Reporteritund küsib Nixon Meie haridusreformil, tagumised rattad. Eespool esimestest sel nädalal toimunud riiklike õppekavade ümarlaua arutelu oli küll pikk ja sisukas ent kas mitte lootusetult hiljaks jäänud, kuna valitsus andis kavadele heakskiidu juba eelmisel nädalal. Kui kaua ja kui laias ringis üldse taolisi dokumente tuleks arutada ja kas kompromiss on vahel parem, kui otsustamatus? Nendel teemadel arutlevad täna stuudios inglise kolledži direktor ning koolijuhtide ühenduse juhatuse esimees Toomas Kruusimägi, tere riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg, tervist, tervitus. Ning. Ja Eesti ei ole ainult Tallinnas, siis meie, Tartu stuudios on haridusminister Tõnis Lukas. Tervist, tere. LKA. Kõik saates ütlevad oma arvamuse välja ka õpilased, emakeeleõpetajad ning õppekavade koostajad. Mina olen saatejuht Andres Kuusk. Aga head külalised, ma pakuksin teile sissejuhatuseks, võib olla sellise avangu, et kuulame kõigepealt intervjuud mehega, kes naljaga pooleks on kogu selle supi kokku keetnud. Ma loodan, et õppekavade koostamise eest vastutav Ain Tõnisson ministeeriumist sellise sissejuhatuse peale ei pahanda. Ain Tõnisson, te olete öelnud, et ideaalseid õppekavasid pole olemas, kas see tähendab seda, et ka te ise ei ole nende õppekavadega täiesti 100 protsenti rahul? See on nüüd, see on selline konksuga küsimus, ega ega õppekava ju ei ole, ei ole selline asi, kus üks inimene mõtleb välja, et peaks tegema niimoodi ja siis täpselt niimoodi see ka niimoodi realiseerub. Et õppekava on ikkagi eelkõige kokkulepe ja kompromiss, kus erinevate huvipoolte vahel tuleb leida teatud tasakaal ja, ja selle koha peal ei ole võib-olla isegi noh, kõige olulisem see, et kas seda protsessi koordineeriv persoon kõikide nende sisuliste valikute ise oma hinges kõige paremaks peab. Pigem on siin ikkagi tähtis see, et et see kompromiss oleks selline, mis, mis, mis oleks piisavalt niisugune. Et sellega saaks tööd teha ja ükski puhul väga rahulolematu ei oleks. Kas seepärast kavade vastuvõtmist on nii ulatuslik arutelu käivitanud, on see teile üllatus ja, ja on see põhjendatud, et see, et see nagunii ulatuslik on praegu Ma arvan, et kui meil oleks olemas selline pikaaegne traditsioon seda tüüpi küsimuste hajutamiseks, miks siis ei oleks arutelu pärast vastuvõtmist nii aktiivne. Aga ma arvan, et et meie traditsioon ei ole veel sellisel moel välja kujunenud, et praegusel juhul ma arvan, et oli sellisel kombel oodatav. Võib-olla see on küsimus rohkem ministrile, aga kas, kas õppekavad on siis nüüd lukus või või kas sellel diskussioonil üldse on mõtetena? Diskussioonil on mõtet minu meelest täiesti ja igati sellepärast, et ega me ei peaks ka õppekavade mõttes käima, et meil on üks see dokument ja, ja, ja siis meil tuleb siis meil tuleb mingisuguste kindlate aastate pärast mingisugune kindel dokumente vahepeal me üldse ei peaks mõtlema selle peale, et mida me teeme või kuidas me teeme, see selline ajutine, absoluutselt vajalik ka pärast seda, kui, kui see konkreetne õppekava on nii-öelda lukku löödud ja, ja, ja selle jäigi tööd alustada. See on pigem meie traditsiooni selline kehv osa, et me ei oska võib-olla püstitada endale pikaaegseid ülesandeid ja neid siis hakkame otsast otsast ellu viima, mõtleksin see vajutelu on, mis praegu käib, on absoluutselt vajalik selleks, et me oskaksime järgmises etapis teha uusi otsuseid ja samuti selleks, et nii-öelda selles selle õppekava rakenduse käigus ka edasi liikuda. Võib-olla paar konkreetsemat punkti üks etteheide õppekavadel on olnud see, et üldosa on ehk liiga sõnarohke ja deklaratiivne. Mida te kostate selle kriitika peale? Peabki olema, kuskil peab välja ütlema ka need sõnumid, mis on, mis on olulised, aga mida ei saa lugeda nüüd päris sellisteks säteteks, mida, mida määruse formaat ette näeb. Teatud sõnade uhkus tuleb otsapidi kaasa sellega, et, et erinevaid ja suuri ja olulisi ja vähemolulisemaid huvirühmasid on siin hästi palju. Ja kõige olulisem küsimus Ain Tõnisson, kas uued õppekavad viivad hariduse kvaliteedi tõusule? Õppekava iseenesest on dokument ja, ja dokument puhtalt ei vii kuhugi. Viib see, mis selle dokumendi alusel alusel tegema peaks. Ja ma arvan, et see, see on küll jah. Need dokumendid on nii palju mõistlikud, et nende alusel saab teha mõistlikult mõistlikult tööd ja minna minna edasi. Koolijuht Toomas Kruusimägi, kas koolidel on täna selge, kas hakata neid kavasid rakendama või vaielda edasi? Eks see sõltub väga paikkonnast ja koolide seisundist, et inglise kolledžis täna veel keegi kuhugi tormama. No mida koolirahvas räägib, palju, on ikkagi ebaselget ja see tuli selgelt välja ka sel nädalal toimunud ümarlaual. Kindlasti, et ma kõikide koolide inimeste eest ei saa rääkida, et aga saan rääkida Eesti koolijuhtide ühenduse nimel ja sellest, mida, millest minul aega koolijuhid on kurtnud, rääkinud üks on see, et teeb muret, et tänasel päeval, kui tegelikult eelarveid vähendatakse. Me oleme kavandamas küllaltki ressursirikast, suri mahukat programmi uue õppekavana. Ja loomulikult ta peakski nii olema, kuid seda ei toeta tegevuskava, mida kavatsetakse konkreetselt ühel või teisel aastal teha. Mismoodi seda rahastatakse ja kas see raha üldse on olemas ja kui palju eelkõige, kui palju see maksab kõik. Minister Lukas, osapooled tahaks justkui veel vaielda, et mis me peale hakkame, kas olukord pisut hüsteeriline ei ole? Ei ta ole ka selliseid tagantjärgi vaidlusi on ennegi olnud, aga ma ei nimetaks seda. Seda siis ajalises dimensioonis. Võib olla tagantjärgi vaidlust, aga sisuliselt hilinenuks, sest nii nagu juttu on olnud rakenduslik täpne plaan kuidas hakkavad koolitused toimuma, kellega, missuguses ajajaotus tuses ja kelle läbi viiduna. See on praegu olemas küll nii-öelda planeerituna, kuid nüüd tuleb ta kooskõlastada. Täna toimub näiteks kõigi ainealaliitude ja ka õppekava töörühmade esindajate kohtumine Tartus haridusministeeriumis, kus räägitakse väga konkreetselt rakenduslikest küsimustest muide õppekava arendusest, kui pikast või ütleme siis pidevast protsessist on räägitud ka juba piisavalt, ei hakka siin lahtisest uksest sisse murdma, aga aga kui täpsemalt ütelda, siis jah mõnes valdkonnas elu toob viie või 10 aastaga rohkem muudatusi, tõsi ja, ja näiteks õppimise sisu metoodiliselt ega olemuslikult võib päris muutuda. Selle tõttu olemegi õpetamise asemel toonud selle õppekava keskmesse õppimise kui protsessi. Aga, aga kui näiteks infotehnoloogiliste vahendite loodusteadustes asjad arenevad kiiremini kui, kui näiteks sotsiaalteaduste blokis humanitaarteadustes siis võib juhtuda väga rahulikult niimoodi, et me võtame mingi ainevaldkonna näiteks kolme või viie aasta pärast hakkame seda rahulikult uuesti arendama. Muudame seal dokumente. Juhin tähelepanu, et kogu materjali, kaasa arvatud kõiki õpikuid ka selle uue õppega või nende kahe uue õppekava põhikooli gümnaasiumi puhul ei tule ümber trükkida saab kasutada mitmel juhul ka vanu, mida on ka õpetajate lehes täna matemaatikud väga hästi kirjeldanud. Kas ma võtsin siit meelevaldselt sellest jutust välja ühe mõtte, Tõnis Lukas ütleme selle selgelt välja, et õppekavad seega ei ole lukus. Õppekavad dokumentidena on heaks kiidetud ja nende alusel läheb käima rakendust tegevus. Need õppekavad rakenduvad 2011. aasta sügisest alates des kuni 2014 10.-ni arendavate tegevuste mõttes 2015. aastani. Ja nendest rääkimine ei ole sugugi lõppenud ja, ja üks tähendab, me räägime õppekavade debatis ka näiteks eksamite arenduse, niisugustest väga konkreetsetest lahendustest, mida saab teha ka madalama taseme dokumentidega, mida nüüd eksamikorraldusega kindlasti hakataksegi läbi viima. Et paljud nendest debattidest, mis praegu õppekava debatti siis tähe all, aga samas kaasnevatele teemadel mitte otse tagava teemadel käivad, saab ka rakenduslikult arvesse võtta lähiaastatel. Suur osa sellest arutelust taandub ka ilmselt põhikooli ja gümnaasiumiseadusele, mis, kui mu mälu mind ei peta, sai kaks poolsada parandusettepanekut, et see tuletab juba riigieelarve menetlemist meelde halvematel päevadel. Aga Peeter Kreitzberg, lihtne küsimus, ma ei tea, kui lihtne see vastus saab olema, mida te muudaksite õppekavades. No kõigepealt ma ikkagi tahaks natukene parandada seda käsitlust, Tõnis Lukas jätab mulje, et, et kõik on menetluslikult hästi korrasega. Me täpselt aru ei saa, miks oli vaja kiirustada, sest põhikooli ja gümnaasiumiseaduses me käsitleme ju mitmeid punkte, mis on õppekavades. Ja nüüd jääb mulje, et, et me peaksime kindlasti kinni pidama valitsuse määrusest ja selle järgi seadust tegema. Tegelikult kogu maailm menetleb asju teistpidi, kõigepealt pannakse seadus paika, siis tehakse määrus. Nii et väga kergesti võib juhtuda, et see teema, mis on ju paljudel huultel see riigieksamite küsimus, mis hakkab reaalses koolielus määrama palju rohkem kui kümned kümned ringkirjad, instruktsioonid seal on, kas seal toimub drill vaid tõeline õppimine, kas toimub kriitiline loogiline mõtlemine nii edasi, et meil on see asi lahti ja ma üldse ei ole 100 protsenti kindel, et see riigieksamite käsitlus, mis praegu meil seaduses on, et see paigal ja kui see paigale ja siis ma ei, ma ei näe, kuidas on võimalik jääda selle määruse juurde, mille valitsus praegu vastu võttes, nii et minu jaoks on väga lihtne küsimus, miks üritatakse määrust panna seadustada, ehk tulen selle saate alguse juurde tagasi, miks tagumised rattad peavad ees olema? Kas Lucas tahab ära õiendada selle sellega edasi? Mis ma sellest ikka õiendan, see on ka pisut poliitiline retoorika, sellepärast et ma tõesti olen peaaegu et minemas oma võttest selili. Mina olen see, kes on öelnud, et põhikooli gümnaasiumiseaduses peaks olema palju olulisemal määral õppekava käsitletud ja valitsuse kaudu Tõnga tunnijaotusplaanini detaile, mis, mis seni ei ole kunagi olnud seaduses reguleeritud seaduse tasemele ja seni, kui nüüd on läinud väga viimase hetke debatiks, ei ole muide õppekavapunktid olnud ei nendes paljudes aruteludes, mis me ka kultuurikomisjonis oleme pidanud ega ka suurest Stahlis sugugi põhidiskussiooni all ja muudatusettepanekuid riigieksamitest muudest asjadest ei ole sugugi tulnud, nagu Vändrast saelaudu. See on lihtsalt liitunud nüüd poliitilise debatiga ja ja ma väidan tõesti, et, et oli õppekavade kinnitamise viimase viimane aeg, sest kui vaadata, kuidas on organiseeritud siin allkirju ja, ja avaldusi siis tõesti paar nädalat edasi ei oleks see enam välja paistnud põhikooli gümnaasiumi koolikorralduslikest teemadest ja seega ei oleks me saanud ka vastu tulla härra Kruusimägi, koolijuhtide nimel öeldud positsioonist, et ennem õppekava ja siis tee, kes, kuigi see on ka koolijuhtidel mõnevõrra muutunud. Kui nüüd on viimasel ajal olnud tõesti juttu ennem oleks pidanud olema seadus, siis õppekava detsembrikuises arutelus Riigikogus väljendati just vastupidi, et ennem õppekava siis põhikooli gümnaasiumiseadus ja ma arvan, see on õige, selle me tegime ka just niipidi ära, nii et esirattad ikka eespool, aga tagumisi rattaid on ka vaja. Kreitzbergi poliitiliste ambitsioonide kohta ma ei tea, aga see ümarlaua kohtumine oli küll poliitikast üsna kaugel. Ma arvan, et Tõnis Lukas praegu omistab küll oma poliitilistele vastastele absoluutselt valu valesid. Aga ei, ma ütlen, ühe lihtsa märkuse. Küsimus on selles, et meil on just, et laekunud muudatusettepanekutes küllaltki mitmeid ettepanekuid riigieksamite süsteemi muutmiseks. Nii, ja see ei ole tulnud mitte poliitilistel parteidel, niipalju kui seondunud õpilasesinduste alt seal on tulnud väljastpoolt. Me ei ole ka 10. detsembril küll niisugust otsust kultuurikomisjonis teinud, et MM määruse ja siis seaduse ja see on tegelikult ju riigikogu tegemine tõesti kummitempliks, nii nagu seda eest on hoiatanud president ja paljud teised, et ma arvan, võiksime jääda siiski faktide juurde. Jätame poliitika ühe väga ebapopulaarse avalduse, ei, ei kool, poliitikud ega õpetajad ei ole selles protsessis kõige olulisemad. Kõige olulisem on siiski õpilane ja Eesti õpilasesinduste liit muide esindab oma liikmete kaudu rohkem kui sadat tuhandet õpilast ja et kuulda nende seisukohta. Me helistasime Sille Lucyle, kes on organisatsiooni juhatuse esimees. Sille lukk, Eesti õpilasesindused on olnud uute õppekavade suhtes üsna kriitilised. Miks. Liidu arvates on uued õppekavad oluliselt paremad võrreldes tegelikult praeguse kehtivad 1996. aasta õppekavadega või 2002. aastal veidi muudeti, küll aga oleme proovinud osutada kokkuleppeid mitmetel servadel ja mõned on meil väga edukalt läinud ja munade kallal on veel töötada. Millised teie peamised ettepanekut oleksite, ma saan aru, et te ei soovi, et õppekavad tervikuna tagasi võetakse. Kindlasti me oleme tegelikult nende õppekavade poolt, et uutes õppekavades on väga palju märkimisväärselt, kuid, ja mida peaks selliselt arendama, et positiivsele veskile tuua selle, et on meil üldse erand Õpravad, mis tähendab, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldati sisuliselt ja toodud mõlema kooliastme puhul need pädevused, mida siis noor peab omandama mongolist me lõpuks. Et siis õpetajatel on siht, mida nad peavad lastes arendama ja kindlasti väga positiivne on ka valikuvabadus, millest õpilased on nagu väga pikalt võidelnud et uutes õppekavades näiteks kohustuslike kursuste arv 72-lt langenud 63-le. Loomulikult ei ole see number õpilaste jaoks solidaalne, aga hea on tõdeda, et me siiski liigume õiges suunas. Lisaks on veel ka väga põnevaid valikaineid. Et peale selle, et õpilane saab valida gümnaasiumis oma suuna mida kool võimaldab, saate valida veel ka ja aineid nagu uurimuste alused, karjääriõpetust, riigikaitse, majandus ja usundus. Karjääriõpetus on olnud väga tugev seisukoht, millest õpilased on seisnud ja nüüd ongi põhikoolis ja gümnaasiumis ainega valiku valikainena sees. Näiteks ta suurepärane. Kaks momenti, mis mul on silma ja kõrva jäänud, on see, et õpilaste koormus on justkui liiga suur. Kas uued õppekavad pakuvad siin mingit lahendust ja teine kriitika on olnud nii-öelda see klassikaline pähetuupimist, kritiseerimine? Nende küsimustega on uute õppekavade puhul kindlasti väga palju tegeletud et just viimasel päeval oleme siin kuulnud väga palju seda, kuidas füüsikud väidavad, et poisikesi veenan valemeid pähe õppima. Et see on juba märk sellest, et siiski selles suunas liigutakse. Ja need faktiteadmised aina vähenevad ja rohkem rõhutakse igasugust meeskonnatööd ja koolivälist tööd ja pannakse rõhku erinevatele väärtustele. Silja Lukmel istub minister siinsamas stuudios. Milline ettepanek on siis õpilastel nende õppekavade suhtes? Ettepanek on see, et et ministeerium ja koolid siiski pööraksid tähelepanu sellele, kuidas uusi õppekavasid rakendada ja mille eelduseks on suuresti õpetajate valmisolek muutustega kaasa minna. Ja kindlasti tasub kaaluda kõrgkoolidega läbirääkimist, et muuta senine sisseastumissüsteem rohkem lävendipõhiseks. Suur tänu, Sille lukk, aitäh teile selle intervjuu eest. Minu meelest väga sümpaatsed seisukohad ja pigem selline Arnulikui Tootsilik lähenemine, kuigi ka Tootsist sai lõpuks tubli põllumees, aga see selleks? Räime ikkagi õppekavadest, et unustame nüüd selle protsessi ja poliitika ja, ja üks huvitav moment, millele siin intervjuus tähelepanu juhiti, oli nii-öelda füüsika versus matemaatikat. Et tehke mulle selgeks, kas kas füüsika on pehme maine, kui matemaatika ühes aines peab tuupima valemeid teises, mitte. Olles erialalt ise matemaatik, ma julgen väita, et kui sa ei mäleta ühtegi valemit peast, siis on tööprotsess suhteliselt aeglane, et muidugi võib ette kujutada seda, et sul tekib vajadus selle valemi järgi hakkad otsima, sa tead, et midagi sellist on. Aga no tõenäoliselt teatud valemit tulebki niimoodi õpetada, aga ma arvan, et põhilised valemit nagu matemaatikas Pythagorase teoreemi, need peaksid ikka pealuus olema, muidu see tegevus läheb liiga aeglaseks. Ega üldiselt ega melu ei tohiks nii nii ilusti rünnata, kuigi meie koolistiil on terves läänes on õiged vastused õigetele küsimustele. Millise riigipealinn on London ja milline arm on Pi. Vot sellised küsimuseks on vaja mõelda ja, ja kus ühene vastus puudub, neid on erakordselt vähe, aga sellise stiili viljelenud võtab ka väga palju aega. Nii et selles mõttes kindlasti tuleb seda pähe õppimismahtu vähendada, mitte ainult matemaatikas, füüsikas kõikides ainetes. Tuleb natukene anda ruumi loovuse arendamisele mõtlemisele seal päevselge, aga muide, neid katseid on tehtud maailmas 100 aastat ja, ja teadus samal ajal areneb tohutu kiirusega, ikka tekib tohutu kirg panna fakte ja põhilisi asju sisse, sest igale vaatlikule tundub, et kuivad seda asja peast ei tea. Ajaloolasele tundub, et kui sa sadat fakti peast ei tea, et siis sa ei saa üldse selle ajalooga tegeleda, et siin on kogu selle õppekavaga koostamisega väga suured põhimõttelised raskused, mis ei puuduta ainult Eestit, vaid puudutavad tervet maailma. Kas me nagu õpe latti pisut ei anna sellega ikkagi olla, et samas me räägime teadmiste ja teadusepõhisest majandusest mingi rohkem räägime sellest, kui, kui tegutseme ja siis räägime, et kuidagi nagu liiga keeruline, liiga raske, ei pea pähe õppima, et no kuidas sa mängid malet, kui sa male reegleid ei tea, ei vaata ju iga käigu eel reeglitesse Toomas Kruusimägi, kus see tasakaal on selle faktide tuupimist ja arenduse vahel. Jah, see on hea küsimus, kui väga ta kindlat vastust teaks, siis ütleks kohe ära, aga kindlasti lühemate siia juurde, see on see, et faction hea mõõta. Kas tean või ma ei tea, kõik see, mis puudutab tegelikult, et ka uute õppekavade üldlähenemisteta tuleb kriitilist mõtlemist, arendada analüüsivõimet ja kõike seda seda hinnata ja seda mõõta on juba hoopis teine lugu ja vot siin me juba jõuame õpetajakoolituse ja õpetaja oskuste kompetentsiküsimuse juurde. Ja sa kujutad ette, et tunnis hakkab käima vaidlus, õpilane ütleb õpetajale. Kuule, ma arvan, et see asi on teisiti, õpetaja ütleb seal teisiti. Klassis on veel 30 last, kes tahavad rääkida. Aga mida sa vaidled, kui seal ei ole mitte teha? Aga kõik asjad ei ole valemiga, kui sa arutad seda, kuidas õnnelikult koos abielu elada, siis seal ei ole üldse vaja valemit teada, seal on lihtsalt erinevad seisukohad, lähenemist, et noh, valemid on loodusteadustes põhiliselt, aga humanitaarsed. No mis Tõnis Lukas selle kohta ütleb, et iga õpilane vihkab tegelikult sellist tuima tuupimist, et kuivõrd uus õppekava lahendab selle probleemi Ma ei usu, et iga õpilane vihkad, on ka neid õpetada, et kes suudavad näiteks luuletuste Aga valemite päheõppimise teha täiesti arusaadavaks tegevuseks ja mõistlikuks veel lõbusakski, niiet et õpilased ei vihka. Ja tegelikult nagu sellest õpilaste esindaja intervjuust aru võis saada sugugi koolis käimist ja käega õppeprotsessi. See intervjuu oli väga sümpaatne ja ja annab võimaluse uuesti üles toonitada, et näiteks õpilased on aru saanud, et õppekavad ei õpetata. Ta õpetavad õpetajad õppematerjalide abil. Ja see, et näiteks matemaatikas valemeid vaja, ma arvan, see ei ole ka kellelegi aru saama mis uued õppekavad täiendavalt võimelda võimaldavad, kujundlikult öeldes, siis ärge seda nüüd võtke väga reljeefne, aga, aga, aga näiteks õuesõppe õppe meetodil Pythagorase teoreemi lastele selgeks teha kindlate nurkadega, lillepeenra rajamisega või siis perspektiivi ja mõõtkavasid hoopis tõesti vabas õhus õpetada. Selliseid meetodite kasutamiseks on nüüd põhikooli ulatuses aega natuke rohkem, loomingulist, vaba lähenemist, õpetajatel natuke rohkem. Me usaldame kooli ja õpetajat nende õppekavadega senisest rohkem, aga põhiline on rääkides nende süvendatud õppest või ka niinimetatud eliitkoolidest teha vahet põhikooli ja gümnaasiumi vahel ja sama, kui keegi tahab, et tõmmata piiri faktiteadmiste ja analüüsi vahele. Eriti tahavad teha need, seda inimesed, kes õppekava ennast ei ole lugenud ja seda võib vaadata mõlemilt poolt ja kurta, et ühtesid on liiga palju, teist on liiga palju. Aga põhikoolis ja gümnaasiumis on tõesti siin erinevus, kui põhikoolist peaks ainesiseseid koormusi vähendama ja seda nüüd jõudumööda õppekavades ka tehtud siis gümnaasiumis spetsialiseerumine, õppimine, koormused on vägagi teretulnud. No see valikuvabadust ja küsimus on ka üks väga põnev küsimus, kindlasti õpilased ise tahaksid omada nii palju valikuvabadust kui vähegi võimalik. Kuulge, mingis hetkes, keegi peab ütlema neile, et vot see on oluline sinu tuleviku jaoks ja, ja seda on siis nüüd uutes õppekavades kolme riigieksami näos. Kas, kas see kriitika, mis on tehtud näiteks matemaatika riigieksami suhtes, on põhjendatud, või on see tõepoolest üks aine, mis peab seal olema ja see nagu ankur, mis hoiab seda nii-öelda hariduse selgroogu püsti? See on meil otsustamise küsimus, mina isiklikult arvan, et sellisel miinimumnõuete tasemel võiks olla kõigile kohustuslik kindlasti mitte sellisel kujul, nagu ta siiani On olnud. Ma arvan, et sellisel kujul see peletaks õpilasi pigem matemaatikast eemale kui tõmbaks ligi, aga mina arvan, et see on just laialdase kokkuleppe küsimus. Siin tuleb läbi arutada nii õpilastega õpetajatega, koolijuhtidega nagu me nägime hiljuti Foorumi saates. Arvamused jagunesid vähem kaheks, võib-olla natuke rohkem, mõni protsent oli neid, kes olid vastu. Aga, ja tasub arutada. Mina olen isiklikult seisukohal, et võiks olla, aga ma saan väga hästi aru nendest, kes tahaksid seda asendada mingisuguse muu eksamiga. Aga nüüd me oleme jälle lõhkise küna ees. Me jõuamegi selleni, et ideaalset õppekava ei ole olemas. Ka Kreitzberg ütleb võib-olla nii, võib-olla naa. Kus on see tõde? Tõde selgub, selles saame üksteisega läbi rääkida, üritame veenda, ma arvan, et pärast seda, kui kui minul oleks võimalus arutada pikemalt selle teema üle inimestega, kes seda ei poolda, võib-olla ma leian endale sealt ka poolehoidjaid ja aga vastupidi, et need, kes üritavad mulle vastu väita, veenavad mind ümber tähtis Need asjad, mis meid kõiki puudutavad, saavad ikka võimalikult laialdaselt ka läbi räägitud. Aga ma tahan ühe märkuse veel teha. Minu meelest sellel õppekaval võib-olla ka üks väga suur pluss, kui nüüd uskuda seda analüüsi, mis on tehtud, et ta muutub nagu elulähedasemaks ta parandab, õpilaste motivatsiooni. Raskus ei tule, on alati materjali mahust, mõnikord me võtame kätte ja loeme ööga raamatu läbi, seal on 200 lehekülge ja siis me tahame kätte õpiku ja me ei suuda kolme tunniga poolest leheküljest läbi närida, sest me ei saa aru, mispärast meile seda õpetatakse, milleks see oomi seadus, milleks see või teine või kolmas asi, millel ei ole mitte mingit pistmist minu isikliku eluga ega Eesti tulevikku, ütleme niimoodi, et loodan väga, et, et just selline huvi tõstmine saab olema selles õppekavas väga oluline, aga see nõuab tõesti õpetajate ettevalmistust ja ma olen, olen siin nõus eelkõnelejaga, et õpetajate ettevalmistus on õppekava elluviimise ja täiendava läbianalüüsimine üks põhiline, põhiline võti tegelikult. Aga enne veel, kui me läheme õpetajate ettevalmistuse juurde, räägiksime ka emakeelest, mis on kindlasti vähemalt sama oluline teema kui matemaatika. Ja Me helistasime Kaja Sarapuule, kes on emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees. Kaja Sarapuu emakeeleõpetajad on öelnud kavade suhtes mitmeid kriitilisi märkusi, kust teie arvates king kõige rohkem pigistab? Mulle tundub, et lahendamata on jäänud õppemahu probleemõppe maht oli varem suur ja õppemaht on praegu ka tegelikult suur. Et see on vast kõige kõige raskem, see on probleem õpilase jaoks, lapsevanema jaoks ja muidugi ka õpetaja jaoks. Gümnaasiumis teooria osakaal teatavasti väheneb. Mida see teie arvates võib tähendada emakeeleõppe kvaliteedile? Eks ta tähendab seda, et gümnaasiumilõpetaja ei ole võimeline adekvaatselt tekstidesse suhtuma ja samamoodi ka ise siis ennast väljendama. Arusaadavalt. No üks põhjendusi õppekava koostajatel oli see, et õpilased lihtsalt ei taha seda rasket ja kuiva teooriat õppida, et kas teie kogemus räägib sedasama? Ma olen kuulnud vastupidist, et õpilased väga muretsevad selle pärast kas nad on on näiteks tööturule sama võimekad kui kui välismaa õpilased, et edaspidi, sest siiamaani praegu nad ilmselt on olnud sama võimekad, aga väike muretsemine on. No te olete valutanud südant ka kirjandusainekava pärast, kus siis tegevõpetajate ettepanekuid ei arvestatud, milline oleks teie nägemus olnud? No kirjanduse ainekava struktuur oli, oli algul kokku pandud selline, et lähtuti varasematest probleemidest. Just et kümnendas klassis oli õpilasel raske aru saada nendest maailma klassika teostest millest iga täiskasvanudki võib-olla iseseisvalt ei ei suuda läbi närida ja püüti siis teha niimoodi, et need keerulisemad klassikalised teosed jääksid 12 10.-sse klassi ja tegeleda siis rohkem tõesti tekstide kirjanduslike tekstide mõistmisega. Aga praegu on jäänud siis selline müüdi niinimetatud müüdi kursuse valikkursuste hulka. Ja päris lõpetuseks pisut üldisem küsimus, meil on teatavasti lugemisaasta ja On teil mõni hea valem, kuidas saada noori rohkem lugema? Või neid valemeid on päris palju. Üks tore valem on see, kui öelda öelda lapsele, et ärge te seda raamatut küll Väga. Tore aitäh teile selle intervjuu eest. No mis minister kostab emaga lõpetajate kriitika peale. Ma ütlen tagantkätt natukene või ühe lause ainult matemaatika kohta, kõigepealt see indikaator, doktor et vaidlused selle üle, kas matemaatika eksam peaks olema kohustuslik kõigile või mitte, on olnud väga tõsised. On ju see, et ka matemaatikaõpetajad ise on sellesse erinevalt suhtunud ja ma arvan, et matemaatika, õppekava tegijad või matemaatika õppekavade tegijad nii põhikoolile gümnaasiumile on võib-olla ühena ühena kõige rohkem avatud või, või, või avalikkust kaasat debatti läbi viietest. Nii et ma, ma arvan, et see õppekava need õppega on päris hästi välja tulnud. Kui rääkida grammatikaosast õppekavas, siis siis praegu on meil mure kui kuulata ülikoolide õppejõude, kui, kui suhelda ise noorte inimestega, kui näha, mis ümberringi toimub. Et kirjapilt ei suhtumine üleüldse eesti keele reeglitesse. Arusaamine teksti mitme mõttelisusest, kui sa selle kirja paned, on on kõvasti muutunud või ütleme siis meie meelest kõvasti kannatanud konna Ahanud Õhtumaa allakäik. Ja vaatamata sellele, et grammatikat on päris suures mahulises reeglitena õpetatud ja selle tõttu emakeeleõpetuses pannakse rõhku tekstide arusaamisele tekstide, Kirjutamisele ja selle kaudu ka grammatiliste reeglite selgekstegemisele, nii et et ka seni on toimunud juba kaugenemine õigekirjast. Katsume seda pidurdada, aga mitte süvendatud grammatikaõppega, vaid natuke teiste meetoditega. Kirjanduses jah, oli siin vaja teha, kuid mina peaks kirjanduses suureks edasiminekuks poeetika sissetoomist ja tõesti tekstidega tegelemist. Aga mingi tasakaal kahtlemata oli ka kirjanduse ülevaate ja, ja, ja heade või ütleme, ühiskonnas hoole loonud ühiskonda mõjutanud kirjandusteoste tunnises, milleta ei saa neid ka analüüsida, nii et eks siin pidi tööd tegema ka palju valikuid ja, ja siin oli ka kirjandusteadlaste kirjandusõpetajate tähelepanu sellele väga suur. Mul on nüüd hetkeks segadus, kui emakeeleõpetajate selts on mures ja ütleb, et, et see on probleem, siis kes veel on see ekspert, kes saab neid ümber veenda ja väita vastupidist? Emakeeleõpetajate selts on aktiivselt õppekava töös osalenud. Nii et nii nagu kirjandusest juttu oli, ega emakeeleõpetajate seltsi liikmed ilmselt on eri seisukohtadel, sest neid oli ka töörühmas. Aga mure peabki olema, mure on ju just selle tõttu, et kuidas õppekavade ellu lähevad reaalses õpetamise protsessis ja, ja inimene, kes oma tööd südamega võtab muretsebki, nii et, et nüüd rakendusperioodil peame õpetaja koolitustega õppematerjalidega saavutama kõige parema tulemus. No see jah, naljaga pooleks oli vist sellest valdkonnast, et eestlane muretseb kogu aeg, et ta ei osta, vaid muretse aga kas see normaalne seisund on nüüd iseasi, Toomas Kruusimägi, kas teie koolis ka muretsete? Emakeele pärast ei muretse. Me prooviksime leida võimalusi, kuidas anda õpilastele võimalikult tasakaalustatud õppekava alusel võimalusi ennast arendada. Ja kui siin eelnevalt on nii ministeeriumi kui ka härra ministrina õpilaste kooli usaldatakse rohkem, siis miks ei ole neid õpilasi ja kooli osatud nii palju, et õpilane saab reaalselt ise koostada gümnaasiumi tasemel oma õppekava? Kool peab võimaldama kolme suunda. Esiteks, teiseks see valikuvõimalus on. Kui me nägime valiku võimalustest, siis eksam tegelikult sellises Redaktsioonis, mis on tänasel õppekava kirjas, et eesti keel, matemaatika, võõrkeel tegelikult kitsendab väga oluliselt nende noorte võimalusi, kes võib-olla ühel hetkel tahaksid välismaa ülikooli minna õppima? Ehk siis nad peaksid nagu topelt tegema hakkama, teiseks on ka selle sellise korralduse juures lahti, on ikkagi küsimus, mismoodi reageerivad ja käituvad ülikoolid. Kas siis nad alustavad oma eksamite testide korraldamist laiaulatuslikumalt, kui nad täna seda teevad, lisaks nendele eksamitele? Eetigi kirjandusest rääkides siis ütlen ma nii palju, et, et minu jaoks üks võimalus, kuidas oleks võimalik reaalselt vähendada õpilase koormust on minna ülejäänud kronoloogiliselt käsitlusel temaatilisel käsitlusele. See võimaldab väga olulisi teoseid mis on paraku ka mõningad mahukad niimoodi käsitleda, et nad ei lange ühte plassiv ühte ajaperioodi, õpilase koormus seega reaalselt ka väheneks. Ehk tegelikult siit koorub välja üks ja sama teema, et, et tegelikult ei ole erinevate pooltega väga palju just räägitud, et saaks selgitada neid erinevused, võimalusi erinevaid viise lahendada neid olukord ja võib-olla mõni asi olnud mõistlik selles õppekavas natuke teisiti lahendada. Tähendab. Kes küsimus tõesti väga õigustatud, kui õppekava keeruline ja väga palju erinevaid arvamusi on, siis mina arvan, et me peaksime sellist praktikat viljelema, et meil on ekspertide grupp, kes on palgatud, ütleme, kellele me anname kuu kaks ja nad teevad väga põhjendatud analüüsi ja me vaatame, kuivõrd need kokku langevad, sest praegu on sellised momendi arvamused nagu meie siin ütleme siis tuleb mingi seltskond kokku, ütleb ka midagi teine suhtluskeskkondade kuskil midagi teistmoodi. Aga te ei vaidlusta neid eksperte, kes osalesid õpilasi. Ei, me ei vaidlusta neid ekspert, aga nad olid ikkagi rohkem õppekava niimoodi väljatöötajate poole pealt mitte noh, osa muidugi olid mul need õpetajad ise ka. Aga ja alati on kasulik siiski kõrvaltvaatajate positsioon, aga emakeele kohta ma ütleks, et et ma ei taha võtta sõna, ma ei oska ütelda, kuidas emakeelt on parem õpetada, aga ma tahaks öelda seda, et kindlasti on väga suur potentsiaal sellel, millist keelt räägivad kõik teised õpetajad ega emakeele termin ei tule, tule ilmaasjata emakeel, sest paljud õpivad õigesti rääkima selle järgi, kuidas tema ema räägib ja ma arvan, et kogu keelekeskkond, mis on koolis, kuidas on teised õpikut koostatud, et keelepotentsiaal ei ole ainult emakeele tunnid ja emakeele õpetamine, see mind alati natuke murelikuks teinud, kui arvatakse, et inimesed õpivad eesti keelt väga hästi rääkima eesti keele tunnis Hea küll, me lubasime rääkida sellest mis on ka väga oluline seal õpetajat ettevalmistus ja sellega seoses tuleks mainida võib-olla kahte teemat, üks on siis nii-öelda teemade ülene õpetamine ehk hakkame väljuma ühe aine raamidest ja teine on siis hindamine, mis peaks olema laiem kui lihtsalt üks hinne, vaid sinna juurde peaks tulema ka suuline hinnang. Toomas Kruusimägi, ma küsin otse, kas koolid on selleks valmistanud? Koolides tegelikult tehakse sellist teemade ülest tööd küll, noh on positiivsed näited ka ajakirjanduses olnud ju näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis, kus on projektipäevad, meie koolis on plektipäevad, aga nad ei ole sellised. Võib-olla väga õppekavakindlalt komponendid. Kindlasti julgeme seda väita, et õpetajad vajavad hooldust. Teine faktor on siinjuures kindlasti ka aeg, et kui palju neid reaalselt seda ainekavas ainekavaväliselt või lisaks vajalikule ja kohustuslikule osale. Selle õpetamisele langevast ajast jääb üle Nende üles tee projektiga tegelemiseks. No Tõnis Lukas, kui palju ja milliseid õpetajaid koolitama? Me peame koolitama ikkagi neid õpetajaid, kes praegu eesti koolis tahavad, sest noori tuleb küll juurde või õigemini õpetajaameti maine on tõusnud niivõrd, et noori tuleb õpetajaks õppima päris palju. Ega neid igal aastal väga massiivselt koolidesse juurde ei tule, eriti kui õpetajaskond üldarvukus ka õpilaste arvu vähenedes väheneb. Nii et needsamad õpetajad peavad olema valmis õpetama Ta kavade järgi ja ega siin mingit väga suurt Kont Timurdvat muudatusi ei ole, mida, mida õpetajad oma praktiliste oskuste baasilt ja ka oma ainesiseste teadmiste baasilt teha ei võiks nüüd aine ainetevaheline lõimimine, näidete toomine, kõigepealt läbivate teemade käsitlemine kõigis ainetes, väärtuste sisseviimine kõigi ainete õpetustesse, nende edasiandmine lastele, aga ka konkreetsete näidete toomine teiste ainetega seotult on võib-olla asjad, mis nõuavad täiendavat koolitust, sest siin on käsitlus mõnevõrra muutunud ja, ja on muutunud seda võrra, et me oleme sidunud ained eraldi ainevaldkondadeks ütleme, selle ainevaldkonna piires siis eri ainete vahel peaks integratsioon või näidete toomine, seoste loomine olema eriti tihe, aga kainega valdkondade vahel. Ja siin on näiteks põhikoolis üks väga selge suund väiksemates põhikoolides me ei saagi teisiti kui põhikooli õpetajaid valmistama ette mitte ain mitme aine õpetajateks. Nii et selliseid rõhuasetusi on erinevaid, koolitused tulevad väga aktiivselt. Selleks kasutatakse ära iga-aastased niikuinii toimuvad koolitused, millele on ju riigieelarvest igal aastal suured rahad eraldatud. Nii uute meetodite kasutusele võtmist kui ka uuendatud õppekavaga seotud uuenduste tutvust tutvustamiseks on eraldi suur õpetajakoolituse programm ja õpetajate huvi selle vastu on väga suur. No selge, Peeter Kreitzberg igatahes õpetajale tuleb tööd ja vastutust juurde. No ma arvan, et tegelikult tuleb ümber mõtestada kogu õpetajate ettevalmistamisele kontseptsioon, sest ainetevahelised seosed realiseeruvad ikka läbi õpetaja, mitte läbi õppekava. Nad on olnud varemgi õppekavades on energiat ühes ja teises aines käsitletud, aga üks, et ei tea, kuidas teda käsitletakse keemiast, ei tea, kuidas teda füüsikas käsitletakse, kolmas võib-olla tehnikas. Ma arvan, et ülikoolid peaksid väga tõsiselt mõtlema, aga jah, nende õppeainerühmade jätame selle, et üks õpetaja õpetab põhikoolis, nii nagu ka minister ütles, mitut ainet, aga vaata küsimus on selles, et kuivõrd hästi meie ülikoolid, kes on väga kitsalt spetsialiseerunud teaduse tegemisele ja ainetele kuivõrd hästi nad suudavad ise seostatult ja laialt ette valmistanud õpetajaid ja mida ma tahan veel öelda, minu meelest hea lõpetada, tal peab olema väga tugev üldharidus, tähendab eta integreerige, mitte õppeained omavahel, vaid ta integreeriks ka selle, mis maailmas ja meie ümber toimub õppeainetega. Et minu meelest tuleks, enne, kui me põhikooli gümnaasiumi saame üldse lahutada, peaks olema meil teistsuguse ettevalmistusega õpetajaskond. Aga kui see õppekava nüüd on tõsiselt tehtud selle integratsiooni järgi, muide seda ainetevahelised seosed on deklareerinud kõik õppekavad. Enamus neist ei ole neid eriti hästi suutnud ellu viia ja üks põhjus ongi alati peitunud õpetajate ettevalmistuses ei tule sellega kaasa. Nii et siin tuleks tõsiselt läbi vaadata mitte ainult täiendõppe süsteem. Aga siin tuleks tõsiselt vaadata ülikoolide õpetamise süsteem ja me räägime, mättad omaette valmistada, nüüd me jõuame sinna, et ülikooli õppejõud peaksid olema vist teistsuguse ettevalmistuse, kes need õpetajad ette valmistavad. No nüüd me võtame natukene laialt, et kas me teatavasti läheme üle uuele kavale kahes järgus, esimene järk siis esimene 407. klass 2011 2012. Kas uute õppematerjalide valmis saamine, kas see ajakava on üldse reaalne? No siin ilmselt kirjastuste esindajad oskaksid paremini öelda, ma arvan, et see tehniliselt võib olla On, aga ma mäletan, et meie arutelul Kirjastuste Liidu esindaja esitas sisulisi vastuväiteid ja ei olnud päris nõus sellega, kuidas üksikud õppekavad on teinud nende ees märgistuse ja sisuvalikuga. Aga tehniliselt, ma arvan küll, ollakse valmis. Ma julgen küll arvata, vastasel juhul ei oleks minister forsseerinud seda õppega. Ma vaatan nii kiiret vastuvõtmist, võib-olla see ongi üks probleem, et anda rohkem aega kirjastustele õpikute valmis tegemiseks. Tõnis Lukas, kas jõuame? Jah, jõuame küll ja viiakse õppekava sisse kolmese järgus, kui me räägime õppekirjandust. Aga selleks ei pea olema, rõhutan veelkord kõigis ainetes. Uued õpikud osas ainetes saab kasutada ka vanu õpikuid, see tähendab, kui nad ära kuluvad, füüsiliselt muidugi tuleb asendada ka uusi trükke. Ja, ja ümbertegemised on mõnes aines muidugi massiivsemat, mõnes aines vähem meie arvutuste kohaselt sellest 500-st miljonist kroonist poolest miljardist, mis viie aasta peale meil siis õpetad. Reali täiendav muutmise tsükkel on planeeritud. On niikuinii juba riigieelarvest selleks otstarbeks ette nähtud. Sellele tuleb igal aastal 19,4 miljonit krooni sinna lisaks, kas panna, aga kvaliteedi huvides teame me seda niikuinii tegema õppekeskkonna kvaliteedi huvides. Nii et sellest vabast nendest vahenditest peaks aitama. Muide kirjastuste huvi on loomulikult vägeva protsessist ees käia. Sellepärast et siis jääb neil nagu rohkem aega, kui nad juba valikuid ette aimavad, on mõnedki protsessid juba enne õppekaval kinnitamist käima pannud. Seda näitab siin näiteks vahepealne periood, kui 2005 2007 oli meil vahepeal nagu isegi kolm erinevat tiivset õppekava üldosa. Üks neist oli ühe kirjeld kirjastuse Avita oma, niiet kirjastajad räägivad kaasa. Aga muidugi kirjastused ei otsusta õppekava põhiasju ja ma teen ettepaneku kirjastustel mitte bluffida kulusid liiga suureks, et see, see on juba ärihuvidest. Te just ennetasite mu küsimuse, ma olen kuulnud ka oluliselt suuremaid numbreid, kui 19,5 miljonit. Jah, sellepärast ma seda ütlengi, et ja rõhutasin, et viie aasta jooksul pool miljardit on selleks niikuinii lisaks veel kutsekoolides kasutatavad õpikud, nii et et küllap sellest jätkub ja küllap ka see aeg on täpselt planeeritud. Toomas Kruusimägi jah, et tegelikult õppekava ei muuda, et me tegelikult siin tegeleme hoiakute muutmisega ja hoiakuid ei saa, ei ühe dokumendiga tegelikult ühe õpikuga muuta. Teiseks on see, et õppekavad alles kinnitati valitsuses mis tähendab, et kirjastus sõnu uskudes läheb nendel aastatel poolteist pärast töökäsu saamist materjalide koostamisel ja õpikute valmis ja seega me saaksime rääkida jaanuaris 2012 või suvest 2012, kui peaks olema esimene sats välja sellepärast et ju mille põhjal nemad siis ikka neid uusi õpikuid koostama hakkavad, küll tasa pole ja ka ainekavasid ei ole, need oli seal kinnitati ja kui nad need peaksid tulema juba kevadeks välja, siis on tunne, et, et info on lekkinud. Sellega seoses ma tahaks öelda, et kunagi Viive Ruus avaldas artikli, kus ta vist aastal 2000. Kaks-kolm küsis õpetajate käest, kas nad on rahul õppekavadega 85 protsenti olid rahul. Vaatame Eesti õpilaste tulemusi rahvusvahelistes uuringutes, need on päris head ja ma ütleks, et meil ei ole põhjust kiirustada ja minna mingisugust ebaloogilist teed pidi, pannes vagunit tagurpidi liikuma. Et ma arvan, me võiksime rahulikult ja väga kvaliteetset proovida teha õppekava, me võiksime teha tõepoolest võib olla maailma kõige parem õppekava ja võtaks meil enam väga palju aega juurde, aga, aga ma arvan, et et tõesti võib olla natuke risky business, praeguse see kiirus, mis on peale pandud. Tõnis Lukas ütles ühes intervjuus, et õppekavade koostamine ei ole Kalevipoja ettelugemine. Kas jääte oma sõnade juurde? Ma jään selles mõttes selle kujundi juurde, et õppekavu ei pea tõesti kollektiivselt ette lugema ja ka isegi isegi k korraga lugema. Ja õppekavad on tehtud kümnete kümnete spetsialistide poolt tegevõpetajad õppejõud on muide ka saanud ekspertarvamuse rühmadest väljapoole jäänud vastavate ainete ekspertidelt läbi haritud, hüpatud aineliitudes, kellest päris paljud on isegi vaevunud avaldusi tegema, mida ju rahulolevad inimesed tavaliselt ei tee, et nad toetavad praeguseid ütleme, ettevalmistatud õppega tabasid, aga õppekavadele uutele õppekavadele üleminek on tegelikult sama sama hästi või ütleme, rahulikult planeeritud, kui oli ka nende koostamine. Nii et see üleminek aasta kaupa tähendab, et küllap kirjastused ka jõuavad siis kooliastme esimese aasta materjalid, rõhutan, et kõiki õpikuid ei pea ka ümber tegema õigeks ajaks valmis teha. Ja rõhutan ka, et tegelikult on viimane õppekava tsükkel toimunud natuke alla 10 aasta elu on tugevasti muutunud ja selleks, et, et mitte hakata ajast maha jääma, tuleb ajaga vähemalt sammu pidada ehk väikest sörkjooksu lasta, nii et arendamine oli, oli plaanis juba kaua aega. Nüüd oleme me võtnud mitte hüsteerilise tempo, vaid rahuliku tempo ja ma arvan, et ühiskonnas, nii nagu ka selles saates on nüüd, kui kired on maha läinud, konsensust nende õppekavade ümber hakanud palju rohkem tekkima. Kuulge, ma ei taha seda saadet lõpetada nii-öelda ametniku keskselt, vaid küsiks koolijuhid lõpu soovituse, et mida te teeksite nende kaladega? No kõigepealt ma ütleks seda, et, et me Sest seda, mida me mõõdame ja see, millest me täna ei ole jõudnud rääkida, ühelt poolt on hindamine ja teine küsimus on ikkagi see, et mille järgi me nüüd neid õppekavade rakendamist ja seda teadmist oskust hakkame siis hindama, kas ta muutub, hindamine muutub taas selliseks lihtsaks faktipõhiseks või kuidas ta iga kooliastme lõpus või põhikooli lõpus ja gümnaasiumi lõpus siis välja hakkab nägema. Tulemus sõltub sellest, tegelikult. Aitäh kõikidele saates osalejatele. Ma saan lõppkokkuvõttes öelda ainult seda, et arutelud hariduse teemal jätkuvad ja kindlasti on see meie hariduse kvaliteedile ainult kasuks. Reporteritund on eetris äripäeviti pärast kella koheseid, uudiseid kohtumiseni.