Tere tulemast Raadio meelelahutussaadete toimetuse ja baarvarietee Tallinn külalistena siin baarvarietees Tallinn. Niisiis õhtu kahele, tänased külalised. Tõnu Aav ja Arved Haug. Üks päev läks jälle looja. Alla või olla võitja baaris väiksed, kenas kohvikus, väikesed pillerkaar. Arved Haug tutvustas ennast juba oma lauluga. Järgan Tõnu Aava käes, kes te olete? Mis asi? Kuidas kunstilise deklamaator kunstilise sõnameister, palun, käis ballett Esmeralda, keeerr laule sujuv nagu koidiku pilveke värves helides ujuv. Kuis sel õhtul külverenes baleriin iga paa peale, nii et seesugust imet pole nähtudki maa peal alles õrn, samas ähvardav juba nukrana tardus, nii et vaatajaid haaras religioosne hardus. Käis ballett Esmeralda, kerge lauline, sujuv, äkki lavale tekkis õige hämmastav kuju. Ilmus lavale kits elusana eht absoluutselt. Ilmus lavale kits, habe vööni ees, ripu võitu loomingus kehastas loom uue otsingu tippu. Baleriin ikka tantsib, hõljub taevalik, kergelt keha. Aga publikut huvitab, mida kits võtab teha. Baski juba etteütleja kastile kits, kuskil käeksetes iste, kurjus kellelegi baleriin vahel leegina väänleb kaste pisara, kombelses nõrgub aga tahtmatult, publik jälgib habet ja sõrgu. Nõnda toimus duell, mida jälgida, saal sai duell, milles kunstist võitu lõbus skandaal sai. Milles heitles talendiga kitsesõbralikke vemplus, pühaks peetu ka lihtsalt uudishimu käis kemplus. Ja ennäe, võitiskids võitiski it's, õhtud, ava, sest sel hetkel ta jättis endast jälje kesk lava. Ahte minutigi Tseensatsiooni Bremjäärid kui võitsite viivuks eide kraatsejaid vääri uudishimu, see tasu on kesine sensatsioon koolide enda eest, mina ausõna ei esin. Ja jätkame siis tänase pea ühe peaesineja tutvustamist. Teie sünniaasta näiteks? Ma sündisin 21. jaanuaril 1939. aastal ja, ja ei, nüüd ma võin seda juba täiesti täpselt ütelda. Sest et kui ma sündisin, siis olin sellest sündmusest nii rabatud, et ei saanud poolteist aastat sõnagi suust. Kas te edaspidi annate sama täpseid vastuseid ja kindlasti ma üldse jumaldan väga täpsust. Täpsust võib muide elus igalt poolt õppida. Ma püüdsin kord postkontoris rahakaarti täita niisuguse hästi roostetanud sulega. Nägin hirmsat vaeva, tegin mitu tindiplekki, kraapisin paberile augu sisse, lõpuks pöördusin neiu poole, kes kassaluugi taga istus ja küsisin, et andke andeks, kas sulg on teil muinasajast pärit? Neiu ütles, et teateid antakse teisest luugist vasakut kätt. Mille näitlejatöö nõuab täpsust? Juures ja istusin hambaarsti tooli ja arst tõmbas mul välja esimese hamba. Ma hakkasin protesteerivad, mis te esimese hamba välja tõmbasite, kui valutab hoopis purihammasarst, ütles kannatust, küllap me jõuame kaapuri hambani. Mis on näitlejatöös kõige raskem keeles. Aadee teiste elukutsete inimesed võivad igal ajal oma riietes karistamatult tänaval liikuda. Näitlejad küll ei või. Kui ma ilmuksin tänavale surukostüümis lastesaates ollakse varsti miilitsas. Muide, selle humaceffimmu nuppu saates on onu vaidlol kavas ühes saates saada kõik osavõtjad päris ehtsate täiskasvanud tiigrite puuri. Me hakkasime siis arutama nagu väikselt protesteerima, et kuidas järgmiste sarja saadetega siis lugu on, meil siin tiigrite puuri läheme, aga onu Vaidla rahustas meid, et see on sarja saatesarja viimane saade. Te olete esinenud nii hästi filmis kui, kui puhtalt teatris, kus pool teile rohkem meeldib. Aga filmis kindlasti, sest filmi näitlejatele on see eelis, et nad ei näe kunagi ekraanilt, kui rahvas saalist ära läheb, seal. Üks suuremaid rolle, kui ma õigesti mäletan, oli Moldaavia filmis Marianna, jah, ja kui räägitakse, et filmivõtted on näitlejale ikka väga tülikad, rasked ja igasuguste niisuguste ebamugavustega seotud, kas tuleb meelde midagi teil ka sellega seoses ja üks, üks, üks ebameeldivus tuleb meelde. Ma olin võtete vaheajal, läksin restorani ja tellisin šašlõki. Ootasin tund, ootasin veel pool need poolteist tundi, ootasin, lõpuks sain vihaseks. Kutsusin kelneri. Ütlesin talle, 1000 mood on poolteist tundi šašlõkki, milles asi on? Kelder pühkis silmi, oinas, tulekahju. Missuguseid rõõmud võiksid olla näitlejad ees, aga ütlen üldse siis enam mitte filmile mõeldes. Adik seda rõõmustav sündmus oli mul aastaid tagasi Kirjanike Majas. Esinesin sooloõhtuga pärast, järgmisel päeval kohtasin klassivenda tänaval ja hakkasin teda noomima, et näed nüüd, mina esinesin, kirjanikke, soolo, õhtuge, sina ei saanud vaatama tulla. Aga teine klassivend Juss tuli vaatama, istus saalise, kuulas kaks ja pool tundi, järgige oma luuletusi. Lugesin. Klassivend ütles paras jussile kadeda sallida. Mis nõu te võiksite anda, ütleme näiteks noortele näitlejatele või nendele, kes kavatsed näitlejaks saada või tee algul olijatele. Ma ei tea seda, et ole sa kui noor oled, vanaks saad ikkagi. Mina olen praegu näiteks tunduvalt vanem, kui ma noorena olin. Kas te spordiga tegelete ja, ja ma võtsin osa vabariiklikust, spartakiaadid saavutasin kaugushüppes. Hinnatava tulemus, ainult et see ei läinud arvesse, sest kõik teised hüppasid palju kaugemale. Mis on teie hobi? Muide, ma olen fotovamaterismi puhul pannud tähele üht niisugust huvitavat tõsiasja, et kõik need fotod, mis on tehtud raadioskaalal, need tulevad alati palju paremini välja kui need, mis teha televiisoriekraanilt. Missugused on siis jahiõnn? Jahin? Esimest korda, kui ma jahilt tulin, siis ma ei olnud saanud ühelegi jänesele pihta, kuigi ma ajasin neile kõva hirmu naha vahele. Aga teinekord, kui tulin, oli mul kotis kaks jänest. Naine ütles, et kui sa mind tõepoolest armastaksid, siis sul oleksid kotis mitte jänesed, vaid naarits. Aitäh suur tänu intervjuu eest. Me jätkame nüüd Arved Haug. Sünnipäevalaul oli. Mess. Las ta las lennates. Kalata Plarees keegi ei saa. Ei püüa, aga ta ei näita, aga. Ta las lätlaste pinnasest paar aastat. Suur tänu laulu eest, aga siiski paar tõsisemas laadis küsimust veel Tõnu haavale. Ma tean, et Tõnu Aav on 10 aastat ümmarguselt näitekunsti edendanud. Ja selle aja jooksul ma ei tea, ma arvan näiteks poolsada osa ikka mänginud ja umbes nii 60 või seitse. Kas nende hulgas on mõned niisugused osad, mis on õnnelikult sattunud kokku teatri poolt, valituna aga teie enda sooviga. Ja kahtlemata Kihnu Jõnn ja Juhan Smuuli monoloogid ja nüüd viimati kolab reunion, tema on väga tahtnud mängida, millest unistan. Kus teatrist ja seda mängitakse, mängite, seda mängitakse praegu igas teatris. Mängin seda draamateatri väikeses saalis. Kas on teil olemas mingid niisugused edaspidised plaanid? Näevad näitlejatel on niimoodi, et nende edaspidistest plaanidest on nendel väga raske, rääkides ei sõltu nendest endise, sõltub lihtsalt sellest näidendist, mis teatri repertuaari kavatsetakse võtta ja kui on niisugune õnnelik juhus, et see satub kokku sinu poolt unistatud ja mängida tahetud osaga, siis sel puhul rääkida mingitest tulevikuunistustest, õigemini mitte tuleviku kavatsustest käes šveiki tehakse mängida, kuna aitäh aga nüüd Arved Haug, kust see tulijatest muusik sai või mismoodi sisse tuli? Vastasel juhul aega tagasi, et meeldetuletuseks või igal juhul oli see 40. aasta ringidega esimest pilli mängisin orkestris trummi. Aga saksofoni peale läksin üle päris imelikul moel. Nimelt omal ajal selles samas orkestris mängisin, oli väikene ansambel oli meie nii-öelda selles koosseisus parasjagu kuidas öelda nakatunud olekus, meie ainukene saksofonimängija, aga ma olin varem salaja kodus harjutanud juba paar nädalat või rohkem isegi kuu aega oma käepalli tasakesi. Neid samuseid seal mängib, tolle repertuaar oli väga ühesugune, ega paljud ei muutunud. Ja siis tulgu, päästsin sellega välja jäigi siis ta ütles, et viga läheb küll. Edasi. Saksofoni ema oli, eks ole põhipilliks ja mis oli see esimene laul, kuni püüda meenutada, mille te ise kirjutasite ja mis praegu nagu vääriks ka veel meenutamist. No esimene, mis just kõlama jäi, palju sai kirjutatud oma jaoks ja, ja lemmiktütarlapsele ja nii. Aga mis hüpersaalikult kõlama jäid? Muri sisutatud sõjaalsem kanapimedust, meid ootavad Tallinna tornid. Olete kokku lugenud oma laulud? Kõik kokku saab umbes mis kirjutatud on. 150 ringis. Kas teile meeldib reisida? Teid on üldiselt väga raske Eestimaal kätte saada. Raske on öelda, et meeldiks, reisida, meeldib see moment on vist juba üle läinud. Sest et nii palju nende aastate jooksul sõidetud ringi ei teagi enam Liilus paika. Mis oleks just lausa käimata veel Eestist siis rääkimata. Või Eestis on jah viga kultuurimaja iga klubi käidud ja nähtud ja vihad vead teada. Missugust paigad või kohati eriliselt meeldivad, kui niisugust on olemas. Kui, siis mereäärsed paigad. See on nagu hobiks kujunenud olla, olla looduses ja eriti mere ääres ja suveti. Sõuda seda millegipärast ilusti, kisub sinnapoole. Kas te iseloomustaksite pisut tänast programmi laulu osa? Ahsoo? Ma tahan võib-olla jah, isesugune küll või ollakse harjunud kuulama, sellepärast et see koosneb põhiliselt põhiliselt just ütleme, meie autoriteks, kaasa arvatud minu enda lood. Ja ongi tegelikult kolm autorit, Valgre, Oit ja mina ise. Ja lood on niisugused, mida võib-olla nii mitte väga tihti lauda välja arvatud. Võib-olla need noodipalad, mis praegu on programmis, kasutage karuteenet. Ja teised siis on. Vähem kuuldud, võib-olla mõned ja mõni päris uus. Ja jätkame siis tänast programmi, arved, haugi, laul, kevadine habe. Õnnega pooleks mul. Teadjad üsna mitmes loomaaias käinud mitmel maal ja mitmes riigis puuriloomi näinud puuris peetavate küllus ammugi ei raba mind. Luuleline. Dubaiga meri, Göte kanad, vilditaldu villid näos, mandleid, kurbus muidki asju. Kalvu. Pärast loomaaeda kallim, lähme linna tuurima. Suurde sooja kohvikus. Päeval võimalik, et viimsel päiksepaistelised pühapäeval. Küsimustele haavale, kas te käite loomaaias, armastate loomi, loomaaeda ja nii edasi? Armastan küll ja ma käisin kahe väikese poja just loomaaias ja vanem poeg hakkas korraga kurepuuri juures hiil huviga seda kurge vaatama, vaatab. Ja kummardub siis puuri poole ja küsib, et kullake, kas sa mind enam ära ei tunnegi või? Ma siis püüdsin selgust tuua sellesse küsimusse. Seletasin üldse inimese põlvnemist. Darwini teooria valgusel rääkisin evolutsiooniteooriast ja, ja poiss mõtles mõttesse, järeldas siis lõbusad, aga isa, ja siis tuleb välja, et sinu isa oli ahv. Kuidas, kuidas ma austan ja armastan väga oma isa. Kratsisin pojale peale, et su enda isana või lastelt võib ikkagi leidlikkust õppida, eks ole. Muidugi ma küsisin poja keset, mispärast vanaema käest meelsamini kalamaksaõli vastu võtad, kui minu käest pääseda, aga vanaema käsi väriseb. Kvartali kvartali tänaval mu juurde üks täiesti võõras väike poiss, ütles nutuse häälega, et onu, kas te saaksite mulle 30 kopikat anded, ma tahaksin oma vanemate juurde pääseda. Mul hakkas poisikesest nii kahju, inseneri 30 kopikat. Küsisin, et vanemad siis on kinos. Kas teile ei tundu, et lapsi tuleb hoolikamalt kasvatada? Jaa, muidugi, muidugi, muidugi muidugi tuleb ka lastele stsenaariumist õpetada ja silosatuma söögilauast peale. Me sõime lõunat ja korraga hakkab nihelema laua ääres, mõtlesin, istu rahulikult sööma. Toitlere pärast sööki räägid. Kuidas õigem on, taldriku tühjaks ja ma küsisin nüüd, mida sa tahtsid mulle öelda, siis söögi ajal. Vaata, isa, kui ma käisin keldris sele veinide umbes, unustasin veini kraani lahti. Taas on sõna Tõnu haaval. Ei, ma ei, ma ei saa. Ma ei saa, ma ei saa, ma ei saa praegu, ma tahan kiiresti koju helistama. Ah, jälle jälle rikki, rikkis, rikkis, rikkis, rikkis. Helistan riietesse. Aga eks ole mõistetav ka väljas kõva tuul ja traadid lähevad umbsõlme. Loomulikult kõik helistavad siis rikkijates ikka Heinar rikete. Kuhu sa hing ikka lihtsalt helistada. Telefoniraamatus on ka öeldud, et kui rikkis, helistage riketesse. Minu telefonil on juba väga vana viga. Ei, ei, ei, ei, see ei ole tuules, tee ausalt öelda, tuulevaikse ilmaga on veel hullem, sest siis inimesed panevad pahalased, nöörid on igale pool sirgedega, tema tainud satub ikka valesse kohta, küllap lihtsalt valib valesti, mis muud. Tead, ega mu telefonil muud häda ei olegi, aga just see, et ükskõik kuhu helistad, ikka saad vastuseks, siin on korter väga solvav, kas pole küsinud, et kas teil on kaheksa üheksa vaba voodit? Vastus on, siin on korter. Või siis mis kell väljub, marsruuttakso Viljandisse? Vastus siin on karter. Mis kell pearaamatupidaja lõunale läheb? Ei tea, siin on korter. Ainult üks kord juhtus nii, et ei olnud korter. Ma helistasin Arvile koju ja küsisin, et saad sa mulle 10 rubla laenata ja vastati, ei saa sinul riigipanka. Ja ega ma ei imesta sugugi, kui ma tahan teinekord tööle helistada ja satun niisugusesse korterisse, kus telefoni sees ei olegi. Aga kuulge, nüüd ma sain oma mure südame pealt ära räägitud ja millal te saaksite tulla parandama? Ei saagi asu, Aasson korter, vabandada. Tai Sri pluss on eel Jahri. Sõita sai palju, aga näha sai väga vähe. Igal maal nägid umbes kümmet vaatamisväärsust ja ühte inimest, üks inimene oli giid. Aga kui ta tagasi jõudis? Me nõudsime jutuste muljeid. Tema hakkas meile pajatama, siis vaatamisväärsustest. Me hakkasime vastu, töö jäi, me teame, me oleme lugenud. Me oleme lugenud, räägi inimestest. Ülemus võttis märkmiku ja hakkas meile siis lugema. No lühidalt öeldes, ma nägin väga palju inimesi, seda võib umbes kokku võtta niimoodi. Itaallased söövad makarone. Prantslased flirdivad. Hispaanlased õrnitavad pulle. Ameeriklased teevad häri. Hollandlased kasvatavad tulpe. Venelased on külalislahked. Jaapanlased õpivad juudid, sutt. Inglased käivad vannis. Lätlased söövad saldejums'i. Hiinlased tapavad varblasi. Poolakad teevad poola huumorit, tšehhid joovad õlut, austraallased jooksevad ennast terveks. Argentiinlased sõidavad ennast sodiks. Rootslased nõuavad rahu, grusiinlased joovad veini ja šveitslased ekspordivad aukudega juustu. Ja kui see kõik teile meelde jääb, siis te võite ilmeksimatult ära määrata missugusesse rahvus, see üks või teine inimene kuulub nüüd pärast seda ülemuse muljet õhtut, käin ma tänaval ringi ja määran rahvusi. Austraallasi argentiinlase rootslasi, grusiinlase ja šveitslase ja riik on ära õppinud eesti keele ja peaaegu kõik. Ja nüüd tõsisema teema juurde. Mida arvata alkoholist? Mina, alkoholikood, ma loen lehest, mis on kirjutatud. Poolas on piiratud töötasu väljaandmist, pool alkohooliku palgast antakse kätte perekonnale. Kainestusmajas ärkvel inimesele mõjub väga kainestavalt teadetel tuleb trahviks maksta. Kuupalk. Ühendriikides, Kanadas, poolase Tšiilis on ette nähtud väga karmid karistused joodikutele, kellel on perekonnas väikseid lapsi. Tšiilis võetakse vastutusele peremees, kes oma külalisi ülemäära võõrustab viinaga. Prantsusmaal, Inglismaal ja mõnedes teistes maades karistatakse karmilt neid, kes joodavad alaealisi. Õudsed asjad. Aga muidugi, mis nendest rangetes reeglitest kasu on, kui näiteks piim, mis ei ole ka ühelegi maal keelatud? Võib ka tappa inimese klaas. Piima võib tappa on inimese. Muidugi, kui sinna on segatud üks tilk hästi kanget kihti. Joon. Üldiselt suhtun alkoholis niimoodi, et selle lausega in viino veerites on väga lakooniliselt väljendatud mõtet. Iga tõde annab viinasse ära uputada. Aga muidugi, kõige kohutavam oleks kuskilt lavast mõni meestlaseks püsti ja hakkaks kõiki lauas istujaid hüvasti jätma. Head nägemist, laine head. Nägemist, Pille ja nägemist, Ilmar, teised küsiksid. Mis, kas sa juba nii vara ära lähed? Rastaks. Ei, aga ma tahan teiega hüvasti jätta, praegu, kus ma teid veel kõiki nägupidi ära tunne. Kui te lähete näiteks siit või üldse, kui te lähete koju kas naine siis vaatab kella ja nii kontrollib, kas vaatab kella, mis te arvate, peaks kalendrit vaatama või? Aga ma jäin hiljemaks koju tulema. Avasin ukse naljale vastase vajava hakkasin ennast õigustama, hakkasin seletama, kallis naine, kas oskad arvata, kus ma selle öö veetsin? Naine ütles, et oskan küll, aga kuulame ennem ära sinu variandi. Teisel päeval ma otsustasin siis naise vastu õrnust üles näidata, läksin juba väga vara koju ja suudlesin naist. Naine hakkas nutma, öeldes küll, on täna üks õnnetu päev. Lapsed on läkaköhasse, kas juukse vahele, praad läks kõrbema ja nüüd tuled sina juba kell 12 joobnuna, kui. Te ei oska näitleja olla, ei oska saladusi hoida. Kuidas ei oska saladusi hoida? Mul tõsteti kaks kuud tagasi palk, naisel pole sellest aimu. Ma kardan, ma kardan, et pärast seda intervjuud ka koju lähen, ütleb naine mulle kindlasti kogu õhtu ajasite väljakannatamatult loba, aga õnneks keegi ei märganud sealjuures täiesti kaine. Üldiselt naer kaunistab inimest, sellepärast meie tarvitse naeruga koonerdada. Naerda võib hommikul lõuna ajal enne ja pärastlõunast võileibu ja isegi pärast õhtuoodet. Naeru toimib suurepäraselt magama, ehitaja naeruga võib ka ärgata ja muide, naerdakse väga mitut moodi. Naerdakse habemes Kindesse kuuehõlma jäänud mütsi sisse täiest suust täiest kõrist laginal ja poole suuga ja kõhtu kinni hoides naerdakse ennast katki ja lõhki, surnuks ribadeks. Nii et tükid taga. Niisiis, kuidas keegi naerab ja mida ta naeravad, püüame seda meenutada. Naeravad tüdrukud, kui kavaler mööda vihmaveetoru ronides nende ühiselamu viiendat korrust ründab. Aga, aga maja komandant vaatab seda kõike trepikoja uksel peal tõmmu häälel. Rattad enesega rahulolevalt mõnusalt, sest alles hommikul naeratas ta aknad viietollist. Õigemini teine juhuseid näole manada niisuguse palju tähendava ilme sõjalisuge muie, kahtlev naeratus, mis avab valged hambad irvituseks näiteks siis, kui keegi küsib võlgu ja lubab juba järgmisel päeval ära. Või siis kahtlemata muhelema inimene, kes seltskonnas ei suuda midagi muud välja mõelda ja hakkab oma naise kokakunsti kiitma. Aga hoopiski raskem on tõsiseks jääda ülemusega, kes lõunal lauas pillab oma pükstele soust, igavesi. See itsitama veidi naeru varrukesse kihistama, aga kui tegemist on, on heledate pükstega ja tomatisousti. Turtsuma aga, aga palju rõõmsamaks muutub naera siis, kui teed. Ennileckerdab määrde õrn ja armas seitsmeteistkümne aastane tütarlaps, kui te ütlete talle surmtõsise näoga juuli ära, keerutan, ma võtan su ära. Kui aga olete oma head ja mõistlikud kavatsused südamelt ära öelnud pisut vanemale kolmekümneaastasele piigale, siis saate vastuseks. Te saate vastuseks naiste naeru kükatuse, mille järgi pole enam raske otsustada, et väljavalitu on teiega päri. Ehkki ettepanek tuli liiga ootamatult ja sellelt õigelt mehelt Kui juhtute kunagi ütlema niisuguseid meelitussõnu 60-ni aastasele piigale, kelle elu on möödunud ainult töökusest karskuses, siis avaneb teil võimalus kuulda niisuguseid Seda nimetatakse lekutamiseks. Teate, naiste, seal on alati palju niisuguste, mis meestele meeldib. Üheks armastuse põhjuseks ongi naer. Naise puha selge, kaval naer ja ka, aga ma ei oska seda. Irgitsemisegi. Nii seda te saate tunda varsti pärast esimest kohtumist, kui manitsete teda selle eest, et ta teise noormehega jäätis ei või siis eritamine edevalt näen. Seda suudab teha ainult naine. Teil närvitseda kolm korda järjest meelitada kolm korda järjest saate sellise naeruga süüa. Seda nimetataksegi hirnamiseks. Nii teevad mehed siis, kui nad on oma jutuga ummikusse jooksnud. Makaronide automaat isegi armastama ja veel enam automaadid on hakanud meil isegi vastu armastama. Ma istusin kord Kadriorus trammi, võtsin taskust kolme kopikalise talongi ja kukkusin seda komposteerima, nüüd teate küll, kuidas see käib. Talong vastavasse pilusse. Osav tõmme kangiga ja talong peaks olema komplekteeritud. Aga see heasüdamlik automaat pillas mulle pealekauba veel ühe pileti. Mis sa ütled, kena kingitus? Kena, ainult kolmeks sekundiks, sest kui kaua sa talud sellist ülekohut? Tahad siin sõita nagu aumees kunagi kolme kopika eest, aga sinu lahke on sõidudokumentatsiooni kuue kopika eest? Muidugi leidub ehk võib-olla alatuid, kes muidu saab saadud piletiraha, eks oleksid teinud ja kolm kopikat tra taskusse pistnud, aga minul ei tuleks sellest 10 sellisest küll mõttessegi. Seepärast ma võtsin taskust kolmelise ja asetasin siis avasse lootuses, et selle eest enam piletit ei tule. Aga võta näpust või täpsemini võta näpuga. Pilet siin, mis siin raisatud on, kuus kopikat, aga väärtus on käes üheksa eest. Ja ma leidsin siis uue väljapääsu. Andsin liigse pileti vastsele sisenejale. Tema võttis seda vaikselt vastu, surus mulle vastutasuks kolme kopikalise. Mul ei jäänud muud üle, kui vana võtet korrata, kolmeline automaat ja korras ma nüüd ei tõmbagi enam kangist. Seal tuli kodanik piletit tahtma, viskas pilusse kolmelise, sai pileti ning sellega koos minu kolm kopikat. Teie münt, seltsimees surus mulle raha tagasi pihku. Ma müüsin oma liigpiletit 26 korda. Ja alati sain vastutasuks kolmelise mida pikema sirkuleerimine veristada ohtlikumaks muutusin, ei saanud maju väljude võõra varaga taskus. Kui kuues kord Tondile jõudsin, mõtlesin telefoniautomaadi keerutama, et noh naisele olukorrast ette kanda ja oma hilisemat saabumist ette valmistada. Sest heasüdamlikus kahevõitluses kassa automaadiga ei saa ju inimene nii omakasupüüdlikult alla vanduda. Näevad nüüd võib tekkida küsimus, miks ma seda kõike räägin, aga kellelegi peab pihtima. Naisega ma ühendust ei saanud, sest telefoni automaat neelas julma järjekindlusega alla kõik mu 17 kahekopikalist. Nüüd ma siis seisangi siin kolm kopikat riikliku raha taskus, põlemas. Minu pisikene Zaporožets ligines ristteele, vähendasin kiirust, heitsin pilgu, valgusfoor ei ole, no teate küll, kuidas asi on, kui on punane tuli, siis ei tohi sõita, kui on roheline, siis sõida, ole lahke ja kui on kollane, siis oota, kas tohib või ei tohi. Aga valgusfoor, et ainult teda võtaks, oli hoopis sinine. Ülemine auk oli sinine, keskmine sinine ja alumine oli ka täitsa sinine. No esialgu muidugi väga uudne ja huvitav ja isegi nagu liigutabki, ainult et liikuma ei saanud. Sest ühest küljest muidugi täitsa vahva, punast tuld ei ole, ole lahke, sõida, aga teisest küljest ega rohelist tuld ka ei ole, nii et ära ikka nii väga põrutaja ja kollast tuld ka ei ole, nii et oodata ka ei saa. No jäi siis niisugune mulje, et ei jää muud üle kui lennata, aga seda ma loomulikult ei suutnud, sest olgu see Zaporožets nii vägev Masingut lennukile kõvasti. Ja ma ronisin autost välja ja kiikasin ümberringi, et mis teised autojuhid teevad avatelt kõik seisavad ja ootavad, sest valgus, foorumlane, sinine. Ma siis istusin autosse ja ootasin edasi. Hommikul, kui ma ärkasin, oli valgusfoor roheline ja selgus, et tegemist oli olnud mõne ülemeediku poisijõmpsika aprillinaljaga. Aga igaks juhuks ma sõitsin siiski inspektsiooni, sest ega iial ette ei tea, kus huligaan selle viguri võib visata. Praegu oli vähe, siis küsisin otse, mis teha, kui ristteel on sinine valgusfoor? Mulle tehti selgeks, et pole muud vaja teha, kui silmaarsti juurde minna, sest ühte liiki värvib nimetatutele roheline värv sinisena paistma. Maad lasin seltsimees inspektorid kättpidi ja sõitsin kodu poole kindlas teadmises, et roheline võib ka sinisena näida. Ristteel ma vähendasin veel korraks kiirustega ja siis ma taipasin, et küllap sinine või värvipimedale lihtsalt punase leedri andsin ka see et ma olen ise teatud määral sinine. Minu sõiduk seisab väljapanekuna keskväljakul ja teatud liiki värvipimedale võib ta veel Zaporožets sinna näida. Väga meeldiv, täna läheb kõik nagu lepase reega. Kas vahel on tulnud ette näiteks Tõnu Aav teil niisugust momenti, et saalis tüütakse etendusel vahele? Õnneks ei ole tulnud ette, siis ma kardan, et vaevalt mina oskaksin nii geniaalselt vastata nagu kaks kuulsat näitlejat. On vastanud säärabernaaria. Joseph Kainz. Kuulus prantsuse näitlejatar säära Bernaar mängis näidendis kirjus naist ja parajasti, kui tal oli lausa. Oh, ma olen nii vaene, näljane mul ei jätku jõudu isegi kõndimiseks, suren nälga. Ja siis märkas ta kohtudes tuli lavale tulles unustanud oma kuldkäekella käe randmele. Ja sa oledki, lõikas keegi publiku seast, et müüge oma kell ära. Aga löögivalmilt kõlaska lavalt, et ma olen seda juba proovinud, aga ta ei ole ehtne. Josert Kainz alles oma näitlejateed alustas siis esimest korda Shakespeare'i näidendist Richard, kolmas. Ja selles pidin ütlema niisuguse lause üks hobune üks hobune kuningriiki ühe hobuse eest. Korraga hõigati saalist, et kas teile eeslist jäite? Seosed Kainz vastas aitabki, tulge palun lavale. Kas näitleja üldiselt nii laval on kõige tähtsam mees? Vaevalt vaevalt, see on ikka suure hulga inimeste kollektiivne töö, muide, minuga on kindlasti ühel nõul mitmed humoristid. Näiteks Mihhail Sostšenko, ma jutustan, mis ta on selle kohta öelnud. Mina, kulla vennad, ei hakka ilmaasjata vaidlema, kes on teatrist tähtsam isik kas näitleja, lavastaja või või koguni ehk teatri Puusepp. Faktid näitavad, faktid kõnelevad ise alati iseenda eest. See lugu juhtus ühes linnateatris, kus mängiti ooperit. Peale näitlejate tähelepanu äratava mänguli, seal muuhulgas ka Montöör. Ivan kusin mütsimiagisse. 1920. aastal, kui kogud teatri kollektiivi ühises grupis pildile jäädvustati siis surutise Montööra kuhugi äärevoole. Tehniline personal, las läheb keskpaika tugitooli, pandi istuma, tenor. Montööri lausunud selle peale sõnagi, aga südamesse jäi väike okas alles. Seda enam, et ta oli pildil välja tulnud udusena. Ei olnud üldsegi fookuses. Aga siis juhtus sedamoodi, ütleme täna õhtul mängitakse Ruslan ja Ljudmilla veerand tundi, veerand minutit, veerand minutit enne kaheksat ilmuvad selle Montööri juurde kaks preilid. Neid kutsunud tulid nad ise, mine võta kinni. Ilmuvad kaks preilid Filernivad üle pea ja paluvad ennast paigutada, istuma üldkasutatavasse saali etendust vaatama. Montöör vastu. Jumaluke, mu daamid, miks ei otsekohe kombineerida Tele2 piletit? Ei saa muidugimõista juhataja juurde. Aga juhataja vehib kätega, ei saa, ei saa. Täna on pühapäev, rahvastan hullupööra, iga tool seisab arvel. Montöör vastu. Ah niimoodi. No sellisel juhul maa mängu kaasa ei tee, ei hakka ühesõnaga teie toodangut valgustama. Mängige ilma minuta. Läks tagasi oma putkasse, lülitas kogu teatris valguse välja, keeras ukse lukku ja istus ning muutkui flirtis plikadega. Nüüd tekkis muidugi täielik tohuvabohu juhataja budis ringi kassiir, kriiskas hirmustetavib pimedas rahast ilma jääda, publik möirgas. Aga see ooperi pea tenor vander ilmus direktsiooni palged laudas oma tenori häälega. Ma keeldun pimedast tenorit laulmast, kuna pime, siis ma lahkun mulle mu hääle kallimlasse tee, Montöör laulab, kui ta. Montööra ärgu laulu, kui jah. Värvis kui ta juba laseb ennast keskpaigas pildistada, siis laste ühe käega laulab, teisega lülitab valgust, siis arvab, et kui ta on tenor, siis valgusta ühte lugu muudkui teda ei ole nüüdsel ajal tenoreid, ühtegi siin muideks juriste lõimunud pöördenurite suhteliselt viltu. Aga siis ilmus kohale juhataja ütles, kus need kaks kuradima plikat on nende pärast, et kogu asi veel untsu minna. Tooge nad siia, ma panen nad istuma. Siis pandi tema Montööri kaks tuttavad preilid saare silmapaistvale kohale istuma. Etendus võis alata. Otsustage ise, kes on tähtsam selles keerukas teatrimehhanismis. Muidugi, kui asja ilma ägeduseta kaaluda, siis on tenoreid ka teatriseisukohast mõningaid väärtusi. Mõnes ooperis koguni tulda ilma temata toime. Aga ega ilma monteerida ei ole ka teatrilaval elu. Nii et ei maksa vältida sõbralikke suhteid ega uduselt üles võtta. Nii et ei ole fookuses. Meenutan siin, kui olid veel tööd, Craig, silmadki. No. Kui saad Ja siis ootan ka või ei saa toidul. Kord maal sugulaste juures suvitasin, siis astasin karjamaal mööda karjateed kinnides hobuse kabja naela endale jalga. Istusin maha, kiskusin naela välja ja siis tuli meelde, et sanitaarõpetustele on öeldud, et et teetanuse hoidumiseks tuleb kohe arsti poole pöörduda ja kiiresti süstlast teha. Kus keset karjamaad seda arsti võtad. Eemalt tuli üks talumees ja ma küsisin, et öelge palun, kas on ohus, kui ma nüüd kohe praegu arsti juurde pöörduda sellest naelast talumisvastased ei ole midagi, et kõik need hobused, kelle jalgadest võlad välja andunud, need elavad kõik tänapäeva. Üks mu naiskolleege armastab diapositiivide pildistada. Ainukene häda selle asja juures on see, et oskustele töö tegemiseks on tal vähem kui tahet. Hiljuti tulid Euroopa reisilt tagasi ja näitas meile kõigile oma pika rännaku jooksul tehtud diapositiivid. Neid oli nii palju, et vaatamised, kus noh, tervelt kaheksa pooleks tunniks. Pärast ta küsis, et noh, kuidas muljed on. Eks mu vanem kolleeg, kes samuti prille kannab, ütles, et mul on niisugune mulje, nagu ma oleksin reisinud ümber Euroopa ja prillid koju unustanud. Ma olin keskkooli päevil teenimas elevaatoris ja seal juhtus nii, et ainult meistril oli. Kell tüütas hirmsast terasest veerand tunni tagant keededelt küsimus, mis kell on? Lõpuks nii tüdinud sellest, et riputas oma kella puu külge. Aga nüüd oli teine häda, nüüd käid iga veerand tunni tagant. Küsimus, kas kell on õige? Mu naaber ostis uue sportauto laiuses, kuidas auto kvaliteet on mitu kilomeetrit ühe paagitäie bensiiniga saab läbi sõita. Tavaliselt on nii, vastas naaber, et mina saan ühe paagitäiega läbi sõita 10 kilomeetrit. Kuidas nii vähe, imestasin, mina ei ole sugugi vähest. Pärast seda sõidab mu poeg sedasama paagiga veel 20 kilomeetrit läbi. Valvekaamerate abil. Ta sai need Kaks eined ja ta on looma. Ega see laul, laul, laata. Ükski asi ei ole siin ilmas igavene meie saate. Tänane õhtu kahele. Aeg on ümber. Suur tänu teie nimel meie tänastele külalistele arved Augile ja Tõnu haavale. Meestele, kes tegid täna muusikat ja teevad veel edasigi Mairold lüüsile, Ivo Kangurile, Nikolai tsentropovile kale kuusile Baarvarietee pererahvale, kes meid meeldivalt vastu võttis, kostitas suur tänu, et tulite.