Sinime ligemale neli kuud ründas Nõukogude armee kangelaslik kahurvägi vaenlase tugipunkti. Ööd kui päevad langesid sinimägedele, mürsud, miinid ja pommid. Vaene põhjarannik, vappus fašistide jalge all mates mulda, puruks pekstud armee viimaseid jäänuseid. Kuid fašistid ei taganenud. Nad tõid kohale totaalse ja ülitotaalse mobilisatsiooni. Värvatuid, koondasid abiväge teistelt rinnetelt ja tagalast ning püüdsid vastu pidada, maksku mis maksab. Alles pärast seda, kui murti rinne Lõuna-Eestis, põgenesid nad paanikasse sinimägedelt, kartes sissepiiramist. Endiste lahingupaikade kohale laskus vaikus ei ühtegi inimhinge ega looma häälitsust. Seal, kus varem ilutsesid sirged kuused, oli nüüd läbipääsmatu rägastik. Kahurimürskudest purustatud ja koos juurtega välja kistud puud lamasid nagu imekombel püsti jäänud, üksikute okstest laastatud ja latvade ta puutüvede vahel. Lagede matel kohtadel, kus varem olid üksik talupidajate põllud ja heinamaad oli nüüd segi paisatud täis mürsukilde ja maapõuest päevavalgele toodud pae lahmakaid muld mis varjas endas surma. Vaenlase poolt maha jäetud mürske, miine ja padruneid vedeles külluses mitte ainult maapõues vaika varemete all kahuritulest laastatud metsarägastikus ja kõikjal, kuhu jalgastus. Võis arvata, et siin ei Luka enam kunagi viljaväljad, ei kerki elamud ega kuuldud laste lõbusalt najal. Kolmandaid ühesõnaga igaühel oli oma põhjus ja eesmärk. Esimeste tulijate hulgas olid ka Sinimäe sovhoosi töölised, Karla koor ja Johannes Jõgisoo. Ja tagasi tulime aisas peri konti olid kõik, vaatasin täid, hakkasin koristama. Nädalapäevad hiljem, kui ma tulin, vaatame, siis siin, muud ei olnud näha, kui maa oli punast Ravdris. Autahvlile ei julgenudki kuskil käia juba Sestitsionaamineeritud, mina oleksin kodusega kohe tulnud, aga mul oli lapse rohkem pere neli poissi ja tütar just laste pärast ei julgenud tulla. Siin siin oli õnnetusi paljudesse. Ja rõõmut oli maastik. Kuid nõukogude inimesed tulid siia üksteise järel, et alustada uut elu. Juba 1949. aastal rajati endisele lahinguväljale Sinimäe sovhoos rindevõitlejast Gennadi karust sai sovhoosi brigadir Jevgeni küla otsast traktorist Ivan Poljakovist, Auvereosakonna juhataja. Paljud demobiliseeritud ja ka need, kes pole kunagi relva käes hoidnud. Eestlased ja venelased, ukrainlased ja karjalased tulid sinimägedele asutama sovhoosi. Ülesanne ei olnud kerge, puudusid elumajad, vähe olid tehnikat ja ehitusmaterjale. Põllumaa aga oli mürskudest niivõrd pahupidi pööratud, et isegi traktori adraga polnud midagi peale hakata. Kuidas sovhoosneid oma esimesi päevi siin alustas, võib-olla mäletate? Olime siin ehitustöödel, kus vangilaagri ruumides olid, korteris ei olnud, aga mingisugused hooned ei olnud siin. Seega siis teie esimeseks teeks sovhoosi asutamise tuli siis elamu, ehitas elamuid, siit teie ametit ka paistab olema puusalt ja Sept ja ja siin kõike. Esimene töö oli meistrimehe, tööliste mees sai elamine sisse seatud, kuidas siis edasi läks selle aasta-aastalt hakkangi türkima. Kuidas maaharimisega oli esimesel sovhoosi aastal Atheraadiga hobustega? Muidugi Saksa traktorid ja nüüd vist teevad siia, kui, kui läksid ära Läksin arhiivi, mis mina mäletan lambaga tuli siia seda esimese buldooseri tellisi ja hakkas siis need appisi siin armetumalt umbava. Siin buldooser lendas õhku, traktorist jäi õnneks terveks, Südoktoris trammi julgen siia tagasi tulla ja läks poolest. Ja nii see traktoristile lähtavastevite rindemeeste hulgast paistab ja esimese paugu peale kohe lase jalga Sibolist noaga lahingumeest mitmed asjad poole küll. Tõsi, aga ma vaatasin seal, jah, lahendus peale seda ohverdada rahulikus elus. Ostreide. Aga kuidas ma tean, oli kõik niisugune asi, et kohtlairuta kusagilt sealt on neli või viis meest, tulid sinna heinamaarjategid ühte kohta tuule heteromaa peale. Ja täna keetsid siin süüa, panin argid üles vaid katla ja, ja homme keetsid süüa ja kas, kas see oli siis kolmasuhtawaiiuli nende suhta? Pirakas käis siis sealsamas Tulasemal rehvaskymiin olema? Muidugi siin miin oli maa sisse vajunud ja ainult unistada tala tuli vajus, homme vajusime tädile homseni soojus lõhkis, esimesed aastad oli ju ehitusmaterjalidega väga suuri raskusi. Kuidas sellest üle saadi, vabariigi valitsuse poolt suunati siia, kui põled nurka või sõjast laastatud nurka seda materjali tugemuslikum uuele kusagile, muidu oleks jõudki ehitada, materjali tuli siia ja siin ei olnud vundament isegi noh, mis seal mul ehitust rääkida ei ole, ühte hooned, mis oleks olnud. Ühesõnaga siis seda andis ennast veel mitu aastat tagantjärgi. Seda tundena tähendab praegast tunda. Kui me läheme praeguses maa, siis räägitakse siin siin mitmes kohas, kus, kus on kultuurheinamaad ja karjakoplid ja põllud ja kõik meil käisid metsa. Ta on mul ka vist esimestest aastatest peale siin. No mina tulin 1000 952. aastal siia. Ja sel ajal, kui mina siia tulin, siis mind kõigi huvides, muidugi see põllud põldudel, viltoni sel ajal ja ütlema, armetu vilets oli, perse auke täis tanki risusi, kõik kohad olid täis ja sellepärast oligi esimene mure kohe. Kuidas saaks põllud enam-vähem korda ajada. Siine keskuse ümbruskonnas, kus see keskus loodi, sinimägedes oli niivõrd pommiauke täis ümbrus, et buldooseriga tasandades ei olnud isegi masinal taganemisruumi osal. See oli väga-väga suurte raskustega tasandamine seotud. Ega ta mäletab, kui suur oli teraviljasaak, esimesel aastal siia tulid. Eelmisel aastal oli teraviljasaak midagi viie tsentneri ümber, aga möödunud aastal juba mineval aastal me saime 15,1, saime. Möödusid aastad kerkisid elumajad, laienes külvipind ja suurenes sovhoosi pere. Iga uus töövõit nõudis ka uusi ohvreid. Kord lõhkes miin põllul, kord mürsk, heinamaal, kord granaadisütik lapse kätes. Ja iga kord, kui midagi sellist juhtus, needsid inimesed sõda ja selle vallapäästjaid ning töötasid veelgi innukamalt, et tugevneks meie maamajandus ja võimsus, et sõda ei saaks enam kunagi korduda. Neil aastatel nõudis sovhoosi tööpõllu harjatelt heina, niitjatelt, ehitajatelt ja teistelt eriala meistritelt suurt mehisust. Ettevaatust ja osavust. Endiseid rindemehi, melioraatori, august, lambaga, harit, ehitustöölist, Rudolf Villemsoni ja paljusid teisi aga ei kohutanud raskused. Nende kätetööna on kerkinud lagedale maale võimas riiklik majand, kelle maavaldused ulatuvad 12000 hektarini. Möödunud aastal müüs sovhoos riigile juba 1970 tonni piima 213 tonni liha, 526 tonni köögivilja ja 500 tonni kartuleid. Sovhoosifarmides on praegu 1250 sarvlooma ja üle 1000 sea. Ainuüksi sovhoosikeskuses on ehitatud üle 30 elumaja, klubi, saun, söökla ja nägus koolimaja. Tänavu valmib veel kolm elumaja ning alustatakse kahe elumaja ja ühiselamu ehitamist. Kõik see on sovhoosi kollektiivi tublide inimeste kätetöö. Kaugele väljapoole sovhoosi piire on kuulsaks saanud lüpsijad ja v järk ja Helga Siimon, kes möödunud aastal tootsid kumbki üle 100 tonni piima. Palju kiitvaid sõnu räägitakse sovhoosis Jevgeni küla otsast ja Eevalt Hohkanenist, kes ameti poolest on traktoristid. Vajaduse korral aga on alati valmis istuma kombaini rooli taha või tegema mõnda muud tööd. Aga Puusepp, Johannes Jõgisoo? Vaevalt leidub sovhoosis elamut või tootmishoonet, kus tema meisterlikkus silma ei paistaks. Nende ja paljude teiste ühise tööna ongi kerkinud ja tugevnenud majand kus juba üle 60 sovhoosi pere loobus individuaallehmapidamisest ja milleks näha vaeva oma lehmaga. Kui sovhoos nüüd piima hinnaga 13 kopikat liiter. Üha rohkem sovhoosi töölisi eelistab sööklat koduköögile, sest nii on mugavam. Aga õhtutundidel ei ole enam nii igav ja üksluine, kui asutamisaastail. Kaks korda nädalas demonstreeritakse kolhoosiklubis uusi kinofilme. Teised õhtu taga on klubiruumid isetegevusringide käsutuses. Muidugi, sovhoos ei ole veel saavutanud sellist elujärge, et teda võiks lugeda eesrindlike hulka, kuid see aeg saabub, selles on veendunud sovhoosi direktor, lahingutes karastatud suurte kogemustega kommunist Aleksander Vink partei algorganisatsioon ja kogu sovhoosi kollektiiv. Nende, nagu kogu meie rahva ühtseks tahteks on rajada võimalikult kiiremini uus elu elu ilma sõnadeta ja vaenuta. Et kõikjal, kus elab inimene, kõlaks laste lõbus naer. Ja iga kodanik, olgu siis maal või linnas tunneks tõelist rõõmu oma töö viljast.