Tere õhtust, head kuulajad. Ilusat kolmandat jõulupüha. Me võime nii soovida, sellepärast et täna on pühapäev ja vanasti tähistati jõule ka pikemalt kui tänapäeval. Igatahes täna on püha päev kirikuelu, saade on eetris, mina olen saatejuht Meelis Süld ja meil on siin ka otsesaates külaline Rutt Süvari, kes on Harku naistevanglakaplan ja JärvaMadise koguduse diakon. Me räägime sellest, mismoodi jõule tähistati vanglas ja ka sellest, mida tähendab üldse vangla kaplanid, millega tuleb kokku puutuda ja mis on selle töö tulemus. Aga alustame jõuludest, jõulud, need ei lähe ka mööda vanglast, ka seal olid jumalateenistused. Onni. Tere, minu poolt armsad raadiokuulajad. Tõepoolest meie justiitsministeeriumi ametnikud küsisid järele meie jumalateenistuste järgi ja neid oli jõulude ajal meie vanglas neli. Ja neli. Ja see tähendab siis seda, et kas rahvast oli nii palju või, või oli vaja teha erinevatele sihtrühmadele. Erinevatele sihtrühmadele esimene teenistus oli neljapäeva hommikul kell 10, emps oli luterlik teenistus mina, kui luteri kiriku diakon tegin selle teenistuse siis teine teenistus oli jõulu esimesel pühal õhtul. Ja kolmas teenistus oli laupäeva õhtul jõulu teisel pühal ja neljas ja mida me kõige olulisemaks Loema meie jõulupuu, mis on 28., see veel tuleb homme. Ja päeval. Ja päeval aga osavõtt, kas huvi kiriku vastu jõulupühade ajal on, on suur ka vanglasse selles mõttes, et tavaliselt kirikud on ju täisjõudeajal inimesi, kas ka seal nii palju, kui võimalik, mahutatakse saali ära. Jah, peab ütlema, et viimasel ajal meie naised käivad väga usinasti kirikus, nii et noh, alla 20 inimese, meie 120 lises vanglas ei ole kunagi jumalateenistustel, aga on ka 40 ja 50 inimest. Ja see meie jõulupidu, mis siis homme on, see on kogu vanglale ja ma usun, et sealt võtab osa kogu vangla kõik. Kui tihti üldse jumalateenistused näiteks Harku naistevanglas toimuvad? Meil on põhiliselt nädalalõppudel siis reede õhtuti ja laupäeva õhtuti ja vahepeal laadal ja minu enda teenistus on siis kas teisipäeva õhtul või kolmapäeva õhtul, nii et kolm kolm teenistus tuleb kindlasti nädalas. Ja seal töötab siis ka teisi vaimulikke. See töö on kõik nagu väga palju seotud vabatahtlikega Harku vanglas käib. Noh, kui ma, kui arvestan, siis kuus kuskil 30 vabatahtlikku ja need on siis erinevate konfessioonide inimesed, nende hulgas on nii vaimulike kui ka mittevaimulike. Nende hulgas on inimesi, kes laulavad ja teevad muusikat ja päris häid muusikuid. Ansamblid käivad nii et meil üsna üsna tihedalt külastatakse meie vanglat. Mida tähendab üldse olla kaplan vanglas, mis on need põhilised ülesanded, jah, jumalateenistuste läbiviimine pühade ajal ja siis ka periooditi, aga, aga mis on see igapäevatöö, millega kaplan peab tegelema? No kuna meid vabatahtlikke on nii palju, siis see organiseerimise pool on ka väga oluline, et pidada ühendust vabatahtlikega, vanglal oma reeglid ja nõuded ja selleks, et vabatahtlikud saaksid, et käia meil ja et ei tuleks arusaamatusi. Ma pean neid instrueerima ja õpetama, et kuidas vanglas peab käituma ja nendega ühenduses olema. Ja ka kogu seda tööd korraldama ja kirjutama ka taotlusi ja vastutama vabatahtlike eest, kes tulevad meie vanglasse. Et see on nagu üks osa tööst, aga kõige olulisemaks tööks meie vanglas ma loen ikkagi oma hingehoidja rolli. See siis, kui ma tööl olen, siis peab ütlema küll, et mul on päris järjekord ukse taga, nii et inimesed soovivad minuga rääkida omaenda elu asjadest ja ja see umbes näeb niimoodi välja, et vabatahtlikud siis kuulutavad seal evangeeliumi ja siis inimene saab usust huvitatud ja siis ta tuleb kaplani juurde ja siis hakkame tema elu seal lahkama ja rääkima nendest asjadest, mis teda isiklikult puudutavad. Vanglas töötavad ju ka psühholoogid, mis vahe on üldse hingehoidjal siis vaimulikule, kes töötab vanglas ja psühholoogil, kes on ju ka see inimene, kes peaks olema valmis kuulama vajadusel mingisuguseid suuniseid andma? Jah, kindlasti psühholoog ja mina teeme üsna sarnast tööd, aga see vahe on, et et inimene, kes on kristlane ja kellel on ütlemise vaimulik mõõde, see inimene nagu ei saa võib-olla psühholoogilt seda abi, mida ta vajab. Et see vahe on küll. Kuivõrd on üldse ristiusust huvitatud need inimesed, kes vanglasse satuvad? Tundub täiesti uskumatu, et et sellises kollektiivis ja sellises seltskonnas, et seal peaks olema usu vastu huvi. Me teame kristlasi, kui väga häid inimesi ja vanglas on, on tegelikult väga paljuski esindatud nii-öelda see pahupool. Kuidasmoodi, see kristlik maailmavaade ja elu pahupool kokku lähevad. Tegelikult vanglasse satuvad ikkagi sellised inimesed, kellel on väga õnnetu taust. Ja põhiliselt on nad nendest kodudest, kus nad ei ole saanud, ei hoolitsustega armastust kogeda. Ja nad võivad seda kogeda kirikus küll nende vabatahtlike poolt, küll ka minu poolt vaest nad poolnaljatamisi kutsuvad mind emaks saanud. Et ma nagu täidan seda rolli ka natukene. Et nad saavad siis ikkagi rääkida oma elust ja arutada ja, ja usaldus on tekkinud, et noh, mis põhiline asi on, mida ma pean kaplani töös väga oluliseks ja ja ma usun, et meie, Eesti kaplanid on kõik ikkagi pälvinud ära vangide usalduse. See pihisaladus ja see, et, et kunagi me ei räägi edasi seda infot, mida me teame. Ma saan aru, et ma ei saa siinkohal just nimelt küsida, et milles siis täpselt räägitakse sellepärast et see on pihisaladusega. Üldiselt, ma võin vastata küll, räägitakse kõikidest, kumma kuritegudest räägitakse, kui on tegemist sellise momendiga, kus inimene oma elu patte kahetseb, räägitakse üksipulki ära ja see, mida mina kuulnud olen, see on ikka nii hirmus, et vaest, ma tulen koju ja viskan lihtsalt pikali maha ja ei liiguta ennast. See on, see on kriisis, on tõsine asi. See, mida ma kuule. Aga inimesed, kas nad enamasti kahetsevad siis seda, mida nad on teinud või? Ja nad kahetsevad, ega nad siis ei räägi, kui nad ei kahetse. Ainult siis nad räägivad, sest et üldse inimest panna niisuguseid oma elu kohutavaid asju rääkima. See on ikka tõsine kahetsussiis, anti inimene, räägib. Kui palju tuleb tegeleda sellega, et üritada mõista, miks üks või teine kuritegu on toime pandud et üldse aidata seda inimest edasi. Ma ei tea, aga ma arvan, et ma püüan mõista, aga, aga mõista on väga raske. Sest on asju ikka, mis tundub, et need on nii halvad, et, et neid on tõesti raske mõista ja üldsegi Lähen üle vangla-le, siis ma alati ütlen, et et jumal, mina ei tea, mis mind ootab, mina ei oska seda tööd teha. Mulle nüüd abiks minu suhtumine nendesse niimoodi, et ma tõesti ei tea, sest et üllatusi tuleb igasuguseid ja ei ole hingehoiumeetodit ei ole, seda, ei ole võimalik isegi vist kirjutada raamatut sellest, et kuidas ühe või teise inimesega menetleda või kuidas teha. Mingisugused üldised suunised on, aga, aga kuidas inimesele läheneda ja ja kuidas teda aidata, see on nagu selline jumalik inspiratsioon, ma ütleks, et see tuleb ka kusagilt üleval. Kuidas te selle usalduse olete pälvinud? Selles mõttes, et tõepoolest järjekord on nii-öelda ukse taga, et millest see on tekkinud üldse? See on sellest tekkinud, et ega ma ei räägigi nende ainult usuasjadest. Et ma võtan neid vastu kui inimesi ja, ja mitte kaugeltki kõik ei ole, kes minu juures käivad, ei käi sugugi mitte kirikus, vaid nad käivad mul lihtsalt külas, räägivad omi asju. Me oleme lihtsalt sõbrad, räägi alati üldse kiriku asjadest ja, ja noh, ma arvan, et ei olegi see oluline, et ma pean rääkima ainult usuasju. Me räägime kõigest maailma asjadest. Kas te vähemalt kardate ka vanglasse minna, ma kujutan ette, et väga mitmed sõbrad-tuttavad võisid ju öelda, et see on hirmus koht, mida seal kõike võidakse teha. Ei, seda küll ei ole, et ma ma kardaksin, mida võidakse teha, aga mida, mida ma kardan ja mida ma tunnen, et ma ei jaksa, et ma lihtsalt vahepeal väsinud nii ära. Et ma pean ennast laadima, ma ei saa, ma ei suuda seda tööd teha järjepidevalt. Ja selles mõttes on ka nagu jumalik ettehooldus, et mu seal väikeses Järva-Madise kirikus teenine, seal on niivõrd kaunis loodus, seal on niivõrd suur lahu et seal on suurepärane olla ja see ongi nagu tasakaaluks sellele vanglatööle. Aga kui nüüd naistevanglas töötades tegelete nende inimestega, kuulate ära muresid. Kui palju on näiteks kontakt pärast seda nende endiste vangidega, kes on siis välja tulnud vanglast kas on mingisugune side säilinud mõne inimesega, näiteks, kes on saanud abi ja siis on jäänudki tegelikult kas käima koguduses või ühendust võtma? Ja mul on väga paljude inimestega sidet isegi nendega, kes ei käi koguduses, vaid nad lihtsalt helistavad vahetevahel ja, ja küsivad nõu ja ja ma olen ikka nende kaplan edasi. Ja sellepärast me oleme siin saanud koolitust Se kogukonna kaplanaadi mõte, et tegelikult üks kapten peaks olema kuskil kogukonnas, et näiteks ma, kui sa paide maal olen, oleks seal üks kaplan, kelle juurde siis tulevad kõik need, kes on vanglast tulnud, et jätkata nagu seda tööd, mida, mida vanglakaplan teeb, et see on minu arvates suurepärane mõte, see mõte on Inglismaalt pärit ja ma loodan, et see teostub ka Eestis. Sest need inimesed, kes on ütleme, kapteniga seal ühendust pidanud ja saanud sellist hingeabi, neid on kindlasti vaja edasi toetada, seda sellepärast, et väga paljudel, kes välja lähevad, puudub see toetav võrgustik ja toetava võrgustiku puudumine ongi põhjus, miks nad satuvad uuesti vanglasse. Et kui me suudaksime luua rohkem seda toetavat võrgustikku, siis me võiksime ikkagi päästa mõned inimesed, lendad taas, ei tuleks sellele järgmisele ringile, mis on pangetele tüüpiline. Me teeme siinkohal pausi, kuulame muusikat. Meil on külas vikerraadios kirikuelu saates Rutt Süvari, kes on Harku naistevanglakaplan ja JärvaMadise koguduse diakon. Jätkame vestlust Harku naistevanglakaplani ja JärvaMadise koguduse diakon Ruts Ivariga. Vaata siin sellest, mismoodi tähistati jõule Harku vanglas ja natukene ka kaplani tööst. Te olete ise öelnud seda, et eks see kaplani töö ja kirikuõpetaja töö, rohkem meeste töö, aga kas selles olukorras, kus on tegemist tööga naistevanglas, tuleb see kasuks ikkagi, et te olete naine? Jah, ma arvan küll, et see tuleb kasuks, et kaob nagu see selline eputamise moment ära, et inimesed räägivad mulle nagu naine naisele oma oma asju ja sellist võib-olla seda momenti ei ole, mis võib-olla meiega tekib, seal ma ei tea, aga mulle on jäänud vähemalt selline mulje, kui, et kui meesvaimulikud käivad, et siis ikkagi on või võib-olla tekib selline moment sale, vahetavad. Aga eelkäija oli ka ikkagi. Eelkäija oli mees, aga ta oli selline hästi rahulik ja selline turvaline nagu isalik. Minu eelkäija. Kas vanglas tuleb ette ka sageli tõepoolest pöördumisi, kus siis inimesed, kes võib-olla usus pole mitte midagi varem kas teadnud või ei ole huvi tundnud, siis seal toimub selline pööre, et inimene hakkab väga tihedaks, kirikus käiakse alguses, siis vanglas, siis hiljem ühiskonda tagasi tulles on selliseid asju sageli. Ja oi, seda on palju pöördumist on, palju, on selliseid pinnale, reaalseid pöördumisi on ka väga sügavaid pöördumisi. Meil on olnud selline pöördumise juhtum, kus üks kuri pahadest liidritest pöördus ja see tõi kaasa siis ka teiste inimeste pöördumises, sest et see oli nii tõeline, see oli nii reaalne see inimene, kes nõudis, et talle sokke pestakse, see inimene hakkas hommikul üles tõusma teistele kambrikaaslastele kohvi tegema. Särasilmil? Tere oli ikka täiesti silmanähtav, aga kahjuks ta läks välja ja, ja tahan uuesti kinni. Aga kõik tema, tema nii-öelda õed Kristuses ootavad teda rõõmsasti, et ta ikkagi tagasi tuleb juba siis kristlasena, nii et ma usun seda, et see pööre, mis temas oli ikkagi nii sügav, et see ei möödunutest jälgijat. Kuigi ta komistas ja tuleb tagasi. Miks vanglas hakatakse usklikuks? Miks üldse usklikuks hakatakse? Vot vot mul on niisugune tunne, et see on ikkagi jumala kutse. Ja vanglas on inimene nii ahastama paneva olukorras et ta haarab sellest õlekõrrest, haarab sellest kutsest kinni niikaua kui inimesel läheb hästi, niikaua inimene võib-olla ei märka seda jumala kutset, aga seal ta lihtsalt märkab, sest tal läheb nii pahasti. Vanglas olemine on inimese jaoks raske, ta on igatpidi raske. Kas seda peab siis kergemaks tegema? Ta läheb sinna ju karistust kandma? Jah, see on hea küsimus. Aga ma arvan nii, et ma kaplanina tahan inimesele rääkida seda kogu oma olemasoluga, et igal inimesena inimväärikus, mida keegi ei saa ära võtta ja sageli ongi selles viga, et et inimesed nagu ei usu seda, et neil on inimväärikus ja kui nad selle ära tabavad ja leiavad selle inimväärikuse, siis on neil ka lootust sellest välja tulla, sellest oma olukorrast ja inimväärikus on seotud ka sageli inimese loovusega. Ja, ja mis minu jaoks on väga huvitav olnud vanglas töötades, et kui ma avastan inimeste loovust, kui ma avastan inimeses neid kullad eri noh, mille poolest inimene on tõeliselt andekas ja võimekas, et see on nagu mingisugune poris lavam teemat on seal olen leidnud seal luuletajaid, kes suurepäraseid asju kirjutavad, on seal muusikuid, on kunstnik ja kõike muudki. Ühesõnaga see on minu töös ka väga huvitav, et kui ma avastan inimeste loovust ja ma ütlen neile alati, et teis on see loovus olemas. Koos on ka üks niisugustest asjadest, mis inimest nagu tõstab ülesse ja, ja annab nagu julgust. Nagu taastada see inimväärikus, mis, mis inimene on arvanud, et ta on juba kaotanud inimväärikust muidugi ei saa kunagi kaotada inimesel alati olemas, aga inimene ei tea seda. Seda tuleb nagu teadvustada. Siiski, sa oled inimene, sul on olemas inimväärset Mida seal vanglas üldse vangidel teha on? Meil on olemas selline asi nagu vanglatööstus ja selles vanglatööstuses on võimalik saada tööd, tõsi küll, sajaprotsendiliselt mitte kõik ei saa tööd, aga osa nendest saab tööd, need on siuksed, lihtsamad tööd, igasugused pakkimised ja ja sellised noh, väga väga lihtsat tööd. Ja muidugi nad ei teeni sellega kuigi palju, aga nad teenivad siis selliste elementaarsete hügieenitarvetega raha ja kohvi ja suits ja suitsu muidugi vanglas kõige olulisem asi, mida nad tõesti mis on meil seal nagu valuuta, mõnes mõttes. Ja kas kirikus käimine, jumalateenistusest osavõtt, võib-olla ka natukene selline ajaveetmise võimalus teistmoodi. Kindlasti ka seda, sest et kirikus käib ju palju selliseid huvitavaid kollektiive kristlastest kollektiive, kes laulavad ja mängivad ja, ja see on kindlasti üks ajaveetmise võimalus ka. Aga kirikus ka käib väga palju selliseid vabakogudusi esindajaid, kes kutsuvad siis inimesele just sellesamale pöördumisele ja, ja, ja, ja siis inimesed tulevad ja siis nad pöörduvadki. Ja siis, kui nad on juba pöördunud, siis nad võib-olla hakkavad küsima, et kuhu me siis pöördusime, et mida ja siis kaplanina hakkan siis rääkima, et mis see pöördumine siis on, sest inimese kutsutakse pöördumisele, ta pöördub, aga kuhu ta pöördub, ta veel väga hästi ei tea. Ja siis me hakkame nendest asjadest rääkima. Vanglas vist on ka päris palju aega piiblit lugeda, selles mõttes on on hea töötada nende inimestega, et küllap nad on hästi kursis, mis seal kaante vahel kirjas. Ja ja vabakogudusest need inimesed väga palju kutsuvad üles piiblit lugema ja nad tõesti loevadki piiblit, et kui väljas olevad inimesed loevad piiblit suht vähe, siis vangid loevad tõesti palju piiblit. See ilmselt on julgustav, innustav kõikide teistega. Nad loevad piiblit, meil on küll ka raamatukogu ja ja muidugi tore, kui nad üldse loevad. Aga piiblit loetakse suhteliselt palju ja siis on meil ka kristlik raamatukogu kuu. Mina olen ostnud nii palju kui võimalik, kristlikku kirjandust ja ka ja siis ka Venemaalt on tulnud näiteks Ukrainast on meil see, et Ukraina saaks üks selline must mees, kes on loonud Ukraina suurima koguduse sandi Ada Ladža. Vaat tema kogudust käib üks misjonär meile vanglasse ja tema toob siis venekeelsed väga head kirjandust. Sellist kristlikku kirjandust, neli pühiliku kristlikku kirjandust, mis üle maailma on levinud ja need on kohe otse vene keelde tõlgitud ja ja meie vangla on selles mõttes väga hästi varustatud, et nad ei loe mitte ainult piiblit, vaid loevad ka kristlikku kirjandust. Aga kas on ka sellist otsest vastust, vastasseisu ja rünnakut näiteks usu ja religiooni suhtes vanglas? Te mõtlete, et vangide poolt ei vangla vangid suhtuvad, noh, ma ei tea, võib-olla ma olen liiga kaua seal olnud, et nad kõik Need, need niisugused võitlemised on ära võideldud, et noh, mul on suhteliselt hea suhe kõikide vangidega. Ei mingisugust nihukest. Meil on 200 testi, meil oli tänupüha, tänupüha, jumalateenistusele tuli kogu vangla. Üks oli siis eluosakonnas ühel korrusel ja teine oli eluga osakonnad teisel korrusel, ülejäänud tulid kõik kirikusse käia. Nali muidugi. Aga administratsiooni poole pealt? No aga kaplani töö on ju ometigi ette nähtud? Minule küll ei ole tänu jumalale mingeid takistusi tehtud, aga ma olen ka püüdnud kõikidest seadustest kinni pidada ja olen püüdnud oma tööd ka nii teha, et tõesti et pinged oleksid maandatud ja kaplanid, võib-olla üks ülesanne on ka vanglas pingeid maandada, sest et kui ikkagi tõstetakse ühest toast inimesi teise, siis nad jooksevad jälle kaplani juurde. Ma vahest ostan kohe taskurätte, siis nutavad siis minu juures. Mul peab alati hunnik taskuretke laua peal olema, et noh, noh, see on nagu pool nalja, mis ütelda, aga nad tulevad ja kurdavad mulle oma mure ära ja jagatud mure on ikkagi pool muret. Ja siis siis pinge saab ka maandatud, mis on õhus? Teatavasti kaplan peab tagama selle, et usulised vajadused saaksid rahuldatud sõltumata siis ka sellest religioonist. Kas kas on tulnud ette ka seda, et on vaja kutsuda mõne teise religiooni vaimulik kohale? Ma mõtlen, et siis mitte teisi kristlikke konfessioone, vaid, vaid siin muhamedi usku ja juudi usu vaimulikke. Meil ei ole naiste hulgas olnud mitte ühtegi muhamedi usulist, seda peab küll ütlema. Meil on olnud küll juudiusulisi, aga need on kristlasteks saanud. Nii huvitav kui see ka ei ole, aga vajadusel vajadusel kutsun, keda, keda vaid. Ja see on minu ülesanne ja ma teen seda, kui selleks peaks vajadust olema. Aga seda ei ole olnud. Ei ei muhameedlasi ei ole meil tõesti olnud. Islamiusulisi ei ole olnud. Kuidas on võimalik kutsuda üldse inimesi vanglasse, kasvõi siis mingisugust vabatahtlikku tööd tegema on see, on see kerge või raske väljastpoolt kedagi saadeti vanglasse, et nad tegeleksid natukene pakuksid midagi nendele inimestele, kes on kinnipeetavad. See läheb suust suhu, et kui keegi käib vanglas, siis ta võtab oma sõbra kaasa või helistab mõnele tuttavale ja nii see läheb ja mina ei ole küll kurtma kurta saanud, et, et ei oleks vabatahtlike, vastupidi mul lausa järjekord, tahetakse tulla. Rõõmsasti tullakse. Sest et noh, eks see ole ka võib-olla innustav, kui saal on rahvast täis ja kuulajaid on Kas mingisuguseid vahejuhtumeid näiteks ei ole olnud seal noh, me teame, et seal on tõepoolest, et elu pahupoole esindajad nii-öelda kes on, kes on seinte müüride vahepeal mingeid rünnakuid või midagi halba juhtunud ei ole. Meie VangS küll ei tea, et oleks, aga on olemas selliseid inimesi, kes on nagu sellise nõrga närvisüsteemiga, et et võib-olla on selliseid situatsioone, kus on ka ohuolukord, aga, aga siis tuleb lihtsalt rahulik olla. Ja siis see läheb üle. Ja seal on vist ka turvalisus tagatud piisavalt, et neid situatsioone. Ei minu kabinetis ega ega ka mitte kabelis ei ole ühtegi turvalisust. Mul ei ole ka gaasitaskus. Mul ei ole midagi. Ei tule selle pealegi, et karta. Mida te olete võtnud sellest kaplani kogemusest oma ellu kaasa? Üles nüüd sealt nende müüride vahelt välja. Mida te olete õppinud seal ligi viis aastat, töötades? Kindlasti inimesi tundma. Ma tunnen vangid tänaval ära. See on üks asi ja ma olen võib-olla saanud väga palju julgust. Ma arvan, et mul ei ole situatsiooni, mis ma kardaksin. Selles mõttes, et, et, et see töö on niivõrd kuidagi noh, mõnes mõttes piiri peal. Et see annab mulle julgust olla mina ise julgust otsustada julgust öelda asju, mida ma varem ei julgenud. Ma ikkagi nagu arvestasin, inimeste, mis must mõeldakse. Seda ma enam ei arvesta. Ma julgen öelda seda, mida ma mõtlen. Julgust olen saanud palju juurde. Ma arvan, et mu iseloom on ka muutunud tänu vanglale. Aitäh tulemast vikerraadiosse kirikuelu saatesse. Ruth Süvari, Harku naistevanglakaplan ja JärvaMadise koguduse diakon. Julgust meile kõigile julgust uude aastasse minna, aitäh.