Selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Tõlge. Linnale, mida kuulata, teine kuulamist. Laboratooriumis, palun koguneme kus ema on oma väga selge tähelepanu, köit nardodermi suurt hotell ei mõjuta. Jah, no nii, tema tähelepanu ja need Tere, perepildi kuulajad. Head nädalavahetust. Stuudios on Tiina Vilu. Küllap on paljudes lastega peredes hetki, kui lapsel on igav, ehkki tuba on igasugu mänguasju täis. Aga sellegipoolest on midagi juurde vaja, sest teistel on telekas, näitas tänasest tere pildis uurime peredelt, millised mänguasjad ja mängud nende kodus on, kes mänge valivad ja kuidas mänguasjad võtavad. Mängude sisu ja mängijaid. Alustab Andres Noormets. Nüüd ma räägin Markusega, ütle, Markus, kui vana sa oled? Üheksa aastane, ma tahan sinu käest teada, kas sul on palju mänguasju ja angel, kuidas need mänguasjad sulle tekivad, kus nad tulevad sinu juurde? Emme ja mamma ja papa ostavad mõnikord. Missugused on sinu lemmik mänguasjad, kannid, mis asjad? Makko kannid. Kirjelda mulle, mis asjad need sellised on. Need väikesed muna veeretanud kaardi peale ja see läheb lahti nihukese kaardi peale, millel on rauda, sises paber ümber. Kas nendega mängimist saab kuskilt õppida, et kui mina tahaks ka teada saada, täpselt, et kuidas see käib. Kust ma peaksin seda? See on üsna lihtne, et lähed Selverisse sinna Juku mänguasjade poodi, seal on reeglid, kuidas seda mängida. Sihukese lehe peal. Selle mänguasja nimi kõlab väga jaapanipäraselt koonda kuidagi Jaapaniga seotud. Ja on Jaapani tegelased on selles multikas. Aa, nüüd ma saan aru, et see tegelikult tuleb kõik ühest multikast, kus ilmselt siis mingisugused lood ette näidatakse ja maha mängitakse ja siis on võimalik neid kodus edasi arendada. Tähendab, et et ootate pakkuganide, siis võitled lihtsalt, et seal on keed, et näiteks minu kõige tugevamal pakkuganid on 640 keets ütles nüüd öelda, need on väga. Vaat kui palju sinu enda fantaasiale seal ruumi jääb, selles mängus. Paal pool on ette antud ja pool siis saad ise juurde mõelda niimoodi vä? Aga nüüd peale nende mänguasjade, millest ma saan aru, et need on praegu sul vist ühed kõige lemmikumad ja kõige olulisemad. Mis veel on huvitavat sinu mänguasjakappides ja kastides mis nendest teeb? Nende Leiten Leco autosid mängindega. Kui palju sa neid LEGO autosid oled ehitanud või sa võtad nad aeg-ajalt koost lahti ja teed jälle uued autod? Ja pigem ikka võtan koost lahti tennisetooted. Aga kui sa oled auto valmis saanud, siis kas sa lihtsalt sõidad temaga või sa lood sinna ümber mingisuguse suurema maailma veel mingisugustest, muudest asjadest? Pigem ikka, ma sõidan niiviisi, jor, sor, arvutiga ka mängid siin, jah, ja raamatukogus. Mis mängud siis need, mis arvutist sulle kõige rohkem meeldivad, automängud rallimängud, vahepeal ka tulistamismängud, lennukimängud, lennuki, tõmmu põhimängud, mida mängin lennukit siis arvutis või ka muusugused, lennuk, mänguasjad ja me ehitame vanaisaga praegu puust lennukit, see on küll põnev, kuidas see on lihtsalt eitame boosted, lõikame osad valmis, siis kleebin või naelutav kinni ja mis sellest siis lõpuks välja tuleb yles lennuk, kas ta lendama hakkab, päriselt? Ei, kui talle mootor taha panna, siis võib-olla küll, aga meil pole mootorit. Siis ta jääb nagu mudel, mis kuskil ripub nööri otsas lendub. Kui sul oleks võimalik välja mõelda või, või leiutada mingisugune maailma kõige parem mänguasi, missugune see võiks olla? Ei teagi, võib-olla ja läks siis söögimaja suur pakkugen, võib-olla isas, kui ta nii suur oleks, siis sa ju kaoksid ise sinna sisse ära hoida, sööks hoopis sinu ära? Jaa, sääski, kes ei oleks tore või, ja elab seal sees, siis ta läheb aedelt lähti rauda. Rõuesed toodab. Aga see siis ju polegi nagu mäng, vaid see on juba päris elu. Aga tegelikult mu looksin, sihukese mänguasjamudelautod sõidaksid päris mootoriga ringi vajutada auto katuse peale ja sõidab. No see on ju väga vägevalt välja mõeldud. Ma arvan, et niisuguse asja sa võiksid kunagi ära teha, kui sa suuremaks kasvavad ja veidi oskusi juurde kogud on ju nii? Aitäh sulle. Ma räägin markas emaga, sest emadel on tihtipeale teistsugused arusaamised asjadest külastel, kuidas mänguasjad teie koju siginenud, mil kombel? No sellel poisil on selline nägu, et ta ikka väga tahaks ja väga püüaks ja oma hindeid katsub, saada häid ja käituda hästi ja lubada igasuguseid toredaid asju ja siis nad ikka tulevad ka. Kuigi ma muidugi ei taha, et mänguasi päris selline see nüüdi ja poiss siis sa saad selle asja, et noh, vot sellise nüanssi katsuks vahepealt ikka ära hoida. Mänguasjad ikka peavad lapse juurde, kuidagi tuleb mänguasjade maalt näiteks meil olid jõulud ja jõuludeks tulid ikka jõulukingitused, aga siis juhtus selline asi, et oli vaja näärivana ka kutsuda, sest Markus õppis toreda laulu ära inglise keeles 12 salmi, see käis nii kähku ja ta esitas seda nii vahvasti. Et noh, siis ma mõtlesin, et ei, need kutsume ikka näärivana ka ja see näärivana kindlasti tahab seda laulu kuulata, nii et käis näärivana. Ka mänguasjad, need on niisugused kummalised asjad, mis teinekord elavad päris omaenda elu. Isegi siis, kui nad ära unustatakse, tulevad nad mingisuguse ja pärast kuskilt välja. Ja nendel on tihti päris uus nägu peas. Kas teil on ka niisuguseid mänguasju, mis on kunagi justkui oma kõige aktiivsema elu ära elanud, aga praegu jälle välja tulnud? Vaat on kell ja mis mul kõige Pealt tegelikult meenub, see mänguasi on kadunud, aga ma mõtlen selle mänguasja pääle alailma tagasi, ütleme, see on ikka kõvasti juba aastakümneid tagasi vanaema juures maal makstu laua peal, üks väike marmelaadi karbike ja seal ainult väiksed puuklotsid sees. Nendest väikestest klotsidest sai teha diivaneid ja laudu ja ja sisustada ja mõne herne ka sinna veel juurde panna. Tundub, et aeg-ajalt mängin nende klotsidega edasi ja mõtlen, et kui väheste pisikeste klotsidega, kui palju mõtet ja maailma ja fantaasiat, kujutlust seal ümber, ma igatsen neid siiamaani taga. Aga kas mõnikord saavad mänguasjaks ka niisugused asjad, mis pole mängimiseks üldse mõeldud? Ahaa, see on küll selline peenike küsimus, nii kähku sellele küll vastust ei tule. Ei oska öelda. Ma arvan, et tegelikult ikkagi saavad, kas sina, Marcus, oskad öelda niisugune asi, mis ei ole üldse mänguasjaks mõeldud sinu mänguasjaks saanud, on missugune? Ma ei tea, ei mäleta. No ma olen kuulnud, et lapsed mängivad teinekord kingadest, saavad paadid ja kinnastest saavad nukud ja sallidest saavad ussid ja nii edasi ja nii edasi. Jah, see võib-olla ei juhtuks ka, mänguasju oleks vähevõitu, aga kuidagi tänapäeva lastel on, et mänguasju saab natuke ikka palju ja siis võib-olla see fantaasia nii hästi ei rakendu. Kuigi tihti on niimoodi, et kui mänguasju on väga palju, siis neid just nagu ei olegi ja siis just saavad mingisuguseid mitte mänguasjad seal kõrval eriti armsaks. No ma ei või muidugi kõiki saladusi ka välja rääkida, et mõni padi on eriti armas ja, ja siis kuidas nende jänkudega ikka lood on, et Markusel on väga armsad mänguasjad jänkud, aga emme näeb jänku Sid unes juba et nad on väga sõbralikud, pehmed ja natuke pikema karvaga ja lokkis ja Marcuse jänku armastus tuleb ema unenägudesse juba üle nii seotud omavahel. Kas televiisor on ka teie kodus mänguasi? Päris tore lugu hommikul on, kui kõik on tehtud, et kooliks valmis ja kooliminek lapsel siis niipalju, kui väljaminekuni aega jääb, seni vaadatakse telekat, seal rekord viis minutit, kaks minutit, kas või üks ja mitte rohkem. Aga õhtul õhtul vaadatakse toda ja toda ja toda, et ise ka natuke oled väsinud, natuke tobe. Istud sinna maha ja kleepud teleka külge, et aga õnneks läheb magamaminek kohe siis, kui ilmateade on ära kuulatud, kohe magamaminek. Kui palju on mänguasjad lapse nägu või kui palju läheb laps oma mänguasjade nägu? Oi, siin läheb täitsa üks-üks-üheselt küll, et ma arvan, et see Marcus ja tema jäneste rida näga väga, juba sarnased aga ma tahaks veel selle selle koha peale tulla, et kuidas siis vanaisaga keldris mänguasju valmistatakse, Markusele oli vahepeal nimekiri valmis 20-st mänguasjast, mida peaks veel ehi tama, ehitasid just alles mängumaja imevahva ja siis üks lennuk on juba olemas ja selle just nimelt moosiriiul ja kui ma vaatan seda moosiriiulit ja kui armas siin meie seal on, siis ma mõtlen, et jah, see on tore küll, see Marcuse ja vanaisa nägu ühtlasi enne seal on vanaisa nägu sees ja Marcuse näguga. No ja siis ikka mõni buss ka tehakse ja iga päev kah täiustatakse seda ja ma ei tea, kuidas siis ilma püssita, kuidagi ei saa teinekord niiviisi, et õhtul ei julge pimedas alla minna, aga püsside maailm on ikka kõrval, selline eriline maailm, nendel lastel. Väga tore oli teie mänguasjade maailmast. Mina olen tulnud täna külla, praegu on toas emade kroonika ja kaheksa aastane Matilde isa. Tarmo on kuskil õues ja Tarmo rokib lund. Teil on väike perepoeg Kaarel ja perepoeg Ville, kes on kolmele, on lasteaias praegu. Mind huvitab, kuidas on teie pere ja mängude ja mängimise suhe, sest peres on sellises vanuses lapsi, on see üks magus mängimise aeg ja kuidas teie peres käib, kas te mängite, kas nemad mängivad, mida mängitakse ja millega mängitaksegi mängitakse ikka ja kohe kõvasti mängitakse. Kui Matilde sündis kaheksa aastat tagasi, siis, siis me elasime niimoodi üpris armsat kasinat elu siin ja, ja kohe üldse ei olnudki, et oma oma mänguasju nagu enam alles ei olnud ja midagi väga osta ei olnud jõudnud ja ja väga seda tüüpi inimesed ka polnud, kes oleks nagu tormanud kohe oma esimesele lapsele suuri kalleid mänguasju kokku ostma ja siis ma mäletan Matilde esimesel eluaastal, kui ma isegi võib-olla nagu mõtlesin, et võiks osta mõne sellise suure ja läikiva ja plastmassist vilkuva asja, mis võib-olla teeb veel mingit muud häält ka, et siis me selleni nagu väga ei jõudnud ja ma avastasingi ühel hetkel, et Matilde oskab nagu ise midagi peale hakata igasugustega abistamises leiduvate mänguasjadega. Puu kulbid, potikaaned. Üks tore mäng, mul tuli meelde, Matilde oli selline kaheksakuune või veidike vanem, et siis ma tegin köögis süüa ja tema istus oma oma söögitooliga seal minu lähedal hirmsasti meeldis tundide kaupa, ta võis mängida tee pudiga. Ma olin kummeliteed teinud ja just need ära ligunenud, kummelitükikesed. Täiesti selline absurdne mäng, aga ta võttis, võis niimoodi näpuga nokkida, neid niukseid kummeliõiesüdamike ikka pikk aega järjest tõsta neid ühest kohast teise patsutada. Et see oli tema arvates väga põnev ja juba siis ma nagu panin tähele, et õudselt vähe on vaja selleks, et lapsel oleks nagu tore, et tal oleks lõbus või siis kui ta päris beebi oli, et noh, kõige parem mänguasi oli igas oma oma hääl või oma käed oma sõrmedega võis teha igasuguseid imevigureid ja temal oligi lõbusalt midagi muud nagu ei olnudki tarvis. Kas teile katsikuks ja sünnipäevaks ei toodud siis igasuguseid ringi käivaid karussell beebivoodikohal ja, ja noh, mida kõike ikka tuuakse. No eks neid ikka sigines niimoodi ajapikku vaikselt, õnneks nagu tutvusringkonnas väga siukseid väga-väga asjade inimesi ei ole, kes niimoodi arvaks, et see kõige kallim ja kõige uhkem mänguasi on kõige-kõige parem tingimata. Aga muidugi tuli selliseid ka niimoodi tasapisi aga siis oligi tihti, et ma nägin, korra, vaatab, korra tegeleb ja siis tihti jääb asi sinnapaika ja siukse ühe eesoleva tolmu kuvaesemele vedelema. Mõned muidugi läksid ikka nagu käiku ka, aga teie pere ei ole siis sugugi asjade inimesed, see ei ole teie jaoks oluline, et oleks jälle uus ja vahva ja tore asi, sest mina olen tundnud seda küll, et kui lapsed kasvavad igal ajal igal aastal, ma arvan, sagedamini veel, tekivad jälle mingisugused uued mänguasjad ja need on paiguti moes. Ja siis varsti pere, kus on lapsed, tunnevad mõningast survet, et sellel ja teisel ja kolmandal sõbral on, et äkki peaks meil ka olema, et küll on olnud Barbid ja Pollid ja bet sopid, kui me räägime tüdrukute maailmast ja beebi Bornid poiste maailmas praegu ma tean, on mingi väga oluline asi transformer. Ja, ja siis on ju veel olemas Playstation idea televiisoris vii, et on ka mänge, mis on ka suurtele väga toredad. Et matil tegi, praegu läks arvuti taha istuma ja midagi mängima, et kuidas te seda vahekorda hoiate, et kui sa ütled, et ei ole asjade inimesed midagi ikkagi koju tekib, kas te hoiate silma peal ja kas te valite, mis teile siis koju tekib? Nojah, et ega meil selles mõttes niuksed, padu ökod ei ole, et, et kõik peab olema puust või väga-väga loomulik looduslik. Loomulikult katsume kursis olla ja, aga samas jah, silma peal hoida ja kuidagi nagu kainelt mõelda, et see mitte minna alati hullusega kaasa ja lasta enda rahaga koti lüpsta ja pärast nagu jätta lihtsalt mingisugused hunnikud, sellele ma, millega keegi ei tegele. Et motildel ka ikkagi ühel hetkel mäletan, et olid, oli siukene, päike, barbi, vaimustus näiteks ja siis siis ta vist viiendaks sünnipäevaks saigi endale barbi ka. Mitte et ma muidu neist vaimustuses oleksin, aga, aga ütleme, et see barbi iseenesest ei ole selline nagu mõni mänguasi on nagu kuidagi nagu ongi kole või kurikuidagi oma olemuselt või, või näolt. Barbi ei ole vähemalt nagu selline kuri asi ja kui ma nägin, missuguseid mängida selle Barbiga mängib, siis siis mu süda jäi nagu rahule, et ühel hetkel oli tal kakenn selle pargi kõrval. Ja ta oli näinud televiisorist vineeri, filmi, mina mäletan, et kui ma sellest Tseeneri teemast nagu vaimustasin, siis ma olin hulka vanem, aga temale millegipärast läks kuidagi korda ja siis ma mäletan, et kuidas ta mängis siis Barbija Kenniga, Cheineeri barbi oli, oli Ženja Kenneli, mister Rochesteri. Selline Ring oli motildel ja persoon neil nuiamise muidugi olnud, näiteks veel mäletan, kui Matilde sõbrannaga Stas pisut vanem on, sai endale igasuguseid beebinukuvidinaid turvahällidest, kuni ma ei tea, milleni välja ja Matilda kas ka tahtma mingisugust roosat plastmassist turvahälli. Aga siis kuidagi saime siin koos räägitud on ilmselt ka selle koha pealt üsna mõistlik olnud, et et kas see on ikkagi kõige vajalikum ost hetkel ja äkki saab kuidagi muud moodi ja siis ma nägingi ühel hetkel, et tema on oma probleemi enda jaoks lahendanud nii, et ta võttis selle metallist puutassimise korvi, millega me küttepuid tuppa tooma pani sinna põhja tahad siia siis vedas oma beebinuku sellega, et see oligi tema turvahäll ja see oli tööle hakanud ja ja nii tihtipeale ongi, et kui sa nagu kohe seda valmis variante pakuvad, siis tegelikult lapsel endal on ju tohutu tore kujutlusvõime olemas, et ta võib endale võtta ükskõik missuguse majapidamises leiduva eseme või ilma näota puupulga või kaltsutükke ja ette kujutada midagi ise ka. Kui te praegu mõnikord midagi ostate, olgu siis motildele või väiksemale lillele. Kas te kaalutleda ja väga teadlikult valite poest, et mida te võtate, mõtled sa juba ette, mis mängud sellega võiksid tulla või mis sinu jaoks on oluline, kui sa mingisugust mänguasja oma lastele võtad? Üks oluline asi on see, et ta ei oleks kuri või kole, teine on see, et ta oleks ikkagi nagu kvaliteetne, ta ei laguneks esimesel hetkel laiali, sest noh, sellest on nagu meelehärmi nii lapsele kui ka vanemale sellest katkisest mänguasjast. Ja no muidugi, see on ka tähtis, et aga oleks nagu midagi ikkagi peale hakata, et see mäng oleks kas arendav või loominguline, mis sellega teha saab, et üks asi, mida me tõesti oleme ostnud, on legod ja lasknud kinkida neid, meil on terve suur kastitäis ja ja, ja need on aastate jooksul ennast väga õigustanud ja nendega on terve tere mänginud. Nendega on tõesti lõputuid võimalusi, et see on asi, mille ostmisega ma olen nagu rahul ja mida ma olen alati öelnud, kui on sünnipäev tulemas, et neid, neid komplekte kulub ära nüüd muud asjad kuidagi iseenesest tulnud tihtipeale pehmeid loomi õnneks lõpututest lademetes pole, aga mõned on ja mingil perioodil Matilde nendega ka mängis vahvasti. Kusjuures Ta oli tema lemmikuks hoopiski kaua oli hoopis üks igivana kass. Ja see oli veel vanasti isad Mu mänguasi olnud. Et see kasseli budises vahtkummi juba välja. Me pidime ta kokku lappima, kada, aga ta oli kaua. Samas käis igal reisil meil kaasas suvel igal pool telkimas ja ja noh, need rollimängud olid nagu vahvad misele, kas asuga meil olid, kuidas Villega praegu on? Villem muidugi on natuke nagu rohkem sihuke asjade laps küll olnud ja hoopis kohe uue aja lapsel maid kindlasti ikkagi erinev, olen ikka nuianud ja vaimustunud ja eriti nüüd, kui lasteaeda läks, siis kohe ikkagi hakkas niisugune Transformerid jutt ja pakkuge Taani jutt ja aga samas ta unustab tihtipeale nagu ära ka selleta nuia ühel hetkel siis jälle unustab ja nüüd jõuluvana Transformerid Talle tõi. Transport on küll niisugune natuke nagu kolli välimusega asi, aga sellel sellel on vähemasti mingisugunegi ühendav funktsioon, et arendab ikkagi mingit motoorikat, sa oled, sa õpid teda üht ja teistpidi panema, et et las üks siis olla, aga sa võid natuke lahti kirjutada neile, kes ei tea, Trans farmer, kellel omal väikseid poegi pole, ilmselt ei tea. Transfarmer, ma sain ise ka alles hiljuti teada, mis endast kujutab, on selline monstrum, mida saab siis mingite teatud liigutustega teha, Ühest siuksest sõjamehest kas mõneks autoks või lennukiks ja siis jälle vastupidi, kaad selline kuju, moondaja nagu mingi robotilaadne asi, mul on jäänud mulje. Vot jah, et minu jaoks on ta robot, aga kui sa Ville mänge kõrvaltvaatajad, kui te nüüd selle näiteks selle Transformerid on mängib, et kas need mängud on siis sõltuvalt mänguasjast hoopis teistsugune? Transformerid mäng on ikka reeglina sõjakas ja ta kohe siis tahab olla niisugune paha ja teha koledamat häält ja ma arvan, et see mänguasi ikka ka tingib palju. Aga Villem muidugi on niisugune auto poiss ka selle koha peal poismis, poiss, et kõik, millel rattad all, see on hea hea mänguasi ja teine asi, mis, mis on nagu tore, et et Villele meeldivat päris asjad, et kui on ikkagi haamer või kruvikeeraja või aiakäru või reha või labidas, et need on nagu huvitavad asjad, millega midagi peale hakata. Et siis ta siis ta mängib, toimetab meelsasti, et tol ajal ikka suur ja asjalidki abiks. Matilde tõi meile laua peale nüüd praegu transfer hermeri, nüüd näen mina oma silmaga. Ja ta oskab seda ka kokku panna. Nüüd muutus see pealtnäha plastmassist out, noh, on see siis oli hetk tagasi miskisuguse eluka moodi, praegu on ta jällegi lihtsalt üks plastmassist mudel, automaadi asi. Aga kui sa selle nüüd lahti teed, Matilde, näita meile. Siis tulevad, küljed avanevad ja nendest saavad siis kas roboti käed või jalad või kas see auto kabiin läheb ka millekski. Autoga Peeennist saab roboti nägu ja pea. Vot selline asi on transformer. Sa ütlesid, et lille on nagu uue aja laps, rohkem asjade laps, mida sa mõtled selle all, kas sa tajud seda, et kuidagi on mingi teine põlv? Kond, kes pööravad tähelepanu mingitele muudele asjadele, vilja, niisugune palju tehnilisem tüüp, nagu te oskasite arvutihiirega klõpsida, oskas ise internetti minna, et temal on see kohe nagu alguses palju huvi pakkunud, kõik, millel on nupud ja millest ma ise olen elus nagu kuidagi teadlikult eemale hoidnud, aga see on tehnika ja mina nagu on teineteisest suhteliselt kaugel olnud alati. Matilde ilmselt oleme samasugune olnud, et tema ei huvitu sellest, pigem pelgab, et ei kipu nagu näppima mobiile telekapulte selliseid asju, aga ville, vastupidi, tema on just niisugune nuppu laps ja noh, ka kõik need Transformerid, et ma näen, et tema saab aru sellest, et mina vaatan, et seal on mingisugune asi, millest ma aru ei saa, et kes ta on või mis ta teeb, aga tema nagu saab aru sellest, mis ta peale saab hakata. Viljanga, niuke ekraani, laps rohkem olnud, et mitte rõõmuga tunnistaksin aga, et tema on ka algusest peale tahtnud vahtida igasuguseid multikaid ja, ja kui saaks, siis ilmselt veedaks üsna suure osa aega päevast teleka taga või arvuti taga võib olla kaed Matilde ajal, alguses meil üldse ei olnudki televiisorit. Matilda oli neljane, kui meil televiisori üldse koju soetasime ja siis hakkasid vaikselt tulema ka mingid esimesed lastefilmid. Sellest on mul ka tore lugu, kui see telekas meil siis lõpuks üles pandi, siis oli pühapäev ja parajasti tuli telekast tuli ajalik ja ajatu selline saade. Ja matil teistes siis oma kodus esimest korda teleka ette niimoodi maha ja vaatas üks veerand tundi siis tõusis püsti, läks oma tuppa ja ütles, et esimeseks korraks aitab. Räägi helikaga, kuidas teie peres on mänguasjadega lood. Oi, neid on igasuguseid, väga palju, nagu ei osta, aga alati külalised tulevad, toovad neid hirmsasti. Ei pööra eriti palju rõhku, nagu ise ostmisele üle küllamisele. Aga mingisugused valikud ja ometi on üks valik on see, mida vanemad valivad. Teine valik on see, mida lapsed valivad. Kas seal on ka mingisugust erinevust? No minul on meil kaheaastane, tema eriti väga valida nagu ei oska või ei taha tema rohkem kommileti kohal. Aga ise ma nagu rohkem arendavaid või noh, selles osas, mis on käelised, et siukseid, ninni, nänni, roosat manna on tüdruk, et Barbisi selliseid veel ei osta nagu. Kui lapsed ise veel selle mänguasja valimisega ei tegele kuidagimoodi ja sellega tegelevad rohkem vanemad siis mingisugune ettekujutus ju on kindlasti sellest, milline oleks üks ideaalne mänguasi. Sellised, kus on palju nuppe, näed, millega ise tahaks nagu mängida, et milliseid, nagu võib-olla endal väiksena ei olnud, et lemmikloomad rohkem siuksed, pehmed karud, sellised konstruktorid ja mis, noh võib-olla kui oleks poiss, võib-olla mõtleks teistmoodi, aga kui on tüdruk kodus, siis ikka, et nendega ei vigastaks ennast ja. Mis asjad veel on peale spetsiaalselt tehtud mänguasjade need asjad, millega kaheaastane mängib. Noh, kõik, mis näiteks köögis leidub mingid topsikud, mis mina olen juba ära visanud näiteks vahukoorepakend, mina viskasin ära, laps mängib sellega juba nädal aega küll tema jooksjaid ja küll tema puhub sinna ja selles mõttes, et tema leiab ise nagu siuksed mänguasjad, mida nagu ise ei oska aimatagi, et tema nii rõõmus sell topsik üle, et see ongi see, et milleks osta nagu poest kalleid mänguasju, see on ju lapse rohkem, kui ta nagu leiab kodust mingisuguse põneva pulgake seenega nädal aega sealt siis mängida. Kui palju see olukord, mis praegu meie ümber on, erineb sellest, mis oli siis, kui sa ise olid laps? No tunduvalt ikka poed on palju kirju moodi, et on eraldi tüdrukutele-poistele ette ja kui mina väike olin, siis oli just see barbi oli voodi tulnud, mina hirmsasti tahtsin seda, aga vanemad Moloitsiki piireid, aga kõike ja samas ma nüüd ei kurda, et ma nüüd ei saanud seda barbit mulle õnneks Soomes üks kirjasõber, siis saatsime tea, vanemad oskasid seda piiri hoida ja siis ei olnud, et poes ma nüüd jonnisin, et kui ma midagi saanud, et no siis ei olnud eriti palju saada ka midagi. Aga kui nüüd on liiga palju minu meelest seda eraldi osakond kuskil peaks kinni, siin ei tohi, saad, lähed käruga, noh, võib-olla kui mul laps saab suuremaks ja siis on suur suurem probleem, aga hoiame teadlikult kohe eemaliselt. Sellest roosast mannast. Kui suur mänguasi või mänguasjade asendaja on televiisor? Praegu ei tunne seda, aga ma kardan, et varsti, kui ta aru saab, mis seal telk, kus toimub, et siis ta hakkab seda tihedamini vaatama. See on küll tegelikult suur hirm ka nendele vanem, ütlen lastele selles mõttes, et, et kui seal ikka mingeid multikaid ja sellised asjad, et noh, eks vanemate laiskus ka võib-olla et vaata, ise ei viitsi lapsega võib-olla mängida, paneksin telku ette ja vaatab multikat või midagi, aga Meie ikka tuhtleme kogu aeg seda kasti ümber, et vahepeal ma panen asjad peitu, need, millega ei mängi ja siis võtan välja ja siis jälle avastame metroo. See asi või mingi käekott, mingisuguseid esemeid. Kui palju on teil tuttavaid perekondi või tuttavaid lapsi nendes perekondades, kelle vaated mänguasjadele on teistsugused? No üks pere on, kus on hästi palju loovaid mänguasju, kodus on kõik käsitöö, sellised asjad tunduvad kallimad asjad, aga ei osteta siukseid. Ninnu-nänn samas minu üks teine tuttav asju nii palju, kõik on katki, lapsed on kodus kaks poissi, nagu nad ei oska neid mänguasju hinnata, siis ongi, et ostetakse mingisugune traktor, asi, rattad võetakse ära, aga kõik on katski, et selles mõttes, et minu meelest ei peaks nii palju asju ostma, et see on raha raiskamine või on ikkagi sul vähe asju, oskad hoida neid paremini. Aga kui on ikka niipalju, et lihtsalt loobitakse katki, siis no ei ole mõtet. Aga mida arvata niisugustest mänguasjadest, mis on elektroonilised, kas arvutid või mingisugused muud taolised mängud? Ma arvan, et ei peaks veel väikestele lastele siukseid esse muretse, minul ei olnud ja ma ei tunne, et ma nüüd oleksin milleskist ilma jäänud või puudu. Ei usu, et nüüd ma olen alaarenenud. Et selles mõttes, et minu meelest ei peaks nagu väikestele lastele ostma. Muidugi mu laps mängib ka vanade telefonidega, et ta eraldi lasele mingi töötavat mobiili või, või need arvuti viimased asjad või siis see nagu veel põhjust, et las ta mängib nende oma laste mänguasjadega, mitte veel suurte Tähendab, et lapsel peab laskma laps olla nii palju võimalik. Jah, täpselt, et talle aega nendega tegeleda küll, et kuigi hästi palju on infotehnoloogia järgi jõudnud ja et eks lapsed peavad harjutama küll, aga minu meelest las olla lapse aeg natukene. Et liivakasti. Aga kui palju peaks olema niisuguseid mänguasju, millega saavad lapsed ja vanemad koos mängida? Nüüd võiks rohkem või selles mõttes, et mina hirmsast tahaksin lapsega koos mängida, aga osad on väga lapsikud, nende tahaks aga, et just, et nagu Beretta, et ka elukaaslast haarata, et need, me pole siukse pilguga eriti käinud, aga noh, laps on veel väike. Tema lauamäng, eriti nagu veel ei mõista seal, et võib-olla kui vanemad siis siis oleks nagu, ei koos siis on see telku, kaob ära, siis arvuti terve pere nagu koos, siis on nagu palju parem minu meelest eksaga jäägu, eks. Pere. Seal mängib, nojah, võiks ju ollagi niimoodi, et on kuskil mania spetsiaalsed poed niisuguste asjade jaoks, kus ongi mõeldud nagu kogu pere tegevustele. Jah, täpselt. Veronika te olete töötanud koolis õpetajana ja, ja seetõttu lapsi rohkem kõrvalt jälginud, jaga pedagoogikaga kursis, kuidas pedagoog. Mina selle peale vaatad ja mõtled nende mängude ja nende asjade peale, et, et kus on mõistlik piir, mida. Lapsed kasvamiseks ja arenemiseks vaja ja mida ei, see piir võib olla muidugi erinev, aga aga mänguasjad, isad ei tohiks nagu iialgi vanematel muutuda kompensatsiooniks selle, selle aja eest, mida nad ei veeda mingil põhjusel oma lastega koos asjadega, ei, ei saa seda iialgi kompenseerida. Koolis muidugi puutusin kokku küll lastega, kellel, kellel see kahjuks kipub niimoodi olema, oligi kohe nii et teada oli, et ema-isa on ära, aga sellest on väga palju asju ja väga palju asju, moodsaid vidinaid raha alati, et endale ükskõik missugust moodsat asja osta ühel hetkel siis näedki, et selline tegelikult teismeline laps võib-olla võib-olla nii küllastunud mingis mõttes, et ta enam ei tunne rõõmu, et see ei ole seda värskust või vaimustamise oskusteta noh, kõike saanud ja kõike näinud. Et ma arvan, et see niimoodi ei peaks olema. Noh, kindlasti ei pea tagasi minema sellesse aega, kus lapsel oli üks räti, nukk ja üks puuhobune või aga see oskused, laps leiab endale ise tegevust, kui ta on üksinda ja kui tal ei ole näiteks arvutit või telekat, mis teda lõbustakse, et see oskus võiks ikkagi lapsesse alles jääda, et tal ei ole iseendaga igav. Kas ta on siis pisike laps leiab mõne kivikese või, või puutüki, mis temaga kõnelema hakkab, vean veidike suurem ja oskab kasvõi siis lugeda raamatut näiteks või või, või leida ka väljas endale niisugune sportlikku tegevust. Väljas olemine on ikkagi hästi-hästi oluline, tänapäeva lapsed ju väga palju väljas ei ole, õues olemine on pigem midagi siukest sunniviisilist või pelutavad nende jaoks, aga et noh, see on nagu minu sihukene varem olnud, võib-olla oma laste kasvatamisel, aga aga kõike mõõdukalt ja samamoodi nagu seda telekat tegelikult väga vahvad praegu neid filmegi on siin DVD-de peal võta halva ilma puhuks ja sealt tuleb ka muidugi jällegi oma valik teha, et nende oleksid, oleksid filmid, mis midagi ütleksid. Ja võib-olla liigutaksid ikkagi nagu täiskasvanud inimeses midagi, et mitte mitte ei oleks ainult sihukse, uue aja lapse moodsad filmid, kui sa vaatled laiemalt ringi, kuidas sulle tundub, kas siin Eestis on rohkem selliseid asjade inimesi või on neid, kes mõtlevad nii nagu sina minu tutvusringkonnas on pigem mitte asjade inimesi aga Eestis vist üldiselt praegu praegu on pigem asjade inimesi kahjuks ja eks see moodne aeg ja suured võimalused on ilmselt väga-väga ahvatlevad paljude jaoks, et ma olen isegi ju näinud, kuidas kaubanduskeskuses nagu terve perekond moodi mõnuga aega veedab ja ema ja isa võtavad seda ostmise protsessi nagu maru tõsiselt ikkagi seal käiakse koos ja vaadatakse-arutatakse ostetakse, korvid on täis. Minu jaoks ei ole see tähtis olnud isegi isegi ma arvan, kui need majanduslikud võimalused oleks võib-olla nagu mitu korda paremad, kui nad on, et Ma arvan, et see siiski ei ole minu jaoks ahvatlus kunagi olnud, et ma arvan, ka neis peredes, kus on majanduslikult võimalik osta igasuguseid asju toad täis, ühel hetkel ikka tuleb vanematel ka tüdimus peale ja tundub nagu natuke mõttetu, et milleks neid asju siis nii palju on? Ma tean kodu, kus terve lapse tuba ongi mänguasju täis, aga koolis käiv lapsega õppimise kohtadel. Kuule, aga ma küsisin, kus sa siis õpid siin oma toas siis ta ütles, ta õpib köögilaua taga, sest tuba on lihtsalt mänguasju täis. Vaatan ja mõtlen ka, et kas see on nüüd hea variant või ei ole, et ma arvan, et ka ka asjade inimestel mingil hetkel tuleb tüdimus sellest asjade küllusest peale, et kuhu see võib nagu välja viia, milline võib hästi must pilt olla, kui üks laps ongi kogu aeg harjunud saama, et iga nädal või minu pärast kas või iga päev saab mingeid uusi asju ja ta tegelikult ei rõõmustage enam nende üles, on lihtsalt mingi vidin tema toas kõige mustemaks armid on ilmselt sellised, et ta niisugune inimene, kes nagu terve elu on nagu rahulolematu, täitmatu, et hakkab hiljem mingit mingit mingeid muid asju kokku ostma ja otsima seda, seda õnne sellest ostmisest, noh, võib olla mõni selline stsenaarium on muidugi parem, parem variant oleks vastupidine, et ta saab aru ühel hetkel, et õnnelik võib väga vähesega alla ja teeb oma elus võib-olla edaspidi korrektuurid ja oma lastele nii metsikut moodi ei osta kokku, nagu talle kunagi on ostetud või aga mida siis teha, kui tere saab aru, et ilmselt on asju ja kraami ja soomide täitmisi liiga palju? Liiga kergekäeliselt käib see kõik, et kuidas siis nagu võtta sammu tagasi ja tahta nüüd, et laps oskaks oma peaga mõelda ja, ja ise mitte millestki toreda mängu teha tagasi tulla sealt mõistlikkuse piiridesse. No eks ma arvan, keeruline ikka, et siis peavad vanemad ikka oma eeskujuga hästi-hästi kogu aeg olema esialgu abiks sellele lapsele näitama, et mitte millest võib saada äkitselt vahva mäng olema, ise hästi loomingulised. Näiteks Meie peres on isa on väga hea müra ja ma arvan, isad ongi paremad mürajad kui, kui emadel nad oskavad seda. Ja üks mäng on, mis isenesest, et selles ei olegi nagu mitte midagi, aga see on tohutult naljakas ja lapsed hiilgavad, lausa rõõmus, kui seda mängu mängitakse. Selleks mänguks on vaja ainult tekki. Matilde ja Ville on väikesed loomakesed, meie mängusena mangustid, niuksed, väikesed nugiselaadsed loomakesed. Ja siis isa Tarmo püüab neid selle tekiga siis tihtipeale teeb neist hakkliha, mässib, mässid teki sisse, DNS pirukad. Mängust on nagu lõputult rõõmu, nad on nõus Matilde ville vist iga iga hetk seda mängu jälle uuesti uuesti alustama. Suurest tolmutamisest hakkab muidugi nina lõpuks vett jooksma, aga selline mäng teil üldse tekkinud on. See on kuidagi lihtsalt selle elamise ja voodis Busherdamisega käigus ilmselt tekkinud see mäng, et alguses võib-olla lihtsalt teki sisse pirukaks keeramine, mis oli väga lõbusad ja, ja siis on sellest saanud siuke Monkusti püüdmise mäng. Paiguti mulle tundub, et täiskasvanud ei oskagi enam nagu lastega mängida, et, et kui sa ei taha, et su laps on lõputult televiisori ees või et on arvutis ja ütled, et tule ära. Laps ütleb, et no mul on ju igav. Et siis kohusetundest saab nagu aru, et ma pean midagi tegema selle lapse, kas tal on ju igav. Aga vanem ei oskagi teha, ta nagu ise ka kardab, et misasja ma siis nüüd temaga mänginud. Kas sa oled seda kunagi tajunud? Ikka olen jah, aga seda ei peaks võtma nii paaniliselt, ma arvan, et ega seda last ei ole vaja iga hetk lõbustada, ma arvan ka näiteks nende väikeste beebide puhul, et on ju kohutavalt olemas igasugused beebikoole ja ma ei tea, mida arvatakse, et laste hakkama kohe sünnist saadik lõbustama, arendama, nii meeletut moodi. Ma arvan, et ei ole vaja, et kui laps lihtsalt saab olla sinuga esimesel eluaastal sinu küljes lihtsalt kasvõi kaasa tiksuda, rippuda sinu sinu lähedal et siis sellest endale nagu küll ja küll neid muljeid endale piisavalt ja ja hiljem, kui sa ei oska nagu mõelda, midagi väga originaalset välja või mingeid, väga kihvti, mängusid. Ta lihtsalt toimetab sinuga koos. Et see mäng võib kujuneda selle toimetamise käigus, tuleb, teeb sinuga koos süüa või koristab või või riisub aeda või käib marjul või ükskõik mida, mida parajasti ühes või teises kodus tehakse. Et sealt edasi võibki tulla, kas mõni mäng või lihtsalt mõni rahvajutuajamine, mis on ka väga suur väärtus ja tegelikult, kui sa saad oma lapsega juttu rääkida, võib nii Minedaga lihtsalt metsavaata asju, jaluta, sõida rattaga. Et neid tühiseid tegevusi on, on nii, nii palju kui ma ringi vaatan, ma saan aru, et üks oluline mäng on tee päris kindlasti ka pillimäng ja pillimäng on küll. Need pillid on olnud alati lastele kättesaadavad ja ja nad on saanud proovida ja noh, see on, see on ka väga mõnus mäng, et ville oli eriti sihuke, aga agar pilli katsu ja ta vist oli vaevalt aastane, oskas mõnda üksikut sõna mõelda, kui juba võttis väikese kandle endale põlvede peale ja hakkas näpuga tõmbama ja see, ja siis mäletan ta lauliski mingit omatehtud kuu lauluse koosneski sõnast kuu ainult niisugune kuu poole ulgumist, laul. Aga et siin on seesama isa kõrval toimetamine, ema kõrval toimetamine, isa, ma tean, on teil muusik, pillimees, mängib kogu aeg, isa, muusik jah, ja pillimees põhiliselt ikka isasin, mängib pilli, nüüd praegu Matilde õpib viiulit ja siis nad siin koos harjutavad, aga aga no mina mängin ka ise paari pilli natukene niimoodi rohkem oma oma rõõmuks, oma lõbuks ja lastega koos ka ikka. Aga Peaks võib pigem seda seda laulurida pidada. Ma olen alati uskunud ja Matilde puhul veel eriti nagu näinud ka, kui, kui võimas vahend on laul, kui, kui laps on rahutu või haige või või õnnetu või kui on pikad autosõidud ja ta ei taha sugugi turvahällis leppida ja vaja midagi välja mõelda, aga teda välja sealt võtta ei saa, et siis siis on see laulurida olnud ja ka jällegi emadel ja isadel erinevused, et kui meie peres vähemasti, et kui mina laulan laule nii nagu nad enamasti on, siis siis isa Ma ei mäleta sõnu, tihtipeale aga teeb kähku mingi oma variandi. Asjast saab jällegi üks niisugune mõnus mäng, et kus, kus üks laulmadi kasvab ja muutub hoopis teiseks vahvaks ja, ja Matilde näiteks on algusest peale oma mänge hästi palju hästi vahvasti lauludega saatnud, et Need on, need ei ole noh, kui üles kirjuta pärast võimalik kuidagi isegi taastada, sest nad on nii nii nagu igal lapsel, et väga-väga vahvad ka omapärased ja omanäolised. Ja Matilde praegu lahendab matemaatikaülesandeid niimoodi, mõnikord laulab neid numbreid, mis ta seal kokku peab liitma ja lahutama. Seda hirmu ei ole teil kunagi tulnud, et oleks kodus PlayStation või vii, siis saaks kõik pere koos võistelda seal ja rallitada ja mida kõike seal teha saab, seda, seda hirmu ei ole tekkinud. Tõesti, ausõna, ma pean tunnistama, et pigem Matilde ütleb siin praegu kõrvaldada ja ausalt öeldes ei tea, mis ongi. No eks ta vist külas on ikka näinud, siin mõnel sõbral on, aga võib-olla kui Ville kasvab ja hakkab midagi sellist küsima, aga praegu ei ole tekkinud mingisugust soovi, et pigem on mingisugused muud unistused. Kylge tulla räägiga natukene mängudest ja mänguasjadest. Mis mängud sulle praegu meeldivad, mida sa mängid näiteks lauamänge, vahel vennaga venelemendidega Alijast mängida peletab nii äärmisest toredasti kaarte. Vahel mängime, kui sa üksi mängid, kas sa mängid mingite asjadega, mis asjad need siis on? Üks siin vahel mängin Pet Shopi. Enamasti Phille. Petshopeid on sellised plastmassist loomakesed, kellel on palju toredaid vidinaid, mida sa mängid nendega enamasti mänginud kooli ja tegelikult mängin legodega, mehitasin isegi väikestest legodest lambaid, siukseid väikseid-is mänginud näiteks mingi lammaste aednikust, vahel põgenevad mõned ära ja et miks inimesed üldse mängivad, emasin kirjeldus vaata kui palju mänge, kaasa arvatud pillimängud ja igasugused muud mängud, miks üldse mängitaks? Lõbusam oleks, näiteks ma tahaks nende Pedžoppide kohta veel öelda, et. Need on ühed vidinad, mis oma tilde nüüd ikkagi olemas ja kogunenud on kingitud ja jah, aga mitte niimoodi hullumeelselt palju, aga need mängud on jällegi jaga, vahvad Matilde jagab need Petshopeid jagab klassidesse, need on õpilased siis neil on kõigil oma nimed, eesnimi ja perekonnanimi ja siis Matilde õpib nendega, see tähendab, ja siis ta teeb nendega seal kontrolltöid, ise kirjutab valmis seal mõni mõni Petchopi mõnes või kas on siis kirjutanud hästi vigaselt, siis ta parandab seal vigu ja paneb hindeid ja selline koolimäng on nende Petchoppidega ja põhiliselt tal Kuule, Matilda, kas natuke igav elu, nad ei vasta ju sulle, tegelikult sa ise pead nendest töid kirjutama ja ise pead nendest vigu tegema mingi elava inimesega oleks toredam, kui see oleks sinu õpilane, Ville, olla õpilane, jah, aga enamasti hakkad teda õpetama, siis, siis ta kohe ütleb, et ei, ma ei taha, et tahab ise kõike teha, kuidas Tutšopiga siis toime tuled seal tegelikult tähendab ise räägin kõigi eest. Aga mis sina sellest arvad, sa kuulsid meie juttu Veronikaga pealt, kuidas on mõistlik, kui palju neid mänguasju siis ühel lapsel olema peaks, kas sa oled seda ka näinudki, et kui sa lähed kellelegi külla, et tal on nagunii palju üldse ei hooli sellest enam, et, et siis juba tundub, et vist ei ole mõistlik. Tegelikult jah, et väga palju on ka, ei ole. Kui sa saaksid minna mänguasja poodi ja võtta ükskõik mida hinda üldse vaatama ja mis sa võtaksid siis võib-olla mingi legokomplekti või, aga neid pidi sul kodus väga palju juba oleme. Mõnedel vahel ikka võib hoopis mõne raamatu või filmi või midagi sellist. Kui küsida näiteks mõnikord, mida jõuludeks tahate, kui ta ütleb, siis, et ta ei tea, ta ei tahagi nagu midagi väga noh, järelikult tal ei olegi siis nii nii väga midagi tarvis või et ma mõtlen, et äkki see on juba mingisugune märk, et tal on põhilised asjad olemas, millega midagi peale hakata ja et ei olegi tingimata vaja neid juurde osta. Kasvõi suvel maal ma vaatan, kui me oleme, et seal justkui nagu mänguasju, noh, mõned vanad on jäänud niimoodi, aga pole eriti palju ja samas ei ole kellelgi igav, et tilde seal mõnikord võtab ja mängib loodusuurijat, võtab luubi kätte ja läheb, võtab oma väikese märkmiku ja pliiatsi ja läheb siis vaatama, mis ta seal näeb ja siis kirjutab üles ja joonistab üles midagi. Suvel oli veel tore, kui nad ühel hetkel otsustasid, et tänane lugemispäev kusjuures üldse ei olnud niisugune vihmane ilm, siis läksidki, kõik lapsed, kes seal olid, läksid ühel hetkel raamatuga verandale, igaüks võttis oma raamatu isegi väikeville, siis läksi oli baka tükk aega seal uuris mitu tundi palvet kuulda lastes kippu ega kõppu, siis ühel hetkel nad olid üles pööningule ümber kolinud ja lugesid seal edasi ja oligi sihuke vaikne lugemispäev. Veronika kas koolis, kas see laste pealt välja ka paistis, et see laps on neid asjade laps või see laps on harjunud nagu ma fantaasiat rakendame ise väga palju loomi. Kirjanduse tundides paistis tegelikult päris selgesti välja alati see tegelikult noh, tuleb ju siis juba välja, kui, kui sa lapsega räägid, kuidas sulle kirjutab, siis tuleb eriti selgesti välja. Et õnneks oli nendes klassides ka ka mitte väga asjade lapsi. Nende nende maailm midagi teha ei saa, aga on tegelikult ikkagi hästi palju rikkam mitmekihilisena. Mis seal asjade lapse maailmas toimub, niimoodi kirjandustunnis vaadata? Sellisel lapsel ei ole muidugi nüüd reegel, aga on tihtipeale nagu eneseväljendamisega hoopis raskusi, pigem tal on, tal on oma tunnete väljendamisega raskusi, ta ei ole suuliselt jutustades tugev kirjutades ka pigem see nagu kõik sulab siukseks nojah, siukseks väikeseks klombikeseks, ainult et tal on raske hakata midagi ette kujutama, kui on vaja mingit kirjandit kirjutada või mõnest raamatust rääkida, siis on vaja ikkagi enese ettekujutust ka lugedes Khani vajadus oma oma mõttetööle läheks oma fantaasia, et sa kujutaksid ette mõnda tegelast, aga kui sa oled ainult näinud filme või mänguasju, kellele on kõik nii otsast lõpuni valmis selleni välja, et siis siis ei ole seda oma kujutlusvõimet enam, noh, ta on olemas kuskil, aga ta tuleks, tuleks üles leida ja äratada, ma arvan. Päriselt ära ta võib-olla ei kao, ehk lapsel ta on kindlasti kuskil veel olemas, et kui sa ühel hetkel olevat suur ja sa pole terve elu saanud seda kasutada, et siis ta võib-olla on nagu lõplikult kadunud, siis, siis pole enam midagi peale hakata. Aitäh jutu eest kutsume siis üles äratama ja alles hoidma neid neid toredaid mõtteid ja kujutlusmaailma, mis, mis tegelikult olemas on. Saate tegid Tiina Vilu, Andres Noormets ja Maristamba. Meile võite kirjutada perepilt, et ERR poee järgmisel laupäeval oleme jälle teiega kuulmiseni.