Tere tulemast kuulama järjekordselt Vikerkääru saadet, ütlevad Valter, jah, Jaak Ojakäär. Meie tänane külaline on helilooja, kelle muusikat on pea iga eestlane kuulanud või kuulnud, võib-olla isegi endale seda teadvustamata. Sest ta on kirjutanud muusikat väga paljudele armastatud Eesti filmidele, mida ikka ja jälle heldimusega vaadatakse. Noh, mehed ei nuta, Ta oli alles hiljuti jälle meie teleekraanidel ja neid on veel palju ja paljud teisi. Tere tulemast, Ülo Vinter. Tere. Mina võtan siit praegu juttu selle selle niisuguse vihjega üle, et meie sinuga, Ülo, oleme konservatooriumi päevilt kursusekaaslased. Istusime, istusime koos klassiruumis ja kirjutasime hoolega üles, mis seltsimees Ottender meile marksismi tõdedest äkki siis ja, ja siis meil oli väga tore kursus, nagu sa mäletad, eks ole. Aga ma pean ütlema seda, et sina kui helilooja Meil on kolm, neli õieti neli heliloojat, lõpetas nii kaks, siis oli Hillar Kareva ja oli veel Aarne Oit, kes meie kursusega lõpetas, nii et aga sina oled selles mõttes minule nagu vastuoluline kuju. Tõepoolest, sinu laule võib, võib väga tihti igal pool kuulata, aga sa pole, ütleme näo järgi nii populaarne helilooja nagu näiteks Rein Rannap või Tõnis Mägi tänaval Sindi teretatarist või ei naljata näppuvad, vaatas? Ei, seda küll mitte, mõnen ise hoidnud kõrval ennast eriti teljest ja piltidest ja ma pole ennast fikseerinud omal ajal oli selleks oma põhjus. Nojah, sa kergitasid praegu vääri, näitasid revääri alla. Mina tunnen sind läbi ja läbi ja ma tean, sinu käitumisele on alati olnud kindlad motiivid ja sa oled. Isegi mulle tundub kaunis jäärapäine mõne otsuse suhtes. Aga mis praegu pikalt räägime. Rääkida on meil ühest kui teisest, aga võib-olla kuulame praegu ühte ühte pala, mida sa sealt välja oled nuputanud, Low, mitte ainult mina, eks me kõik siin üheskoos otsustasime üks laul, mida ikka alati ja alati nõutakse, on see kuulus. Kas vana arm ka roostetab? Ülo Vinter, kas see on kõige tuntum sinu laul? Ei ole, ma võin kohe juba ütelda. Ma ütlesin, et praegu on ta kõige tuntum siis praegu kõik mängivad hommikul õhtul ja mõnikord ma olen öösi kogunud nüüd piisavalt palju kui mitte liiga palju, et mitte liiga palju. Nojah, aga kas kõik teavad, et sina oled selle laulu keegi eks, tuntud dirigentidest vägaldud dirigent ütles, et mina arvasin kunagi rahvalaule. Nii arvatakse ja hiljuti minu teada arvas üks raadiokuulaja, kes raadiosse helistas, et ei kunagi, on Valgre laul, kuulsin ka seda saadet, kas sa tead, kes on selle kirjutanud? Ma tean hoopis ühte teist aastal, mida öeldi kassas hiljem, parandati ära saate lõpus, mäletad, see on. Ja, ja Erika Vain on teksti autor, täpselt nii, teksti autorid on veel omamoodi õnnetud inimesed, sest nendest nagu ei taheta üldse välja teha, kes selle vana armuteksti autor on. Ma mõtlesin, et ma jätan seda nüüd niisuguseks küsimus, mida keegi ei tea. Kas Eli Ardi Liives tegi ise tekstikese ja me tegime temaga vanemus jaoks loo? Oi oi, oi, oi oina lugu, mida ird lavastas. Sester, Sanderi pikk jutt, mida räägime teinekord võib olla ka see lugu tuli sealt. Ja igal juhul helilooja puhul on see minu arvates ülima professionaalsuse selline tunnus, kui ta suudab kirjutada laulu, mida hakatakse pidama hiljem rahvalauluks. Anname nüüd sõna Voldemar Kuslap-ile. Ka tema ja ta Liivia Ära yks köik köige ees oli ka täpp eelis. Ei roosteta, see on päris õigus, aga küsimus, mida ma tahtsin esitada teile mõlemale, Ülo Vinter, Jaak Ojakäär, kas te teate ühte väga populaarset laulu peaaegu sama populaarsed kui see, mille teksti autor on samuti Ardi Liives? No kui nüüd hulk aega siin lubjasegus kolistada, siis midagi leiaks, aga praegu momendil, kui järsku küsitakse, siis mul tuleb kramp sisse. Ma ei tea, kui palju minul seda segu on tekkinud, aga ei tule mul kah praegu. Vaat asi on selles, et Me kõik teame, et Ardi Liives oli, oli väga andekas näidendite ja libreto tegelikult rihma näiteks mina olen ka kaks tükki sokutanud lavale tema abiga temale Bretoga noja. Nimelt see laul, mida silmas pean, on kerjuse laul, kõrveri operetist ainult unistus. Nüüd tuli mulle meelde Liives, kirjutas selle teksti, mitte kirjutanud, mõtlesin tekstivälja tee peal, kui ta Tartus pidi minema mööda tänavat, läks kellegi käest raha laenama, ta seda rääkis ja siis tuli kirjulise laulu tekst, tuli talle meelde. Aga nüüd ma tahtsingi Ülo Vinteri käest küsida, et kuidas äsjakuuldud laul sündis. Mul on selline mulje üldiselt, et sellised kõige rohkem rahva hulka läinud laulud ega neid ei anna väga niimoodi treida või, või konstrueerida, et nad vist tulevad ka kuidagi mingisuguse, täiesti impulsi mõjul ja väga kiiresti ja ruttu või pole seal nii mõnigi kord küll, aga üldiselt kui ma olin noorem mees, seitsme kirjutas üsna palju muusikat ja nüüd see on tellimustöö ja kõik need laulud, enamik laule, mis seal on kõik tellitud, kas Litetisti võis siis režissööri poolt või no see on kuidas tellitud samuti on sellel looga niimoodi, et ird tellis liivlased loo ja siis avastad. No Irves on, oi oi, oi, oi oi ainulugu muide hea lugu, haka muusikat, pooli. Et kutsemaige Winter välja lastemuusika ja muuseas omal ajal Maningi Vanemuise õuelaulik, nagu öeldakse, ma tegin mitu tükki nel kuniirdiga läksin tülli, siis oli sõprus katkenud. Demagoogilised kerge tülli minna ka? Jah, tall tulevad, mõnikord jäävad, kõik läks hästi, kuni Irdil tuli see punane kett eesriiete seast läbi, ilus, see on pikk jutt ja, aga siis tegi tema Sri loo valmis selleni. Liives andis mulle Mul kätte ja siis ma viisin talle hiljem, siis viisin loodele valmis ja nad hakkasid nagu siis lavalavastuses mängima. Aga paar aastat hiljem ma läksin Viljandisse, oli mul vaja minna ja kuulsin ühest küsis. See. Üks kõrts oli seal enne linnamägesid, aken oli lahti ja üks hästi rämedaga rämeda häälega mees ütlesid. Ma olin alguses ehmatanud, kas tühisti, midagi, mis miski on valesti, aga las ta olla jäigi ja nüüd nad laulavad ka seda tammede häälega. Eriti suur tunnustus on muidugi see, kui rahvale tehakse ropud sõnad, näiteks enne seda ma mäletan, et mis oli postipoisil, olid vist, või, või oli see Mulgimaal või? No hea küll, praegu räägime raadio, eks sinu vanale paadile on ka tehtud, tegelikult ikka on no ikka Jaanoika rahvas, rahvas peab ennast ka ju lõpuks kuidagi välja elama, jah, nad peavad ennast väljendama mõningate üsna tugevalt, aga ma tahtsin vahepeal ütelda, Ülo Vinter sinu kohta seda et mind on pannud imestama, miks sina ei ole kindlasti rekordite raamatusse sissekantud, sest minu teada minu teada ei ole ükski tüüp maailmas ühe teatri repertuaaris olnud nii kaua aastaid järjest, nagu pidi. Jah, 25 aastat järjest ja etendus palun väga etenduseni 402, etendusi vähe, muidugi Broadwayl jooksid seal mitme 1000 etendusega, kõik need Sound of Music proondu ei pruugi, olin ja aga ta võeti kavast maha pärast seda, kui ta oli läbi lüpsnud, aga nii palju aastaid, nii et ma soovitan päris tõsiselt või ma tean, sa ise ei lähe, aga võib-olla praegu keegi, kes kindlasti rekordite raamatu vastu huvi tunneb, võiks ettepaneku teha, Ülo Vinter läheks sinna sisse selle Pipi Pikksukk, aga Nad ei saa aru, mis tähendab ühes kohas, sest teater on ka ühes kohas ja no üldiselt mängukavas teatri mängukavas, nii kaua aastaid on see, et seda nüüd küll jaa, muidugi dekoratsioone beebisid, on vist seal vahetatud juba, ma ei tea, kui palju, no valju sina tead neid. Üks, kaks, kolm, neli, vähemasti üks oli veel natukene käega, nii ütleme neli. Ja dekoratsioone. Oi, neid tehti kogu aeg uut, lagunes lõpuks täitsa ära. Ja põhiliselt mängiti ju vist ainult statsionaaris. Oli statsionaaris ainult statsionaaris. Aga kas ka muusikat tuli täiendada või, või muud mingil moel või? Ei, Ma küll tahtsin muusikat natukene hakata muutma, sest mõned laulud enam ei, lähen pärale ja ütsi mõnda asja, aga nemad lõid käega, pole vaja midagi, et niikuinii tuleb uustükke, siis vaatame uut tükki ei tulnud kahjuks. Noaga. Kuidas sa praegu tunned ennast nii vormis olevat, et kui tuleb keegi ird või keegi teine ütleb, et kuule, tee sellele tükile muusika või vaid sellegagi sellele tükile raske muusikat teha, mõned laulud peavad jääma paika siiski. Aga mõned laulud tuleb välja vahetada, muuseas ka põhjamaa, mis enam ei leia kohta. Nojaa, ta on saavutanud teise kontekstiga läks sellest etendusest mujale ja aga ma ütleks, et ta rääkis sellest etendusest palju kõrgemale. Jah, see on õige. Võib-olla, kui me seda juba nimetasime, siis võib-olla peaks seda siin praegu siis ka mängima. Kuigi see on täpselt sama nagu selle vana armuga ka seda teavad kõik, aga no miks, miks me ei tohiks seda mängida, Saarode, Ülo, minul võib-olla ainult kellega, kellega need esitada selles, no ikka kõige suurema aparaadiga, mis meil on, sul on palju esitusi sellest küll jaa. Näiteks noh, minul on täiesti täiesti ükskõik, peaasi, et laudeks. Aga ma olen kuulnud, et sul oli seal ka paar varianti. Jaa, ohja Ohio ja vot seal on. Oi, seal on palju asju, selle põhjamaaga on ju nii, kui me sinna läksime, ma läksin. Et ega nad seda ei armastanud seda laulu. Ja see on komme, läksime sinna ja siis siis teatris, jah, noomi, mitte ainult seadusandja üleval seal valges majas, nii et Pipile ei leidnud seda teist plaanima mitte kuidagi. Teate isegi, et kui laval midagi teha, siis peab olema mitu plaan, millega saab režissöör mängida, dermatiit plaani polnudki kogu aeg möllus, lavaline lõhkus seal ja ja siis ma mõtlesin välja, peaks midagi panema ja siis peaks midagi, panevad niisugust mis, millega saaks ka punavanakesi ärritada natukene. Ja läksin viisiotsa, tegin valmis. Omarates läksin petima juurde ja vette, mõtlesin, et oh, oh, oh, oh vat niimoodi hoid, Sonja kaudvamasiivitur ütles. Ma olin solvunud, korratamata Tulteesis Siigitur valmis mulle siis tegi valmis ja vaatan, et et päris hästi tuli välja see asi küll ja, ja läks etenduse, kas käima ja siis äkki hakkasid õiendama, Siret, kuidas ikka, niiet kirkokellad ei, ei seile, seile hoopiski ei lähe, söödi, need, öeldi need meie õpetajad ja keda me väga armastasime, loomulikult tuleb kellad ära muuta ja nii mitmes loos mol kirkokellad ära muudetud. Ja enamasti mõõdetakse aisakellad, eks. Natuke väiksemad, aga jah, heliseb jah, jäi etendusse, aisakellad, helisevad, lumijooni aisakellad muidugi kena kerko, kellad lendavad alati välja. Siiamaani nüüd panen tagasi küll ja nad on unustanud, nad annavad ikka Kelko kellad. Aisakellad või asjakellad ei ole olnud ja ikka Loodotaasia kellasid. No üks nendest paljudest variantidest nüüd kuulajatele. No ma ei pruugi seda rõhutada, ma usun, et heliloojale on see kõige suurem tunnustus, mis üldse saab olla, kui 25000 inimest laulavad ja laulavad seda tõesti südamest. Ja kui ma mõtlen seda, kuidas me tulen tagasi jälle selle juurde, kuidas me istusime seal omal ajal. Kareva hoit Winter ja Ojakäär ja tegime oma esimesi sammukesi, käisime harmoonia tundides, me olime vist alguses mõlemad kamar. Ah ei, sina olid algusest peale Villem Kapi juures ja kui seal ei olnud, me olime koos sinuga Mart Saare juures tunnis üsna mitu korda. Jah, õigus, ja nii et meil oli õnn nende suurte suurte meie muusika klassikalise eesti muusika loojate juures õppida nendega ühte õhku hingata. Ja kui nüüd selle jah, sa näitasid praegu suitsu ka teha ja Mart Saar oli mõlemad Eller ja Mart Saar ja villi kapolid, kõik suitsumehed ja meiega muuseashell ajal ja praegu teed suitsu veel, oh ei. No ja ega me palju muudki enam ei tee, mis me. Tänan küsimast, lootus jääb. Aga no kui teha praegu kannapööre. Me oleme mõlemad ju olnud ka japs mehed ja kõik neli Oit samuti hoidiga mängisin rütmikutes koos, sina mängisid Swing Club'i suuna naisega koos ja Kariva mängis meil ju stuudio kaheks mängis kontrabassi, sina olid kontrabassimängija. Nii et oh jumal, ega siis me ainult heliloojad, meil ikka kõvad pillimehed ka. Asu sõrmedega õlut, ma vaatan. Ülo Vinter on läinud käemärkidele. Kardab nagu mikrofoni liiga palju. Kunst on heas ja õppida on ka hea, aga keegi peab meid toitma ja, ja nii et tuleb kuskil raha teenida. Vaat meil oli vanasti merekoolis, nii kui uksest stuudiosse sisse läksime, oli üks kapp noodikapp ja keegi tark mees oli sinna. Vist oli see Konstantin Paalse, kes oli toonud sinna vana niukse saksa värvilise pildi, mille alla oligi pilt kujutas endast ühte vaest muusikameest, kes mängid mingit viiulikest, rikka mehe akna tagaaknast paistsid tuled ja niisugune pidulaud ja allkiri oli nii kunsti keetma, proot. Kunst läheb leiba küsima, noh, selles oligi kogu küsimus. Ega sina ka siis ei saa, kas ikka tööl ja tööl ja ega siis kus. Ja kui me praegu rääkisime siin enne saadet sellest, et miks Ülo intrile ei ole oma siidiplaati nagunii uhkelt öeldakse siis sa ei ole läinud leiba küsima kellegi käest, sa oled nii-nii uhke ennast täis, et ei lähe küsima, minu arust sul peaks olema. Vot kui nüüd oleme väga täpne, siis mina küsisin ühelt firmalt tagasihoidlikud mõned kroonid, et annaks noh, niisuguse pisikese kassetikas välja mul ei siis mõtlesin, tanker söön, nagu ütlevad prantslased, see aitab mul sellest naljast enama, selle teema juurde ei lähe kahjuks ma selle firma ära unustanud. Vanainimese asi, Noya. Kuidas Eesti rahvas uhkuse kohtigi ütleb, uhkus ajab upakile ja teised ütlevad, kus käima käpakile. Jah, näed sa täiendad? No hea küll, ma loodan, et kunagi. Ja noh, teinekord teeme selle kannapöörde nüüd ja kuhu me pidime minema, Jatsu me vahepeal juba olime peaaegu minemas. Pöörane ikka ära, sina vanainimeste asi, veel jutt, vaju taigen üle kausi ääre. Kas me siis nüüd jõuame tagasi, kuhu 50.-tesse või uuekümnendatesse või oi, päris 40 neljakümnendatel. Ja, ja no Naissoo Swing klapp tegutsesid pimedal ajal ja Naissoo mäsu millegipärast võttis mind enda juurde, kuigi ma ei osanud mängida suurt nipp, kuidagi nipp natuke, tunnistasin sellega ja nüüd ma pean ütlema, et need olid kõige vajalikumad õpiaastad. Swing Club'i töö. Me tegime väga tihti seda kena koos ja meil olid üsna tuntud nimed seal savist, mõnda tead juba. Sagur. Siis loop tuli hiljem Rjabov öösel tuntud mehed, kõik Karl Aavik oli Aavik vanematest Arradestis, loob, mängis kitarri tiitli nimel, on üks niinimetatud ja see on mul hea kool, muide kui nüüd pillidest rääkida minu mäletamist mööda Xe Uno Naissoo ise mängisin kontrabassi vist. Tähendab kas, kas teil siis omavahel ei tekkinud nii-öelda üle mängu, tema tahtis kortsu mängida teisi pill temale kortsuga väga kõva. Meil mängis naisema, kes kortsu, ja siis Ta on igasugused pasunad ja olid seal veel asjad ja, ja siis klaverit ja see oli tema niisugune asi, tal oli vaja kedagi, kes seal siis kord bassi mängiks ka niimoodi oli siis tegelikult ma ei osanud, aga ma püüdsin mängida. Minu arust Naissoo oli umbes nagu Valgre võib-olla pillide peal, kraad kõvem kui Valgre, aga noh, mitte mingi virtuoos, aga mida ta tegi, tegi ta korralikult, nii et ta võis sellega rahulikult leiba teenida. Vaat see ongi ja et tema klaverimäng majan üsna tihti näinud ja kuulnud, ma isegi tean, et küll oli baas Tassaaz. No ta päris klaver ta polnud ja passaaž läks, läks mujale, siis ta tegi käega, niimoodi. Mäletan ikka nagu lõi ära ja läks edasi. Tõnu on muidugi kõvem klaverimängija, Tarmo Olgo rocki, ta lihtsalt passaažid ei keera, lõi käega ja läks edasi, rahulikum. No kui palju neid tegelikult ikkagi see tolleaegne džässmuusika on võrreldav praegusega selles mõttes, et kui palju teie seal improviseerisid, et või, või see kandus siiski rohkem ka sellised tantsumuusika, ütleme nime alla? No nagu te mõlemad kinnitasid, et leiba oli tarvis teenida ja kui oleks midagi väga keerulist hakanud tegema ega siis poleks sellega leiba teeninud, lükanud ümber Ülo Enno, ega keerulisi ka tänapäeval ka keegi ei leiba teeninud on niivõrd vähe keeruline ma mõtlengi, et keeruline, keerulisem, aga siis oli natuke asi raskem. Ja see oli tegelikult jah, tantsumuusikat oli tegelikult, sest meile anti ülesandeks veel kadunud või praegune raudtee raudteejärk oli niisugune, mees andis meile ruumi, kus me saaksime mängida seal vanas vanas majas seal. Ja tema ainus tingimus. Et tehke, mis tahate, ainult kui mul on vaja, siis tulete välja kasvõi hommikul. Meil on valimised, varsti, siis tuli kell kuus hommikul ja sisside siis saatke apelsini kõik ja banaani võimule ka. Aga mida siis tulimegi ja siis tuli mängida vajaliku lugusid ja meil oli lauliga Hilla olla bruto. Ja siis vajalike laulude vaja kõik, ikka need Teamis laulud, need olid ja siis kell kell kuus esimesed valijad nägid juba orkester mängib, juba jagati banaani või siis banaani. Vähemalt esimesed 100 said apelsini ja meiega muide apelsini ja alati siis jällegi riiklikud pühad kuskile vajalik töölistega kohtuma. Siis meil ele orkester, tuleb ajad tollema, nimetasime, kes Juttavad nimetasin ajad dollades ajatolla räägiga, siis me mängi mäel ja kui hea on olla meil siin ikka mujal väga pahameel, väga hea tekst üldiselt niisugune, kuidas jagate seda haljast ka kohe hommikul kella kuuest või? Ei, seda seda meile ei antud, siis me kukume ära. Tunni pärast ei saa mängida Heino mängu peal küllaga. Sina, Ülo, mäletad ühtegi omaaegset, no ütleme, nelja 50.-te aastate mai või või seda oktoobriparaadi, kus oleks marsitud tribüüni eest kaine peaga läbi? No nii, jumala kaine peaga. Jah, ma pean ütlema, et, Mina olin enne juba võtnud kõik kui paraad algas ja ma ei saanudki pärandit. Pillimeeste asi. Ja ainult, et ma tahtsin vahele veel seda põigata, siia tantsumäng oli jah, valss ja teinekord seda pahandust ka tihti pulgad või tangot mängiti, Foxi mängiti ikka improviseerides ja see oli, lasti juba siis ohjad nii vabaks, kui saad. Kas oli keelatud? Eino Fox oli, no mis on keelatud taha, see oli seal pulka, meil oli see polka. Ja samuti need nõukogudehelinat. Me mängisime Nõukogude Jombki, need, kes üldse on ameeriklane, loodan, nojaa, aga näiteks jah, tõepoolest kui oli see periood, kus Ameerika lood olid kõik keelatud, no mis me siis mängisime? Katjuša oli lubatud, seda, selle järgi sai Foxi tantsida ja seal noh, ühesõnaga see oli töödeldud ikka kõvasti. Liano algupärasena. Meie kooruse tegime läbi ka siis siis näidati näpuga, kes nüüd järgneb niukseid käivikas, nägime midagi muud, mängisime siis. Ei, aga see oli kõik. Niisugune rahvas teadis seda, et neid asju mängida ei tohi, meie teadsime. Ja siis põigati vahele ikka. Noh, iga keeld on selleks, et temast saaks vahel üle astuda. Ja täpselt nii praegu tehakse ka seadusi selleks just põhiliselt, et nendest oleks võimalik reastada vennad astuvadki üle suure rõõmuga. Ma arvan, et need on, need on aeg muusikat kuulata sisu poliitiliseks vägisi ei no miks, las ta kisub, aga kuulame, kuulame kõiki neid ühe loo vahepeal. Meil päris sellest ajast vist praegu muusikanäidet ei ole, millest sai räägitud, aga on küll üks Ülo Vinteri džässipala mida Valter laager ekstra palus mul fonoteegist tänase saate tarvis välja võtta, kuna ta on ise ka seal sellel salvestusel mängida. Ja, ja ma mäletan väga hästi, kuidas seda, kuidas seda iiliti ja lihviti. Ja meil oli, mäletan päris mitu, ma ei tea, missuguse sina jaak oled karukeste karukeste karuke tantsib ja siis oli vilistaja ja siis oli lihtsalt džässipala ja, ja neid oli. Neid oli üsna mitu ja me mängisime suure mõnuga neid. Muusikute keeles on üks selline väljend nagu pida on. Seda seda lugu kuulates. Ülo Vinter kortsutas natuke kulmu, et siin ka võib-olla see uurimine ei olnud päris nii Tšassilikult lahe, nagu ta peaks olema. Jah, see asi on nii, et tegelikult kirjutatakse välja küll. Lihtsalt, aga tegelikult antrioon viimaselt tee oli hea, on siis? Ta ei ole mitte nii äkiline, tähendab, pehme ja džässi nagu sving nagu svingi jagamine, see on midagi muud. Sassi mängitakse ju alati teistmoodi kui kirjutatud seadused, nii muidugi seda pala juhatas Mer Kuulov. Ja eks oi jumal, kui palju orkester temaga vaidles. Me teadsime kõik, kuidas tuleb mängida, aga muidugi korralikud professionaalid, teeme nii, nagu dirigent soovib ja, ja eks ta natuke niuke. Ja muidugi see pealkiri karuke tantsib see, see võib-olla viis ka selle peale, et las ta siis olla nii karukese moodi, aga, aga sinult mina kuulaks hea meelega ühte teist. Vala veel. Kõige parem oli see minu mälestused, vilistajad, mida meil siin praegu käepärast ei ole, aga siin on üks ilma pealkirjata lugu või noh, pealkiri on ikka olemas palav džässorkestrile. Mis pealkiri valades orkestrile, kas sa paremat ei leidnud, way tuli hiljem tuli, tuli ettepanek, et päiksepaisteline Tallinn sellega ja selle pealkirjaga ta läks Moskvasse, muidu poleks teinud. No džäss oli jälle halb sõna, see tuli välja. Päiksi päästile. Jah, jaa, Saulski tuli siia ja lindistas Eesti raadio estraadiorkestriga oma pala, mille pealkiri oli udu Tallinna kohal. Poiss tuleb siia, näeb udu ja lähme Moskvasse, need lähevad Tallinnas ainult päikest. Teel Moskvas on päike, Tallinnas on udu, see on hea mõte. Ainult Moskvas on päike isakese juures. Ja Tallinnas kõik udutavad, eriti poliitikud. Kogu see, kogu see Tatikuga värk on üks udune värk isakesele. Nonii, kuulame siis selle, kuidas siis need päikeselise palases orkestrile ära ja sedapuhku on dirigent mitt Rostislav Mer kuulav vaid Peeter Saul, aga autor endiselt Ülo Vinter. 32 aastat on ajamerre voolanud, aga mul tuli nii täpselt meelde see, kuidas me seda pala mängisime ja missuguse rõõmuga mängisime, sellepärast et no üldiselt siiski me saime selle orkestriga sassi kanis harva mängida. Suurem osa olid ikka laulukesed ja, ja kõik muu mida tuli teha. Aga siis me olime saanud just viis saksofoni, olime saanud kõik Hansbeek saatis neile Rootsist viis meieri huulikut, kaks allikaks tenor ja baritonsaksofoni huuliku ja, ja nüüd kui ma kuulen seda saksofonisektsiooni, siis ta lõikas päris ilusti ühtlase tooniga. Ma usun, Somanid tämber, tämber on hea, ühtlane tähelepanu küll. Seda juhtub muide, halbade orkestri üsna tihti, et saaks, saaks kuni tähendab hästi sega. Nojah, palju olenes ka pillidest, ma ei mäleta, missuguste nagu pillimeeste keeles öeldi, missugused poobid meil sel ajal käes olidega siis igalühel ei olnud seda sõlmelide Connide hõlmerit ja need Ma ei ole oma elus saanud kordagi mängida selmeri pilliga, nii et pidi ikka mingi mingi aseainega leppima. Aga noh, räägitud. Ma ei taha ennast nüüd võrdlema hakata. Hea pillimees on iga pill, heli Charlie Parker olevat mänginud ka plastmasssaksofoni konservikarbi peal, kui oli vaja, niiet oleneb mängijast. Mine, kuid tahtmine on, siis saab ka kõiges, mõnele võib päris hea pill kätte anda, aga sealt ei ole midagi tulemas. Jutt läks nüüd pillimeeste peale, sina oled ka ikka vana pillimees. Ja kui nüüd meenutada üldse seda pillimehe seisustega, nii täiskarsklased pole nende hulgas vist olnud, üldsegi mitte, aga millegipärast ma vaatan, sinu üks laul on, pidu jätkub Morsiga. Kuidas sa selle peale tulid, et Morsi sõber, sa pole nagu minu mälus olla? No pärast seda on hea marssiga peale võtta, aga nagu niimoodi, et oli niisugune aeg, kus Gorbatšov Keilas viinavõtmise ära. Et nõukogude inimene ei tohi võtta viia, see on hea ettepanek, eriti vene rahvale ka meile, eestlastele, jaanis, laiuti, osad trassi, sest midagi välja. Siis ma tegin niukse laulukesed koorilaulu, istud, et et mis, noh, sellest ajendatust tegime koorilaulupidupidu ja marss ikka, need on koos ja niisugune laule, see läks nagu paremini kaubale. Ma mäletan, käisime kaleviorkestriga vist kuskil Raplas või käisime vahetevahel väljas, väga tore kollektiiv oli, mulle hirmsasti meeldis nendega töötada. Ja siis tehti niimoodi, et olid suured kõrged kannud, kus sees oli mingi kollane vedelik nimepidi morss. Ja siin oli nii palju viineri sisse kallatud, et nagu öeldakse ikka sakkis. Jah, naljatan käis ringi ja marssi joodi niivõrd palju, et kuidagi äkki tuju inimestel hästi rõõmusimas. Mis pagana marsson pärast maitsesin ka oli ka, oli ikka tema ise? No kena, kuulame siis seda, kuidas see pidu selle marsiga jätkus. Tänast vikerkärus saadet meie külalise Ülo Vintoriga alustasime tõdemusega, et ta on kirjutanud väga palju filmimuusikat väga paljudele armastatud Eesti filmidele, aga seda filmimuusikat me polegi eriti selles saates mängida jõudnud või kuidas filmimuusika tegemine üldse on, et vahel nii-öelda tellimustööna kukub ka mõni selline väga populaarne laul välja. Ja noh, siin antud juhul praegu on üks seni laul, mille tegin enne ja mis hiljem viidi kohe filmiga, ega siin pole midagi, mõnikord vastupidi, aga see seda filmi hiljuti nägime eetris ja see, see on ka niisugune lugu, et filmimuusika seda teeb väga kiiresti teha. Siin ei ole pääsu sinnani minutit, vaevad, stopper käes, tuleb kirjutada endale seal suurt midagi ei õiendada ei ole. Ja teisest küljest on väga hea, sest mehi seal laiali laiali minna, muusikaga tekib tahtmine ikka edasi ja nii edasi tuleb režissöör ei harjunud edasi, vaatas topelt. Kuidas nende filmidega üldse on, kui tagantjärele ekraanil seda vaadata, et kas siis tekib vahel ka selline tunne, et oi, et ma tegelikult mõtlesin hoopis midagi teistmoodi või. Aga nii ongi, nii ongi ja sest film ja muusika Arikus teen muusika ja selle peale tehakse film, siis ma kujutan küll teisiti. Aga mõnikord mu linnaga ikka muusika päris varistile filmi alla. See on minu süütunde väga mitmel koera pannud tähele, et ei sobi. Aga mis sest enam rääkida, tonnist teine film tuleb, siis? Vaatan ma kardan seda, kohtlasemad tuleb jälle vale muusikaga, minu endasid. Aga kas vahel on ka niimoodi olnud, et enda arvates kirjutad väga hea muusika aga filme ei kanna välja ja siis mõne teise filmi puhul võib-olla mõtled, et oh, mis ma sinna ikka nii väga tegin, aga Filmsaid tohutult populaarseks. Jah, see on, see on väga tihti väga tihti olnud, jah. No üks asi, mida ma tahan nüüd vahele torgata, on see teinekord. Mul on ka paaril korral niisugune asi olnud oma teada, väga ilus meloodiad hakkavad peale rääkima ja hajutavad maha ja põleselt saba ega sarvi. See on tavaliselt ka see on, see on kino, sellega te olete harjunud siin paks nahk, ma olen harjunud testima ei, mõttelisest tegi loomulikult. Aga režissöör kisub lihtsalt maha, keegiga rehvime igast rumalast peale. Ei, see on, see on loomulik noaga, see on režissööritöö tema peale ja loa peab arvestama sellega, et hiljem tulevad inimesed ju kinno seda filmi vaatama või telerist või ükskõik kust. Kontsert, see oli ju ka, eks ole, kohutav, kui nagu vene filmides oli. Tükk käis, tükk käis kogu aeg blabla käis ja siis korraga üks vend võttis kitarri ja kukkus laulma, siis kolm minutit lauldi puhtalt. See pani ka filmi selle tegevustiku seisma. Seda ka muidugi ei saa lubada, selles mõttes helilooja peab aru saama. Režissöörist ka jah, oleneb, kes nad olid ikka väga ühe sõnana, rezhissöör otsustab kõik. Jumaldas jumalalt. Jumal taevas, kapten laevas ja režissöör võtteplatsi peale, ütleme siis põhja läksid nad koos. Üks näide nüüd Ülo Vinteri filmimuusikast, kas see oli siis selline, mis enne ma tegin hiljem ja film tehti hiljem või õieti see ei olnud kirjutatud filmile. Aga millisesse filmi siis see laul nimega siis läks, see oli vist? Oligi vist luuletuse? Ma nimelt ei mäletagi praegu, ma pean siin, mõtleme järel, seal mul lubja. Korrastame lubjakihte nii kaua, kuni seda laulu kuulame, palju, nii palju võib igal juhul plaadi ümbriselt lugeda välja, et teksti autor on Kalju Kangur ja esitajaks on Heli Lääts. Aga Hill, Moliituuletu. Kirjutama luuletust. Tõmmata. Lenn nutta. Kõnetooli tuuletu luuletasin googe. Oh, sina. Ja lugemas ja veel parem on lugeda kapi peal. Vaata. Ta lahe. Nii veeres siis see vikerkäru saade koos meie külalise, Ülo Vinter, iga suur tänu tulemast ütlevad Valteri Jaak Ojakäär ja mis sa arvad, mida siia lõppu veel mängib? No eks ole aeg hakata ka minul kodu poole hoidma ja üks niisugune lugu võiks minnagi, nüüd aeg on käes, meil kõigil? Jaa, Walteril oli siia veel üks kommentaar selle loo juurde. Uno loopi saadab haruldane saateansambel stuudio kaheksa, kus ka minul oli rõõm mängida ja seal oli haruldane rütmigrupp Uno Naissoo klaveri taga Eri Klas trummidel ja Hillar Kareva kontrabassil. Aeg on ka, kas peab lahkuma. Sattus lahti rõngasklaase, sest jaak. Viimne v ja otil kattuks, et. Kas klaasi? Solvata ei, ta, ei ta kallis ei. Meil aeg on käes, peab lahkuma, joob jaani Seewee. Jõime klaasi põhja. Meieni. Sind solvata ta nutma. Ei ta. Kallis. Meil aeg on käes, peab lahkuma, joob jaani. Jõime klaasi jaanimeierei. Jaa. Aasti. Tumedast need. Vaidlused rukkis. Kui need astmed saan vaidluse Deerukes õitseng.