Edasi vestleme eesti kunstnikest võõrsil. Niisiis oma muljeid jagavad Tallinna kunsti Instituudi rektor dotsent Jaan Vares, kunstikriitikud Enn Põldroos ja Martti Soosaar, kes ise on käinud ja näinud ja vahetult kokku puutunud nii ühe kui teisega. Täna oli meil mõte rääkida siin väikeses ringis pisut sellest eesti kunstist, mida teevad eestlased väljaspool Eestimaad. Inimesed, kes siin on käinud välisreisidel näinud eesti kunstnike töid ja võib olla selle ümber natukene siis vahetaksimegi mõtteid ma mõtlen, siin võiks võib-olla sirvida natukene ka neid katalooge Ermel on olemas siin Eesti kunstnikest, et neid muljeid, mida me seal kohapeal paljude kultuuriinimestega kohtudes kodudes ja mujal nägime neid natukene võib-olla nende kunstnike laadija töid ka meelde tuletada. Võib-olla kõigepealt me peaksime tegema nii selgeks KOV enda jaoks et mis määral või millist osa välismaal tegutsevad eesti kunstnikud eesti kunstis mängivad, milline on nende tähtsus ka meie jaoks? Ja seda enam, et ka pagulasringkondades enestes on ju noore koosnike ja kultuuritegelaste põlvkonna suhtes omad kahtlused. Kas ütleme võõras keskkonnas, inimene kujunedes, jääb nüüd oma emamaa kultuurikandjaks või? See kahtlus on nii täie tõsidusega üles tõstetud. Seda muidugi, eriti just nooremate kunstnikega, kes on juba hariduse saanud ka väljaspool Eestit. Üheks nii raskemaks murettekitavaks küsimuseks on muidugi ka Eesti kunsti tulevik emigratsioonis. Ja muidugi mitte ainult selle tõttu, et On karta, et noorem kunstnike põlvkond võib-olla see põlvkond, mis praegu veel alles Teeb läbi õpinguid, et need kaotavad kontakti eesti kultuuriga. On kaotanud, aga samuti teeb muret nende kultuuriväärtuste saatus, mida praegu luuakse välismaal, sest on selge, et kui mitte selle põlvkonnasid paari järgneva põlvkonna jooksul emigratsioonis viibivad eestlased assimileeruvad kas siis rootslaste kanadalaste ameeriklastega Pole olnud, kus nad parajasti on ja selle tõttu kahtlemata kaotavad ka huvi Eesti kultuuri vastu ning praegu eestlaste kodudes olevat maalid, nende saatus muutub küsitavaks saada. Tegelikult kunstigaleriides muuseumidesse pääseb siiski praeguste nimekamategi eesti kunstnike töid siiski minimaalselt nagu tooli. Need on ikkagi põhiliselt niisugused üksikud erandid. Ja tõepoolest see looming kaob kodudesse üksikud töödena. Ja seal tõepoolest on, hiljem võib olla raske ülevaadet saada, mida tegelikult üks või teine kunstnik on, on loonud niisugust ülevaadet, nagu meil paljude riiklike ostude ja muuseumide kunsti fon teostuda näol, seal muidugi kõne alla ei tule. Kui me juba praegu kaebasime, et meil on raske saada ülevaadet eesti kunstist välismaal, siis võib-olla aasta kolme-neljakümne pärast on seda ülevaadet veelgi raskem saada ja võib-olla 100 aasta pärast pole teda üldse võimalik enam saada, mis seal on tehtud juhul kui me pole ise, ei võta kasutusele mingeid abinõusid, säilitada ka neid kultuuriväärtusi, mis tuuakse praegu välismaal vanema põlvkonnaga muidugi asi lihtsalt sellepärast, et nad on kujunenud, on Eestis siin oma hariduse saanud ja eks see on inimestele kindlasti jätnud kindla pitseri millest nad ei saaks vabaneda siis, kui nad tahaksid. Ja selle tõttu nende seos eesti kultuuriga kahtlemata püsiva jääbki püsima. Aga nooremate selle ruumi ilmselt kuidas kellelegi? Näiteks mul roosid külastas väga hea mulje, jätsid noore maalija Aheki tööd, aga siin just võib-olla mõnevõrra tekitas kurvastust ja see mõte, et kas kunstnik suudab leida endas küllalt jõudu, et jääda eesti kunstnikuks, seostada enda loomingut edaspidi eesti loominguga? Nojah jaa, vanemate kunstnike puhul, eriti näiteks siin on terve rida ju, kes töötab nimekaid kunstnikke praevutama Rootsis, kes on endised Pallase kasvandikud ja Nendel on muidugi tunda seda eesti kunsti hõngu, nagu nagu rohkem jääb ikkagi see seos eesti kunstiga küllaltki tihedaks, ma mõtlen siin kas või niisugusi nimesid nagu Eerik Haamer. Kõige suurema elamuse minule isiklikult meie emigratsioonis olnud kunstnike originaalidega tutvumisel jätsid Eerik Haameri tööd. Mul oli juhu sees korteris näha tema Lohodi kaloritest kompositsiooni tugevad mehised ja nahad siiski nii. Meie rahvusliku kunstniku tundemaailma läbi kujundatud ja nähtud mehised bakterite olid edasi antud. Ja see kinnitas kõike seda, mis me juba teame erikaamerast titaan kujunenud väga tugevaks kindlapiirilisus kunstnikuna tuuriks. Kui me siin alustasime küsimusest, et mil määral immigratsioonist töötavad eesti kunstnikud võivad oma loomingut seostada Eesti kunsti kui tervikuga, siis minu arvates just see Eerik Haameri kalevipoeg ongi siin üheks suuremaks ja tõsisemaks panuseks eesti kunsti mille puhul ei saa enam mingisugust kahtlust tekkida, kuhu ta kuulub ja ilmselt ta kuulub nende kunstnike hulka, kes kellel on küllalt julgust, et loobuda kord juba väljakujunenud käsitluslaadist et leida midagi uut. Mingit vaheldust tuua oma loomingusse. Küllaltki huvitavad olid Haameri viimased tööd. Sa nägid, nad toovad, tähendab selle aasta tagasi hoidnud kuulusid viimaste hulka mis kujutasid Sid looduse infrastruktuure ja vot huvitav, nendes eriti nende koloriidilahenduses tundus midagi sellist, mis seostus Haameri varasemate töödega, mida ta veel Eestist tegi. Mõnevõrra pruunikas, tagasi hoitud gammas valitud komposissioonidega, midagi nagu koloriidi lahendusest tuli ringiga tagasi. Vahepealset tööd oli tal palju intensiivsema ja erksama värviga maalitud. Ka paljude teiste puhul, kes on saanud, et võib-olla põhilise või täieliku kunstilise hariduse Eesti kunstikoolides nagu Endel kõks või Juhan Nõmmik või palvisambule Stahli Vihalemma uurinud ballasin. Mikiveri võiks nimetada nende hulgast. Nendest kodanikest vanematest, kes emigratsioonis olles on aktiivselt loomingulist tööd teinud, peaks skulptorite vist märkima Saart kes on jäänud ka oma vallasest komandatud traditsioonidele. Kuidagi meie rahvusliku kunsti omapära edasikandjaks. Võib-olla siin üheks niisuguseks huvitavaks kujuks, nagu juba nimetasime siin haamer ja teiste kõrval näiteks Herman Talviku Jah, Talviku TÖÖD mulje jätsid ka küllaltki sügava mulje just oma ekspressiivsuse jõulisuse poolest ja võib-olla eriti veel seletatud, et kui paljude teiste kunstnike juures võib tunda analoogiaid ühe või teise tänapäeva tuntud kunstniku loominguga, siis Talvik tundub vist meie emigratsioonis töötavatest eesti kunstnikest kõige iseseisvana. Mulle tundus, et kui sageli jäi, võib olla ühe või teise töö puhul jäse sisu küllaltki raskestimõistetavaks või isegi arusaamatuks, siis tema väga sugestiivse sugune käsitlus ja ekspressiivsus tõepoolest igal juhul areen haarav. Nii et siin on tegemist kahtlemata väga tugeva kunstnikunatuuriga. Ja kahtlemata huvitavaks kunstniku isiksuseks on ka kõks ja keda me samuti tunneme tema varasemast loomingust veel Eesti pinnal. Ja juba selle loominguga Ta on küllaltki kindla jälje jätnud eesti kunstiajalukku. No muidugi, meil on raske siin mingit hinnangut anda nende kunstnike loominguga, kohtadest. Lõpuks me oleme läinud ikkagi võib-olla juhuslikke asju, ega meil täielikku terviklikku pilti ei ole, mul on igatahes püksist janu kui võib-olla kõige aktiivsemalt otsivast kunstnikust talle mõnikord on tulnud, nagu kahjuks liigne hüplemine ühest laadist teise mis on võib-olla teinekord nagu torm mõningat pealiskaudsuse, aga kahtlemata Poloristina maalianalda. Trummid ja sealjuures on huvitav märkida tagu, ütleme Haameri puhul, et ta on tugev joonistajaga, sealjuures põhiliselt praegu ikkagi maalija, aga teiste puhul on huvitav seda vaadata, et näiteks ütleme, Arno Vihalemm, ta maalib ja teeb pillustratsioone, teeb graafikat paljudes raamatutes TEMA illustratsioone, samuti veel luulete jah, ise veel luuletaja ka ja samuti on teinud seal sügavtrükitehnikas illustratsioone luuletuskogudele ja, ja samas siiski ka nagu minu meelest põhiliselt ikkagi maalija või isegi raske on öelda, mis siis ta tegelikult rohkem on maalija või võigraafik. Võib-olla järjekindlama akvarelli Williline paistab Silvia leitu silma. Mul oli juhust näha mõningaid tema poolt teostatud akvarell rahvusriides suvinirsid postkaarte ja peab ütlema, et ta on siin võrdlemisi nii toredate saavutustega toime saanud. Ja hea meelega tõime Rootsi käigult kodumaale. Selle kaartide komplektid. Kahju on ka sellest muidugi, et enamus emigratsioonis töötavaid eesti kunstnike ei saa mitte täie jõuga pühenduda loomingulisele tööle, vaid on seotud igasuguste muude leivateenimismuredega. Kahtlemata me ei jõua täna ju rääkida kõigist nendest, kellest tingimata tuleks, seda vääriksid. Kindlasti nii kasvõi eraldi pikemat juttu vääriksid ütleme, skulptuuridest, Maire männifoto, paju, huvitavamat nooremat, noorema põlve graafikuid. Ka lalin, luts ja keda me kaasame juba varem tundsime. No ja kindlasti veel nii mitmedki teised, kelle kohta meil erilist ülevaadet ei olegi enam. Võib-olla tunne. Me ei kujuta ka ette, et meie et ükski rahvuslik kunst saaks areneda ilma oma rahvust oma maast lahti rebitud ta tõeliselt saaks edasi areneda. Me saame rääkida nendest kunstnikest, et nad on suutelised tõsised rahvuslikku kunsti edasi viima, kes veel kannavad oma mälestustes õigi, kes kannavad oma arenemises selle maa ja rahvataotlusi tundeid. Aga vist paratamatused noor põlvkond, kes omandad hariduse juba kas siis Kanadas, Rootsis, Austraalias ja need paratamatult juba hakkavad kohanema selle maa Kosnikeks, kuivõrd nad saavad impulsse sellest maast, jagad kohanema selle maa kultuurieluga. Me teame ju vähe tuntakse meie kosti ka emigratsioonis. Siiski hästi udune on ettekujutus sotsialistlikust realismist tähendab meie nõukogude eesti kunstist sotsialistliku realismi teel. Teistegi need on udused, on isegi olnud tegelikult arvamusi, et seal midagi popkunstitaolist ja kõike ja kõige üllatavamaid ettekujutusi ja just sellepärast, et vähe seda tuntakse. Tõsi, ega me ei saa hiilata ka täielikult neid oma kunstnike tööde tundmisega, kes emigratsioonis, kuid siiski kataloogidega tutvumisel. Kunstnike tööde külastamisel võib juba mingisugust pilti sellest saada. Aga kahjuks peab siiski ütlema, et need kontaktid on olnud väikesed, neid veotee väikesed ja neid peab tugevasti suurendama ja see tuleb kindlasti kasuks. Ja mõlemapoolselt topite kohtlema. Oma muljeid võõrsil viibivaid eesti kunstnikest ja nende tööst jagasid dotsent varis kunstikriitik Enn Põldroos ja ajakirjanik Martti Soosaar.