Nüüd aga kuuleme vestlemas leidva immigranti doktor Anthony bimbat, kes eilehommikuse lennukiga lahkus Vilniusse. Siinjuures võiks veel märkida doktor bimba kirjutab raamatut balti riikide kohta. Ja et tema abikaasa on eestlane, kes mõni aasta tagasi samuti külastas kodumaad. Anthony bimba tulite külastama oma vana kodumaad balti vabariike pärast eemalolekut, mis kestis. Palun, jutustage lühidalt, miks te lahkusite kodumaalt ja mida te tegite Ühendriikides, kõik need 53 aastat. Läksin Ameerikasse, et paremale järjele saada, et leida veidigi rohkem vabadust, kui siin sel ajal oli. 14 need viimased 53 aastat Ühendriikides olen alati olnud kaastegev progressiivses liikumises. Nüüd pärast 53 aastast äraolekut, tulin tagasi Leedumaale ja ma leidsin eest tohutud muudatused, muudatused paremuse poole. Arvan, et on juhtunud lausa ime nii Leedus, Eestis kui Lätis. Ma sõitsin läbi kõik kolm vabariiki ja ma nägin neid muudatusi, eriti võrreldes sellega, mida ma nägin 20 aastat tagasi, kui need vabariigid olid hirmsasti laastatud sõjast. Ja nüüd, kus ma näen vihaseid ja kodusid, mida ehitatakse, kus ma näen muuseumi ja koole erutab see mind väga. Arvan, et nõukogude süsteem, sotsialistlik süsteem on teinud nende rahvaste heaks seda, mida ükski teine süsteem ei ole suuteline tegema. Te mainisite ennist, et olete olnud kõik need aastad tegev progressiivses liikumises. Kuidas on lood progressiivselt meelestatud inimestega Ühendriikides, praegu? Hirmud segavad end vahele teie tegevusse. Kas pole raske saavutada neid eesmärke või te olete endale seadnud? Ja meie tegevusse on ikka ja kelle vahele segatud, kuid siiani tegutseme ikka veel edasi. Me jätkem oma tööd, eriti viimasel ajal võitluses sõja ja reaktsiooni vastu Ühendriikides. Pärast teist maailmasõda toimus üsna suur uute emigrantide juurte vool Ameerika Ühendriikidesse Balti vabariikidest. Paljud neist emigrantidest lahkusid kodumaalt suurte eelarvamustega nõukogude võimu suhtes. Ja nii palju, kui meil on teada, arendavad nad nüüd tegevust, mis on üsna vaenulik nende endise kodumaa suhtes. Eriti emigratsiooni ladvik arendab vaenulikku tegevust tänapäeva balti vabariikide Leedu, Eesti ja Läti suhtes. Ma arvan, et teoksil on suured muudatused. Arvan, et väga paljud neist uutest emigrantidest, kes lahkusid oma kodumaalt sõjakeerises, on nüüd oma vaateid revideerimas. Nad hakkavad jõudma veendumusele, et praegused valitsused jäävad alatiseks. Nad tahaksid nüüd saada kontakti oma kodumaaga. On tõsi, et need kontaktid on siiani veel üsna nõrgad ja paljud neist, kes on oma vaateid nutnud kardavad siiani veel luua sidemeid oma vana kodumaaga. Ent ma loodan parimat. Minu arvates on meil tegemist lausa paradoksi iga see emigrantide noorem generatsioon, kes lahkus sõjas kannatavast ja laastatud Euroopast. Need inimesed, kes põgenesid sõja eest, Need inimesed, ja kui mitte nemad, siis nende lapsed. Mõned neist vähemalt peavad nüüd minema Vietnami, kus on käimas üks laastava maid sõdu, mida inimkond kunagi on pidanud. Ja need noored inimesed, kes nüüd peavad minema sõtta sellest osa võtma, arvan, et neile see põrmugi ei meeldi. Ma pole kuulnud, et oleks olnud palju vabatahtlikke, kes on läinud Vietnami sõtta. Noori sunnitakse seda tegema. Ja mina arvan, et järjest suureneb nende ameeriklaste arv, kes võitlevad selle eest, et sõda Vietnamis lõppeks peatselt.