Hayen postridž Hanno rindise tenor, kes tegi Britteni lauludega tähelepanuväärse soolodebüüdi. Aastal 1998 võitis Grammy auhinna Schuberti laulutsükliga Ilus möldrineiu. Ja nüüdseks on tõestanud ka Schumanni Schuberti soolokontserdid ning plaadid, millelt kõlavad tänased muusikapalad. Et ainult postridži täht on kiirelt tõusmas. Me oleme harjunud sellega tenorid on mäekõrgused või ahnelt pastad, kobistavad tegelased seljast helgi taolised rõivad või kleenukese kehaehituse ja lavaiidolite põse sarnadega mehed, kelm, säde silmis. Kuid ainult postrid on see mees, kes kirjutab tenorite käsiraamatu ümber. Võimatult pikk, häirivalt kõhn ja näeb välja murettekitavalt noor. Nii pidas lavatööline teda kord inglise rahvusooperis eksikombel Charwisgouckeriks ajakirjast pall. Sellest hoolimata on ta oma valitud ametisse toonud pahvakaravineeritud askeetlust. Lühikese ajaga on teda hakatud pidama üheks parimaks liidide tõlgendajaks kaasajal. Eriti lähedane Andale Schubert. Samuti tekitab tema puhul segadust see klassikaline jultunud tõekspidamine mis seab tingimused. Tenorid peavad olema energilised, aga kuidagi määramatud, muretsema rohkem oma soengu pärast ja et neid pildistatakse võimalikult soodsas valguses mitte jaga higistama mingi partituuri pisidetaili kallal. Vastupidi, postritsioon küps teadusemees, kes on õppinud ajalugu ja filosoofiat, kämbridži ja Oxfordi ülikoolides. Mees, kes kõigest kolm aastat tagasi oli Oxfordis noorema astme õppejõud kes püüdis oma teadustöögraafikus teha ruumi ka muusiku karjääri arendamiseks. Möödunud aastal töötas ta Oxfordi University pressis avaldamiseks läbi oma doktoritöö mis kandis pealkirja nõiakunst ja selle transformatsioon 1650 kuni 1750. See mees ei ole mingi tuulepea. Veelgi enam, tema teadusalaste saavutuste põhjal on väidetud, et laulmiseks on ta liiga palju ajusid. Selle teooria kohaselt takistab analüütiline mõtlemine emotsioonid postridž, aga nii ei arva. Tunnen, et muusikaga tegeldes saan väljendada seda poolt oma isiksusest, mida ma teadlasena väljendada ei saanud, põhjendab ta. Siinkohal tsiteerin. Et laulmine ei saa olla intellektuaalne. Intellektuaalselt ei saa laulda, aparaat ei tööta, kui sa sellele liiga palju mõtled. Alati on olemas loomne külg, mis peab lauldes välja tulema ja sellega tulebki paljudes laulutundides tegemist teha. Seepärast ongi nii, et paljud väga loomuliku tehnikaga lauljad on inimesed, kes ei ole sellele eriti mõelnud. Nad lihtsalt teevad suu lahti ja sealt see tulebki. Loomulikult oleks rumal mõistus osa täielikult kõrvale jätta. See ei tähenda, et kui laulad näiteks 1800 kahekümnendatel kirjutatud muusikat ei peaks sa samade aastate kohta palju teada saama kuna see annab teatavast sügavust ja käib see ajus ringi ning aitab mingil moel esinemisele kaasa. Ja kui sa esineb teni kruvipöördes nagu postridž möödunud sügisel Debora Vorneri juures uues lavastuses kuninglikus ooperis on minu meelest tark tegu lugeda Henry Jamesi algupärast lugu, millest pärineb libreto ning selles on kõiksugu vihjeid, mida osadega teha saab, ütleb ta. Postritsion teadlik tenorite ja ka lauljate kohta üldse levinud arusaamadest, et nad ei olegi justkui tõelised muusikud. Inimesel nagu Pavarotti ei ole laialdasi muusikaalaseid teadmisi kuid teises äärmuses on Domingo, kes töötab läbi kogu partituuri, ütleb Pastridž. Tema meelest on irooniline, et samal ajal, kui ta on akadeemilises mõttes väga haritud on tema muusikaalased teadmised üsna pinnapealsed. Tsiteerin. Tunnen, et olen ühes suunas üleharitud. See ei tähenda, et mul oleks justkui muusikast aimugi. Kuid mulle lihtsalt tundub, et arvestades minu kui laulja elukutset ei sobi üldse kokku see, et olen ajalugu õppinud n astmeni kuid muusikat selle astmele õppinud ei ole. Kuid ma katsun lünki täita, osalt muusikast kirjutamisega mis annab mulle tõuke harmooniast ja muustki rohkem teada saada. Seepärast on tal käsil ka muusikast kõnelev raamat, mida ta kirjeldab, kui laulja Aadi aud. Akadeemilise hinguse keskel elamine nii paljude aastate jooksul võib tähendada, et postridž mõnest elu väiksemast rõõmust ilma jäänud. Tsiteerin. Ühel päeval ütlesin just naisele kirjanik ja kirjanduskriitik Lukasta millerile. Et on kohutav, et ma ei ole kunagi käinud ühelgi popkontserdil. See on hämmastav lünk minu kogemustes. Naine käisel teismelisena tihti, kuid mina ei tea, mis tunne on minna kindistan, foorumine või mis iganes. Ma ei ole kunagi tantsimas käinud, nii et ma ei tea ka seda, kuidas tundub. Ta tunnistab oma kiindumust 60.-te aastate klassikalise popi vastu kaasa arvatud Pittls ja eelkõige Bob Dylan. Meloodia laulmise asemel. Ta tabab viisi vaid kohati ja räägib meloodiasse. Dylan on äärmiselt musikaalne, sest ta suudab sõnade rütmi siduda muusika rütmiga kui see ei kõla liiga pretensioonikas, ütleb ta. Tema meelest pannakse popmuusika liigse analüüsimisega märgist mööda, sest suur osa sellest on lihtsalt elevusest, tantsimisest ja seksist. Kuid osa sellest ei ole mitte kõrgemal keerukuse tasemel vat kõrgemal kunstilisel tasemel. Asjaolu, et tal on rida intellektuaalseid huvisid tuleb tema laulmisoskusele kindlasti kasuks kuna see annab tema muusikale konteksti ja filosoofilise terviklikkuse, mida paljud artistid ei julge lootagi saavutada näides postritsi huvi selle vastu, kuidas ühiskonna suhtumise nõiduse ees määrab ära muutuv sotsiaalne ja intellektuaalne kliima mis põhineb samasugusel metafüüsilise alusel kui tema huvi romantilise muusika ja luule vastu. Eelkõige kui silleri, Göte või Mülleri teostele on muusika loonud Schubert või Heinrich Heine luulet on tõlgendanud Sooman. Luule puhul meeldis, et mulle eriti seal püstitatud eksistentsiaalsed küsimused nooruki eas köitsid mind paljud asjad ja ma armusin inimestesse ning kõiges selles räägiti lootusetust armastusest ning et see näis väga sobiv. Suure osa luule puhul on imepärane just see, et see käsitleb kaudsel moel vaid neid suuri elu ja surmaküsimusi. Ja miks me siin oleme, kuid see tegeleb nendega muusika kaudu, mis minu jaoks on ainuke moodus, kuidas nendega saab tegeleda. Sest filosoofiliselt on nendest väga raske rääkida. Need on seda tüüpi asjad, mille kohta Stein ütles. Sellest, millest me rääkida ei saa, peame vaikima. Minu meelest annab just muusika, nagu ka religioon ja müstika mooduse neid tundeid selgesti väljendada. Jan postrits räägib Charles Roseni raamatu romantikud kohta on väga hea kuna see haarab sellest kinni. Muusika käsitleb aega ja seda, kuidas me aega tajume ning toob esile kõiksugu asju seoses mälestuste ja aja möödumisega mida me peame väga liigutavaks ja väga häirivaks. Aga mida me ei oska sõnadesse panna. Seepärast arvangi maa, et tõepoolest suurepärane muusika nagu Schuberti oma on alati omal kohal, sest igas kultuuris on olemas need igavikulised vananemise, suremise ja aja tajumisega seotud teemad. Schubartile oleks postrits ka kindlasti meeldinud. Tema lindistatud Ilus möldrineiu võitis 96. aastal grammofoni soolovokaalauhinna samal ajal kui tema Ilus möldrineiu ja talvine teekond kontsertettekanded on kriitikuid lummanud. Ta esines koos oma harjumuspärase saatja souli streigiga möödunud aasta lõpus David Aldeni talve talvise teekonna filmiversioonis. Seda ettevõtmist peeti üldiselt edukaks hoolimata hüüetest tavapärane, millega võetakse vastu kõike, mida Alden teeb postritsi uuel Suberti liidide plaadil. Emmy jaoks. Taas saatjakstreik püüdleb postrecz taas täiuse poole nagu metshaldjas ja forell-is. Ja kui tuleb õige aeg, lindistab ta EMI jaoks uuesti igatalvise teekonna. Antis. Laadungi. Noorel liidi lauljal ei saa olla paremat eeskuju kui Dietrich Fischer, disko ja postridž tsiteerib teda kui oma kõige varasemat ja suuremat mõjutajat. Siinkohal tsiteerin. Mida ma teda laulmas kuulsin, oli metshaldjas. Ma teadsin teose põhisisu, kuid ma ei teadnud iga üksiku sõna tähendust. Aga sellegipoolest tundus see väga emotsionaalne. Minu meelest on isegi keelt mõistmata võimalik aru saada, kui keegi on teksti sisse elanud sest see kõlab kuidagi teisiti. Hiljem armusin tema hääle uskumatus ilusse viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, kui ta suutis laulda väga vaikselt nagu ei keegi teine. Inimesed nõuavad suurust ja kvantiteeti ning vaiksest laulmisest ei hoolinud piisavalt. Ehkki andnud oma südame peamiselt liidile ompostrits pidevalt Tomandanud ooperikogemusi kui me ei arvesta tema koolipoisiaegset osalemist Masneverteris. Inglise rahvusooperis tegid oma ooperidebüüdi lisanud erina pas luurmanni lavale toodud Britteni suve õuna näos Edinburghis 1994. aastal. 96. aastal laulis ta inglise rahvusooperis Mozarti võluflöödi stamiinot. Ja 97. aastal laulis Britteni kruvipöördes kuinti esines Villem Kristi taktik kepi all ooperis röövimine särailist ning praegu ootab ta, et saaks jälle koos Aldeniga töötada esitades Monte Verdi Pope kroonimises Neerat. Tema leping emiga näeb ette ainult ühte albumit aastas. Ent kui lisada tema muudele kohustustele, hakkab terendama väljavaade töötada kaheksa päeva nädalas. Baarist. Pope ja puhul on üsna hirmuäratavalt palju õppida, ütleb ta. Nii et kuidas ta õppimisega hakkama saab. Tuleb käia itaalia keele ja muusikatundides, kuulata salvestusi ja lasta neil oma peas keerelda. See võtab kaua aega ja ma soovin alati, et ma oleks omadega natuke kaugemal, kui ma parajasti ja olen. Ma jätan selle alati natuke hilisema aja peale, kui ma tahaks, et see oleks proovi jõudmise ajaks täiesti omaseks saanud. Ma kordasin Tamiinot ja see oli tore, sest ma ei pidanud seda õppima. Kuid praegu pean kogu aeg midagi uut õppima ja mulle tundub alati, et jään graafikust maha. Eriti seepärast, et pean õppima ka palju liide. Mu peas käib ringi palju sõnu erinevates keeltes. Daatik. Siiski on ta teinud ühe meeldiva avastuse, et ooperi ja liid ei ole teineteisest nii kaugel, kui ta kunagi pelgas. Mulle tundus ooperisse minna salati, et mulle tehakse teraapiat nagu mingile hingele ja puisel inimesele. Nii et ma ei suuda sellega tegelikult toime tulla. Kuid nad panevad mind tegutsema, selle asemel, et töötada koos inimestega, kes on veendunud, et ma suudan hästi esineda, ütleb ta. Kui ma olen talvise teekonna filmi teinud, tunnen end ooperis palju mugavamalt. Inimesed ütlesid, et soolo kontserditel olen ma ebatavaliselt muljetavaldav selles mõttes, et ma liigun ringi ja olen emotsionaalne. Ning kui ma läksin ooperisse, tundsin ennast kohutavalt kitsendatuna. Alles hiljuti olen hakanud end vabalt tundma, et tuua ooperisse sisse seda, mida ma teen soolo kontserditel ja et see on üks ja sama. See on olnud äärmiselt vabastav. Arvan, et Debora Horner ja David Alden on andnud mulle teatud vabadust ja kindlustunnet, ütleb ta. Samuti on ta mõelnud, et palju uut muusikat peaksid oma repertuaari võtma. Ta on põnevil uue laulutsükli pärast, mille kirjutamise on Hans Werner tema jaoks peaaegu lõpetanud. Ning ta kinnitab, et talle meeldib uut muusikat propageerida. Kuid aeg surub tihtipeale Tahtmata näida üles puutuna arvab ta, et artistidel on kohustus uut muusikat esitada ja 100 elustada. Fischer, disko puhul oli suur asi, et ta laulis palju uut muusikat. See on raske, sest õppimine võtab kaua aega ja edu ei taga miski. Sest kui sa ei ole seda laulnud, ei tea saga, milline see on. Ei saa asju hinnata enne, kui oled neid paar korda läbi teinud. Ta ei võta partituuri ette enne ja ei ütle, oi aas on suurepärane modulatsioon või issand, jumalasse on nii banaalne. Paar aastat tagasi tegin ma Aldaburgis kolm etendust entse muusikaga Odenit ja mul kulus kaua aega, et neisse sisse elada. Ja kui see mul õnnestus, said neist pika aja kohta parimad uued laulud. Nii et see on tähtis, see on armastuse vaev, ütleb ta. Haldaburgi mainimine õhutab rääkima benshembritenist. Postrid meelest on Schuberti ja Suffolki maestro vahel mingi loov nähtus lähedus et on loomulik, et teda tõmbab mõlema helilooja muusika poole. Schubert mõjutas Britteni uskumatult palju ja tema arvates kirjutas Britteni Schuberti laulutraditsiooni kohaselt selles suhtes, et klaveripartiide harmoonilise struktuuri sees väljendas ta palju luule väljendamatut teadvustamata tasandit. Minu meelest on ta arvatavasti 20. sajandi parim laululooja. Ehkki Kabulancon hea, ütleb ta. Atritaks. Rühma Eestis. Postrid pea Britteni muusika puhul eriti ja vastupandamatuks seda, kuidas muusika sobib nii loomulikult kokku inglisekeelsete tekstidega. On olemas palju suurepäraseid inglise laule. Kui tore on see, et Pythonit saab lauldes panna kõlama nii, nagu see oleks tavaline kõne. Kusjuures paljud ingliskeelsed laulud kõlavad nagu lauljate släng. See probleem esineb sageli tõlgitud laulude puhul. Need kõlavad lihtsalt naljakalt. Kusjuures see, kuidas Britta neil õnnestub, inglise häälikuid täiesti normaalselt paika sättida. Ei kõla naljakalt ega veidralt ega imelikult, ütleb ta. Hayen postritsi valitud diskograafiasse kuuluvad Britteni punane kadu Britteni suveunenägu, samuti Pössellierrealisatsioonid ja veel serenaad tenorile metsas arvele ja keelpillidele. Mozarti reekviem Ilus möldrineiu, Stravinski, pultsin, Ella Fintsid iies Natalis, Haani meloodiad, nöömani naisis, saansens eas Rossini missadi Milano Schumanni difterlybe ja liider kraiss ja voogani Williamsi mitmehäälsed laulud. Mis on öelnud? On? On vennas. Lisa sinna. Stuudios oli Eve Ranna, kuulsite saadet inglise tenorist, ajem postreczist.