuuluv niukene element nagu signatuur, selleks et publikule meenutada, nüüd on aeg saali minna kontserti kuulama, et noh, võiks sellise uue signatuuri teha. Pöördusid selle ettepanekuga minu poole ja väga köitis mind see mõte ja siis oli noh, muidugi iga signatuur peab olema teatud määral kahtlane variant ja selles mõttes, et teda ei kasutada nüüd ainult seal ütleme, publikule teavitamiseks, vaid ütleme, et ka raadioreklaamides ja nii edasi, tähendab nad seesama element peab olema noh, nii-öelda erimõõtmetega natukene. Ja vot nüüd selle pikema pikema mõõtmelisemisele nüüd mõeldud ütleme, sellise Pikema teadvustuse jaoks kuskil raadioprogrammides või nii edasi selle variandi, kui need Arvo Volmer oli ta Šoga sisse mänginud Signature siis pärast seda lindistamise juures isa ei olnud, aga juhtus niimoodi, et mõlemad olime nii-öelda kaubahanged selles Hiiu maksimarket Maksimarketi ja siis ma lihtsalt küsisin, et nad, kuidas oleks, tõsiselt räägid, väga hästi läks sellest saaks mingisuguse suurema asja teha, seda hea meelega, et eks ma mõtlen ja ja siis seal maksimarketist saigi kokku lepitud siis selle hooaja 98 99 avakontserdi avalooks, siis võiks sellise avamängu teha ja, ja niimoodi taris kujuneski Teose pealkiri Anarcus, mida see tähendab? Arcus tähendab vikerkaart, kuna põhimõtteliselt lihtsalt kaart kui niisugust, aga noh, teda võib tõlgendada ka vikerkaarele ja ütleme, et see Miks selline pealkiri, see, nii-öelda see sündmuse või ütleme see emotsionaalne põhjus, miks mingi dramaturgi, aga ma olen seda ideed hakkasin tegema, oli see, et mõni aasta tagasi olin suvel Ruila metsik käit, jah, see oli noh, midagi täiesti põrgu, see oli niimoodi, et ma kartsin lahti, meie vaene majal nüüd varsti piksenooltega ja rusuhunnik jagu see vihma ja tulepõrgu üks kord läbi sai seal ikka ja siis need pilved ära kadusid ja siis läksime välja vaatama, kas nüüd midagi juhtumas on ka vä. Ja vot siis kuidas maa auras, kuidas need Vikerkaared olid niimoodi, et noh, tähendab ütleme, et mingi 10 meetrit uksest oli niisugune tunne, et vaata, vikerkaar on täpselt seal maa sees. Ja vot tähendab see, see noh, niukene looduse jõul mingi niukene elamus või see tunne, mis seal oli, tähendab, tähendab pärast seda segadusse, puhtusse niisugune noh, tõesti mingi jumalik selgus oli kuidagi õhus tunda, selle asemele võtvat seda elamust. Ma tahtsingi sellesse Vikerkaares, mis tähendab selles muusikalises dramaturgiat näidata, tähendab, kus on äkki mingid sellised suured massid ja siis oledki mingid niuksed, helged, taustad kuskil kõik, see tähendab see noh, nagu nagu elus ikka, et see valgus ja pimedus on kõik, äkki isegi, aga valgus köidab mind ikka rohkem. Ma arvan, et nüüd on aeg kuulata jälle muusikat ja kuulame sellest teosest nimega Harkus lõpuosa. Raimo Kangro, me rääkisime siin enne möödunud aasta töödest ja nende hulgas ei ole sugugi olnud ainult helilooming. Aasta lõpus te saite veel ühe kirjatööga hakkama. Jah, eelmine aasta ilmus mul jälle järjekordne õpik sellest heliseva maailmaseeriast. Tähendab, need on Eesti põhikoolidele mõeldud muusikaõpikud ja kunagi, kui see projekt käima pandud, siis oli selline kokkulepe kirjastusega kooli projekt, esimesed neli klasside Rene eespere ja siis viiendast kuni üheksandani teen mina. Ja noh, tähendab, ma siis ei kujutanud ette, et see õpiku koostamine ja kirjutamine nii-nii suur tühi olla. Mõtlesin, et mis seal ikka, et noh, paneme laulud kokku ja räägime mõnest asjast niimoodi. Puutud kokku niukse kummalise nähtusega, et õpiku koostamisel, noh, ma ei tea, kas need kõikide puhul aga ütleme, et muusikaõpiku puhul, mida ma nagu olen konkreetselt teinud kõige raskem probleem on see, millest mitte rääkida. See tähendab seda, et tähendab teatud mõisted ja teatud nähtused muusikas, noh, et kui me tahame oma õpilastele selgeks teha paratamatut, et me ei saa terves mahus seda teha, tähendab siis me tegeleksime võib-olla kahe-kolme nähtusega terve õppeaasta jooksul, aga need tekib see probleem, et millest me rääkimata, jätame. Et see asi ikkagi veel selge oleks lapsele ja tal mingi niukene üldjoonis nähtusest oleks kindel, eks ole, aga me nüüd need nii-öelda täiendavad detailid, kui palju meil neid nüüd puudujat olevat? Kohutavalt raske asi ka teema käsitlemise juures nõuab meeletut läbimõtlemist ja isegi läbiproovimist hääletanud. Kui ma seda viienda klassi õpikut tegin, siis kodused olid kõik ära tüdinenud sellest, et noh, tähendab ma tahtsin rütmiõpetust sinna natukene põhjalikumalt need siis süüa. Siis muidugi, kus ma ikka katsetasin kodu koduste peale sain seda kõige paremini katsetada, kõik olid tüdinenud nendest lõpututest, rütmiharjutuste koputamistesse, muudest niukestest asjadest. Aga paratamatult ikka sellise katse-eksimise meetodit peab ka õpikute koostamisel kasutama. Noh jah, ja sellel aastal tuli siis need kaheksanda klassi õpik välja. Mulle endale tundub, et see on parim kõigist neist, mis ma siiani olen teinud, noh, eks vist arvatavasti seed. Eelmiste õpikute koostamise kogemus on lihtsalt kaasa aidanud. Selle õpiku juurde kuulub ka mingi helikandja, mida koguda. Niimoodi tervik tähendab, on õpikonopillusele töövihik ja on olemas ka muusikanäidetega helikassetid. Sellepärast, et noh, ütleme Eesti põhikoolil ju ei ole mingit fonoteeki või midagi sellist käepärast võtta, et ütleme, et kui ma räägin seal mingi Pean või midagi sellist, lihtsalt siis sellised hädavajalikud heli näitad, need lähevad siis õpikuga kaasa. Kassetile on nüüd ju kolmest komponendist koosnevate vahelt kokku need töövihiku õpik ja helikassett. Te olete kirjutanud ka lastele päris palju muusikat ja mulle tundub, et noh rohkem kui nii mõnigi teine helilooja. Kas lastemuusikat on keeruline kirjutada? Ei ole, tähendab, see on nüüd, ütleme analoogne leelo tungla käest on tihti küsitud, et nad, kas lasteluuletusi on väga raske kirjutada. Minu arust luule on luule ja muusikamuusik. Ja mõistelised on niisugused kriteeriumid, mõned piirid jäävad natukene väiksemaks ütlema, et kuna ütleme sellise nii-öelda suure luule puhul või suure muusika puhul lihtsalt selles mõttes, et ütleme, et üks kümneaastane inimene ei ole lihtsalt võimeline teatud loetleme mõistete või teatud kujundite kompleksi lihtsalt haarama, sellepärast et seal selleks liiga noor. Aga, aga see, et nüüd ütleme, et oleks mingil määral nagu teisejärgulisem sfääri, seda mitte mingil juhul ei usu. Ja vastupidi ütlema, et lasteluule peab olema vormiliselt vägede väga täiuslik kõik, sellepärast et nihukesi vormi, konarusi ja selliseid asju hakata nüüd juba noorest peast siis inimesele panema väga rohtu ja, ja samamoodi ka lastele mõeldud muusika peab olema väga selgelt väga täpsete kujunditega ja väga-väga korralikus vormis läbi viidud. Milline on olnud teie suhe kergema muusikaga, ma mõtlen näiteks rokkmuusikat või, või ka midagi muud. Minu suhe rokkmuusikaga hakkas peale sõjaväes selline nimelt siis tuli meil ma teenisin sõjaväeorkestris, on meil tuliseks selle ohvitseride majas tantsuks mängida ja siis ma noh, loomulikult siis löödi mind issand, ma ei mäletagi, mis selle need olid, igavesed niuksed, kohutavad, mingid veneaegsed, niuksed. Juunost Johnust oligi sellel ini mingi niukene elektrokiisla õudseid hääli tegi, aga midagi pidi ju seal tegema, Kotheris munad, niukesed muusikaga nii-öelda praktiliselt hakkasin kokku puutuma. Aga noh, ma arvan, et see küsimus oli nüüd natukene edasi viitaks selle peale. Jah, see oli põhjanetsilist on selle nimi ja kuidas siis tuli üldse selline mõtet kirjutada rokkooperit, ega te vist ei ole kirjutanud sellist muusikat? Ei olnud enne kirjutavad küll see mõte tuli, tuli sellest, et. Tartus oli mul imelugu, oli laval ja siis noh, tähendab, tema nii-öelda etenduste aeg sai ümber ja siis ülima pakkus välja, et kas ma ei tahaks uut lavateost teha. Ja siis sellel ajal oli, oli väga tihe koostöö ka helilooja Andres valkuleniga, kellele ta tegi hästi palju laulutekste ja ja noh, ühesõnaga seda liiki muusika oli meil kah kodus nii-öelda igapäiselt kogu aeg olemas. Ja tekkiski just seesama mõte, et, et noh, võib-olla ütleme noh, ütleme, rokkmuusika on, ütleme, kui me mingit Ja nimesid külge panna, noh, ta võib-olla mingil määral demokraatliku muusika, kui ütleme, et see, mida me nüüd nii-öelda selleks klassikaliseks või tõsiseks muusikaks peal miks mitte selliste vahenditega midagi teha ja kolama, Andrusega saime päris hästi läbi ka ja noh, ütleme niisuguste, Muusikaliselt ütlemised ja, ja üldse arusaamad lakkusid kuidagi nii iseenesest kokku, et noh, tundus, et selline koostöö oleks täiesti mõeldav ja lossis riskides sellega, et Andres on nüüd ühesõnaga selle Rock poolele nii-öelda tegija ja mina olen ka selle dramaturgia ja orkestratsiooni lahvli pool, kes nüüd selle poole autoris koos hoiab, siis niimoodi hakkasimegi tegema ja umbes kolmveerand aastat läks ja siis lõpuks ta valmis saigi. Teil on võib-olla võimalus nüüd olnud võrrelda, et kuidas jõuab teie teose sõnum kuulajani lihtsamalt kas selle rokkmuusika kaudu või, või süvamuusikaga. Vaat seda on väga raske öelda, sellepärast et publikudel väga erinevad noh, ütleme, et sümfooniakontserdile tuleb ikkagi natukene teistmoodi või teised inimesed kui need, kes rokk-kontserdil, ma ei välista sugugi seda, et samad inimesed võivad nii ühel kui teisel käia ja see kõik on väga kena. Et noh, ma ei oskagi sellist võrdlust tuua, ma mäletan, noh näiteks, kui oli mul esimene Eestist väljaspool ettekanne oli esimese klaverikontserdid, Kalle oli Moskvas selles kuulsas Tšaikovski saalis. Ja Rein Rannap mängis lause. See vaimustuse aplaus oli noh ütleme kah täiesti rokk-kontserdi aplausiga võrrelda, nii et noh ei, mul on väga raske seda võrrelda, ei oska öelda. Aga see sõnumi tähtsus on mõlemal puhul ikkagi võrdne, ilmselt ei saa olla. Teate, vahel on lihtne mõte sama oluline, kui keeruline, mõtlen, et noh, ma ei tea, kas nüüd noh, tavaliselt ega, ega nüüd ütleme, et heas rokkmuusikas, kui tal on ikkagi hästi korralik tekst, mõtestatud tekst, aga ma ei ütleks, et see sõnum nüüd et nii kardinaalselt väiksem oleks, kui ütleme, et mingis 50 minutilise sümfooniast, kus laht tihti vahepeal vaata 10 minutit tukkuda ja siis jälle üles ärgata. Selles rokkooperis põhjaneitsi, on teil taas jälle palju naeru? Pakuksime nüüd kuulatasid midagi kohtusseini. Jah, see on niisugune päris põnev ja noh, ütleme veel kui natukene kommentaariks enne ütelda, selle põhjaneitsiga läks nii hästi, et teda noh, lavastajatega Kaunases ja oleks läinud ka nii hästi, et Vanemuine oleks viinud teda Moskvasse, aga siis tuli seal NSV Liidu Kultuuriministeeriumist üks selline kontroll, nagu ikka enne käidi kõik üle kuulama elanikesse niukesse metropoli, nagu Moskva kõlbab nihukesi asju viia. Ja tema uskuda, selle etendus oli ära läinud, siis tema ainukene küsimus oli Ma nimetan ka selles stseenis osalevad lauljad, need on siis Tõnu Kilgas, Olavi Kõrre, Heino Seljamaa ja Ivo Linna. Nutta kuuleka. Mehel. Tunnistajad mulle kas ei ole? Vingute mainiti. Pole miskit ilusamad terves maailmas. Lülikute ema. Pole miskit ilusamat. Ma ei rahulolu randa. Tunnis. Mul kas on miski nüütel? Paali lood, mitte asja, sain jooke, aga ma, ma asjana. Raimo Kangro, Te olete kirjutanud küll igasugust muusikat, aga mõnikord tundub, et, et teile meeldib siiski kirjutada tekstidele palju. Noh, ütleme, et orkestri asja või kammeransambli jälle valmis saanud, siis jälle köidab siit midagi tekstiga teha ja noh, need on niuksed. Vahelduva eduga käib see asi, mis teil praegu käsil on, praegu on jälle tekstigaasid ja seal sellepärast, et kallale see klaver, kontsert valmis, tehtud ja nüüd on, ootab ees väga suur töö. See on nimelt ooper meie rahvusooperil Estonia ja selle esietendus peaks nüüd selle aasta novembri lõpus tulema, nii et mind ootab ees väga-väga töörohke suvi, aga selles mõttes natukene kurb, et see suvi vist arvatavasti möödub kõik mu kirjutuslaua taga. Ei looda, et ma sealt välja pääsen, aga noh, ehk ehk ehk on leopard, et kiire sulg ja noh, natukene softiga suvel kadunud, aga, aga esialgu ma plaanin küll, et noh, mingeid niukesi puhkusereise ja selliseid asju mulle see aasta ei saa endale nagu planeerida. Ja siis mis mind veel, see, see sügis, ma loodan, et Vanemuises tuleb veel ühe minu teose esietendusel nimelt mošeed ei osanud niux juba valimas. Vanemuisel üle aastat seal selline koguperemuusikal, Juku. Mis päriselt nii ongi selle nii-öelda folkloor, see kuju, Juku seiklused siin, meie Eesti Eestimaa peal ja, ja nii edasi. Kes selle teksti siis teinud on? Teksti on teinud ikkagi leelo tungal jälle ikkagi nagu ma enne ütlesin, et umbes 95 protsenti on tema temaga koostöö, kõik. Aga kas te ei tahaks natukene rääkida sellest ooperist, mis on tellinud Estonia teater? Sil jah, selle Estonian eelmine aasta käivitas sellise ooperi ideekavandit võistluse ja sinna laekus minu arust õige palju töid kookoskuskil. No mingi kahe 30 vahel oli neid ideid. Ja siis žürii valis sealt välja kolm, kolm ideed, üks oli siis ka see idee, mille nii-öelda põhjustaja või kaasautor maalin. Ja nüüd siis see sügis siis nende kolme idee vahel vaagimisega siis Estonia teater lõpuks otsustas siis minuga lepingu sõlmida. Ja nüüd ma siis natukene olengi hädaspealsele ooperiga lõpuks valmis ka tegema. Ja selle ooperi idee autor on, kes. Idee autor on Kirke Kangro, minu enda tütar, tähendab ja idee on selles mõttes minu arust väga tore ja väga põnev. Tema ooperi nimi on süda ja ta ja ta käsitleb, et noh ütleme, et eetilises plaanis noh, väga mõne lausega öeldes lihtsalt seda, et kas kõik on täiesti võimalik raha eest saada, noh küsimus puudutab nii-öelda südamesiirdamist ja noh, sealt edasi tulenevat inimestevahelisi probleeme kõike ja. Minu jaoks põnev ja ma loodan, et ka, kui ta nüüd ükskord Estonia lavalaudadele tuleb, et aga publikule põnevust pakkuda. Ma tänan teid, helilooja Raimo Kangro stuudiosse tulemast ja pakun saate lõpuks kuulata katkendit, õigemini viimast osa teie kontserdist, kitarrile tšellole ja orkestrile. Ja need esitajad Andid, Peterson, Pärt, Tarvas ja Eesti riiklik sümfooniaorkester ning juhatab Vello Pähn.