Tere tulemast Raadio meelelahutussaadete toimetuse ja baarvarietee Tallinn külalistena siin baarvarietees Tallinn. Soovin teile kõigile meeldivat õhtut. Niisiis õhtu kahele ja lubage esitleda tänase õhtu külalisi. Peebeemina. Joonena. Ta. On mu ema on ka teema kadedus muuta. Kuine kuuleks kuivertriimad. Aga puittaimede tuli? Mitmes mitmes Pipi etendus on selja taga teile? Üldse on neid 49 läinud nüüd mul vastu umbes nii 28. Kas Pippis on midagi, mis teid võlub? Kahtlemata võlub see, et Pipi on selline laps ja ma julgeksin isegi öelda, et selline inimene nagu me vist kõik tahaksime olla, aga enam ei julge või, või oleme juba liiga targad, et enam ei suuda sellised olla. Ja sellepärast Tippis on just see eriline, minu käest õpiti laulud ära kergesti. Laulud jäävad võrdlemisi ruttu pähe, aga sama ruttu lähevad peast teraga. Kas teile meeldib rohkem esineda ooperilaval või või näiteks estraadilaval või hoopis baarvarieteelaval? Vaata igast ütelda, ooperis ma esinenud ei ole, ooperilaval on õnn mängida ainult operette varieteelaval olen esinenud ka siin kuu aega, aga kõige enam siiski meeldib esineda teatrilaval, siis seal on partnerid, on kostüümid, on dekoratsioonid, on valgustus, siin on siiski inimesed liiga näha ja, ja nagu niisugune. Nagu närv on suurem. Olete enam-vähem alati pisut närvis. Jah, oma naha peal ma pean ütlema, et on, mina tunnen kahtesugust, närviteatri närv on väga meeldiv närv, see on selline, et lähed lava taga juba närviliseks, miks sind laval ei lasta ja miks sinu kord juba ei tule. Aga estraadilaval näiteks on juhtunud isegi selliseid momente, et, et ei saa lavale minna. Kohe silmade eest läheb mustaks nagu praegu, kui suu hakkab Niinaksumat, et tee, mis sa tahad, vat lavale minna ei saa ja siis tõmmatakse lihtsalt kleidist ja lükatakse lavale ja siis lähed nagu uppuja kiiver, transsi, Spylcon ja ei näe ega kuule mitte midagi. Närv. Nisu. Kas närv on vahe päris segama hakanud ka? Nii et näiteks päris Nov tuleb katki jätta. Sellega seoses on kohe päris mitu lugu, aga kõiki muidugi ei maksa rääkida. Teatrilaval juhtus üks selline lugu, kant, ülemam, selleni dussi, televisioon, ülekanne oli ja, ja teises vaatuses tuss jookseb laval ja laulab siis kohe nii-öelda Harjeta päris kiire lugu ja, ja ei saa seal sõnuga, et ütelda ka viisi ammugi mitte ette laulda ja kaks laulnud ja veel jäi laulda kaks ja pool ja siis oli järsku kõik silme ees oli must ja peas oli tühjus ja Kalad tegid veel midagi, tütar võtaja suudegi kallal hallaga midagi enam välja ei tulnud, siis kirjutasin mööda lava ringi ja pärast lavastaja rääkis, et ta oli seal televisiooniülekandebussis lausa nautinud ja pisarateni naernud, et näis, kuidas lugu seal lõpeb, aga tookord läks veel päris hästi. Järgmisel etendusel tegite kõik tasaseks järgmisel etendusel kahjuks ma andsin loobumisvõidu endale, ma jätsin selle laulu lihtsalt vahele. Aga siis kui tuli ülejärgmine endast, siis nägu jonn, lõi pea pysti ja siis laulsin õues tera ja siis nii väga hullusti läinudki, ainult üks kohta kakas natukene ele vibama, aga aga siis saime otsast kinnidel. Raadi laval on juhtunud ka mitte päris ammu oli raadio ja televisiooni estraadiorkestri juubelikontsert ja Kaali televisiooniülekanne mul lihtsalt televisiooniga vist ei vea ja hakkasin laulma päris tuttavat laulu, oi oi, oi ja ja ma ei tea, kust see tuli järsku ja laulsin terve selle loo kohe ikka täitsa ametlikult natuke teises helistikus, orkester mängis kogu aeg ikka seda õiget helistlikuga, mina laulsin ikka raudselt, hoidsin oma helistiku kinni. Ja siis kui läks lugu kordamisele, siis sain enam vähemalt. Sageli meeldis ka teises helistikus. Aitäh, jooge, palun cofinilt. Aga meie tänase õhtu teine külaline on puudu Vello Viisimaa vahel siin. Miks te laval ei ole? Tahtsin olla publiku hulgas sellepärast, et mind väga huvitav, mis nad räägivad minu kohta ja see on väga tarvilik teada. Ma arvasin, et akadeemilise teatri näitlejaid tuntakse nii hästi plistena kuidagi rääkida, kõikjal on ajalehtedes igal pool ära kirjutatud kõik So ein on, on inimesi, näiteks kes tunnevad näiteks on üks liik inimesi, kes tunnevad kõiki näitlejaid, nende lugusid, osi ja need on kriitikud. Siis teine liik on niisuke, kes tunnevad ka näitlejaid ja kamanni osi. Aga mõnda ei tunne, need on teised näitlejad. Aga kolmandat inimesed on niisuguseid, kes tunnevad ainult ühte näitlejat väga hästi ja, ja see olen mina. Tunnen nimelt väga hästi, Vello viitsivad, siin oli see teatri kuudia. Taheti korraldada niisugune kohtumine publikuga, kus publik võtaks sõna näitlejate kohta ja et juhuslikult saalist keegi seltsimees astub lavale ja võtab ja siis. Aga kahjuks seda ei saa nii teha. Me valisime nii ühe juhusliku seltsimehe välja, kellega natuke vestelda ja rääkida. Ja siis me kohtusime temaga lavataguses ruumis ja. Ma rääkisin talle põhjalikult oma eluloo ära kõik. Ja siis ta oli väga huvi. Huviga küsis. Ma rääkisin oma harrastustest, isegi rääkisin oma kolleegidest. Siis ma rääkisin veel, läksid nii hasarti, et rääkisin margikogumisest ja koerte kasvatamisest ja ja vot rohkem ei saanudki rääkida, juba tuli korraldaja ja kutsus meid lavale. Ennem seletades ära selle seltsimehed, kui tema ütleb lavalt, et kes sooviks võtta sõna näitlejate kohta sihtima, tulgu kohe ruttu jookstes, et mitte keegi vahele jõuaks, teine tuleb lavale, aidatakse ta lavale ja siis räägib. No kõik algas nii, mina istusin laval, korraldaja tuli lavale, ütles, kes nüüd seltsimehed soovib rääkida midagi näitlejatest. Minu välja valitud seltsimees jooksis hästi kiiruga lavale istus minu kõrvale ja nüüd korralda, küsis tema käest, et seltsimees külastaja, kas te teate, mis on selle näitleja nimi, kes teie kõrval istub? Mees jäi mõttesse, ütles, et ei, ei, seda ma küll ei tea, et meie leppinud sellest kokku üldse. Ja nojah, nii ongi, et paljud inimesed tunnevad näitlejaid juttude järgi, aga mitte näo järgi. Ja ma usun, et pärast tänast saadet tänast õhtut tuntakse teibiga veidi ka näo järgi ma seda hästi ei usu. Niisugune lugu oli muide just üleeile, et ma läksin tänaval ja äkki tuli muideks koolivend vastu ütles. Tere, kalju küll sa oled muutunud, ma ütlesin talle, tere, tere, et aga kõigepealt Muni pole kaljuvaid, Vello, ta ütles isegi, oled muutnud oma, noh missugune on see, kas seal on midagi teis, kui ta väga vähesed teavad, mõni küüritteis teie loomingus või ma ei oska seda öelda ainult võib-olla sellepärast, et ma armastan anekdoote, teist räägitakse, ei, miks mina minust ei räägita, on räägitud küll, aga mina jõuan alati, et teistes ja nii, et neid on mul kaunis palju 1000 või nii, mul on kõik nad raamatusse ilusti tähestiku järjekorras. Ma mõtlen, kas mu kõike tuhandete ette loen täna või, või ütlen, aga, aga noh, võib-olla vaatame, las las Helgi Sallo näiteks valib sealt. Kui palju kumme, viis, number viis, üks moment, üks moment, viis, viis, viis. Härra direktor. Mind suudles raamatupidaja. Väga kahju, Ivika aga mõistke, asutus on suur ja ma ei jõua kõike ise teha. Nii. Number 10 näiteks. Mäe teie, naised, olete kõige rohkem tänu võlgu loomariigile, ütleb mees naisele. Kuidas kohe selgitan, kallis näiteks naaritsanahka kasuka tarvis. Krokodillinahast tehakse käekotte ussinahast kingi ja peaaegu alati leidub mõni eesel, kes kõik selle kinni maksab. Number kolm kolm palun, siin on ikka daamid, ka see ei sobi, ei sobi siis ma vaatan oma raamatust. Siin on number kolm, Helgi Sallo laul, minu veetlev leedi. Ma räägin loo restoranist. Andres laiutas tugitoolis, meil olid restorani laudade juures harilikud toolid alati ühed need samad toidutamas Jüri näo vinguma. Meie köök on kogu Euroopas kõige viletsam, lisaks Martin. Mina armastan üle kõige prantsuse köök, ütlesin ma maailmas kõike näinud inimsilmaga, eks ole. Itaalia köögi vastu ta siiski protesteeris, Andres. Aastake Bonzoston saada, hüüatas Tiiu võidurõõmsalt. Andres kummardas toidukaardi kohale. Tõepoolest on, aga mulle ei maitse. Jüri kimbutas nina. Kas nad siin seda üldse teha oskavadki? Hakkasime kõik naerma. Ma ei võtaks seda suu sissegi, kui kõik muu mulle vastu ei hakkaks. Inglismaal serveeritakse pontsast kumberlandi kastmega lauset Martin enesekindlalt. Kuidas hääldate öeldakse, bonshos, sõnas autoriteetset. Kui käisin Marsseys kongressil, sõin ma iga päev Jost. Tiia heitis mulle väga Põldliku pildi pilgu. Kui juba jutuks tuli, siis itaalia keeles hääldakse seda pontšo ess, seletas ta kõrgelt. On seal, seal on iga maal oma nimi, aga asi seisab selles. Tahan öelda, et Bonzose juurde kuulub tingimata viin. Punane vein, protesteeris jüri kuumalt, täiendsin mina. Mina olen alati inglise kibeda kallal uputanud, tuli kelner. Palume viis borši Viisbonsast ja pool liitrit viina tellis, andes borši ja Velmida, imestas kelnerid. Katkistest märkmete tegemise jaapansost lendas Juri selgesti bonshast skandeeris Tiia muide võttise kaardilt lugeda Alt teine roog. Kelner kummardus menüü kohale. Andke andeks, tähed on kirjutusmasinal halvasti trükitud. See on tegelikult põrsas. Mul. Oli kui sina Varem oli tehtud piir elust. Kuuldes tema kolmehäälset vilet. Öelge seltsimees viisima, kas see näitleja amet on raskem, et aeg-ajalt ikka räägitakse, et näitlejad vahetavad teatreid ja kaader on voolav ja. No mina isiklikult ei ole teatrit vahetanud ja vabatahtlikult ei kavatse ka lähemas tulevikus seda teha. Aga ma tean, ühte näitlejat küll, kes vahetas lihtsalt oma, ta vahetas lihtsalt oma raske elu pärast. Ta läks draamateatrisse draamateatrisse, läks, seal on esmaspäev, puhkepäev. Kuus päeva tegi ta siis draamat, aga seitsmendal tegin naine endal kodus draamat. Siis ta tuli meile Estoniasse, meil on teisipäev, puhkepäev. Kuusk, lava oli ooper ja seitsmendal päeval oli kodus oope naise poolt. Siis ta läks noorsooteatrisse, no seal oli iga päev stseenid. Ja nii ei saanudki midagi muud teha, kui ta läks maale provintsiteatrisse. Seal ta siis On, tegi kuus päeva etendusi ja seitsmes seitsmendal päeval töötas kultuurimajas. Koduse eluga oli kõik korras? Oi kuidas korras, tema naine tegi nüüd alist päevaseid etenduse iga päev, nii et ei olnud midagi korras. Kuidas teise teatrisse läksite või sattusite või? Asi on näiteks niisugune küsimus, et mina ise ei läinud teatrisse, mind viidi ja viidi nimelt kolmeaastaselt. Tähendab, siis võiks lugeda, et kolmeaastaselt oli mul esimene ülesanne teatris. See oli kalmu neid ja mul oli väga raske ülesanne. Ma pidin olema Marta rongipoeg Jalmadele laval, muisu. See oli esimene, teine ülesanne oli seitsmeaastaselt, siis oli lõbus talupoeg, kus oli juba laulda duett ja mitmes vaatlus läbi, see siis oli mu partner Olga lund. Ja lõplikult. Aastase vahepeal oli siiski veel Carmeni poistekoor, kus me esinesime, Georg Otsaga koos. Mitu etendust on tulnud teil kaasa teha? Aga seda ma võin päris täpselt öelda, sest enne, kui ma siia tulin, võtsime lahti oma tegevusraamatut mis on mulje nii nagu ma ütleks, nagu päranduseks või või krosseks oma varandust näiteks ütleme, kas ta nüüd varanduse minule küll isa poolt, kuna minu isa töötas ka 25 aastat ooperisolistina ja tema pidas väga täpset statistikat, nii et ma vaatasin tänast numbrit, tänane number mulle esinemisi number 25 aasta jooksul on 6731 siis tänane esimene 6731. esinemine ja siia on arvestused, on muidugi kõike straadid, kontserdid ja teatritöö. Aga kuidas te estraadile sattusite? Lõppude lõpuks tuli see ikka märksa hiljem, mitte kolmeaastaselt ja see on küll, see juhtus Kaiale kogemata. Kunagi kadunud Kaljuvahaga sõitis Georg Ots Pärnusse kontserdile. Ja kuna kandelaki lavastasin parajasti getoogoteed, siis leidsid nad ühed kupleta Patšmikugi, kallid külalised ja nad bussis enda lõbuks pärast politseile kahekesi selgeks õppinud, nii et esines lauluga Georg Ots ja ka juba. Ja pärast võtsime me selle kupli üle. Hakkasime seda laulma ja järjest siis tuliniku pleesid juurde, et neid oli. Neid oli ligi 45 juba, aga kui plee vananeb, see peab olema ainult akuutne, siis ei saa neid 40 viit kõiki kasutada. Aga kas mõndagi neist näiteks võiks, teil on meeles kõik enam-vähem, eks ole, peaaegu. Kas mõnda neist võiks täna? Palun vananenud vana küll. Sõbrad köite kuulnud Ilu kiirelt au, lenda, rääkis Paju. Sünniõnne jaoks. Jakse Laura lollide sõnad lõi poeedi jama laulda võika mõningat Publee. Tudengile toa üüris tädi Aada. Aasta pärast noormeest hüüdis abikaasaks leidub imetajaid, veider rauga, iga ilu kiirelt kaob vaat sünnikorteriga. Võttist port sigari ägess tudes, papa hoitlejatas sigar rubla tükist maksab, haaras püksirihma, peksis poega, koikat, sigaretti, Yamaha, suitsetan mahorka. Kodus regulaarselt peksis õieti kaaren hiljem purjus peaga peksa sai ka naaberaastal kolm sai türmi, vaene kaaren maitsta, ära peksa naabrit, peksa oma naist. Kõigil poeaknaid, kooli kleite, liialt vormi poja jaoks pole saada iial keegi, kaua maa jalas, mulle nutta, ütles, miks teil poeg, siis sündinud sünnitage tütre. Inimene ju, kuid pole loodud ilma sabata, sabas tal ju kasu oleks. Äraarvamatu laupäev, Saul lõpetakseisisvita tarvitaks oma saba. Oota võtaksetega pihta, eks ma. Sõbramehel vastu tulles annaks saba katsuda vihamehest mööda minnes saba peale, astuks tal ülemuse ees, on tarvis alandlikkust näidata, võtaks saba värvli vahel tasa, tasa riputaks. Jah, veilendid saba pole, händame ei kasuta, loodus pole kole, annab selle tasuta sabad siiski, meile loodi jalad, alati on koos, kui ei usu, mine poodi ja seal sõiduauto. Et nii tantsuga, siia lauda tulid Ma küsin, kas te tantsinud olete tantsinud ja olen küll, aga me tantsisime isegi Sulev Nõmmikuga pade töötanki Holtist. Aga nüüd praegu me seda teha ei saa, sest meie gabariidid ja kaalud on muutunud ja ma lihtsalt ei jõua nõmmikut last enam tõsta. Aga balletis on niisugune juhus olnud, et. Ma räägin suurematest osalist kvaliteedi. Ma pidin tegema juhuslikult kalevipojast päikest. Artur Koit pidi ära sõitma ja tegin päikest. Ja ma mäletan, ma väga närveerisin nii nagu ikka. Nagu Helgi räägib, monerveerinud lahti. Astusin selle, see oli esimene Helmi Tohvelmani lavastus, väga suure võimsa muusikasaated sisse pikk kuldkeep ja nii kui ma lava peale astusin, äärt oli pandud niisukesed, nii kaitsed nii see käis hirmus pauguga lahti, keset põrandat. Ja muidugi keegi laval ütles selle koha peal väga kõvasti, päike põletas laval augu sisse, siis muu balleti, aga ma rohkem balletti ei ole teinud. Kes veelgi seal olete balleti teinud? Balletis kaasa ei ole teinud, aga meil Viini veres nagu teada opereti näitlejaid, nemad peavad nii teksti rääkima, laulma, tantsima, sest et on tavaks saanud, et kõik Subletti paarid need ikka oma laulu lõpetavad tantsuga ja siis natukene võib-olla laulavad veel otsa. Ja kuna ma olen sedasorti inimene, et on mängitud need Subreti osi, siis on ikka pida pidanud tantsuga lööma ja siis on lausa üks balletinumber kohe polka, kus siis tuleb ühesõnaga vääriliselt esindada. Meie opereti näitlejate tantsuoskust. Ja kui hästi see nüüd välja tuleb, vahele päris need laval, kes seisavad olevat ette, et niimoodi, et seal on ta laiali hiilgevormis, sest et muud ei kuule, kui, et oh issand, kuidas Watson väsinud. Oh jumal, mu jalad surevad, orkestri kõvasti, mängib Vegase saali kosta, aga aga siis nagu selline, kui niimoodi ütled, siis nagu endale natuke võib-olla nalja teeb, et siis saad nagu naljaga üle sellest. Aga vahel neid eriti viimasel ajal, kus enam treeningus ei ole. Kui koolis sai käidud, tähendab teatrikoolist siis lavalise liikumise tunnid ja kui teatrisse tulin tööle, siis nagu ei tundunudki see tants niraskena praegu treenungist väljas, siis on vahel ikka küll. Nii et enne soolo kohta, nii et silmades juba must ja tunne teeb kontsad lihtsalt ei seisa enam maa peal, vaid kipuvad ikani viltu minema. Ja siis Pippis on ka päris palju neid tantsunumbrid, aga noh, need on nisukesed Pipi tantsud, need on lausa lust tantsida. Neid pilte kõveralt teha. Ega te ei ole teinud statistikat, mitu korda teie olete käinud laval? Mul on selle statistikaga, nii et ma hooaja lõpus võtan teatri tähendab laudadel tammumise kokku estraadilava ja niisugust ma ei ole lugenud ja nüüd on viis aastat teatris oldud 10 lavastust 11 osa ühes etenduses on, tähendab kaks osa ja kokku saab varsti nüüd 600 juba siis nii et nihuke väike juubel annavad teile seal ka häid osi. Vat see on nüüd nii, et mis on hea, head ja mis halvad seal niuke suhteline mõiste. Minu jaoks ma leian, on head osad, need, kus, kus saab mängida natuke teistmoodi, kui harjutud Sallot nägema lihtsalt. Ja sellepärast oli üks väga hea osalisurleminketis tooli luulein, ehk siis teatrilaval, Bianca, see oli üks niuke väga kena näitsik, kes oli niisukese toreda lahke iseloomuga ja ma ütleks, et ta ei valinud vahendeid, kuidas sihile jõuda. Ja sellepärast ta ta oli, väga huvitav, oli laval mängida, siis seal võis kasutada igasuguseid võtteid ja muidugi sündsuse piirides, mis laval on lubatud. Ja peale selle on siis veel olnud. Nüüd kuninga loosis on kuninganna osa, no see on jälle väga meeldiva, sa pead laval kõndima nagu joonlaud sisse neelatud ja pea peab ikka nii aeglaselt pead pöörama ja käed tohivad ainult teatud kõrgusele tõusta ja see on ikka palju huvitavam ennem kui näiteks neil dushi mängida, kuna kõik arvavad, et ikka huvitavamad osad on nitusse Pipima siiski nii enda jaoks leian, et huvitavamad on siiski need, mis on sinu karakterist natukene nii lahku lähevad. Mul on meeldiv teatada, et järgmine lugu teie esituses on armunud mees. Seda esitab Helgi Sallo, kellesse vist on terve eesti rahvas armunud. Ja ei julgeks ütelda seda, aga eks need kerge tuleb igasuguseid ja annaks taevas, et ikka jaksaks vastata neile. Taga Orine diivanil, norin. Kas laulude hulgas on teile lemmikuid? Kõige armsamaks lauluks siiani ma pean Valter Ojakääru laulu olematu laul ja vast sellepärast, et ta oli nagu esimene laul, mis väga hingele läks ja paistis, et selleks ka publikule hinge ja tänu sellele laulule, nagu nagu hakkas estraadipublik märkama ja ja hakkas nagunii omaks tunnistama, poolenisti mas, sellepärast oli see laul kõige armsam. Aga popim lugu ja mis kõige palju rohkem nagu Pipitleb muret tõi, oli see lõppenud, on päevad. Sest horoskoobi lastehullustus, mis tuli, see oli lihtsalt kohutav. Kui kuskile läksid pioneerilaagrisse kohtumisõhtule, siis kõik need pisikesed mudilased sellised vaevalt r-tähte põristasid, seal mõnedel olid emadel kaasa võetud kõikide lepingud, päevad lõppenud, on päevad ja siis laulsid ise ka ja siis mulle täditütretütar on väikene, kolme aastane olija laulis, parandas, ütles, et ma ei laula ühte kohta õigesti komegiskatele laulsin seda, see oli nii koomiline, et need lapsed, need selline hullustus, nendel kohe Kui noorelt teie hakkasite laulma? Lasteaias laulsin oma esimese laulu koos rühmaga, see oli mingi laul, tutti, lutti, tuti, lutti sõttele hemi jah. Ja siis oli väike eelmäng ja pidime sisse minema, aga see tüdruk, kes minu ees seisis, ma ei tea, kas ta vist oli juba siis närveeris, jäi nagu natukene tukastama selle koha peal ja siis ma teda On niimoodi lükkasin aga muidugi suure närvikaga niitis tal jalad maha, lendasin üle tema, kohe läksin, võti lutti. Ema naerab siiamaani. Juba siis oli seal selline komme, et üle laipade lähed, kas sihile jõudma? Aga siis televisioonis oli esimene laulmine, ma võin praegu eksida, aga mu meelest oli 64. aasta aastavahetuse näärisaade oli, kus Artur Rinne pakkus kaks laulu ja siis sai esinetud seal. No see oli esimene niisugune tähelepanu tõmmanud avalik esinemine estraadil Kunivataksele. Nojah, televisioon, kui ta niisugune massiline hästi, siis. Mis oli esimene lavastus? Esimene lavastus oli Bernsteini West saidi lugu, see oli konservatooriumi tähendab lavakunstikateedri lõpetajate lõpuetendus ja Maria osatäitjaks kuulutati välja Maria osatäitja Mari osad, näiteks õigesti kuulutati välja konkurss ja valiti sealt, siis ma ei mäleta, palju meid oli, neid neidusid. Ikka päris hulgakesi. Ja siis valiti välja paar nisukest erili eri erinevat inimest ja ma mäletan selgesti Rumobisi, kas teil monumendi luulet lugenud olete? Ma ütlesin, et ei ole. Aitäh väga imeliku näoga pealaest jalatallani. Kas te kuulnud olete? Ma ütlesin, kuulnud olen jah, tassis minge koju ja lugege läbi ja siis räägime edasi. Ja siis ma hakkasin nagu taipama, et vist vist avaneb võimalus teatrilavale laudadel midagi proovida. Ja ei läinudki palju aega mööda, kui Eri Klas tuli ja ütles, et tule ruttu proovidesse. Esimesed proovid olid muidugi kohutavad, sellepärast et siiamaani oli mind harjutud nagu võtma niisugust poisilik tüdrukut ja mängisin ikka selliseid teatri õpperühmas seal selliseid osi mis olid ei poissi ega tüdrukut, vahepealsed ja siis see lihtsalt ja Maria, kes oli nii läbinisti lüüriline ja, ja laulda oli seal väga palju Iisraeli kõrgeid noote, nende kõrgete nootide vastne on siiamaani aukartus jäänud. Ja aga ei tea, millest see tuli ka Helmi Tohvelmani kohut. Ta on nihuke subjektiivsuse, mis oli igatahes ta nägu hüpnatiseeris mu ära ja ja silitas aga põske, ütles niimoodi, et ei ole midagi, me teeme selle osa ilusti ära ja kallikene, te saate hakkama. Ja veerand tundi rääkis ja siis võtsin jälle kõik osa raamatut, Läksin uuesti proovi tagasi, kuni toimus siis 64. aasta aastavahetusel esietendus. Kust te hangite oma repertuaari estraadil esinemiseks? Estraadil esinemiseks repertuaar tuleb televisioonis Kustas kitterbu käest või siis heliloojad ise, kes usaldavad oma laulu mulle, pakkuda, siis toovad laule. Järgmine laul on Eurovisiooni lauluvõistluse laul, druga tuur. Kas te olete jälginud neid võistlusi ka või üldse jälgite nisust? Olulisemaid estraadilaulude konkursivõistlusi? Kui aga mahti on ja meil üle kantakse, siis vaatan hoolega ja teda võistlust ma nägin ka. Ja väga piinliku siin paljud inimesed on seda vaadanud, sellepärast et toete kanne muidugi oli, oli väga kõrgel tasemel seal julgete teha, nüüd ikka, eks meil proov jälle omamoodi oma jõududele vastavalt. Tõdello. Mis, mis kell selle programmi lõppenud, kust mina tean? Sealt ma kardan, äkki väga kauaks. Ma pean turule minema homme hommikul. Siis te käite turul või mulle väga meeldib turul käia, väga tore on turul käia jaama, sealt. Ma panin kirjagi ühe niisuguse situatsiooni. Andke mulle mõni Taisem tükk, nõudis ostja. Igal tükil on pisut pekki küljes vastas müüa. Kaks 20 võtate kilo eest, aga valida ei lase, pahandas ostja. Kõik tükid on ühesugused, kui ei meeldi, ärge ostke, ütles müüa. Ärge tulge mind õpetama, solvus ostja, just nimelt ostan. Eks võtke, siis pakkus müüa kaks, 20 kilo. Hoidke oma tarkus endale mamises ostja. Asso vastasnuiaaegsete, lõigake siis pekk ära ja visake minema, tuleb väljagi, kolm rubla kilo. Ärge tulge mind õpetama, sattus ostja raevu, teen oma pekiga, mida heaks arvan. Ega ma paha pärast selgitas, müüa, pekki tihastele anda, nad söövad seda hea meelega. Ahnii põrutas ostja vastu. Viimati kirjutate mulle veel seda ka lina peale, mis vaat taiga pean tegema. Ärge pange pahaks, ütles müüa tailihast võid ju karbonaadi teha, ärge tulge mind õpetama, mina teen, mis mina tahan ähvardada ja läks koju ja jagas oma taitehastele. Ma ei süüdista, vaid soovin. Sul oleks. Ükski valu. Küllalt sageli tehakse nalja, telefoni kulul, räägitakse nendest huligaanidega, kes telefonitorusid, ära lõikavad ja naerdakse, automaat keskjaamu, mis Walestanud ühenduse ja ja teaksid satiiri nende kulul, kes nii suurepärast leiutist kuritarvitavad vist küll kõige rohkem visatakse nalja just nende inimeste üle, kes asjatu lobisemisega telefoni kulutavad, on valesti öeldud, aga tarvitavad. Niisuguseid lugusid tuleb kuulates tuleb mul meelde üks vana ja armas leiutis. Võib-olla, et meie ajal võib-olla ka juba 10 100 või 1000 aastat enne meid leiutasid lapsed traadita telefoni. No mitte niisugust, mida praegu raadiost kutsutakse, mitte telefoni, millega tähtsaid asjalikke kõnesid peetakse, vaid see oli telefon, mille eesmärgiks oli just just niisugune lõbus lobisemine. Ja mida hinnati selle järgi, kui valesti juttu elas, andis. Tänu sellest sai tollest reforis kõikide aegade lapsepõlvekaaslane. Selle telefoniaparatuuriga oli suurem või väiksem arv lapsi. Nad lapsed ei ainult kunagi rikki. Telefon tähendas üksteise kõrval istuvaid lapsi. Ja hakkas tööle niipea, kui lapsed kukuvad üksteise järgi mööda kõrvu sosistama. Üks laps ütleb näiteks teisele, kas on ehk kindlasti kraavis, seguneb pisut viltu ja ütleb edasi. Varsti on see kindlasti traadist. Iga rääki on kohustatud vedasema võimalikult segaselt. Nihis sosistatakse kuulist üha uuemaks. Kes on need kinda spiraadid, kas on see kindrali saadik vett talvel kingadest saadik ehk kontsakingade vabrik? Jätame nüüd mõned poisid-plikad vahele ja kuuleme edasi, kes on see tihane arglik, eks ole, see vihane padrik, te olete vihane pardike ja lõpuks küsitakse, mida kuulis. Viimane, olge lahked. Te olete viimane pärdik. See oli kena mäng ja seda mängiti lapsepõlves. Suurte inimestega on asi lihtsam, läheb aega vähe. Kord helises mul töö juures telefon ja naa kuuma toru võtsin, kõlas selgelt ja otsekoheselt, te olete viimane pärgit. Võtsin teate vaikides vastu, ent siis meenus mulle jälle see vana ja ilus mäng ning ma olin kindel, et keegi tahab lihtsalt lapsepõlveaegu meenutada. Kas tõesti mu poisikesepõlv kordub? Jälle, kõlab viimase kõrvusse sama Te, olete viimane pärgit. Aga siis ma taipasin, et lüli lõpp ei pruugi sugugi olla mina ja küsisin kindluse mõttes, et akest, kas teie olete eelviimane? Vot nüüd tundsin alles mürisevad häälest ära oma ülemuse. Ta käratas, kuidas julgete, teeb viimane pärdik ja et mul oma ehmatusega enam muud üle ei jää, siis kogelesin küsida, et kellele ma pean seda edasi ütlema. Teatage ministeeriumile, las saavad kõik teada. Käsk on käsk, võtsin telefoli ministeeriumi numbri, ütlesin, te olete viimane pärdik. Ärge arvake, et midagi hullu ei juhtunud. Ministeeriumis võtsid telefoni korraga neli neli paralleeli ja korraga levineitsikut, kes olid omapärasest komplimendist väga vaimustatud. Sest nemad kuulsid mind ütlevat, et te olete vihmaveepärlid. Lubage tänada tänase õhtu kahele külalisi Helgi Sallolt ja Vello Viisimaad ning. Ning mee, kes tegid muusikat, Emil Laansoo, Aarne Oiti, Peep Ojavered, Indrek avasalud, Mart Lilled, Arvo Pilliroogu. Suur tänu baarvarietee. Suur tänu baarvarietee pererahvale, kes meid kostitas. Tänaseks on õhtu kahele lõppenud. Kohtumiseni.