Tere, mina olen Aniestjate, kuulate uunikumi. Anni risk, kui müürilill on ühenduse kolm, pead kõige värskem artist. Eksanni ole ka varem laulnud kooli ajal segakooris esimese päkk vokaali ansamblile Boraks juba aastal 98 ja seejärel võtnud naisvokaaliülesanded ruubik 3001 lugudes kuid müürilill, kui Müürilill tärkas alles 2007. aastal. Muuhulgas jõudis Anni koos võitluskaaslast tega bändist kolm pead konkursi Eesti laul finaali siin ja praegu tutvustab ta ühte muusikaga seotud mälest osta plikapõlve. Mind mõjutas Kare Kauks ansambel Mahavok. Nii et ma sundisin Mõde klaveri taha ja, ja ise siis peavõru pääs laulsin kõik lood ette. Ma arvan, et ma esimest korda kuulsin teda üldse läbi raadio. Ja siis hiljem ma ostsin endale vinüüli mahavoki vinüüli Märjamaa alevi kodutarve poest. Mu isa oli kare ka, muidugi siis ei olnud palju neid popartiste, kes nagu mõjutasid, et Kare Kauks oli minu jaoks võrreldes Anne Veski ja Marju Länikuga ikka nagu tegija. Näiteks tunnete keel, see on küll selline mitte väga tantsuline, aga, aga see sõnum on võimas. Ja no teine mõjutele muidugi Berke Temase muinasjutumaailm, see oli 90.-te alguses see häälepagas, mis temal oli seal iga väga-väga mõjus ja toimis. Möödunud sajandi 80.-te teises pooles hiilanud Mahavok on teinud hämmastavalt särava tagasituleku harva, kui kellelgi see nii kvaliteetselt ja südamlikult õnnestub. Tunnete keel sai originaalversioonis salvestatud 1908 kuuendal aastal, kui mahavoki solist oli Marju Länik. Pärast Marju lahkumist liitus maha vokiga Kare Kauks, kes salvestas bändi ühest suuremast hitist oma häälega uue versiooni. Rudolf Rimmel ei tekstile sündinud laulu loomise tagamaadest räägib nüüd viisi autor Heini Vaikmaa. Tunnete keel jõudis nii et et eks ma sirvisin veel, lugesin ilmselt mingit luulet kogu Eesti oma ja noh, Rudolf Rimmel on selle teksti autor ja see oli täpselt selline lugu, kus tarvitses ainult lugeda seda teksti ja praktiliselt, et see meloodia oli sinna sisse kirjutatud minu jaoks vähemalt sinuga sellele loole. Et ta tuli hästi lihtsalt, see oli sel ajal, kui me tegime Marjuga veel 84 85, see võis olla siis kuskil 85., võib-olla aastal. Ja hästi ilus, lauldav tekst on ja ta on üldse selles mõttes, et niisugune imelik lugu, et seal ju rehv vähem kui täiesti nagu salmi laul kordab ainult üks niisugune ilus muusikaline teema ja see kannab nii lõpuni välja. Loos on veel kasutatud klassikaliselt öeldud nagu orelipunkti, et praktiliselt palju istub kogu aeg ühe koha peal, seal ponksutab ja peal selline klassikaline harmoonia. Enne lõppu on seal niuke kokkuvõttev vaheosa, nagu, mis loo kokku võtta. Nii-öelda mittetraditsiooniline traditsionaalne poplaulu, kui kare bändid oli, ma mäletan, salvestasime, me laulsime lihtsalt selle ümber, põhi jäi minu arust samaks, võib-olla seal mingid partiisid, vaata seal ju algab pihta, noh, suht rahulikult ja siis kogu aeg tulevad taustast, kuigi meloodia, harmoonia kogu aeg mingid mingid kõrvalpartiid juurde ja Sven Himma laulis veel teise häälesin juurde, kui mäletan, kui kui kare laulis. See oli ka üks selline lugu, mida olen ma mäletan soovi kontserdist, et sooviti ja, ja ta on üks lihtsamaid palasid mul võib olla, kuigi seal harmoonias on ka niukene niuke, ta ei ole nüüd päris klassikaline harmoonia kaika sinnapoole. Ma arvan, et see on isegi koorile laulda üks üks lihtsamaid lugusid.