Kunagistest õppuritest, kes sellidest on nüüdseks ammugi saanud meistrid ja toonased meistrid jõudnud manalasse variseda. See on elu vääramatu seaduspärasus. Üks toonaseid meistreid, kelle talent sajandi esimesel poolel meie lavasid Viiendas oli Liina Reiman. Ta alustas Vanemuises juba siis, kui meie sajand oli alles kümneaastane. Vahepeal proovis õnne teistelgi lavadel kuni aastat 15 hiljem. Kas selle teatri trupiga liitus rahvakunstnik Aino Talvi teie loomebiograafia ja sai samuti alguse Tartus, kus noorukese näitlejanna leidsite ennast üle rambi silmitsi Vanemuise nõudliku publikuga? Liina Reiman oli neil aegadel selle teatri eredamaid tähti. Jah, see oli tõsi. Ta innustas oma eeskujuga just töösuhtes. Jälgisin teda alati saalist. Tol ajal ta mängis šeik spiri. Ma ei mäleta selle kukkuma võitja nime ja teine oli siis draama Mc bet. Teedimek, Petra Kaars haaras mind üldse, ta oli draamatrupi esimene leedi aga hiljem Draamateatris. Siis me olime juba partneritena, mängisime koos. Ja ta oli võrratu. Häält võis kuulda, ta oli nii töötanud filigraanse, nii lihvinud oma häält. Et sina kui vananenudki sõja ajal oli üks kontsert, kus esines tema luulega ja siis veel paar noorimat näitlejannat. Aga tema hääl oli kõige, see tähendab seda, et ta kohutavalt töötas, tal oli alalõpmata lauluõpetaja kes hoidis korras tema hääle, hääleseade ja isegi mind riista oma õpetaja juurde. Ja siis me mängisime ühes tragikomöödias, tema oli ema, mina olin tütar ja mõlemad olime armunud. Ühte ja samasse kava. Ja siis tema arvates minul ei tulnud üks siin välja, minu arvates ka mitte. Noh, ja siis ta tuli, no juurte. Ja siis töötasime lausehaaval ja siis ta oskas muidugi paremini avada autorit kui mina. Ja lõpuks me saime siis selle kätte, mis tema tahtis ja ja millest siis ka publik aru sai. Liina Reiman on eriti silma paistnud klassika tulitsemisel Schilleri tunda mänginud Orleans'i neitsi Irena tark marjast jou äärt seeks püri liidimek, et nagu ma juba mainisin, Bernašov. Orki ema, Čapek eema, grillportfellis Safo ühil teeva Marland, Kitzbergi libahundist, vanaema. Selle vanaema juures ma tahaksin rohkem peatuda. 41. aastal minema moskva dekaadile ja tema mängis siis vanaema draamateatritrupis ja mina mängisin mari. Ja ma olin varem ka näinud, vanaemasid teisi, aga temale kiusanud tagi nagu olustikust välja, kuskile teisele tasandile. See oli nagu niisugune filosoofiline sugune vanem inimene, kes filosoof keerib orja ja üle ja kes, kes saab kõigest aru, aga midagi ei ole parata, sest mõisnikud on taga. Käin teda kuulama, see oli nagu nagu põhivõi, midagi niisugust, silmad pärani, jäin kuulama ja ma mõtlen, et et tänapäeval, kui mängid mängitaks seda vanaema. Sest tema, Ma just sobiks. Liina Reimani esines väga palju lavadel luulet lugedes. Ja tema lemmik oli Koidula. Ta ise on mänginud Koidula ja ka kirjaneitsi. Kaks niisugust näidendit oli. Ja tema Koidula esitus koidule lugemine oli väga haarav, ilmselt talle omale meeldis, see oli väga südamelähedane. Nonii, ärkamise aja, luuletaja muidugi. Sealjuures mitte unustades mitte unustades mõtet sest aju käis tal alati vees ja emotsioon järel. Ja mis puutub diktsiooni, ma vist juba mainisin. See oli briljantne, mitte ainult iga sõna, vaid iga silp, iga täht tuli lavalt alla.