Kirikuelu, küllap on pea iga perekapi põhjas veel alles paar-kolm sõnajalgade kassetti. Selle kristliku pereansambli menu paarkümmend aastat tagasi oli meeletu. Nad on tagasi need vastavalt, miks nad laulavad, jälle on see nostalgia, mis sind või äri põelt jalgadega vestleb. Saatejuht Meelis Süld. Perekond Sõnajalg on siin stuudios, täna on neid kolm inimest, viivi ei saanud tulla, aga minu ees on Sisoleek Andres ja Siiri ja me räägime teie elust suhtumisest loomulikult religiooni Kristusesse, nagu me selles saates vikerraadios rääkinud inimestega. Ja loomulikult ka sellest kontserttuurist, mis selleks hetkeks, kui saade eetris on juba alanud ja kui alustadagi sellest, millest kõige rohkem viimasel ajal räägitud on, ehk siis see kontserttuur siis kui kaua see mõte küpses ikkagi, et tulla uuesti lavale, et hakata uuesti laulma. Ma ütleks nii, et see mõte oli küps juba sellest hetkest, kui see eelmine kontsertperiood mööda sai ära lõppes, oli siis 93, et me olime kindlad, et me jätkame, ainult et me ei arvanud, et see paus avalikkusele nii pikaks kujuneb. Aga ütleme, konkreetne kontserttuur, kui me sellest räägime, selle mõtte sai, sai küpseks siis, kui kui plaat valmis sai. Ja esialgu ta oli meil inglisekeelne ja selle tõttu meil oli ka see kontserttuur plaanis teha kevadel. Aga kui me plaadi materjali ise kuulasime, siis me saime aru, et Eestis on ikkagi eestlasele tarvis teha eestikeelset muusikat ja mis ei olegi üldse nii lihtne inglisekeelseid sõnu eesti keelde ümber panna, tegelikult igast laulust võiks teha kaks laulusest, eestikeelne väljendus on palju pikem ja nii see asi jõudiski, ütleme, et jõulutesse. Aga mis sellest inglisekeelsest plaadist sai, ega see ometi nurka jäänud. Ei, ei, see tuleb sellega, nüüd on natukene veel tööd, viimistleme teatud asju seal ja ma usun, et üsna pea on ka inglisekeelne plaat. Ma usun, et me laulame veel kord uuesti, sest ütleme, et selle eestikeelse plaadi tegemisega muusika elas natuke oma elu edasi ilmselt küll ja, ja ütleme, et ka mitmed asjad said pisut ringi raseeritud, et ma usun, laulame ta enamuses uuesti ja. Kui võrrelda nüüd seda aega, mil te esinesid siin paarkümmend aastat tagasi ja tänast Eestit, siis olukord on täiesti muutunud. Tookord olid inimesed avatud usule kõigele uuele. Praegu on Eesti üks Euroopa, mitte Kristlikumaid või atistikumaid riike. Mis te arvate, mismoodi see kontsert vastu võetakse? Praegused müüginumbrid näitavad küll vastupidist, et kui vaadata ka piletilevi koduleheküljelt, seal on näha top püks, on kohe selle algusest saadik on joonud sõnajalg nii kõikide kontserdite kui ka teatripiletite müüginumbritele asbekist, aga noh, see on üks pool. Ma arvan, et tegelikult on jälle õige aeg, just praegu on õige. Absoluutselt, et iga inimene siin maailmas ei, ei ole ainult materiaalne ega ela ainult leivast, vaid vaid meil on hein, meil on vaim, meil on süda ja see kõik vajab midagi enamat. Selles mõttes ei erine eesti rahvas ühestki teisest rahvusest kuigi ehk tooniandvaks on olnud tihtipeale need teistsugused seisukohad, aga ütleme, et need on, need inimesed on agressiivsemad, väljendavad rohkem, aga tavalised inimesed, lihtsad inimesed, nagu meie oleme, ma usun, paljud mõtlevad samamoodi, igatsevad samu asju. Usk, lootus, armastus, see on ilma milleta ei saa täis väärtuslikku elu siin maailmas lihtsalt elada. See peab olema. Aga mismoodi te võtate seda praegust kontserttuuri, kas on, mis on, kas see on selline tõepoolest lihtsalt kontserttuur ja muusika või on see selline nostalgiline rännak? Aga kindlasti ei ole see viimane ta kindlasti ei ole see viimane ta ikkagi ennekõike meie jaoks üks on kontserttuur. Me esitame meie oma loomingut. Kõik need laulud on meie omalooming ja kogu sääranžeering ja koguse kontserdilavastus. Ja meil on endal väga põnev seda teha. Mis on nagu meie soov ennekõike sellega inimestele tutvustada kristliku sõnumiga muusikat, mis on üks osa tegelikult kogu maailmas skulptuurist ja ajama täiendaks just selle nostalgia poole pealt. Tegelikult meil seal nostalgiat ei ole selle sõna otseses tähenduses meil ei ole ühtegi vana lugu, vanas kuues on küll nii nagu need tegelikult on ju see kontserttuur meie uue plaadi esitlustuur. Nii nagu plaadil on kaks lugu, siis meie kullafondist, aga need on ka samuti tehtud tänapäeva helikeeles reemiksid täiesti uuesti tehtud, ütleme, uuesti finantseeritud, tegelikult seal ei ole sellest nagu hõngust, et kõik on tänasest ja kui veel meenutada, kuidas me tegime 15 aastat tagasi, kui tuuri käisime, et siis oli meil arvutimuusika, täna on meil 100 protsenti elus muusika. Me ise mängime, ta on ikkagi väga-väga erinev, et nostalgiaga ja nagu ei ole seal küll suurt midagi pistmist meiega. Hiljutises vestluses üks ajakirjanik küsis meie käest kaer, et kas meie jaoks on vahet, kas me laulame kirikutes või siis kontsertsaalides ja noh, tõepoolest see erinevus on üks asi, on asjade tehnilised lahendused, valguspark ja nii edasi ja heli, mida me kasutame, aga teine aspekt on see kirikusse tulevad paljud need inimesed, kes juba seal kõike seda ilusat ja head on nii palju saanud. Kontsertsaalidesse tulevad enamalt jaolt need, kes sellest kõigest on ilma jäänud ja meil on eesõigus just nendele seda lakkuda ja edasi anda, mis meie endi südametes on ka. Millega te üllatate seekord ma saan aru, et seal üldse üllatused uuesti laval olete küll ja, ja lauludega. Pole mingit sellist, nüüd suurt pommi, et me tuleme midagi nagu varuks, aga ma usun, et kogu see kontsert on selles mõttes üllatas. Me soov on olnud ja kogu see lavastus on ka nii tehtud, et ta on soe. On hoogne rütmikas ja peaks inimestesse jätma sellise väga positiivse emotsiooni. Kui rääkida usust ja sellest laulude sõnumist, need on kristliku sõnumiga laulud. Kas teie juurde on tulnud ka inimesi, on öelnud, et see, mismoodi te laulsite ja, ja see, mida te tegite paarkümmend aastat tagasi on toonud mind kiriku juurde. Ta on väga palju, palju neid inimesi. Ühe erinevuse tihtipeale kirikud peavad nimekirju, et nii palju inimesi on tulnud päästmisele või nii palju on tulnud kirikutesse kogudustes. Me ei ole kunagi seda arvepidamist pidanud küll, aga me oleme seda jooksvalt läbi kogu selle aja kuulnud inimesed toonud meile rääkima, oleme kuulnud inimeste tunnis. See on ikka eriline rõõm küll, et kui inimene, kellele ei olnud lootust, ta olukord oli igas mõttes kehva ja ja ta kuulas neid laule ja, ja ta elu muutus ja ta on täna rõõmusta, elab teistsugust elu. Tal on üks terve armooniline perekond vaat kui nende inimestega suhtlema ja kuuleme nendest asjadest, et see teeb küll väga rõõmsaks. Kus teil nii-öelda südamelähedane kirik või kogudus on, millised kirikut eile Eestis näiteks on kõige hingelähedasemad? Siin on meil päris mitmed pühapäeviti Tallinnas, käime Oleristes Tallinnas, olemas tuleb suvel. Me elame Saaremaal, inimeste arvad. Me elame Saaremaal tegelikult elanud, seal on suve. Et ülejäänud aja Me oleme põhiliselt Tallinna, siis mägi Oleviste kirikus, Saaremaal käime luteri kirikus. Siiani kirikus kuuleme ka tihti raadiost. Aga meie preester on Einar Laigna, kes on katoliiklane. Teid on tegelikult ka kritiseeritud ju meeletult, alates siis lauluhäälest lõpetades, nimetades teid, ma tea, petisteks ja milleks kõigeks, kuidas te toime tulete sellega üldse, et seda kriitikat ja, ja selliseid inimesi, kes väga skeptiliselt suhtuvad teisse, on tegelikult väga palju ikkagi. Kas on minu meelest Siiri just enne ütles, et, et see on käputäis agressiivseid inimesi ja agressiivsus on alati midagi sellist, mis tõuseb pinnale. Aga kui vaadata, on ju näha, kes seda teeb. Rääkimata nendest, ütleme siis netikommentaatoritest nõndanimetatud ja nendest Hilkuvatest, neid ei saa üldse arvesse võtta, aga, aga tegelikult on see ikkagi väga väikene grupp inimesi ja me saame aru, et neil on nagu, ütleme nii, mõnele inimesele lihtsalt ei sobi see sõnum ja selle tõttu ta peab seda oma seisukohta. Ja sellel medalil on ka teine pool, et kui ei oleks neid inimesi, kes nii teravalt ja agressiivselt ja inetult meie vastu, siis me küsiksime, kas me teen üldse õiget asja, mida me üldse teeme? See on ikka elus nii, kui teed midagi, milles on tõesti jõudu ja milles on edasiminekut, siis ei puudu iial need inimesed, kellele see absoluutselt ei meeldi ja korda ei lähe ja kes seda väga teravalt ei väljenda. Ja see, see on üks kuulus lugu muudist kes oli väga tuntud äratusjutlustaja. Kui ta kaks nädalat ei kogenud tagakiusu, siis ühelt koosolekult tulles pani põlved kiviaia äärde maha ja hakkas jumalat paluma, et midagi on korrast ära, kas ma olen ära langenud või kui siis üks külamees kuulis seda, tuli, võttis kiviaia pealt kivi ja viskas modi, tänas jumalat, too ei, kõik on okei. Et siin tulevikku arvestada sellega, et me elame ühiskonnas, mis tule Pepe sovjeti ajast, kus tegelikult, kui meie koolis käisime ja jõululaupäeval kirikusse läksime, siis meie nimed pandi kirja käitumiseni alandati ja see on ikkagi ühiskonnas nii sügavalt sees, et ja see, ütleme, et usklike ja usu tagakiusamine tegelikult ei ole ju Eestist kuhugi kadunud inimesed teevad seda siiski edasi, võib-olla isegi ise endale aru andmata. Me ei, kuidagimoodi ei maali endale inglitiibu selga ega aupaistvuse sõõri pea kohale. Me oleme ka ise kindlasti vigu teinud, me oleme väga aktiivsed inimesed ja, ja nagu öeldakse, kas või ettevõtluses, et iga seitsmes ettevõtmine õnnestub, meil on neid õnnestunud ikkagi päris päris õige, võib-olla ühe käe sõrmede peal üle lugeda, see tähendab seda, et me me oleme olnud väga aktiivsed ja aktiivse tegevuse jooksul loomulikult õpid, võid ise eksida, vigu teha, neid korrigeerides inimesed tihtipeale hakkavad jätke külge panema. Ja samas ka aktiivsete inimeste huvid tihtipeale ristuvad. Et sellel asjal on nagu mitu poolt, aga seda kindlasti on võimendanud see, et me oleme olnud kogu aeg avalikult kristlased. Me oleme seda tunnistanud ja, ja inimesed on need kaks asja kokku siduda. Ja muidugi üks asi on meie ajalooline pärand ja ateism, mis oma juuri ajanud põlvkondade kaupa edasi, aga teine asi on või teine külg on omane tervele inimühiskonnale, see on see, et on võitlus headuse ja kurjuse vahel. Et siin maailmas on reaalne armastus, reaalne vihkamine ja need on väga suured jõud mis ennast ilmutavad siis inimeste valikute kaudu, kes, millise teie elus on valinud? Jah, ja kui sa selle vihkamisega edasi lähed, siis lõbuks oled sa kortsus ja vana ja maohaavadega ja veel veel midagi hullemat võib selle kaasa ja üks huvitav fenomen tervise, mida mina olen näinud, kui vaadata kasvõi netikommentaare, mis nagu mingil määral on ühiskonna võiks öelda selline vaimne kraadiklaas, siis miks need netikommentaarid on reeglina niivõrd noh, võiks öelda negatiivse, niivõrd unetud ja õelad ja solvad ja seal on üks teine pool selle medali, samuti on see, et kui keegi ütleb midagi ilusat, siis seda hakatakse ründama ja minu meelest oli see just meie õhtulehe artikli puhul, kui ma vaatasin kuskil kui kommentaare läks üle 100, siis meie olime pildist kadunud, kommentaatorid sõdisid ja sõimasid 11 ja, ja selle tõttu on, et üldiselt inimesed ei lähe sinna tunnustust avaldama, sest nad saavad pasunasse siis teiselt poolt. Et selle tõttu see pilt on ka natukene tihtipeale kaldunud, aga olgugi, et meedia jälgib seda ja mingil määral on see ka meedia seisukohtade kujundamise aluseks. Et selles mõttes on meie ühiskond natuke kreenis, netikommentaarid tegelikult ei tohiks olla isiklikud, vaid peaks olema pigem inimese tegevust iseloomustavad või tema ütlemisi võiks kõik midagi, aga meil olnud enamus isiklikult. Aga mis te arvate, kumba siin rohkem on, kas usulist tagakiusu või, või sellist kadedust, et arutaks Ma arvan, et miks mõlemis liha, mina seda kadedust nii väga ei ole. Põhjast on väga, kui kellelgi hästi läheb, no mina tunnen küll ainult rõõmu sarjast, ma arvan, et see pigem usuline. Mismoodi te suhtute EDU seoloogiasse sellesse, et kui läheb halvasti, siis tuleb siin halvasti palutud ja tuleb rohkem paluda ja sellesse seda ei usu. Et kindlasti ei ole see, kui inimesel läheb halvasti, jumala karistus ja, ja kindlasti ei ole tihtipeale ainunagu, on meile ka öeldud, et mis meil, mis meil viga jumala annab meile raha nagu külluse sallast. Ei ole ausalt öelda kunagi jumalalt otseselt raha palunud, küll aga oleme jumalalt palunud tarkust ja ma usun, et jumala and inimesele kõige suurem jumala hind on tervis ja tarkus ja, ja selle kaudu, kui inimene on ettevõtlik ja tal on need eeldused võib ta ettevõtluse kaudu ja väga rikkaks saada. Aga rikkus ei ole ainus edu mõõdupuu, edu võib-olla hoopis tegelikult vaesuses kellegi heaks elamine nagu ema Teresa või, või, või kunsti viljelemine, et see on nagu erinevate inimeste jaoks on erinevad kutsed. Või siis pühaderesse, hiljuti ilmus üksuguse eesti keelde tõlgitud raamat ühe hingelugu noor tütarlaps, kes oli pärit jõukast perekonnast, ta loobus kõigest ja läks elama kloostrisse, äärmisesse vaesusesse. Aga see pärand, mis ta maailmale kinkinud, see on nii tohutult suur tema mõtted, tema mõttesügavused, nendes on nii palju jõudu see miljonitele inimestele õnnistuseks olnud. Nii et tõepoolest, et kui me räägime rikkusest või vaesusest, et siis võiks küsida, mis on rikkus või mis seal vaesusse on seotud ikkagi hingerikkusega. Ja meie oleme seda ise väga lähedalt näinud, et tegelikult enamus inimesi unistab rikkusest, aga enamus inimesi ei tea seda, et tegelikult väga paljudele toobsi hoopis õnnetust. Aga kas te kujutate ette, et te teenite jumalat mitte siis sellises olukorras nagu praegu lauldes, melades hästi, vaid just nimelt selles vaesuses või selles näites, nagu selles raamatus oli toodud? Vaat siinkohal ma ütleksin, et inimeste kutsumused ja võimalused on väga erinevad. See noor tütarlaps oli kutsutud jumala poolt oma elu pühendama temale sellisel viisil meie saame jumalat austada, ma usun, kõige enam just sellisel viisil, nagu meie teeme, tema on noh, võtame näiteks Andrese olli vastuvaidlematult ja nad on erakordsed ettevõtjad ja kui nemad jätta ilma sellest tegevusest või sellest annist või talendist, mis jumal meile on andnud ja sulgeda nad kloostrisse, siis nad ei elaks jälle oma võimete tasandil või nagu keegi üks ajakirjanik ütles, et noh, klooster läheks kohe kasumisse. Seda. Ka on meie elus olnud perioode, kus meil olnud majanduslikult väga kitsas. Me teame, mida see tähendab ja ja selles mõttes oskame küll niimoodi elada ja, ja kui meie elus oli see periood ei olnud kuidagimoodi vähem rõõmsad ja vähem õnnelikud, kui me praegu oleme. Jah, see on õige, ma mäletan küll neid perioode, kui käisime kauplusesse, tuli väga väga täpselt arvestada, et mida on võimalik sinna ostukorvi panna ja siis. Aga see aeg oli isegi aeg ja me ei saanud kauplusesse minna, vaid vaid läksime meie vanemate juurde ja võtsime nende keldrist, mis võtta oli ja aga noh, eks see on tänasel päeval aga paljudele tuttav teema, et pange, see on pigem jällegi võiks öelda siit seda, et see peaks olema julgustused sellest olukorrast. Just nimelt lähed läbi ja tuled välja, tugevamana. Ma just mõtlesin küsida, et teie olete kogenud elus mitmeid asju, et praeguses olukorras, kus inimesed võib-olla silmitsi sellega, et nad võivad kaotada kõik või on kaotanud kõik, kuidas tulla jällegi toime või mismoodi minna edasi oma elus. Vaat siin on just see, mis olli ütles enne et rikkust mitte jumalalt paluda, vaid tarkust ja tarkus on see, mis ka kriitilistes situatsioonides, mida on eriti seisust tarvis, et see, mis inimeste silme, et on maalitud pilt raskustes on teinekord ja üldjuhul mustem, kui see tegelikkus on, alati on mingi võimalus sealt edasi liikuda sammhaaval kasvu astudes paar sammu tagasi, et võtta uued sammud edasi ja nii tulevad inimesed tega nendest olukordadest läbi ja kindlasti tugevamatele sellest välja kibelen, mõeldakse, et, et need kui tulevad probleemid, et siis tuleks teha üks, üks suur radikaalne otsus, ei oska, see pole seda õiget otsust. Tegelikult see asi on palju lihtsam, väikseid otsusin, palju seal on ja kui vaadata näiteks Kuressaare linnust, mis on meie üks uhkemaid, siis ta koosneb pisikestest kivikestest, mis kõik, iga üksik, kui hakata vaatama, ei olegi nii ilus, aga nad on igaüks oma õiges kohas. Tegelikult nii on ka need probleemid tihtipeale meie ees ja tuleb nagu kivi kivi haaval kokku panna see mosaiik ja see võtab aega ja aastas on 365 päeva ja kui iga päev õnnestub kasvõi üks või kaks väikest asjakest ära teha, siis see on kuni 700 väikest asjakest aastas, mis kokkuvõttes ongi see suur ja see on olnud tegelikult meie printsiip, me oleme, me oleme nagu süvenenud nendesse pisiasjadesse, probleem on suu, aga ta koosneb väikestest asjadest ja me oleme need ära lahendanud ustavalt igal päeval Pole ühte kassi jätnud, tegemata see ei käi üleöö, see võtab aega teinekord aastaid, meil võttis mitu aastat sellest kogu kogu sellest kriisist läbikäimine, aga ühel hetkel saab mööda joosta ja ma rõhutaksin seda, et et sellises olukorras tundub ka, et teised teevad sulle liiga, pank teeb liiga mis iganes, mitte ainult ei tunduvaid tikivad eetri Juzneest siis see tundub veel väga-väga suure liiadegemisena. Kindlasti ei tasu lähtuda siis oma tegevuses võiks öelda kättemaksumotiivist, et, et ma nüüd vaatan, kuidas ma saaksin seda, sest see ei vii kuhugi. Me ei ole kunagi lähtunud sellest, me oleme vaadanud just kuidas saaks selles olukorras edasi liikuda. Nii et homne päev. Ma ütleksin seda ka, et need materiaalse kitsikuse perioodid meediume mööduvad jälle mis meie elus on olnud ka üks asi, et just sellel etapil, mis, mis hetkel on, me kasutame neid võimalusi ja teeme neid asju, mida on võimalik teha. Et ei tasu iial karta teha lihtsaid tühiseid, võib-olla meie jaoks madalaid asju liiga väikeseidki oleme harjunud kõrgemalt lendama, et teha neid väikesi tillukesi asju ja ühel päeval on see tulemus nii suur olla kannatlik, hästi kannatlik ja 11 toetada perekonnas kinnilassi. Ma arvan, et ei ole austada ja toetada üksteise toetamine. Nii tähtis, kui teine su kõrvale väsib. Kui abikaasa kaotab töökoha, milles teda süüdistada, see on see hetkeolukord, vastupidi, see toetus ja julgustus paneb teda otsima midagi uut võimalust jälle. Ja, ja vajadusel tuleb valge särk välja vahetada senise vast ja just see kokku hoidmine on oluline, et tegelikult kui tekib majanduslik kriis, siis sellest on palju lihtsam saada, kui siis kuidagi perekonnas selline sotsiaalne või omavaheline suhte suhtekriis ja see omakorda nagu lammutab, võimendab kõike, siis inimestel kaob mess ja stressi kaudu Kapervis ja siis on kõik kadunud. Teie perekondi nimetatakse küll olete püsivalt koos, väga paljud eesti pered lagunevad ja nad ei suuda kokku jääda, aga teie olete tänaseni koos? Vaata, ongi menetlenud meie käest ikka varem küsiti neid küsimusi palju aastaid tagasi, selgelt. Et hea näitleja, te olete küll, no ütleme nii, et kui 28 aastat nüüd enam ei küsita või ei öelda, et me oleme head näitlejad, et armastus on see, mis koos ja mina ütleksin, et siin on paar väga olulist aspekti ja minu meelest üks olulisemaid ongi tegelikult see, et armastus on truudus. Eestis ei ole see populaarne mõista ja, ja selle tõttu ka perekonnad lagunevad ja armastus on see, kui kui noored kohtuvad, siis milline on armastus, see on tegelikult lugupidamine ja austus. Ja samas ka väga suur, ütleme nii, see põnevus ei ole argipäeva tavaliselt inimeste ellu lastaks päev siis selle igav argipäev, päeva vahelduseks hüpatakse, tehakse väljahüppeid ja kõik ongi lagunenud. Ja vot see ongi, argipäev tuleb oma elus nagu kõrvale ja selle saab väikeste asjade tegelikult noh, muidugi kena, kus nad koos reisima minna ja midagi planeerida. Riikliknikule korvikesega metsa, istud kännu otsa kahekesi ja see teeb sama välja ja, ja mis ma tahtsin veel öelda, armastus sünnib küll Siiri Kuulsa sõnale, et armastus on otsus, et kui sa oled otsustanud oma kallimat armastad, siis tuleb sellest otsusest kinni pidada. Kui sa seda teed ja mina ütleksin, et armastan emotsioon. Ja ta on kindlasti kõike. Rääkisime siin majanduslikult raskest olukorrast ja inimesed pingutavad, Nad ei kaotaks oma äris oma ettevõtmisi. Ma ütleks seda, et kõige tähtsam ettevõtmine meie jaoks on olnud meie abielu mehe perekond ja et sellesse investeerida, see on kõige olulisem, kõik muud asjad saavad ka tehtud, aga et 11 tõepoolest hoida ja armastada. Tee karnegi. Suht õpetaja on kenasti öelnud, et kõige hullem asi, mis deemonid põrgus on välja mõelnud, on pidev näägutamine ja üksteise alandamine. Nii et tegelikult tuleb kindlasti hoiduda sõnadest, mis solvavad või alandavat. Eesti inimesed, näiteks minu abikaasa ei ole mulle iialgi öelnud ühtegi meie elu jooksul minu isikut solvavat või mind alandavat sõna. Et need sõnad rikku oled ära, et kui me 11 nagu eelnevalt solvame, kuidas järgmisel hetkel me saame olla nii õnnelikult koos, et see on tegelikult niisugune terviksen imekallis. Aare, mille jumal meie kätte on andnud, kui me lihtsalt hooletult lubame tal põrandale kukkuda, siis neid kildusid püüda pärast liimida, aga need liimikohad jäävad ikkagi pisut näha, et seda tuleb algusest peale hoida ja see on suurim elutarkus, osata 11 hoida ja armastada, püüdnud seda teha, siin on nüüd ka see meil õnnestunud. Et meil on veel paremini, kui neile Ja selle üle me vaidleme alati, seal kelkisid oma emotsiooniga. Siin ongi nüüd see. Me usume jumalasse ja meie jaoks usk, ei ole see, et jumal halli habemega vanamees istub kõrgel pilveääre peal, vaatab sealt ükskõikse näoga alla ja karistab esimesel võimalusel kõiki eksijaid, vaid meie jaoks on jumal, see, kes on meile väga lähedal, elab meie südames. Ja tema ongi tegelikult armastus. Ja kui jumal elab meie südames, siis gaase, armastus meie kaasinimeste vastu ja ennekõike meie kõige lähedasemat inimeste vastu kasvab sest armastuse allikas on sinu sees. See on tegelikult see, millest me usume ja see on ka see, millest me laulame. Kas võib öelda, et saame natuke, teie hobi? Hobi on võib-olla vale sõna hobi on selline, noh, ütleme, et kõrvaltegevus, et meie jaoks on ta ikkagi väga selline promissioon, romaan, professionaalne tegevus, et me teeme teda põhimõtteliselt samuti nagu oma oma igapäevast tööd, ütleme et. Ta erineb meie igapäevase, ütleme et siis business ist võime ettevõtlusest selle selles osas, et selle kaudu me ei taotle kasumit. Äri ja niimoodi vaatad, et ma teen seda siis, kui päeva lõpuks tuleb rohkem tagasi, kui välja läheb. Et siin me paneme selle tulupoole peal hoopis selle muusika leviku rahas me seda niimoodi nagu matemaatiliselt, aga me teeme ta täpselt samamoodi täpselt samal tasemel, nagu me teeksime seda, kui, kui see oleks meie igapäevane tegev. Aga ma vastaksin küsimusele, et jah, see on kindlasti hobi meie jaoks ka selles mõttes, et vaata, hobi on ju midagi sellist, mida ma tahan teha igal hetkel, kui mul on võimalus, mul on aega, ma tegelen sellega selles mõttes absoluutselt. Aitäh teile tulemast siia stuudiosse Oleg, Andres ja Siiri ja ma loodan, et see kontserttuur läheb tõepoolest edukalt ja ma loodan, et siis nii pikka pausi enam ei tee vaideid, tulete kiiremini tagasi, nii loodan kindlasti. Tänase saate autor oli Meelis Süld. Teie tagasiside on oodatud e-posti aadressil kirikuelu ät, ERE või postiaadressil Kreutzwaldi 14, Tallinn kuulmiseni.