Tänase heliplaaditunni võime pealkirjastada üsnagi ootamatult stereosalvestisi sajandi hakult. Ja tõepoolest, selles pakume aastatel 1905 kuni 1920 jäädvustatud klaverimuusikat stereofonilise na esitajat, eks ole, autorid ise kuulsad heliloojad, maks, Reeder, Edward kriik, Engelbert, Humperdink mitte ära segada kuulsa estraadilauljaga, kes on enesele võtnud selle pseudonüümi ja endal Päär. Vahelduseks kuuleme saate teises pooles toredaid prantsuse laule šarlas Nabuurijate kandes. Kõigepealt aga aastatel 1873 kuni 1916 elanud saksa helilooja reederi esituses tema pala andante Sostel uto oopus 82, number kolm, mis kuulub kogumikku minut päevikust. Kuuldud stereosalvestis pärineb aastast 1905. Üldse oli see aeg 70 aastat tagasi muusikaelus märkimisväärne mitte ainult selle poolest, et esietendused Richard Straussi Salome ja Leehaari lõbus leskvõiet söönberg komponeeris oma esimese kammersümfoonia. Veel 11 laadi fakt, mida praegu vaevalt olulisena märgistatakse. Kuid mis siiski on omamoodi epohhiloovaks osutunud, dateerub sellesse aastasse. See puudutab muusikaalase kommunikatsiooni ajalugu. Üks teravmeelne leiutis asetas muusika, tõsi küll, esialgu vaid klaverimuusika korrapealt tehnilise reprodutseeritavuse ajastusse ja sellise helikvaliteediga, millest tolleaegse grammofoni kuulajad ei osanud unistadagi. See tänaseks loomulik ja igapäevane tähendas 1905. aastal tõelist sensatsiooni. Esmakordselt oli õnnestunud kaasaegsete kuulsate heliloojate klaveri Virtooside mängu mehaanilise seadme vahendusel üles kirjutada jarl loomutruult taasesitada. Freiburgi muusikamasinate vabrik Velte ja pojad Saksamaal. Firma, kellel juba sadakond aastat kogemusi mitmesuguste muusikaautomaatide konstrueerimisel selja taga oli loonud uudse isemängiva automaatklaveri. Muidugi võeti sellele patent ja vastavast privileegi kirjast võis lugeda, et pill suudab esituse kõiki rütmilisi ja dünaamilisi peensusi esitaja isikupärasust täielikult säilitades salvestada ja taas kuuldavaks muuta. Välte klaver sai kiiresti populaarseks. Sellele jagasid oma tunnustust arvukad prominentseid muusikud. Peaaegu veerandsada aastat kestis nende muusikamasinate võidukäik kogu maailmas. Kuni vahepeal tublisti täiustunud heliplaaditehnika need siiski välja surus. Kilplased olevat muiste koti ja hiirelõksuga valgust püüdnud aga usutavasti eriliste tulemusteta. Ka katsed hääle vangistamiseks pikkadesse torudesse, mis kiiresti siis sulgeda püüti jäid tagajärgedeta tehnilisi võimalusi helide eeskätt muusika üleskirjutamiseks. Rep produtseerimiseks polnud kerge leida. Kuid alati on leidunud neid inimesi, kes muusikat nautida tahavad võrratult rohkem kui neid, kes ise oskavad mõnda pilli mängida. Sellest olenevalt ongi püütud muusika tekitamist automatiseerida ja mehhaniseerida luues instrumente, mis ise mängivad. Nii hakkasid levima mitmesugused mehaanilised muusikamasinad, mängutoosid, kellamängud, leierkastid, väntorelit. Need olid enam või vähem täiuslikud automaadid, mis inimese loova osavõtuta tõid kuuldavale palasid. Varem sisse pandud programmi kohaselt. Ise mängivaid mehaanilisi muusikainstrumente täiustades jõudsid leidurid seadmeteni mis olid võimelised mingil määral salvestama elavate interpreetide klaverikunstnike esinemist. Selleks ehitati erilise mehhanismiga klaver, milles pika, umbes 30 sentimeetri laiust pabeririba keriti ühelt rullilt teisele klaviatuuriga sidestatud eriline seadis lõi paberisse lühemaid või pikemaid lõhesid mille laiutisuunalised asendid ribal vastasid pianisti sõrmedega alla vajutatud klahvidele ja pikkused toonide kestusele. Nii saadud perforeeritud paberiribasid originaalülesvõtteid kuulsate klaverikunstnike esinemistest paljundati tööstuslikult teravmeelse kopeerimisseadme abil ja suunati müügile. Paberlindile perforeeritud muusikapalade reprodutseerimise seadis automaat klaveris töötab vaakumi abil, mida toodab elektriga või pedaalide jõul käitatav pump. Mootor veab ülesvõttega pabeririba mööda liistust, milles on tihedalt kõrvuti reastatud augud. Nendest aukudest lähtuvad torud viivad klahvimehhanismile paigutatud väikeste lõõtsadeni, mis klahve vajutavad. Liistu iga auk vastab kindlale helile ja sellega algavas torus. Vaakum kaob. Paberlindil on auk, siis täitub lõõts õhuga ja käivitab vastava klahvimehhanismi. Klahvid vajuvad ja tõusevad, ilma et keegi neid puudutaks. Ja pillist väljub virtuooslik helide tulv, mida pole raske jäädvustada heliplaadile kas või stereofooniliselt. Firma vilte automaatklaverid elasid üle nagu öeldud, tõelise võidukäigu. Poolteist 100 rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti ei pidanud paljuks mängida selle seadme paberlintidele nii klassikute palu kui ka toonaste moe komponistide teoseid. Veelgi enam, automaat klaverite repertuaari loomisel osalesid aktiivselt ka heliloojad ise. Usun, et igaüks, nii lihtne muusikasõber kui ka muusikaharrastaja või professionaalne muusik läheneb erilise hardumus tundega nendele kolmveerand sajandi vanustele helidele, mis otsekui ime läbi taaselustavad meile tänu omaaegsete inseneride nupukusele. Me võime kaasa elada möödaniku suurte interpreetide ja heliloojate ammu jäädavalt, kadunuks arvatud tõelisele ehtsale klaverimängule. Muidugi on see ajadistants väga suur ja vaevalt Ta hakkab keegi siin taas kuuldavaks tehtud. Igavesti ainsana kehtiva interpretatsiooni mõõdupuuna või isegi järele aimamisi juhendina käsitlema. Just selgesti märgatavad seosed, tolle ajastu maitsega ja isikud, pärasuse jooned. Ka ilmselt sihipärane loobumine pianistlikus täpsusest ja võib-olla isegi hälbed kanoonilises noodipildist. Spontaanne, subjektiivne väljenduslikus muudavad täna kuuldavad klaveripalad eriliseks delikatessiks. Mängib Edward kriik, helilooja ja suurepärane pianist, kelle tegevus kuulub põhiosas möödunud sajandisse. Temalt kuuleme mehaanilise reproduktsiooni graveri vahendusel Norra pulmarongkäiku oopus 19 number kaks. Nii nagu vaimustatud maksa reegel, kes Velte automaat klaveri kuulutas tohutult tähtsaks leiutiseks nii õpetajatele kui õpilastele, publikule ja kõigile kunstnikele mängis ka kriik paar aastat enne oma surma perfopaberilintidele rea oma teoseid. Edward kriik oli üsnagi soliidse pianisti ettevalmistusega ja nooremas eas esines sageli oma teostega avalikkuse ees. Seevastu saksa ooperi komponisti Engel, Bert Humperdinki puhul pole märgata, et ta oleks koolitatud klaverikunstnik. Ainuüksi tema muinasjutt ooperi Hans ja Greete erakordne menu andis põhjust, et helilooja sellest teosest ühe fragmendi automaat klaverite jaoks sisse mängis. Võrreldes toonase menuka, kuid praeguseks juba tegelikult unustatud moeooperihelilooja Engelbert Humperdinkiga pakub samas žanris maailma eduni jõudnud Öise endale määrpianistina kvaliteedilt sootuks midagi muud. Ta oli eikellelegi väiksema kui frantslisti õpilane meister, klammerdaja ja helilooja, kelle mitmekümnest ooperist õige edu osaliseks sai ainult üks ristlik madalik mida siin-seal praegugi veel mängitakse. Endal väärilt kuulemegi sajandi hakul salvestatud Faragmenti madalikust. Mitmeid markantseid Ostjaid, tõsi küll, kontserdiliselt töödeldud ja ähvardatud kujul. Ehkki need jäetud rõhutatult virtuoosse vabadeks jääb siin kahtlematult kõlama suure muusiku maailma omaaegse ühe legendaarse tipp-pianisti elegantne temperamentne mängumaneer. Realistlikku virtuossuse elemendid. Erinevalt mitmetest samalaadsetest muusikamasinatest oli Velte klaveri suureks vooruseks niinimetatud nüanssi keerimis automaatika olemasolu mis lõi võimalusega dünaamiliste varjundite edastamiseks taas kuuldavaks tehtavas muusikapalas. Nüansiregulaatorite toimel rakendub pillis ulatuslik rida tüürimis protsesse mis otsade ja lõõtsakeste klappide, membraanide, ventiilide rafineeritud süsteemi kaudu vallandab erineva suurusega vaakumi klahve käitavates lõõtsades mistõttu reprodutseeruvad küllalt täpselt ka interpreedi erinevad löögi kiirused ja tugevused klahvidele. Need transformeeruvad loomulikult erinevateks heli tugevusteks. Seadme konstruktsioon osutub isegi tänab päevasele tehnilise haridusega inimesele vägagi aukartust sisendavaks. Õigupoolest olid selles kasutatud põhimõtted oma ajastust kaugel ees ulatudes kohati peaaegu kaasaegsesse arvutustehnikasse ja kaugjuhtimistehnikasse. On arvukalt Neumaatilisi võimendeid, regulaatoreid, telemehaanika elemente, nagu me neid tänapäeval nimetaksime. Kogu see mehaanika lubab meilegi Haifi stereotehnikaga ja üldse kvaliteetselt edastatava heliga hellitatud kuulajatele sõna tõsises mõttes nautida neid tõeliselt vanimaid tehniliselt laitmatult kõlavaid helidokumente möödunust. Kuuleme automaat klaverilt, veel maks reederi ettekandes TEMA humoreski Keemol. Heliplaaditund teeb nüüd kolmveerand sajandilise salto sajandi hakul kuulsate heliloojate poolt automaat klaveripaberilintidele perforeeritud palade juurest prantsuse laulu, ühe suurmeistri šarl, Asnavuri muusikaloomingu ja ka esinemisloomingu juurde. Šarlasena voor on tänaseks omandanud kindla koha kogu maailma estraadimuusikas. Kunagi Pariisi kino Al hambra seansside eel ehk prantsuslike armastuslaulude esitajana välja vilistatud tundmatuna nooruk vallutas pool aastakümmet hiljem samal laval kogu publiku südamed. See oli ootuspärane, Asnavooron, töökas, tan oma lauludele nii helilooja kui ka sõnade autorina, poeet samuti andekas näitleja ja muidugi eelkõige žanri laulja kuulajal isegi asjatundjad on raske enesele aru anda, mis just Asnavoori kunstis kõige enam paelub. Ta on keskmist kasvu vist alati sinises ülikonnas, väliselt silmapaistmatu, millegagi mitte köitev isiksus kuid tema pisut kahisavas hääles üldse esituslaadis ja hingestatuses, samuti ka laulu nüansikuses ja intonatsiooni külluses on midagi, mis lausa sunnib teda jälgima ilmet. Tähelepanu võiks raugeda. Asena vuri, interpreedi meisterlikkus on kõike vallutav. Puhta prantsusliku elegants, siga seostub siin tema armeenia päritolust tingitud lõunamaine temperament. Ja ta on ka kuulsa iiliti peafis õpilane. Märgime Charlasena kuur on tuntud ka heatasemelise filminäitlejana. Ta on esinenud paljudes filmides, kuid nüüd väike nonstop-programm šarlas Naburiga. Laskurid. Roosiks. Siis selle jõeni.