Randa suundudes Taisuvalti üldse laste ja inimeste suust. Jusside jäädvusuja pide meediasse, Sis sünnit, herra hukassiloiceste. Tas sinu Köödassi on Antihiksi Ald must ette siluvad Belge. Minul sülemini ei ole üldjää. Läti minul, Silmeli olekorsk, jääb hinge Tarvutile asi hoida jotka ovat minule jõlin suuret, käsite pätmet, Todisesti, mida olenseelodilistittetud teatiivin ta nüüd niikuinii veel hoidetu, lapsi, äilid, hell ma. Ja kui veel oli petulapsi orniseerudi minusse. Teleasi hoida jotka ovat, minul ürid suur, käsitleme. Todisesti mina olin seeluni tüte nüüd ja söö nüüd nüüd In kuini veeloited, tor, lapsi, äidid, elumas, niin, kõnnitee toidetud lapsi. Nii Ornes tseerudi nirus. Paneta. Kädi esiRaskaadne, minul pääl tädi minul mesteemi kulli huvi, nii kui kese Mehildis. Mine tunnust siin sinule sündini, hinged peetanud tasujad tegudeni. Eyret nihheigin Uludu. Köitanud Bahoidjetlikute liik. Mine Sanoi. Mina tunnistan, igaks sinijasine andnuid anud viieks minutiks Sindi velg. Sina olid minus soojeni, sina Bachelet minut hävesse, sina ümber üritasid minut külastuks riiembududa. Ta oli Valeuski ja raikuuga tuuakse sõivad majja kassaal. Paloy kriitile debattai suga. Juhan Liiv. Ma lillesideme võtaks. Valdillis sideme, võtaks sind köidaks sellega. Sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eesti maha. Matta. Võtaks eha võtaks koidu sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse aususega ja köidaks sellega ühte sind, kallis koduba. Köidaks sellega ühte siin õnnetu Eestimaa. Süda kus Rutt tõukset Tundeelus jätta maha. Sind ei iial, unusta sinu rindu, olid singa. Kui ma vaevalt astusin sinu õhku. Jättis su isa kuldsed. Särava vankreti siis seadsid oma värblastes röömsemaid kaks musti tiibu, hõljutades katsid taevast alla mäed. Ning sina tulid Mäelatusse. Veetlev jumalik lehvis suv. Pakipsi nyyd küll peasulid, järved, tõlgapsu, andeid, pea anna meid Su. Kui vihili armasta, armasta varsti igatsus suhu siis püha Oltav. Juba pilliks osutunud. Paigi kärgi tai tupe Olerilkuvainen ulgu naises taas ei vasta. Ei varusta, Eilis Sibystuksestage. Ei Ornest tammi, tai õnnetu muudestampi ei Ivost tammi ikas, sulustan.