Mees, kes räägib naisel Kennedy erineval toonil, võtavad tema nime suhu, erinevad kuulajad, erinevad kriitikuid ja nad lisavad selliseid omadussõnu nagu kõmuline või loominguline. Seitsmekümnendatel aastatel oli ta palju kiidetud. Imelaps, kaheksakümnendatel oli ta briti viiulimuusika esimene mitme auhinna saaja. Ja siis aga pööras ta äkki selja pühaliku ranguse normidele ja tõi tänava kontserdisaalidesse nagu tule jutungiste vrakkide, Josmokinigite akadeemilisse õhkkonda. Ta tuli lavale nagu tola, tal oli punkari soeng, harjas, pea lotendav pinksak kirevat traksid. Lakk-kingade asemel olid tal mingid kotad jalas. Naeratus oli kõrvuni. Ta oli niivõrd harjumatu, et teda oli võimatu mitte märgata. Magnetina tõmbas ta ligi uut publikut, kes oli noor ja teistsugune, kes armastas üldiselt rokkmuusikat. Kontserdisaali trügisid teismelised tüdrukud koos Kennediga hüppas 90.-te aastate alguses tegelikult esiplaanile terve põlvkond, igasuguseid trendi ja imidži ja esitlusteadlikke muusikuid ja muusikategelasi. Järgneva paari aasta jooksul sõlmisid klassikaplaadifirmad rohkesti uusi lepinguid noorte muusikutega, kelle pilte näitavad tollased muusikaajakirjad. Ohvrahanoi, Silja Tartaali, vei, osadel. Naisel Kennedy mängis ühe lisapala ja nüüd ta mängib džässi ja kirjutab Sandy Times. Saemon Siibeg kirjutab seal artiklis ei. Kui Biden ma hetkel 97. aasta novembrikuus kirjutab, saime siin niimoodi. Ma ei tahtnud intervjueerida tegelikult Kennedyt, sellepärast et tal on tola imidž, aga tegelikult asjata kõhklesin tema tänavapoisilikult kõne moneerile. Kummalisele soengule liitub metsik anarhistlik individuaalsus. Tan poisilik, egotsentriline, tal on veidi saamatus arm ja armastusväärses. Ajakirjanik räägib avatuid küsimusi, näiteks Kazan loovutaksid jala või loovutaksid viiuli. Kennedy arutleb jala pärast ja vastab, et talle meeldib tegelikult joosta ja vutti taguda. Kas rõivad kahandavad maestro muusika väärtust? Maestro rõivastub nii, kuidas on mugavam viiulit mängida, ütleb Kennedy, kes on harjunud sellele küsimusele vastama. Et publikut paelub rohkem tema esitus kui särk ja püksid. Ka ajakirjaga allofoone. Intervjuus jaanuar 98 toonitab Kennedy taas, et riiet seal pole üldse pistmist muusikaga. Sinu järel tulijad on seksikad viiulitüdrukud beibed nagu Vanessa Mae ja poolpaljas soomlane Linda lampenias intrigeerib Saimonsiiberg. Michael Kennedy ütleb, et ma umbusaldan väidet, et Vanessa Mae nuus paganiini. Kriitikud ütlevad, et ta ei ole tippviiuldaja, aga kusagil baaris kuulata kõlab tema muusika väga hästi. Me pole kohtunud, aga ta kirjutas mulle, et ta ei ole öelnud minu kohta niimoodi intervjuus, et räpane värdjas nagu oli kirja pandud. Aga Anne-Sophie mutter on vapustav viiuldaja, ta on eriline Mozarti kontsertidest. Veel mõned iseloomustavad pudemete sandi Times intervjuust naisega Kennedy on taimetoitlane. Helistab Mercedes transporti, siis see ei ole nii lärmakas, ütleb tundlike kõrvadega kunstnik. Tema enda out jaaguar on värvitud Astani villa jalgpalliklubi puuvärvidesse. Tema viiullafoont on väärt 750000 inglise naela ja see kuulus kunagi kvartetimuusika geeniasele protskile. Naisel Kennedy muusikaline isani uudi Menuhin, keda ta tsiteerib, et kontsertide mõte üldse on võimaluses muusikat jagada paljude inimestega. Ja Kennedy jagab tema seisukohta väga lähedal. Seal oli Kennedy kiindunud preega, kelle haiguse viimastel nädalatel käis ta teda söötmas ja koos muusikat kuulamas. Suurim sellist, kelle musitseerimine Kennedyt sügavalt puudutanud. Kuulsuse kohta ütleb ta. Ma ei usu, et muusik peaks elama viletsuses ja saama kiita alles pärast surma. Ja ma ei muretse eriti mu surematuse pärast, ma helistan edu praegu. Ja igavesest kuulsusest tunnistamisega on üldiselt minu meelest aega. Kes on muusikute püha kolmainsus Kennedy meelest ta vastab Bach. Harmoonia, arenduse, isani, bluusimängija, Stravinski jaoks, partok, viimane romantik, kes sisaldas ka nüüdisaegseid, idioome, Jimi Hendrix, kes lingid partakiga võtlesid, joome oma pluusi taustast ja paigutades neid omaenda maailma. Kennedy lugu on niisugune, ta sündis Inglismaa lõunarannikul 1956. aastal Pythoni linnakeses. Tema ema oli klaveriõpetaja ja poisi lapsepõlv möödus klaveri all, mängis, kes isa oli rajal Filharmoonikute vioolamängija ja isa on kohanud naisel vaid paar korda. Tema sündimiseks oli tema isa teed juba lahku läinud. Ema pani poisi kolmeaastaselt õppima klaverit. Laps paistis silma ja kolm aastat hiljem kutsuti ta katsetele kuulsasse Yehudi Menuhin muusikakooli Sagris. Menuhin tunnistas hiljem, et ta märkas naisele midagi erilist, tajus seda loomulikku talenti. Kuueaastane poisike olevat suutnud üpris vabalt improviseerida. Teismelisena avastas naisel enda jaoks Tšassin, hiljem aitas kiindumust alleel arvamusteta suhtuda ka teistesse muusikavoorudesse. Kord külastasime nuhhini kooli tuntud džässviiuldaja Stefan Grapellim. Oma kontserdi lõpus küsis ta suusoojaks, et kas ei soovi keegi temaga koos veidi improviseerida. Naisel Kennedy sammus otsejoones lavale, mängis moessoga ühe loo saades sellega niivõrd hästi hakkama, et imestunud Grabellija ei olnud kiidusõnadega kitsi ja kutsus nooruki mängima oma turnee. Bändi. Soliidsem oli ka täiesti sobimatu koerustükk oli mängimine tänavanurkadel, kus poiss esitas džässilugusid. Kui läänes mõni õpetaja või tuttav inimene, siis lülitus moosekant kohe praamsilevi Beethovenit ümber. Ja tegelikult Londoni tänavatele raha teenima, ilmus ta isegi pärast kuulsuse saavutamist mõned korrad. Ja enamus viiuldaja ja pillikasti münte visanud möödujatest ei osanud kahtlustada kett. Nende ees mängib muusik, kes on tuntud üle kogu maailma. Menuhin hoidis oma kasvandikud silma peal ja õhutas takka ka tema džässihuvi. Just Menuhin käis naiselile peale, et astugu ta ka mainekas New Yorgi Juljardi muusikakooli. Söör Menuhin nõudis keskendumist ja enesest kõige andmist, rääkis Kennedy hiljem. Aga Grabelli õpetas mulle muusikast maksimaalse rahulduse saamist. Kokkuvõttes sai mõlemalt tohutu palju 16 aastaselt aastaski taadiuljardi. Aga kaks aastat enne lõpetamist jättis õpingud pooleli väärika diplomi saamise lootusele. Heitis käega. Ardi kooli, on ta iseloomustanud nagu ambitsioonikate agressiivsete karjaristide kogunemiskohta. Vabadusel ei ole suurt kohta sugugi improvisatsiooni, ta koges ja muusikalist elu. Kooli sai New Yorgi džässibaarides, kuhu ta õhtuti hiilis. Aga 1977 naasis 21 aastane noormees New Yorgist tagasi. Esines Londoni Royal festival hoolis Riccardo Muti juhitud orkestri ees. Kontsert oli väga menukas ja sellele järgnes tohutult esinemiskutseid. Teismelise eas oli Kennedy korralik poiss, tuupise harjutas põlvepiltidel endale surmtõsine ja auahne ilme. Aga ära jäänud puberteet nõudis oma kõik pudelid tahtsid lõpuks tühjendamist ja pinged väljaelamist. 1977 New Yorgist tagasi tuli oli ta nagu ära vahetatud, meenutas sõber flöödimängija ja helilooja David, siis ta nägi küll sama nägu välja, aga oli kange möllumees. Kord käis minu juures peol ja oli kõva lõbutsemine. Järgmisel hommikul helistasid kusagil Birminghami tänavalt telefoniputkast, et õhtul on kontsert. Aga ta oli unustanud viiuli, minu voodi alla. Kolmanda aprilli 93. aastased Tim magasini, mis meenutab siis igasuguseid seiklusi. Üks kord sõitsid nad koos paari sõbraga Moldova Hilli hilja õhtul. Naisel oli roolis poolik pudel šampanjat vasakus käes ja tuju oli hea. Ühel hetkel kustutas ta autol ära tuled, sulges silmad ja jätkas umbropsu sõitmist. Surm oli silme ees. Ta on samasugune destruktiivne Keenias nagu Tseemstiin, ütleb David hiis. Aga mis juhtus tookord maanteel edasi? Ei midagi erilist, tegelikult ta põrutas lihtsalt põõsastesse. Kennedy esimene naine, Joanna Philips oli see tubli inimene, kes lõi korra majja ja sundiski kliendid harjutama viis kuni kuus tundi päevas ja tõstis viiuli tema elu fookusesse. Väidetakse koguni, et ajavahemikus 1980 kuni 87 oli ainult üks päev jõulude ajal, kui naisel Kennedy ei harjutanud. Aga 1987 lõppes kais Joanna ja naisele abielu. Kuid naisele Kennedy sai jalad alla. Eriti edukas oli koostöö Berliini filmi Monikutega kaheksakümnendatel aastatel. Kennediga lepingu sõlmis plaadifirma Iiemmoi, millele on artist palju kuulsust toonud. Ja esimene koostöö kulminatsioon oli 1985. aastal. Ajakiri krame. Hõun kuulutas aasta plaadiks Kennedy kaari kontserdi esituse. Alguses oli naisele Kennedy kontserttegevus päris tavaline ja nagu ikka, solistide üles astuvad. 80.-te aastate lõpul, peale lahutust korralikust naisest hakkas naisel Kennedy õigelt teelt ära pöörama peenelt Öeldes tema riietusse ja kõnepruuk. Äkki ilmusid mitteakadeemilised nüansid, kuni selleni välja selle mitteakadeemilise, nii et ta ilmus Berliini Filharmoonikute ette tänavariietuses ja punkari harjaspeaga. Loomulikult hakati teda teatud ringkondades pidama mässajaks sellepärast et ta hülgas klassikalise muusika juurde kuuluva imidži. Ja kogu tsirkus riietuse ja välja nägemisega oli seda hullem. Et Kennedy oli ammu ületanud mässuks sobiva vanusepiiri, elas mõistlikke kolmekümnendaid aastaid ja oli keskealine. Kui varem teenisid tema salvestised klassikalise muusika tähtsamates välja annetes maksimumhinded ja ülivõrded siis 80.-te teises pooles hakkasid moodsamad kriitikud norima või teesklema. Mingit Kennedyt nagu ei olekski enam olemas. Aga paljudele vabamõtlejatele oli Kennedy nagu messias, kes vabastas klassika pompöössus haigusest, mis põdejad kani lämmatamas. Üheksakümnendatel aastatel hakati rääkima klassika üleüldisest läbimurdest plaaditurul. Samal aastal toimus kolme tenori esimene kuulus staadionikontsert ja hullupööra osteti naisele Kennedy plaati Vivaldi aastaaegadega. Lagede plaat ilmus 1989 ja firma Iiemmoi klassiks kulutas 100000 naela reklaamikampaaniaks. Plaami kampaania oli suunatud CD-sid ostetele täiskasvanutele ja tulemus oli ootuspärane briki enim ostetud klassikaplaat sellel aastal ja tegelikult üle kõigi aastate aega teha selle plaadi tiraaž. Vivaldi aastaaegade miljoneid taasiseenesest oli juba mõne kriitiku meelest suur patt. Ja mis viiulikunstnik see ikka on, kellest iga koduperenaine teab? Maineka ajakirja tegevtoimetaja Chris polaaroli, esimene kes julges rääkida sellest, mida ei ole. Klassikalise muusika plaadimärgid kuuluvad pop kompaniidele. Aga niikaua, kuni asjad tiksuvad omasoodu, need 11 ei häiri. Kui äkki hakati suurtes kogustes astma naisel kellegi plaate, toppisid emafirmad otsemaid oma ninaga klassikalise muusika osa kondadesse, nõudes uusi enne teid seal ka teate väga hästi, et järgmise Kennedy loomiseks ei piisa sellest, kui võtta lihtsalt mõni noor ja andekas viiuldaja. Enamik neist elavad otsekui tihedalt suletud kapis, kus kõik, mida nad teevad ja teavad, on üksnes viiuldamine. Helilooja haaval täik viitas Kennedy sarnasuse realisti ja paganiiniga, keda nende veidra ja väljakutsuva käitumise pärast kunagi peeti saatana käsilasteks. Aarne kärkis BBC Radio Free klassikalise muusikakanali pealik Chandra Hammond, kui pidas kõnet briti kontserte agentuuride esindajatele. John Hammond nimetas Kennedyt 90.-te aastate värg nähtuseks ja mitte asjata. Keeennegi riietus draakulaks, kui ta mängis Bergi viiulikontserti BBC sümfooniaorkestri 60. pidulikul aastapäeva kontserdil. Tallinna näidendis tulnud oma rohelise näojume mustade huulte ja hambajälgedega kaelal. Ja tõepoolest, anarhist ei saa olla rahvakunstnik. Paariks muutunud naisel. Kennedyt nähti kombetult käitumas mõnes Londoni ööklubis. Sarnaselt nagu tema lemmikud ansamblist Led Zeppelin peksis ta 1992. aasta jõulude ajal puruks hotellitoasisustuse Berliini grand hotellis. Arve oli rohkem kui 3000 naela selle teo eest. Ja paar päeva varem oli ta hakkama saanud inetu looga BBC lastesaates väitnud peale ette nähtud viiulipala armast esitamist. Ära kaotanud oma aluspüksid ja otsisin kaamera ümbert, aga samal sügisel sai talle klassika laval Veiderdamisest üsna villand ja ta kuulutas oma klassikakarjääri lõppenuks. Selle lõppakord oli küll suurepärane. Beethoveni viiulikontserdi väga haarav esitus Klaus Teeennestatiga. Eks küsimus, mis inimesi vaevab Kennedyt peaaegu, et solvab, on see, et kas ta on tõeline või on ta selline toode kellegi teise väljamõeldise tegu ja turueduga kaup. Kui videol Kennedy oli jõudnud avalikku tähelepanu orbiidile musitseeris rokimeestega ja esitas džässi sai tema mänedžeriks. See on Stanley meestegelast seitsmekümnendatel aastatel popansambli teisiti rollers ülestöötamisega. Plaadifirma Iiemmoi inglise osakonna presidendi happelt. Peri mäletas väga hästi Jon Halli teooriat demograafilisest paratamatu, sest ja see kõlab niimoodi et ostjaskonna vananedes peab muusikatööstus pakkuma esinejaid, kes suudavad rahuldada järjest keerukamaks erinevamaks muutvaid maitseid. Berry palkas Tälli taltsutama mässajad Kennedyt aga stalli jõudis teisele otsesele. Kui ma olin seitse kuud temaga lõunalauas vestelnud ja jälginud tema esinemisi otsustasin mitte kohendada tema imidžit, vaid korrigeerida publiku suhtumist temasse. Klants ajakirjade esikaanepildid, uudisteklipid, iroonilised ja tunnustavad arvamused, nende vasturääkivusi, nende paljusus tegid Kennedy näo ja nime tuntuks kõigile. Tegelikult ununes selle taha küsimus, et kas imidž avaldab ka tegelikku mõju tema mängule. Poolehoidjad arvavad, et positiivset mõju millist kunstiliste taotlustega poleks ka tegemist, annab servani minek pikas perspektiivis alati tulemusi, õigustab ennast naisele Kennedy ja lisab isegi, kui vahepeal tuleb ette eksimusi. Inglismaa on üldlevinud arvamuse kohaselt konservatiivne koht maamuna peal toorid, kes Kennedy sõnul on alati valmis tekitama mingisugust paanikat moraali allakäigu pärast. Netoorid hakkasid ajakirjanduses levitama arvamust, et Kennedy narkomaan Kennedy oli koguni vastuseid kirjutanud ühe ajakirjaniku abiga ajalehtedele Guardian nende Eili, meil meedias levitatud valed ja väljamõeldised häirisid teda tõeliselt. Küsitakse ja üheksakümnendatel aastatel on pidevalt küsitud, mis saab maitschelgennedist edasi. Kas ta jätkab kõrge vanuseni samas vaimus punkarliku välja kutsumusega. Söör Yehudi Menuhin palju näinud ja kogenud mees Kennedyt hästi tundev mees arvab, et täiesti mõttetu on ennustada, millega Kennedy järgmistel aastatel lagedale tuleb. Aastad 92 kuni 97 ja veetis Gennadi põhiliselt oma kvartetiga. Osales teiste muusikute projektides, tegi popmuusikat, mängis džässi ja mõnda muud stiili ja ilmutas oma teostega plaadi. Kvartetiga olid jälle väga tähtis, see oli talle nagu religioon. Nad harjutasid viis tundi iga päev. Vahel tegid nad enne kontserti näiteks sound checki viis tundi. Kontserdid olid väga pikad, need kestsid kolm ja pool tundi. Mõnikord. Tänaseks on Kennedy hüljanud Birminghami ja elab Haavernis voosjastele maakonnas koos oma Köll trendi Iiviga. Ja neil on väike poeg Sark. Kennedy sõprade arvates on isadus neljakümnendates eluaastates kunstnikule väga hästi mõjunud aga palju asju temas olevat endiseks muutmatuks. Ta on endiselt Frank Zappa, Jimi Hendrixit fänn. Ta teab nii mõndagi boksist ja armastab jalgpalli. Endiselt riietub ta teistmoodi kui tavalised muusikud. Ta ei taha lipsu ülikonda kanda ja juuksed on tal ikka lagipea pealt püsti harjatud. Ta ei mahuraamidesse, ta vajab palju ruumi ja õhku enda ümber. Ta avaldas plaadi Kafka oma rokia folksugemetega kompositsioonidest. Kuigi näiteks ajakiri Classic CD kuulutas Kennedy oma standas Ekstra numbris maailma kõige ülehinnatum maks artistiks läbi ajada naasete ometi 1998. aastal klassikaareenile läbi Elgaari kontserdi, teistkordset laadistuse ja Chrysleri viiulipalade albumi. Mõlemaga tõestab ta taas oma positsiooni maailmaviiuldajat tipus. 90-ga kaheksandal aastal andis ta kontserte, mida ise nimetas Classical Kennedy kus kõlasid partoki rumeenia tantsud, satiin, hüpnopeedia, kuulsad kimalase lend ja muud lühikesed palad, kindlasti mängisite midagi Jimmy Hendrixit ja palju oli tema enda arranžeeringuid viiulile ja orkestrile tema kavadali deklektilised ja üllatavat. Ja võib-olla lõpuks vaata lõpuks väike valika helipilt Kennedy iiulist veel. Need hetked, mis tulevad, need on hetked geid Bushigajaskeevend ahviga on Chrysler Bahia kaar. Ja viimane tsitaat Liivitšiidilt. Kes ütleb niimoodi, ma mõtlen tõsiselt, avardanud kaasaegset muusikat samal moel nagu Hendrix kuuekümnendatel või Davis seitsmekümnendatel. Võimalik, et 10 aasta pärast leiame, et ta on 20. sajandi olulisemaid muusikuid muidugi, kui ta peab vastu järgmised 10 aastat.