Head kuulajad ja sellel nädala toidurubriigist tuleb meil juttu lihtsatest ja maitsvate toitudest ning külaliseks on Tallinna teeninduskooli kokaõpetaja Anne Mäe, tere Teile. Tere. Öelge, kuidas kate tulevasi kokkasid, kui paljude pöörata tähelepanu selle terviklikkusele ja kuidas teile tundub, ega ei ole seda vahel liiga üle tähtsustatud. No õpet õpilastele me kindlasti räägime tervislikust toitumisest ja, ja neil on olemas kohe eraldi õppeaine toitumise alused ja menüü koostamise alused, kus väga palju sellest teemast räägitakse. Ja õpilased on noored inimesed, et nendel kindlasti see tihtipeale läheb ka ühest kõrvast sisse, teisest kõrvast välja. Aga ma isiklikult arvan vahetevahel, et sellises meedias ja, ja nii kirjutavas kui, kui ka mujal meedias sellisest tervislikust toidust viimasel ajal väga palju juttu ja ja seal pisut nagu tekitab segadust, et enam ei tea, mida tohib ja mida mitte ja tekitab isegi sellise teatud koopiaid, et ma peaksin sööma võimalikult tervislikult, ma peaksin väga valima ja, ja see, see võib olla ka, pole see äärmuslikud asjad, pole ka head. Aga mis võiks olla selline kuldne kesktee? Võib-olla mõned põhireeglid põhireeglid, et üks, üks selline reeglite kogum on mulle kätte sattunud Hiina köögist ja Hiinas väga palju pööratakse sellele tähelepanu, mida süüa, kui palju süüa. Ja kui inimene näiteks kas on haige või tunneb ennast halvasti, siis alati hakatakse vaatama seda, mida ta on söönud ja mida ta võiks süüa, et oma enesetunnet parandada. Ja meil on sellised neli reeglid, mida mida minu meelest see ongi üks sellise tervisliku toidu üks alustalasid. Ja esimene reegel oleks siis selline, hoiduge ühe külgsusest. Ärge sööge ainult seda, mis teile meeldib, vaid varieerida oma toitu igal söögikorral ja ma arvan, selline ühekülgsus on ka eestlaste üks toidu selline väga, väga tihti, me sööme väga ühekülgselt. Et see oleks siis selline esimene reegel. Teiseks, vältige ekstreemsusi, ehk siis, et midagi liiga palju on alati halb. Sööge mõõdukalt, sööge mõõdukalt vürtsikat, haput, praetud soolast ja magusat toitu, ühesõnaga kõikide nende erinevate asjade juures siis olla, olla mõõdukas. Ja kolmandaks, ärge sööge ühe söögikorra ajal liiga suurt kogust toitu, ehk siis mis meile tihtipeale kui eestlasi iseloomustada ja eriti ma arvan, meesterahvaid iseloomustada, kui nemad siia söövad, siis nad vaatavad seda toiduportsjonit hästi kriitilise pilguga ja ütlevad, et no sellest ma küll kõhtu täis ei saa, et tegelikult ei peagi saama kõhtu päris täis. Öeldakse nii, et kaks kolmandikku sellist kõhutäidet oleks paras ja kui sa sööd ääreni kõhu täis, siis ei ole sugugi hea. Ja neljandaks olge ettevaatlik keemiliste lisaainete ja eksootiliste toitudega. Hiinas mõeldakse siin nende eksootiliste toitude all kõike seda sellist erinevaid putukaid, madusid, skorpion ja mis iganes. Et, et neid siis ei tuleks erinevatesse söögikordadesse liiga palju, ma arvan, siin Eestis me võiksime seda mõelda. Kui palju me kasutame poolfabrikaate, kui palju me kasutame valmistoite, kus kindlasti on päris palju sees keemilisi lisaaineid. Aga need puuviljad, juurviljad, mis mujalt tulevad, eks see tegelikult läheb ka sinna sama eksootiliste eksootiliste toiduainete hulka. Et kindlasti seal siis ka mõelda seda, kui palju me neid siiski ikkagi kasutame oma toidus. Mul on tekitanud aeg-ajalt küsimusi see, et kui nii palju on e-aineid, ma ei ole kunagi käinud kuskil toiduainete tööstuses, aga mulle tundub, et kui näiteks hakatakse tegema vorsti, siis on natukene liha ja siis on terve hunnik erinevaid purke. Ja siis tuleb üks inimene, kes kõikidest purkidest kallab sinna midagi sisse ja lõpuks siis valmimise vorst. Kas tegelikult on ka siis nii, et on terve rida erinevaid purke nagu kuskil keemialaboris, kus siis segatakse keemilistest ainetest? No ilmselt küll, ma pean tunnistama, et ma ei ole ise käinud sellises vorstitsehhis, näiteks et see, see, kui need ained sealt pealt lugeda, siis nad ikkagi on üks või teine, kas siis pulber või vedelik, mis sellele toidule segatakse sisse, et meie siis kui tarbijad, kui kliendid seda hea meelega ostaksime, nii et et see minu meelest, mida viimasel ajal igal pool hästi palju rõhutatakse, tugev, lugege etikette. Vaadake, milles toiduained koosnevad, millest toidud koosnevad. Et selline eneseharimine on, ma arvan, sellise tervisliku toitumise juures üks väga oluline osa. Aga kas meie enda, Eesti looduse kliima võimaldab meil mitmekesiselt süüa, kui me tahaksime ainult süüa seda, mis kasvab meil ja mis on meile omane. No ma, ma arvan küll, et, et suhteliselt mitmekesiselt saab süüa, aga, aga sinna võib natukene siis lisada seda, seda võõrast vürtsi juurde. Et just see, et see mitmekesisus tulekski nendest väikestest nüanssidest, et ei pea nüüd minema päris äärmustesse, eks ju, et noh et ainult ma ei tea, nagu eestlastel vanasti oli, tabaks siia odragruppi ja kaalikat või naerist, eks ju, ja et kindlasti ka vanasti eestlased, eestlased sõid ju väga ühekülgset toitu, sellepärast et rahvas oli suhteliselt vaene ja söödi tõesti seda, mida ise toodeti, eks. Aga tänapäeval me saame ju seda poolt just niisuguste väikeste nüanssidega muuta süüa seda, mis Eestis kasvatatakse, aga sinna siis natukene lisada seda, mis, mis tuleb mujalt maailmast. Ja ühest asjast saab teha, õigemini just just jah, ühest asjast saab teha ja niivõrd erinevaid asju, et me tihtipeale klammerdume sellele sellele ühele ja siis mõtleme ta sellest ainult seda saabki teha, eks ju. Aga sellel nädalal me räägime ka nendest variatsioonides ja homme on meil teemaks pudrud kiust.