Tere, mina olen Mikko Fritze, te kuulate uunikumi. Soomes sündinud Saksamaa kodanik Mikko Fritze juhib kultuuripealinn Tallinn 2011 projekti. Tema nimi omandas palga skandaalideta Eestis teatava kurikuulsuse. Varem Göta instituuti vedanud Fritze nimetab end siiski kirglikuks eesti huviliseks sõbraks. Oma lemmikloo valib ta ka välismaiste, mitte Eesti esitajate repertuaarist. Jah, täna just küsiti ka minu käest, et mis on nagu näiteks kultuuripealinna programmis või siis üldiselt on see kultuurisuundasi, mis mind nagu köidab, rohkem tundnud minu pulk muusika mitte et ma siis nagu kogu aeg avalikkuses laulan, kodus laulan ka, kuulan palju muusikat, lähen tulen koju, panen kõlama ja ennem aga süvenesin, ma ostsin plaate ja istusin maha, kuulasin rahulikult. Selleks hetkel ei ole nii palju aega mitte ainult sellepärast, et oleks nagu palju tööd, seda on ka, aga noh, kui ma kodus olen, ma olen ikka pigem naise ja lastega. Aga jah, muusika on mulle väga oluline ja seda juba ammu ma juba tõesti mäletan, vanemad käisid Jaapanis puhkusel ja tõid sellise plaadimängija kaasa, mis oli tunduvalt väiksem, isegi väiksem kui, kui väike singel. Ei saanud siiski aru, et isegi LP mahtus peale kindlasti temale võib-olla mingi seitse-kaheksa-aastane, ma olen nagu kogu aeg, kuulan muusikat ja sõnu, väga, aga tähtis see sai mängitud vanemate vennade plaadid, mul on kolm mõlemad Nende üle või nendel oli nüüd olemas ja siis ise ostetud ja oma maitse nagu arendatud. See muusika on oluline olnud ja kuulanud ka erinevat muusikat, et võtta siis võtame nii, et ma kuulan külm, võib-olla mitte nii järjad, muusikal, siis ma ise valima, siis võtan siiski, aga see on ka nagu laialt. Aga üldiselt mulle jällegi on ka väga vähe muusikalisi, üldse ei meeldi, mida ma nagu ei suudaks kuulata, ei ole väga vähe. Aga see küsimus on, et mis lugu nüüd spontaanselt mulle kõige rohkem nagu meenub, et tal ma isegi seda tiitlid ei mäleta, solin printsi lugu ja, ja see, see, see refrään, never Snowden Eipro, pigem selline romantiline, kuidagi selline lugu ja, ja see oli, mul oli üks kassett ühes autos, mida ma kasutasin Ameerikas, mis oli minu puhul, ma olen vist ma ei tea, ma ei olnud nii noor, aga 22, esimene suurem reis, esimene kord väga kaugel kodust olin, tegin tööd sealjuures autosele kasseti peal minema, ise kaasa tõin, töötas ainult see lugu, et ainult see lugu töötaski ja ja kuna seda autot Ameerikas on vaja palju, kasutasime siis nagu iga olukorras ja ja eriti see oli emotsionaalselt kuidagi nagu põnev, et seal kogu aeg juhtub asju, mis sa kuhugi peole taga, aga põnevad ja siis lugu saatis mind seal ja kuid see oli Texases, niisiis küll seal lund ei tule isegi isegi enne Eibrilt ei tule nii syda. Ma lihtsalt mäletan, et ma nagu täia, Muuga kuulasin seda muusikat ja laulsin kaasa ja vahepeal aias nutma, vahepeal lihtsalt oli hea tunne. Ja, ja nüüd, kui ma nagu seda pole ka ammu kuulnud, peaks nagu koju minema jälle üle kuulama, et mis emotsioonid sünnivad. Seda, seda printsi lugu kuuldes, et ega ka prints oli muidu ka sellel ajal mulle väga nagu selline piisavalt selline iga päev värk, samas piisavalt ka sügaval minev ja eriti kui sul oli võimalus kunagi kuulata mingit lindistusi, mis ei olnud kohe nagu plaadifirmad juba läbi käinud, aga väga väga väga tasemega muusik. Minnesotas 1958. aastal sündinud prints sai jala muusikamaailma ukse vahele 70.-te teises pooles. Karjääri kõige säravamad hetked jäid aga ehk 80.-tesse, mil prints tegutses ansambliga The Revolution. Palas taimseid nõus ei näi. Bril ilmus 1908. 10 kuuenda aasta filmimuusika kogumikule Harreid Music from the Motion Picture andade Chevy muun. Plaadiga algas printsi jaoks mitmeski mõttes uus ajajärk. Näiteks riided varasemast tuttava voltidega, särkija lokkis soeng kadusid, asemele tekkisid sirged juuksed ja ülikond. Kuigi laulustakis sai numbreid siit, kujunes album tervikuna parajaks läbikukkumiseks. Laulu sam Timesid nõusin Eipril, muusika kirjutasid Huendi, Melvin ja Liisak hõlman. Teksti autoriks oli printskise.