Tere, Ma Robin, Juhkental, te kuulate hunnikuid. Robin Juhkental proovis õnne telesaates Eesti otsib superstaari, ent ei jõudnud seal kuigi kaugele, mis näit, et saade ja selle žürii võib ka mõne talendi maha magada. Nüüd on rabin uuesti pildil tänu piletiga Eesti laul 2010 lõppvõistlusele 10 parema hulka. Ravim räägib nüüd, mis ja kes teda muusikas mõjutanud on. Viimasel ajal ma lihtsalt satun võib-olla mingite seminar artistide järgi uutele jahimaadele. Et mingi aeg muidugi kuulasin meeletult muusikat, et ma praegu ennast nagu melo Moniksust ei pea, et kunagise ikka diskograafiat, vaalade materjale iga päev ja läbi kuulatud, siis nende jaoks meeldiv kraam väljavalitud, et ikka välismaa muusikat eesti jama olen hakanud nagu tagantjärgi veidike avastama. Mulle väga meeldib muidugi Ruja kindlasti mis pähe turgatavad teemalised kaasaja muusikast kindlasti, Vaiko Eplik ja Chaliis ja nad on väga palju veel tegelikult, et aga lihtsalt nagu tuntumatest nimedest. On virmalised naer. Sest mul on see lugu ka jäänud nagu väga pikalt peakulusse, nagu kummitama, et mäletan esimest korda kuulsin 14 aastaselt ja millegipärast mõõdega kuulas oma raadiotümaka vahele, kuulas seda lugu ja tol hetkel ma mõtlesin, et see ei ole eriti nagu mõni aasta hiljem sattusin selle peale uuesti. Ma arvan, et see, et mulle ei meeldinud, oli ka võib-olla natuke seotud sellega, et ja noh, tol hetkel õia kõige paremini läbi ja siis sa üritad nagu ikka vastanduda, et aga siis kuueteistaastaseks kuulunud uuesti ja siis ma olin just haaratud sellest biitlomaaniast, mis tol hetkel oli ja siis siis ta kõlas hoopis paremini, et siis ma mõtlesin tõesti, et sellise loo võiks kunagisi kirjutada ja külmavärinad vist oli see esimene kord peale, et ei ole mõjus. Ansambel virmalised moodustati Tallinnas märtsis 1960-ga kuuendal aastal. Ajendiks soov mängida välismaa rokkansamblite, sealhulgas biitlite laule. Virmaliste juhte Toivo Kurmet hakkas alates sügisest 67 ka ise laule looma. Nii mõnigi tema sajakonnast laulust osutus menukaks, sealhulgas eriti meeldejäävalt naer Jaak Joala esituses. Natuke kopitanud, natuke põrandaalused, pisut harjumatu on öeldud virmaliste laulude kohta, sest ega virmalisi ju seitsmekümnendatel kusagil suurt kuulda olnud. Ansambli juht Toivo Gourmet oli ju paha poiss ja KGB kurjad onud ei lubanud seetõttu virmaliste eriti üles astuda. Pisut kõmisev bass krõbiseb kitarr pisut kummisel meeshääl. Olgu siis Kurmet ise või noor ehe Joala ootamatu klaver, rahulik samm, see tähendab rütm ja rahulikud käigud ning tundelised meloodiad. See võiks olla virmaliste visiitkaart läbi aegade. See oli aeg, kus elektrikitarr oli jumal ning naturaalsed pillid olid toanurka oma tundi ootama. Toivo Kurmetil õnnestus luua eriline saund. Kirjutada hulk väga häid lugusid niiviisi kui sõnade poolest kutsuda heli lavale teisigi pille. Siit tuleb unustamatu lemmiklaul naer.