Vikerkäär. Tere tulemast Kuulama saadet Vikerkaar stuudio sele Waltaria Jaak Ojakäär ja on isegi omamoodi kummaline, et selle saatesarja pika ajaloo jooksul ei ole meil siiamaani olnud külaliseks üht Eesti tuntuimad populaarsemat lauljat kohta. Üks minu tuttav ütles kunagi, et iga kord, kui ma Eesti raadio hommikuprogrammis kuulen kasvõi üht laulu Vello Orumetsa esituses on minu jaoks päev juba päästetud. Tere tulemast, Vello Orumets. Tere päevast. Kas sinul on endal ka kuulajatega ilmselt päris tugev tagasiside selles mõttes, et saju väga palju mööda Eestit liigud ringi, laulad nii suuremates kui väiksemates kohtades ja ja sa umbes tead, mida nad tahavad, mis neile meeldib? Jah, selle 39 aasta jooksul, mis ma olen laulnud juba nii juba kujunema hakkab kujunema. Ja on teada kohe, et noh, juba tead. Mida keegi juba soovibki? Aga tegelikult huvitav on see, et meenutavad isegi neid 60.-te aastate laule, mis ma olen laulnud. No tänase saate puhul me leppisime nii kokku sinu enda palvel, et me mängiksime rohkem neid laule, mida sinu arvates on võib-olla liialt vähe kuuldud ja mis sulle endale on südamelähedased. Jah, ma just arvasin ka nii, sellepärast et viimase plaadi pealt nagu on väga palju neid laule tulnud ja et need on natukene need vanemad laulud on veidi värskemalt. Aga vot kui küsida nüüd seda, et kas sa oled vahel nagu publikule oma maitset ka peale surunud, Jaak ütles praegu, et sulle endale meeldivad, aga publik nii väga pole neid tahtnud ja võib-olla need, mida sa jälle pead laulma, sulle endale väga ei istu. Ei tea sellepärast, et noh, nii pika aja jooksul on juba nakku publikuga juba maitse ühtseks saanud. Diplomaatiline vastus võib olla, elu võib olla sinu puhul on siis kuigi määrav ka see hääletämber juba iseenesest, et laulad sa mida tahes, kui see on sellise maheda bassbaritoni lauldud või kuidas täpne skaala sul on selle hääle puhul bariton ja bass ka ei ole, kuigi alumise toovutan küll ilusti välja. Et siis juba see nii-öelda liigutab neid kuulajaid, kes sinu fännid on, kõik, mida sa ka laulaks, muidugi. Eks see hääletämber on, on lauljal siis minu arust kõige kõvem relv näiteks? Just täna ma juhtusin ühe daami seltskonnas kuulama, näed king kooli ühte ja ma nägin, kuidas selle daami silmad lõid särama juba esimeste nootide järel see laulja seal on midagi, mis nagu. Võlub ja loomulikult sellepärast, et ma ei ole tämbrit, sest väga palju on sarnaste ämbritega lauljaid ei eralda üldse säraga. Kui aga kuulad lihtsalt juba esimeste nootidega lood nagu sa ütlesid, et. Aga kas praegu, kui sa nüüd keerad raadio lahti ja lased üle raadioskaala, kui palju sa kuulad neid niisuguse huvitava tämbriga lauljaid? Praegu nähtavasti ei ole enam oluline see. Et praegu on rohkem, jah, on rohkem, need rütmid on rohkem moes ja kuidagi. Taust taust on väga tähtis, tausta kallal nähakse kohutavalt vaeva ja sa võid taustaga ka mõne võib-olla veidi sellise tagasihoidlikuma hääletämbri lõpuks vormida selliseks, et oi pagan küll, laulab hästi, tegelikult ja see on nii. Aga sul oli väga hea taustlaine. Lainena muidu, kes 17 aastat, mis ma lainega laulsin nii kaua ja see oli ka pärast mind tuli ja Tõnis Mägi Tõnis pidas vastu kolm aastat ja siis oligi laine ansambel kadunud. No ansamblis Laine oli väga mitu kena daami, võib-olla siis tänase saate esimese laulu pühendamegi naistele seal Tavitomaanovi kirjutatud. Jah, see laul mulle väga meeldib, seda enam, et Heldur Karmo on sellele teinud väga ilusa teksti. Vello Orumets, kuidas meenutad praegu neid kauneid, kaugeid kauneid aegu ansambli Laine kaunitaride vahel laval olles? Tänutundega sellepärast, et need olid ilusad ajad ja ja laine neiud ka heaks toeks selle vea praktikasse. Sest laine oli ju faktiliselt Nõukogude liidus, teine naisansambel. Esimene oli kvartett tuludka. Moskvas ja Poolas olid need kuulsad inkad, inkad, jahvli ränkade olümpia seal, aga siis laine saavutus kohe suure populaarsuse. Muidugi, Gennadi Podolski oli juba praktika olemas. Ansambel meloodiaga. Algul lainet nagu ei pandudki, ei võetudki veel filharmoonia koosseisu, lihtsalt oli Gennadi priovski juhatusel naisansambel. Kas sa oled vahel näinud neid mustvalge telelaule, kus laine laulab ja oled näinud ja mulje praegu on vaadata? Tol ajal olid, tollal oli just see arutlused ei lubatud kunagi kaamerasse vaadata, asse ja ei tohtinud. Huvitav, isegi Moskvas oli, Moskvas oli meil televisioonis kunagi, siis oli nii, et ikka vaadake, vaadake ikka mööda kusagile kaugele. Kas see oli siis mingi kunstiline taotlus või mis, mis põhjusel ots sai ei oska keegi seletada. Isegi prouasid. Juba kui ta tegi seda nelja plandeni Libroniti siis oli nii, et ärge vaadake, jumala pärast, ärge kaamerasse vaadake kogu aeg ikka mööda. Aga samas Tšehhoslovakkias tegime 66. aastal lainega telefilmi, siis oli nii, et just ainult kaamerasse seal olid juba teised võtted. Tulles tagasi Gennadi Podolski juurde, Valter Oja mäletab teda muidugi juba ammust ammust ajast. Kas tema oli just selline tüüp, kes võis luua sellise hoopis uut laadi ansambli ja ta genereerib nagu neid ideid kogu aeg? No oli küll Taali vägagi liikuv, NASA Vello teavad kindlasti võib-olla isegi sellest perioodist rohkem, sest tagadus, nagu, kui me temaga koos mängisime paar aastat siis me oli muidugi iga päev koos, aga aga Tal oli kohutavalt andekas, tal tuli kõik nagu käisest raputas ja muidugi ma pean ütlema seda ka niidet. Et talle ikka see õrnem sugu ikka väga meeldis ka. Ta kuidagi nii oli nagu öeldakse, leidis, kes valis lauljad ansamblisse Laine näiteks ja loobusid ikka Gennadi Gennadi. Otsekuulmisega ta ikka valisika filigraanselt neiud välja. Kas kas ainult kuulmise või, või ikka küllap kuulma Keila järgi ja muidugi jaoks ka, sest et laval pidi ju see ka kõik väga esinduslik välja nägema ja nii ta oli muidugi Marta. Marta tuulikale oli tollal, kui ta just lainesse alustas sest temale kõige liikuvam siis jälle öeldi, et Marta, ära liiguta ennast nii palju. Kas emal praegu vanalinnastuudios? No ma olen temaga kohanud neid hiljem jah, seal direktor ja peab ütlema seda, et kui nüüd meenutada jaa jaa. Praegugi vaadata neid, nendel oli ju niisugune väga kena tagasihoidlik liikumine, kes nendega töötas liikumise alal, neil on ju kõik välja töötatud, ega nad ei hüppelnud niisama sõduri. Inge Põder vist ei olnud Kalüsaarektori hiljem Kalüsaarektori hiljem aga või siis või siis tüdrukud päris ise midagi nuputasid või? Midagi seal, kui hakkasid nad laulma ühte laulu, tubaratu parap siis olid veel, ma mäletan, see oli mingisugune, kui see ei, mitte kalipso ei olnud. Siis olid neil igatsed, igatsed põrinat, käes papagoid ja midagi Ladinat. Ilmestada laulu. Aga mul on veel see meeles, et üldse laine läbi aegade ükskõik kellega, Bodelskiga, Dixoniga. Jah, haugiga, alati oli rahvalaule kavas ka ja nad laulsid, Kaagapella. Kas see oli, kas see oli mingi nihuke väike niuke? Noh, et me tahame ikka näidata, et müüme, eestlased. Ei tea, on see sellepärast ka ilmselt noh, võib-olla sellepärast ka, et noh, me olime ju enamuses olime siiski mööda nõukogude liitu reisidel ja välismaal välismaal eriti tähtis oli see ja neiud olid tõesti vaprad, kui laulsid kaheksahäälselt kenad juba seadet. Rahvalaulu kas oli ikka niivõrd peenelt ilusti ära lauldud ja pärast muidugi Raivo rikkamana. Kas omakorda hakkas tegema jälle moodsaid seadeid kah omamoodi jälle väga häid. Kas see järgmine laul, mis meil siin on valmis otsitud kuu magnet on ka lainega tehtud? See on tehtud kah kunagi laines laulnud Siiri kannuga kahasse José helile Kublinskis läti helilooja temaga meil oli ikka tihe kontakt näiteks kunagi ma laulsin vene keeles, siis Moskvas silantiveer orkestriga elama ja lätis, laulsin seda läti keeles kiloni ja ja siis ma laulsin esimesena. Tähendab ansambel. Kaks grusiinlasest kaks daami laulsid ühte tema laululaagris Charles Väätsal Rigas jalas nokk Türn. Päris läti keeles ka laulsid seda, mina laulsin esimesena läti keeles kogu aeg. Oli see Moskva raadios ja läti raadiusega venekeelne variant, aga sellel on ikka selline vastuvõtt hästi ilus laulerise. Ja muidugi see kuu magnet, seda saime laulda nii kui juba sirgentule, meie tähendab minu ansamblisse lainest üle pärast kui laine juba ära kadus. Ja siis sai lauldud ka vene keeles, seda väljaspool Eestit. Ja kuigi ma Tahan ta annab ta. Ei vaata millanna. Vello Orumetsseal on vist üldse oma karjääri jooksul olnud väga palju suhteid kunagiste vennasvabariikide heliloojatega ja vot me sind Walteriga oleme just mõelnud, et nüüd viimasel ajal on kuidagi aktid jäänud väga kokku kuivanud. Meil siin üks hea sõber Igor prill oli hiljuti küll külas Moskvast Georgi garantii, Ann käis mõni aeg tagasi oli meil saates isegi tore on näha vanu sõpru ütelda, aga üldiselt kuidagi see raudne eesriie on nagu nihkunud. Ühest küljest teise, nüüd oma. Kuidas, kuidas sinul vanade tuttavatega praegu on kunagi liikusid ikka väga palju. Leiab väga palju sai reisitud ja, aga noh, kõike rohkem sai lauldud siiski Raimonds Pauls laule enne Pugatšovat veel sest Raimond selle selle üle vaimustatud tal oli väga palju selliseid sisukaid, laule ja ilusat tekstid tehti siin Eestis ja male laulad neid laule väga palju antud linkiale laulnud ainult mõned üksikud. Kui palju näiteks kui kogu oma seda repertuaari mõtled, kui suur osa sellest on nüüd talletatud plaadile või lindile? Umbes plaadile muidugi on seal üks väga väike osa ka lindis, ma ei tea. Siin kusagil oli väike kõlakas, et midagi üle 200 200. Lingis jah, no 207, jaak täna tead, oi ma võin täpselt öelda, et nad ei arvuti. Kui seda mõne esitaja järgi tema lugusid, siis ta lööb välja esimesed 200 kõigepealt. Ja siis ütleb niimoodi, et kui tahad edasi, siis vali edasi või ühesõnaga, et rohkem leiab kindlasti. Nii et 200 on seal vähemalt ma ei tea, üle 200 kuskil kindlust. Jah, aga, aga, aga üldse seda on muidugi ühist. Küsida palju laule. Kalindistamata jäänud ja kahju muidugi, aga aga noh, siin olid, olid sellised ajad, kus ringreiside vahel oli väga vähe aega, siis sa juhatud kogu aeg linti laulda. Ja siin ikka räägitakse, oo, me mäletame, kui te laulsite horoskoobis, ma pole sealt kunagi osalenud. Ja sellepärast, et küll merevaiku Kui laulsid ja mõtlesin, et ei jah, aga noh, ei saanud sellepärast osa võtta, et me oleme kogu aeg reisinud, näiteks kunagi sai käidud. Tolleaegses Ida-Saksamaal sai käidud kolm korda aastas, kasvõi kaheks päevaks. Lendasime mingisugusele festivalile. Mina olen vahel seda ka mõelnud, et noh eks ma ikka kõrvad olid lahti niimoodi uute huvitavate tämbrid jaoks ja ja ma olen mõelnud ka, et miks ma Vello Orumetsale pole midagi õieti kirjutanud, vist ainult ühe ainsa laulusaadet mul laulnud ja põhjus on vist seesama, et sa ei olnud ju kunagi siin. Tähendab see, kes sul siin käe juures kohe helistada, ütelda tule välja ja teeme ära ja. Erand täitsa loomulik, mina aga muide, aga vot just kuulasime enne seda operetiartist, kus oli, mul on see noot olemas, kodus aeg-ajalt ikka satub kätte ja siis ma ikka mõtlen, et huvitav küll, kas mõlen linti laulnud, aga nüüd Jaak mängis mulle enne saadet. Minu arust huvitav palate, no minu arust on isegi vist niimoodi, et kas seda ei saanud? Vot, mitte Gennadi Bodelski klaveril. Tähendab, seal oli klaveripartii minu arust üsna tähtis ja ja see oli vist ühel ühel võistlusel võistluskontserdile, ma mäletan, küünal isegi. Ja õigus jah, küünaldele küünal põles, oli lavastatud number, jah, oli küll ja sest ma kujutasin ette tol ajal, et Aino Otto kirjutas teksti heinud too oli muide oli ju opereti ja suur jõudmeilia. Eino ta emal elas Viljandis. Elasime ühes majas. No vot ja ja siis mulle tekkis niisugune, see oleks nagu olnud mitte tavaline laul, nagu oleks kusagilt kas operetist või kusagilt lavateosest pärit ja sellest võib-olla tuli siis niisugune väike lavastus ka sinna juurde. Nojah, oli küll, jah. Ei, see on ilus, ilus lugu. No ma arvan, et kui sellest laulust on nii palju juba juttu olnud, siis meil ei ole mingit õigust jätta ka raadiokuulajad ilma sellest laulust, aga Vello Orumets tahab enne seda veel midagi öelda. Me rääkisime jah, et ainukene sinu kirjutatud laul mulle aga kunagi võistluskontserdil oli sinu laul on maa peal, taevatala puud Artur, kadunuke laulis ja siis ka estraadikavas prillid, kus oli 61. Jaanuaris kahe neli päeva pärast uut aastat oli kontserti oma, tuupisin selle laulu ära ja Emil Laansoo ansambliga proov sai tehtud ja läksin lavale, hakkasin seda laulma, tekst kõik meelest läinud, hakkasin siis luuletama, ise mõeldes eelmise rea lõppu. Läheks Riia ja laulaks kordamisele, läks tagasi ja ja siis luuletasin jälle. Aga laul läks ikka rahvuslik minut sõjaga noaga, see oli minu jaoks. Pärast olid natuke omamoodi. Kas see oli kahel võistluskontserdil, aga tookord sellel ei olnud seal erilist menu. See on ka tihtipeale, sõltub sellest, missugune parajasti on see nõudlus, momendi nõudlus, vaat et need lähvad sel ajal ja vot nende võistluskontsertidega nad väga paljud olid ju aastate kaupa Paalid vana aasta eel kas eelviimasel päeval või nii kohe aastavahetusel ja siis kirjutati just väga palju nihvt. Tol ajal ei olnud ju jõule kirjutada äri ja näärilaule ja vana-aastalaule ja mis nagu eriti soojendasid südant. Muidugi tavaliselt need laulud ei jää püsima, nad on nagu momendi võlgu. Tõnise juures. Pill orkester, südakersik, pingul närvid, keegi juuksid keegis korda. Kõik see ammu tuntud valusalt, kuid too. EPP ema kuumenes, nii kui ta nutma sõitmas. Kui oli Kitsaspiisad kuskil kurgus mõrkjas kurbus. Viimast kurda. Laskub lavalt Emmüpana. Sa ütlesid, et sa pole seda laulu sellest esitlusest saadik kuulnud. Ja tead, mis see põhjus on, põhjus on selles, et see oli, see oli kontserdivõte, see ei ole lindistatud stuudios ja see on tehtud sel perioodil, kui Bodelski oli laines ja klaverisonaati oli tõepoolest pudelski ja ta on nii priimad, seda iga detaili on ta tabanud selle, kus sa hingad ja selle nii ära täitnud, mul ei olnud pooltki sellest klaverinoodis, mida tema seal sel ajal tehi. Ja kui nii võtta. Meil hakkasin raadiosse mingi hoogtöö peale, et vaatame kord üle neid arhiivipalu ja ja ka neid avalikke kontserdi Te ei tea, kuna seal madi jaksa märkisid vahepeal, et keegi nagu köhi köhatas või võis olla küll. Aga, aga no üldiselt on niisugune võte, mis noh, võib kuulata ja, ja siis nüüd ta siis ta tänu sellele on nüüd avastatud, ega mina ka polnud teda kuulnud, vahepeal laulis seda Klaara koter, üks kord laulis Pärnus üks 10 aastat tagasi Pärnu orkestriga, aga ka ei ole sellest võtet. Niiet et see on, see on tõepoolest minu jaoks väga unikaalne mõte, et ta just see tajule stuudios tehtud. Ta on tehtud nii-ütelda. Seda enam, et praegu on ju nii moes need kontsertvõtteid, eriti popansamblid, kest laulavad. No muidugi seal peab jõle puhtalt laulma. No see oli nüüd selline üpris kurvas toonis ja melanhoolne laul aga tänase Vikerkaar külaline Vello Orumets, milline sa ise oma loomult oled? Kui seda saab nii paari sõnaga iseloomustada? Ei tea, mõnel lekkuma flegma. Ei ole temperamentne mitte. Ja ega ega laval kaasa ei ole, ei ole seda püüdnud rõhutada, et sa oleks ei tea, mis niisugune hüplev. No kuidas kellelegi sobib, no ma usun, et Tõnismäe see variant sinule ei sobi samuti nagu temal ei sobiks igale igale oma. On küll jah, on räägitud, noh et vot, et siin on rütmiline lauljat. Pane nüüd jalad käima. No mis ma torman seal edasi. Laine tüdrukutega koos pidid tormama. Tormasid nurgas, sina pidid ju kalasega mingit lavalist liikumist, ei, sina seisid uhkes üksinduses, vahel oli eriti. Tähendab lõpulauludes siis oli küll nii, et kui me olime kõik koos, tähendab terve ansambel seal tantsijad, suur finaal jahtsurphyna. Aga nii, et kui ma ise laulsin neidude saatele, siis ikka neiud ikka liikusid. Nii nagu praegu ongi, kui vaadata isegi veritsema lauljad, kontserte, vaatad väga vähesed, tähendab. No paljud liiguvad, eks ole, aga vähesed daamid isegi daamideks, kes võiksid liikuda ja kõik ei rahulikult, aga taga seest käib jälle selline möll ja, ja ansambli saateansambli näol või siis balletilaval. No siin on võib-olla tegu ka selles, et see oleneb laulust, kui laul ise on väga palju, ütleb ja selline sügav siis sa ei pruugigi, vaata vaid, sa võid rahulikult ühe koha peal seista, aga kui laul on selline, kus noh, praktiliselt kõik kordub kogu aeg ja, ja noh, selline ühe ühetooniline, siis sa pead seda liikumisega välja aitama. Kuidagi. Õigus, nii et jah, see oli minu jaoks praegu väga, aga edasi laulude juurde. Kuidas Vello üldse valib neid endale? Noh, kui palju, ütleme nii, kui palju on peale surutud laule olnud palju oled ise tahtsingi küsida, et kuule, Vello, laula ära laule Heido, Leida. Lauldud vot enne kuulasin veel sealt pärast operetiartist, seal on selliseid laule, mida üldse lauldud lihtsalt konkursi nimel, näiteks seal põllu kündmisest ja siis mida kontserdil ei laula, lihtsana. Aga on ka selliseid, mis olid kunagi siin veel möödunud aegadel, siis pidi ikka laulma. Nojah, nüüd tulimegi selle juurde ka, et pidi ikka laulma, no sa oled võistlustel ja festivalidel nii-ütelda mitte tavalised kontserdid, vaid kus sa oled nagu läinud nagu endale loorbereid lõikama, sel puhul ju alati ei olnud ju see repertuaar ainult su enda valida. Ei olnud see näiteks eriti Moskva konkurss, kus ma olen teinud kaks korda kaasa 66 ja 77, siis oli nii, et kui kuuendal aastal laine ansambel sai Mullermann Vadim, mul Herman oli üks laulja ja, ja siis oli veel üks laulja. Aga noh, ei tahetud, et nüüd, et kuidas kaks Eestist pärit kollektiiv nagu mina solistina ja ansambel Laine, et nüüd lähevad siis nii preemiate nagu siia siiamaale ja siis mul oligi nii, et kolmas kolmas tuur oli valida, ise panete repertuaari kokku ja mina valisin just ma teadsin, mis läheb rahvale kenaadibadelski lauludest ja siis kutsuti mind välja öelda, et ega see pole Badelski Perefiks. Jah, ja, ja pidin kohe ümber muutma, sellepärast et järgmine päev juba oli konkurss, kolmas voor. No ilmselt ma panin Babadžanjaani, panin risti šanssi Aladoni Brazza nuh, mingisugune laulan tvist. Tiinat vist oli või ei olnud, seal ei ole seal, ei Babadžanjani. Šampation laulis selle kuulsaks. Mingisugune tvist oli nii, et ma julgesin natukene ristida ka ja siis kirjutas Sovetski Stradaid. Tsirk kirjutas, et et väga lõdvalt peab ennast lavale. Ja ma tegin natuke paar nõks ainult, oled algusest peale selline staatiline olnud, aga noh, nad pidid vabanema millega. Muide, ma võin praegu tunnistada seda, et see oli vist tõepoolest 77. aastal, kui mina olin ja žürii ta siis ma sain kolmanda preemia ja siis oli see kuulus Novikov oli žürii esimees. Ma mäletan, ta oli juba küllalt, vanamees, tütar tõi talle pisikese samovariga teed sinna. Sest need kestsid hilisõhtuni ja žürii istusel nii poole öö peal koosni pärast kahteteistkümmet ja oh jumal, missugune lollus, kui seal vaieldi, vot see oli puhtal kujul. No nii nagu praegu räägitakse, et eurovisioonist igaüks tõmbab tekki enda peale ja siis oli niimoodi, et, et noh, Kasahstan ütles, et meie tõid, toidame meile läheb see preemia, siis teine ütles, et aga vaadake, selle poisil on nõukogude armee munder seljas, miks temale midagi ei anta ja ja siis ma siis püüdsin ka piiksu natuke, et meil ikka Vello Orumets ka laulab ja Need olid tõepoolest, see oli muusika seal tihtipeale päris kõrvale seal vaadata, aga vaadake kakkaja piisnia jah, vaat et kõik, mis kõik muud asjad olid väga tähtsad. Ah, 66. aastal, vot siis kui laine ja mina siis sain diplomandiks ja Gennadi Brothers sai veel laulu eest, laul vajab vaikust, sai teise preemia. See läks kah neil natukene pinnuks silma. Jah, nii et kolm preemiat, eks seal oleks tulnud kohale kolmandale kohale. Ja seal mõõdeti apteegikaaluga. Just ja siis aga ott Josof oli tol ajal see žürii esimees. Ta tuli pärast lava taha, ütles, et seda ei tohi teha, et aga ta lainetena siis nii kohutavalt ja mind selle laine laulis pahmutava laulu Haitile komsomol üldse. Et haudvaikus oli laulule. Täpselt nii nagu minul zemljanka laulsid muldonis, mida praegu prii Lindpriid laulavad. Ta ütles, et ta ei oleks uskunud, et eestlased oskavad Nõukogude laulu nii interpreteerida. No tundub, et eestlased oskavad peaaegu kõike sellepärast et ega Vello Orumetsa repertuaaris ka ainult siis kunagise sõprade pere heliloojate laulud ei ole, sa oled ju otsinud neid siit ja sealt ja järgmine lugu on mul juba valmis otsitud seal Donaczio, kui kaua? Vaevalt sa selle heliloojaga nüüd isiklikult tuttav oled, aga kuskilt see sulle kõrva jäi. See algas tegelikult itaalia laulud, laine ajal oli esimene laul, mida me laulsime lainega Kooseri revolutsionääride laul, Garibaldi aegne tallatšov ja, ja see on igal pool populaarne. Aga siis 69. aastal pärast San Remo festival ei ole Moskvas, kingiti originaalplaat. Ja seal oli Miina esituses oli labi otsa vihm. Vaata siit algas mul mingisugune itaalia puu, hakkasime kohe itaalia laule kuulama, sest ilusad meloodiad olid sellel Trazzo. Kui kaua? Inglise keele variant on Viliimi, et see on, see on praegu praegugi jälle üles kerkinud. Kas Itaalia muusika ja heliloojate kõrvalt on ka itaalia lauljad kõrva jäänud? Vello Orumetsale, no siin mõnest nimest oli juba juttu, aga. Ja loomulikult kohe tuleb muidugi esmajärjekorras meelde Katariina valente, kes on täitsa unikaalne lauljatar minu jaoks sest ma mäletan teda 50.-test aastatest, kui ta laulis kui raadio Nurdist. Jah, tuli tema. Turised Sukutsukuses Jombolaya, piraat ja piraadilaeva peal kuskil ja Põhjamerel, kus ja, ja no vot ja minule noh, jäi selline mulje, et ja tõesti tegelikult, et ta noh, neid ei saa võrrelda. Muidugi jäta pärast Ella Fitzgeraldi nagu hellitas iga nooti, nii nagu pärast Katariina valente teleBarbra straisat kes tõesti laulab nii, noh, iga nooti nagu hellitab. Ja Katarina olent, mulle meeldib ta ikka temperamentne lauljatar ja ja siis ma mäletan, 71. aastal ma lugesin, sa velskri kultuurast, tollal oli ajale. Ta käis Moskvas seal Kiievis Moskvas oli tal kolm kontserti Kiievis kaks. Kusjuures ta laulis iga kontsert 44 laulu. Ja teadvustas ise vene keeles. Ja 44 laulu laulda, see on ju peaaegu nagu kaks olla kontserdi ühe kontserdi ajal kaks plaaditäit ja, ja teha. Ja no ikka suure menuga läks. Ta on jah, muidugi, tema suur eelis oli see, et ta, ta oli laval, kõigepealt oli väga ilus, siis ta liikumine oli, ta oli sama hästi tantsija kui laulja ja kõik keeled tulid itaalia, prantsuse, saksa, inglise ja nagu sa ütled ka vene keel ja nii, et noh, ühesõnaga, aga ta oligi sündinud Pariisis minu teada nii et raske ütelda rahvusvahelisest perekonnast pärit jala, nii et ilmselt seal oli kusagilt kusagilt ma olen lugenud või kuulnud ka siis, kui juured olevat, tähendab, esivanemate juured olevat isegi osaliselt Venemaal. Kõik võib olla nii, kui asnamuur on armeenia, ta oli ju algul, kui Armeenia nagu. Iseseisvus ja oli ju tähendab Armeenia suursaadikuks au aukonsuliks tegelikult Prantsusmaal Asso ja teha seda kulutati kuus suurelt välja. Aga nüüd, enne kui paneme mängima selle laulu Katarina valente esituses, mille olen järgmiseks valinud tahan Vello Orumetsa käest küsida. Kuidas sa suhtud selliste igihaljaste viiside uutesse töötlustesse, mis ehk alguses võib-olla tunduvad veidi kummalised, kas, kas sa arvad, et seda tohib teha või peaks olema ikka nii, nagu me oleme harjunud kuulma seda lugu nüüd teha, kui nad on? Uues seadus uues kuues et siis noored hakkavad seda kuulama, juba, hakkavad kah kuulama, sest meie oleme noh mulle, kui on ilus ilus seade, midagi seks muidugi. Aga noh, muidugi selline jälle see vana meenutamine ei tohi seda palju meenutada, aga noh, meloodia ja ja see tolleaegsed seaded, ikaalid, elav muusika, nüüd on ju ainult süntesaatorid, mängivad kõik terved, suured sümfooniat sisse. Enne kui me nüüd Katerina valente laulva asemel mulle torkas pähe niisugune küsimus, et et praegu on ju väga paljudel poistel meie kõigi headel tuttavatel kodus oma stuudiod muidugi kusagil üürida stuudiot, et näiteks kui sina, Vello Orumets lähed, ütled, et ma tahan, ütleme, üks 50 laulu oma repertuaarist salvestada ja see läheb kohutavalt kalliks, siis hakka jälle palun Rooma sponsoreid ja jumal teab mida. Aga võib-olla, et niimoodi kodu kodustuudios tuleb see odavam välja. Näiteks kui sa peaksid praegu, oleks niisugune võimalus. No kui palju sa umbes leiaks oma laule, mis sa leiad, et vaat et küll on kahju, et neid ei ole lindis. Oi, neid ikka kõige tublisti. Tegelikult on küll jah. Aga hakkad jälle mõtlema, et eks ikka midagi südamelähedast leiab ikka nende nende seast, mis on juba linti lauldud. Nonii, härrased, me oleme juba kaks korda öelnud, enne kui Katariina vale. See plaat on seal plaadimängija oli juba nii kaua olnud, et varsti läheb plaadimängija kärssama seda lahti mängima. Nii et Katariina valents ühe väga igihaljaviisiga, aga tõesti veidi erisuguse töötlusega. Nii palju siis Pariisist, aga nüüd tagasi Tallinnasse ja saatesse vikerkaar, mis hakkab õige peale tema. Valter jah, Jaak Ojakäär ütlevad suur tänu meie tänasele külalisele Vello Orumetsale kes kiirustab siit kohe-kohe edasi oma järgmistele tegemistele, aga enne seda jõuad ehk valida veel ühe laulu, mida raadiokuulajatele mängida. Suur aitäh Teile kutsumast ja saate lõpuks seda laulu, ma pole kah ammu eetris kuulnud, aga kuigi ma olen palju laulnud seda publikule, kui ma lähen esinemas käinud ja siis see oleks Tõnis Kõrvitsa ei ole vaibunud igatsus mis eriti juba minu vanuse juurde kuulub. Aitäh, aitäh. Ei oskagi nüüd öelda, kuivõrd ta oli see pill õnneks. Ta aeg kordumatut hetki kangeks silmi ja vaikselt mälestistesse. On? Ei ole õigel lakkamatult süüdistada. Ja elu vastu tänamatustu. Mis tahes On no kes ennast noore Oi sa toetad teda temagi. Kadoe ta huultelt naeratades. On? Poiss seisis mere kaldal keskemere tuulita. Ta tundis, et on laevas kesklaite välgamis. Pois seltsis mere kaldal poiss, kellel kõik Üks poiss, kelles sünd siis sel hetkel meremees? Soolased me arm ja. Ainult ei. Läinud aga? Ainult veel ei. Tunne paha valge, tore. Purjepaadihing on visa murdub mast, kuid püsibki laeva vastu austust, lisa. Igal ainest laotunud. Kurja kotermanni. Merega särata. Taevas tähti. Palju tähti alla? Et neid jälgi mööda