Keskööprogramm. Reeli laulma läksin Allikalle arussa, laulsin endale kullast krooni. Kaksi hõbe, sõrmusta. Jumal, lase minul surra, nagu suritaati memme lauldes minu taati suri. Minul on palju laule, selles väikses peaks sees üks laul alles laulemata üheksa mõlgub meeles. Kes võib laulud ära laulda, jutud ära rääkida. Kes võib tähed tähendada? Liivateri lugeda? Head kuulajad valmistuge süvenema läti luulesse. See on kordussaade, mis esmakordselt kõlas eetris mõni aeg tagasi. Siis, kui läti luule antoloogia oli värskelt ilmunud. See oli aastal 1997. Pealkiri on õieti läti uuem oma luulevalimik kuid see pole siiski väga täpne. Raamatu tutvustamise õhtul. Läti suursaatkonnas nentisid seda valiku koostajad. Knud squeni, eks ja Untars Collins. Aga selle raamatu saatus oli niisugune. Üle 10 aasta tagasi hakati õhinal tegema eestvedajaks Ita Saks. Oli küpsenud, ülim teadusläti luulega põhjalikumalt tutvuda. Seda oli seni siiski liiga vähe tõlgitud. Tookord valiti tegutsevate elavate luuletajate 60.-te ja 70.-te aastate värsse. See oli tõepoolest tookord suhteliselt uus. Luuletöösse lülitasid. Meie head luuletõlkijad. Ain Kaalep, Harald Rajamets, Andres Ehin, Ly Seppel. Kadunud aste, treinla Helvi Jürisson, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Viiu Härm ja Ita Saks, kes ise koos Oskar kuningaga tegi ka teistele tõlkijatele reaaluseid, toortõlkeid. Tema ühendas ja liitis kogu seda seltskonda. Suhtles Läti kirjanikega aga siis algasid tõrked ja seisakud, mis on üks luule antoloogia suure süsteemi kokkuvarisemise kõrval ajalootormide kõrval. Läks aega, enne kui taasvabanenud Eestis kirjastustegevus uuesti tasakaalu kätte sai. Nüüd aga juba selliselt, et ühe luuleraamatu väljaandmine on tõepoolest kulukas asi. Ja sellepärast on tore, et meie kultuuriteadvus on juba nii kaugel, et näiteks läti luule antoloogia väljaandmisel toetas kirjastus Eesti Raamat. Kultuurkapital toetasid Eesti ja Läti Kultuuriministeerium. Ja nüüd on see raamat Meie ees. Ta sisaldab 16 luuletaja loomingut ja jõuab ajaliselt 80.-tesse aastatesse. 80.-te aastate keskpaika, täpsemini 80.-te aastate lõpul, mil režiim nõrgenes võisid läti luuletajad juba avaldada kogu rahva iseseisvustahet. Kuid sellest pajatab arvatavasti mõni tulevikus ilmuv luule antoloogia squeni eks kirjutabki raamatu eessõnas. Praegu võib antud ideoloogiat vaadata kui iselaadset oma ajastu dokumenti. Aga ma arvan, et luule esindades oma aega, esindab veel ka palju enamat. Pindmine kaob, ent jääb tugev poeetiline aluspõhi, igavesti elav hingevärin mis aimub isegi tõlgetes. Ja seda, mis puudu saab ju alati täiendada. Niisiis nägemiseni, järgmises antoloogias. Nii kirjutab raamatu koostanud Knut Queeni. Eks läheme nüüd siis uitama Lätti ilule radadele. Esitamisele tuleb niisuguste autorite looming. Imants seedonis. Tõlkinud Ain Kaalep. Imanud aulsins. Tõlkinud Astrid Reinla. Prantslane ja Untarskwoodins, mõlemate luuletused on tõlkinud Ita Saks. Luuleõhtu meeleolu ei lõhu me rohkem nende nimede teadvustamisega. Asjast huvitatu leiab kindlasti tee selle raamatu juurde. Ja selles sisalduvad nii luuletajate fotod ja sünnidaatumid. Jah, mõnel kahjuks ka juba surmadaatumid. Kui nende looming saate pealkiri õhtu eeli laulma läksin, on ära võetud läti rahvaluule tainade väikesest valimikust sest see raamat oli juba varem ilmunud valmistamas pinda ja valgustamast teed läti luule antoloogiale. Sellegi on koostanud kunud squeni ekse, tõlkinud tasaks. Lätlased on äärmiselt luulemeelne rahvas, väidavad teadjad. Luulet loevad täna Ines Aru ja Mati Klooren. Head kuulamist. Pole jõudu minul, et üksi sest majas teed veel, küsiks. Pole jõudu, et meel minule üksi peerib kõndi ja Faustiga püsiks. Ei suuda võidelda üksi. Kui lahing taas endaga algab? Ei suuda hommikul üksi ma panna kingi jalga. Suur rõõm mind kurvaks teeb. Ja õnnestun valusimu, hing. Mõõtan astuvat üle oma künnise. Sind. Õhk on lämmatav, soe lakub mus südant kui näljane koer? Palun päevalt, mis mineku teel? Ära üksi mind jäta veele. Täna öösel üks karu on tulemas, taigast. Mao rab, ei pääseb paigast mu hinge jõekalda, nätal. Ei tohi mind üksi jätta. Täna öösel jääb mäeoja ratsaväe ette. Astu hobused, virra vetemehed kinnitavad sadula, taske. On üksi jääda nii raske. Igal öösel, Nad kihutavad siia, väsimatu, julmad. Ei halastust iial. Näe neid punaseid õhtu džigite ära üksi ära üksi mindi, jätas mitte. Mindi jätke. Ma üksinda olema pean. Sügises koltuvate lehtede lauluma tean teed, mida mööda kaob taevasse suits. Ma tean. Ma üksinda olema vean. Mindi, jätke, pean üksinda kõndima, nüüd. Ma tean, kui kaunis on öökulli hüüd. Adunud puid kui inimesi. Nemad mind kui puud mingi jätke. Ei ole mul täie peolaudu tarvis. Kui mu pea kohal lendab kurgede parvi siis ära ma lähen. Meil on see miski ei kao. Ning jätke. Kingib üksinduse mulle mu jao. Ärge toppige mu õlgadele oma käpi. Lacianise oma vallu, oma häppi. Pean ise mõistma, mis minus on mäda. Jätke minule üksi, muheda Murangi asugu üksi mu ette. Jõge läbides lähen omas kohas vette. Ei taha rippudema teie nööril nagu särk ja püksid. Jätke mind üksi. Kas teate, kui raske on võita oma juuri väikestest oksudest, kasvatada suuri? Teid kätte saan hiljem. Enne enda saan kätte. Mind üksi jätke. Too naine ei laulnud iialgi. Istus sünge ja sõnatuna. Biolavdad alati hiljaks jäi. Läks esimesena ära? Küsis vaikides nurgas püstipäi, hall kuju. Keskrõõmsat kära. Kui noorrahvas laulis ja tantsu lei rüüpas lahkumisliiku ei tema näost keegi lugeda võinud ei halvakspanu. Ei kiitust. Ja äkise nainegi avas suu ja laulis särasilmse. Enam polnud see, tema oli keegi muu. Sumal kes oma riiki näeb ilmsi. Meri möllab, tuul, taglases vasardab ja meremehed on hooles ja pauguvad seppadebasarade liivlaste metsapooles. Ta tütar ei mõistnud sõnagi, sest mida sõnad need ütlema peavad? See laul oli viimane viimastest, mida liivi naised veel teavad. Laul aia kohal on hõljumas rahva viimane ohe. Rahvas elas, töötas ja armastas. Ja laotusse ka need kohe. Mis puudu. On uutelgi lauludel hing, vanadest ei jää maha. Uus lahulaga on nagu võõras lind. Naise õlale tulla ei taha, laulan nõnda sügaval hingepraos kui arm, mida eal ei või reeta. Ah, õnnetu põlvkonda, vana kaob uut, aga vaks ei peeta. Rahvas, kes aimab kaduvust palju, teistelt ei palu, tahab jätta endast ühte mälestust, killu, rõõmu ja valu. Too naine on elav ette heit, kui nõuaks meie käest vastust. Te vana laulu võtsite meilt ja uus ei anna vastu. Me enam ei tea, mida tegema peaks. Ja üksildus süveneb veelgi. Seal kihutab auto ja linn kasvab seal. Ja süüdi ei ole keegi. Kauguses kirkad särades, kui karjatus Dumas suust. Liivlaste laul lendab ära. Vana naise palve. Sina kes valvad moosinika, raba? Assimad Sulel. Mul kottide tõstmisest, valu on rinnas kui võid. No see üles mind taevasse minna. Mu jalad on haiged. Käimast on väsinud. Et jaksaks minna, kui võid, anna kässis. Oh issand, mu kulub, aga ära sa pelga, veel vakka, see koti võin visata selga, velvet väetimat, inglikest, hällitan süles. Ja ai, kas see nii mulgi õud veel käib üle? Ei kerjuse kotti mul vaja ei lähe. Kas taevases aias on tegemist? Luba kitkuda rohtu ja heinamaad? Meeta küll, vaat siis võtan sind igavest keeta. Kes valvaks seal siis piimajõgede järgi. Kes lüpsab sul lehmi, kes köietab hargi, kes vasika idioodab? Eks naabridki kosta on Sass ja maailmas, mis mina ei oska teel küsida, tahan kaebassess elus. Me oleme kõik abielus. Siis suhtapmid taas pesupali jaapada, terve igavik Testaja puhastada. Selle töö peale olen ma üsnagi osav. Oh issand, minule ei jäta mu osa, et kui kord mu silmale avaneb taevas ei oleks ka leski koormaks su kaelas. Ta läks välja tänavale võtmata kaasa midagi peale maa, millel magada taeva kõlbab katuseks Janna aela, kuhu riputada ainuke valgus ennast. Ta oli meelt heitmast, arvate? Ei. Rõõmusta oli, kui pühad. Taastus koguni majasse, kus polnud viibinud ammu ja embas seal järjest kõiki kassipoega Madenel treppi kulunud käsipuud, kõvasti lukus ust kirjaga valjusti koputada. Ja läbi selle üht naist, kelle pärast oli näinud maa peale taevasse ainukes valgusesse. Pudelisse torgatud Berg. Leegitsev viskleb, raksub tahma mustad helbed, nagu kõrvetatud ööliblikad. Valguse värelev sõõm. Asjata püüdes lõhkuda pimeduse laid langeb koide puretud raamatule mida ainuke lugeda oskaja rasketele sõnadele komistades vaeva kassil haaval loeb. Rida loetud juba tarviski läite järgmine veerg. Juba väikesest aknast vaatab sisse Koit. Raamat, loetud juba seisabki lävel homne päev. Tume aeg, tume rahvas, raamat millest nii palju tumedaid kohti Kuidas te suutsite, vilets seal peeruvalgel mõista ennast oma aega ja veel sedagi, mis alles läve taga Kroonlühter laes laual lamp, laual seinal lamp, seinal, põrandalamp diivani kõrval töölamp öökapil, televiisoris sädelev ekraan. Ja keskel mina valgusest pimestatud koban, kui silmitu eredalt valgustatud labürindis otsides värelevad peerutuld mis lubaks mul läbi lugeda ennast. Sa istud. Ning ma joonistan sõrmega sinu varjuprofiil. Sa istud ning ma joonistan sõrmega sinu varju, õlad Sa kummardud hingama, joonistan sõrmega sinu varju. Siluett. Sa sirutad käe ning oma joonistan sõrmega sinu varri ju. Sõrmed. Sa lähed ära ning ma joonistan sõrmega sinu varju jala. Sind pole. Ja sind on nii palju. Igal pool põrandal seintel. Rehi fan profiili ja see liigatab, nagu oleks õhk selle keeranud minu poole. Riivan sõrmi ja need lihcatavate oleks õhk need sundinud haarama minu omi. Need varjud on elusad ja ealeski olla ei saa. Mul siin ei ole. Minu luuletused. Meretähtedena, kummalised, kõrbeämblik, kena, inetud. Mulle enesele meeldivad. Juuksed meil valged, kingad, külmad, ise vettinud väikesed lihased külast külla, õuest õue, käime krabinal talvised tehased, meie ennakult surnud ranniku lapsed, meri, ainus meil elu ainus mäng, udu veel meie Need, kes ei sündinud, need, kellest jäi puudu, et külade selliseks veel liivi keel. Juuksed, meil valged, kingad, külmad, jälle teele mäe taevas öisel tumust, kui tee ei lõpe ja oht ei lõpe. Peab lõputult hoidma ka hoiatust. Peame pidu, hüljatud, veskis. Su huuled kui Hirvel, niisked tuule ulg, kaeblik on meie nokk, turn, kui oleme siin isekeskis. Rabage hirvena kesta nokk Turn kesta Veski ö. Kriik Suvuks vahel ole ja kaduvikku veenide soojades jõgedes elu voolamas. Pime ja kuum. Elu sirutub puutuma elu, kuid tiheneb kesköötuum. Kuid jõe teel ees kivil lamavad mustad Laanedalt kamakad. Aias paisuvad kartulimugulad nagu mured, mis homme eest leiad. Kui soojad põlved sul on kui armsad su jalapöiad nokk, Turn, muusika, ö oma Kruusiga. Iga kild murdub veel kord pooleks, sest on siis päevade rusinas kohta õrnal ja servani täidetud kruusil. Ei ole see muud kui vaid kõrgetes hundinuia destuulehoog. Varsti peatuvad aerud ja seiskub hõbedane voog. Su huulte rõõm pageb ruttu veel rutem kui virved vees. Valges jahuses udust tuleb hommik, kui vest genees. Jäi enam veeni tuikavatma, paita vaid männijuurikat. Mustad lamedad, kivid lamavad nii liikumatult. Nii tuttavalt. Minu kirgas, nukker kodumaa, pilvelaevad lendavad sust üle. Ja mind pühitseb su metsas üle minu kirgas nukker koduma. Minu tumelillat õnne teab. Püstipäine põder maantee veeres merevaht mis kalda peale veeres. Minu tumelillat õnne teab. Minu kirgas nukker koduma. Pimesisust olen läbi käinud. Tedrelaulu lauldes pole näinud sind. Muuk kirgas, nukker koduma. Enne veel, kui leinapärja punun, tuleb mul suliivas seista, tahta, tahta ära kuulata su rahva endale, kui leinapärja punun. Minu kirgas nukker koduma, pilvelaevad, lendavad sust üle ja mind pühitseb su metsa süle. Vaikus. Ma olen naine. Olen vaikus. Ei, vaikus öelda sa sind armastan. Siin väljas taovad sügis trummi tärud kui ta vaikusele on teada juba ammu teel tammun valget talve üksindusse. Just vaikuses saab ükskord küpseks kevad. Suurvesi vaikuse veab võbinasse. Nii raskelt oigab jää pind lõhenedes, teab naine ette. Vaikus ette, tehab peost pihku, annan sulle metsa, hinge ja väike pohlamari räägib sulle, kui sügav on ta peente juurde. Heldus. Ei mõistasina. Mul võtab vastu laane, vaikne ootus ja truudus. Igihaljas männioks, mis elama jääb, kanges pakaseski? Ei mõistasina. Ma leian üles tühja linnupesa, kus sule voodris lembe lihtsameelsus ja argihuule leebe lähedus. Ei mõistasina. Kas sa oled näinud, kuidas põleb raba? SF leegid, sädemeid ei praksuva, kibe hääletus on vaakum, vaikus. Sapp vängimaks, sookailu umbne uim, mis liugleb ülekõrbenud põdrasambla käolina tühjaks, valab kuldsed kruusid soo, turba, tumma tumehalli, tuhka. Siis kuusel rüppe, kaovad oksa, käed ja sabamaaga üheskoos ta sureb. Kui sina viimaks kuuled, näed ja mõistad, miks tuksleb kaelasoontes valus vaikus on liiga hilja. Suur ja sügav, põlenud on rikkumas neid rahurikkaid, välju. Kurd siia maha sajab hulkuv pilv, et laines Äiutada Dumi kalu. Ja meri hällib vahel tasahilju pudeneda rannalifal koost on tema süli ülenisti ootus. Ei söanda hingata. Siis ütlen talle, oh, meri, meri, vaene väike tüdruk. Laskoendansusiidist, liivaluidete, kus puhkama sa panid väsinud pea. Sa sulgu viivukeseks, tean, kui raske sul mõnikord on oma koormat kanda. Ürgjõuga naiseks on sind ikka peetud. Kell sinijuuksed Alendavas vahus. Heid halliks. Noorelt väsisid Ohmeri. Ta peidaks silmad minu pihkudesse. Ta merevaigupisarad on kuumad. Lõiguke Läti ajalugu, vana riia. Ulub tuuli, lõõtsub tuuli, vait on Riia linn. Vait on paljad kivi, naised. Vaitan kivist vapiloomad. Kikkadki on vait. Möllab tuuli, möirgab tuuli vaid. Ta on Riia linn. Nõnda nagu häälte ideega, võti oma käte võitja higistavas peos. Vait on surnud vallutajad. Verikivisillutise ammu vait on, eksleb tuuli, peksleptuuli vait on Riia linn, onstatelt või arg, ükskõikne. Ära küsi, selget vastust eales, linn ei anna sulle. Häält, teeb see, kes ajutine vaeva nähes tõestab ennast igavene igavesti vait on. Kord elas paren, king kes armastas pahemat küll porri, küll saapaviksi, nad jagasid lahedalt. Kui parem sulpsatas kraavi, siis pahem käis sama teed ja rõõmsalt klirtsusid koju nad läbi v kui pahemat naabrit peninõuks võttis, kannast kahmata, ei ootama, jäänud parem etc grantsile rahmata. Nii elasid kaks kinga ja kõpsusid põuas sadudes. Ei ole igavest maailmas ning parem lagunes. Nüüd tundub, et kõik on läbi. Oh ei, mu kallid, miks nii? Sest pahem veel päris uuelt läks kaasa prügi näelegi. Ses jutus kahest küngast on midagi räägitud ka ju igavesest armastusest, mis iial otsa ei saa. Muinasjutt haavast. Laias ürglaanes Sammel tundosmiku sees elas ammuse haavaga ürgvana mees. Aga polnud tal ometi hullemat häda. Kuigi haav polnud, paranev polnud kan mäda. Oli haav, nagu ikka. Mees piibukest poksis. Nõnda üksinda õnnista tatsas ja talitas ainult haud, teda öösiti mõrsena kallistes. Kuni ükskord ürgtoredat täku hobu seljas, kapas kohale rüütel, üll soomussorri haljas. Eila soovinud jõudu vaid kihutasin anda. Vana võiksid ehk haava nüüd minule anda. Tean, et sinul on ihu sees ürgvana. Liinud õnnest ma ülemäärasest olen ammugi unistanud haavast säärasest. Olen Uljasti tormanud tapluse tulle. Aga haavad on ometi tundmata mulle sinu ürghaava vastu paleegima, vahetan raharahega lisaks veel üle, surraetan. Näed ju ise, et polema hull ka sant. Tilt vastust ei tulnud. Ta mõttesse jäi. Küllap sullegi vastata üle jõu, käib. Kas teie kased, pärnad, tammed, saate ütelda, kuis oma ema oma emakest nüüd saaksin kaitstama. Ta nimi minu peos nagu linnus süda taob. Kui hingad pääle kohe külmub, temas süttib, kaob. Ma sinu teele ette kahjuks astuda ei saa. Sule laotan, ainult oma käed. Taevana. Leib otsa saab ning ka päikene ja maja. Kui ema on, siis muud ei ole vaja. Veel õitseb, pajumetsad, kaovad, õitsvad lilled jääs. Mind juhib emakerast lõng. Seeläbi elu jääb. Ja tumevalu vari langeb üle minu tee. Sa ütle memmeke, kus saaksin kaitsta sind ma sinu teel. Tal ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp. Kui oli juba hilja ja kõik jätsid hüvasti siis tema jäi. Kui tuli sõita viimases vagunis istus ta rongi taas rööbastele ja ootas. Tal ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp. Kui räägiti mere teisest kaldast, siis tema naeris. Kui talle öeldi, et lind sai pihta, siis ta võttis selle pihku viis mäele ja õpetas lendama. Tal ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp. Kui raamatus jõudis kätte viimane leht, siis ta keeras selle teistpidi ja luges tagant ette. Kui arst talle ütles, et nüüd tuleb surm, siis ta karjatas. Ning sündis uuesti. Tegusite põimikut läti luulest. Autorid Imansiiedonis Ain Kaalepi tõlkes Imans Ausins, Reinda tõlkes Anatoli Imermanis. Janis ropellis Andres Ehini tõlkes. Anna prantslane ja vunterskolinš Ita Saksa tõlkes. Luulet lugesid Ines Aru ja Mati Klooren. Muusika valis saatesse Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand.