Tere, mina olen Kene Vernik ja te kuulate uunikumi. Tartu juurtega Kene Vernik on tuntud saavutanud Eesti otsib superstaari telesaates, mille kolmandal hooajal saavutas ta kaheksanda koha. Oma igapäevatöös tegeleb gene meeleolu ja unehäired käte all kannatavate inimestega. Muusikat on ta teinud koos ansambliga Depo, millest hiljem kasvas välja konkursil Eesti laul. Finaali jõudnud miimicry. Ma kuulan absoluutselt iga päev muusikat, et isegi kui mul on kiire, siis mul on kasvõi klapid peas ja torman kuhugile, siis ma kuulan muusikat, et et ilma muusikat ei saanu kuidagi, aga kõige parem mini saundiliselt on ikkagi kodus piisavalt hea tehnikaga, millega kuulata ja aru saada nendest nüanssidest, mis seal siis muusikas sees on, et tiba oluline minu meelest see, kuidas sa kuulad, et kui sa kuulasite läpakas läpaka kõlarite, kes on ikka hoopis teine asi. Sa kuuled ikkagi sellise OK tehnikaga siis teine asi, et omad nüansid, et omad helid, mida sa kuuled välja, ma usun, et mind on mõjutanud minu isa kõige rohkem, et ma olin juba väga väike Tirucum, mina käisin bändiproovides alates, ma arvan, nelja viie aastasena, et isa oli kitarristi ja laulja sellised bändid nagu pööriseme, nii, mis menüü on tal hiljem vist tulid leid ikka päris suuri laineid minu meelest ja see ikkagi pilli näpitud juba väga varajasest lapsepõlvest kõigi unistus. Aga ma ise kuulan hästi palju sellist välismaist muusikat ja meil oli alati kodus kõik saadaval, mida võib-olla mitte muusika armastajale ei olnud, et ma ei tea, ta tellis neid asju ja kuidagi sai ja täkk, sabad, Airomeidenid, sellised vanakooli artistid olid meil igatpidi olemas, et läbi ja lõhki neid tüüpe. Sealt tuligi selline, tegelikult ma olen ikkagi roki sugemetega, sellist nagu hermeta, mingit sellist vanakooli raskemast muusikast tulnud, et ma ei ole väga palju, võib-olla hingit ja proged, sellist asja ma pole nagunii palju kuulanud, aga ikka selline rokitšikk ja punk kannid emotsionaalsed, täielik tipp. Sven Grünbergi ball, mis on selle hukkunud alpinisti hotelli soundtrack kilt ja film iseenesest mulle väga meeldib ja, ja Grünbergi muusika samuti. Ja see pall, kui ma seda esimest korda kuulsin, siis ma ma ei suutnud uskuda, et selle on teinud esiteks eestlane. Ja et see on niivõrd hea saundiga, vaid on täiesti hoopis midagi muud. Need on ikkagi väga ammu tehtud, et meie seitsmekümnendatel äkki siseminister ütled, et praeguse tundub ikka nii uus ja puhas ja see on ise seal laulab siis et see on väga-väga äge, et inimesed tegid juba siis sellist eksperimentaalmuusikat, võib-olla või teistsugustesse, mida isegi tänapäeval ei leia. 70.-te keskpaigas, möödunud sajandil ansambliga mess proge-rocki Eestisse importinud Sven Grünberg võttis siinmail esimesena kasutusele süntesaatori. Peagi avastas Grünberg enda jaoks idamaade kultuuri ja religiooni Tiibeti ja Kaug-Ida rahvaste muusika mõjutused ilmusid ka tema loomingusse, mis siitpeale kaldus suuresti elektronmuusika valdkonda. Grünberg on kirjutanud muusikat enam kui 100-le filmile. Nende hulgas on 1979. aasta kultuslik linateos, hukkunud alpinisti hotell. Grünberg on öelnud, et helilooja peab oskama end ohjata ja filmivajadustele alluda. Aga nüüd räägib edasi juba Sven Grünberg ise ja teemaks hukkunud alpinisti hotelli filmimuusikast pärit lugu. Pall. Noh, see lugu tekkis seoses filmiga hukkunud alpinisti hotell ja ja lugu tuli välja selline, nagu ta tuli paaril põhjusel esiteks esimene põhjus, et head lugu ei olnud aega kahjuks tulid ja selline lugu et oli kohutavalt kiire, aga, ja üks oluline moment oli see, et nõukogude ajal dubleeriti kõik filmid ka vene keelde ja venekeelses versioonis, kui oleks olnud tekstiga laul, siis oleks selle laulnud siis mõni Nõukogude Liidu rahvakunstnik, eks ole, ja selleks olnud katastroof sai siis kavandatud tehtud selline käik, et ühest küljest on justkui laul ja justkui tekst, aga see tekst on lihtsalt häälikute jada ja kogu see see häälikute jaga ei oma tegelikult mitte mingisugust mõtet peale selle, et ta on lihtsalt noh, hääletandid kasutatud pigem kui muusikalist instrumenti. Aga noh, teema kohane oli see ka, sest tegu oli seal tulnukatega. No et sisuliselt ka kõik klappis. Ja eks ka selle looga on muidugi naljakaid taustu, et Moskvas, kui seda filmi vastu võeti Nõukogude impeeriumi tasandil, siis koos kinos ehk siis tõlkes riiklikus filmis filmi noh, nii-öelda tänapäevaste terminitega. Sihtasutuses löödi rusikaga lauale ja öeldi, et olgu see pink Floyd siit filmist kadunud ja kui meie Eesti Tallinnfilmistuudio direktor ütles, et, et ei, ei, et neile poisikene tegi, selle siis ongi veel kord lauale rusikaga löödud ja öeldud, et mis te arvate, et meie ei tea, milline on pink Floyd meie ilmselt kõige edukam lavastajatega orig rooma lausega. Temaga juhtus kogu aeg niimoodi, et tema valimisühed, inimesed, aga tegelikult tema filme tegid hoopis teised inimesed, no näiteks ka Viimse reliikvia heliloojaks ei valinud mitte naissoid, vaid vaatamata tema pingutustele efektis. Olukord ja alpinisti puhul oli tegelikult lepinkid tehtud aps, Arvo Pärdiga ja Pärt mulle helistas mingil ajal siis, kui film oli lõpetamisel ja palus, et ma aitaks teda elektroonikaga. Noh, ma olin muidugi nõus, sest ta on ju suurepärane helilooja ja oli juba sel ajal tähendab, tal olid antud siis paberid, et üleüldse emigreeruda Nõukogude Liidust ja siis ta loobus selle filmi tegemisest, nagu üleüldse võis juhtuda, et talle näiteks järgmisel kõrval oleks helistatud ja öeldud, et kohe teate kaduma ja nii edasi ja nii edasi, nii et ta noh, väga vastutustundliku inimesena andis, mis selle, nagu öeldakse, teatepulga üle, see oli muidugi täielik juhuste kokkusattumus ja peale kõige muu. Ma mäletan veel, kui Tallinnfilmis seda filmi vastu võeti, sest kahel tasandil võeti neid filme vastu. Paistusin Tallinnfilmis valvelaua juures ja kuulsin korrus kõrgemalt juba hääli, et oi, et ilm on, on hea, aga muusika, see tuleb küll uus korralik ikka teha ja välja vahetada ei kõlba mitte kuskile. Nii et ka siis oli veel niimoodi fifty-fifty võimalus, et, et lihtsalt, et tehakse nii-öelda korralik muusika filmile, mitte see, mille mina tegin.