Tere tulemast baarvarietees Tallinn, Eesti Raadio, meelelahutussaadete toimetuse ja baarvarietee Tallinn. Külalistena niisiis õhtu kahele 20 ja süda armusele. Tandi pilk ja kõrgel laiussinar, taevatelk või sõjareedel algab tema jalgu. Siis kauna sees on marsselge. Koju kaugelt kus tal on ainult saunas. Ta oli juhtumi Noorte. Kotiks. Kui marssis Ta laulis soul ja neil riiulil kui kodupind tal jälle jalge all kesi lihtsalt vedas, ta on selge see, et lihtsalt on selge see, et lihtsalt vedas. Järgmise laulu nimi, vile, Voldemar Kuslap laulab, kes on meie tänase õhtu kahele külaline, lauljana on kraadiklaas. Millest niisugune pisut veidravõitu nimi? Seda ei oska isegi öelda, kuna selle lauluteksti autoriks on tadžiki põed Faizulli Anzori. Selle lauluga on mul seotud mõningad niisugused toredad juhtumised. Möödunud aasta oli mõningal määral varal mulle õnnetu, tuli pikemat aega olla haiglas selle aja jooksul minu kehakaal oli üsna aukartust äratavalt tõusnud. Ja kui ma tulin peale haiguspuhkus teatrisse tööle siis Vello Viisimaa, nii nagu ta alati teravmeelne on olnud viskas üle pika koridori, seal oli palju rahvast etega uuesti aastast meil enam kehakaalu järele palka ei maksta. Ja ma mäletan, ma laulsin seda laulu vahetult enne haiglasse minekut just sealsamas haiglas. Ja see laul hakkab sõnadega, ei iialgi haiglasse lähe külma, sest arst ei kannata mitte mu meel. Ja selle peale siis õed ütlesid niimoodi, noh nüüd otsime teile pikemad nüri otsaga nõelad. Seda ma nüüd olen ma, miks sa oled sõber ja seltsimees, kes ei kiida Anu reetmist? Umbusklikult, ütlesid, miks siis nii, Kaave? Mina ei peaks, iga kord kraadiklaasi ma alla saan, kuid mis näitas vale Eligrist ei loe. Käimel. Tulen ma järgmine kord oma praadi klas, ane esis, kõrvalehes lussimis. Kraadiklaasiga ta see raha ei saa. Kõlas pane siis kõrvalehes vussilimis ära, sa loed kraadiklaasiga. Kas see on siis? Siis oli juba eelmisest õpil Söödanamäega. Palju osta. Lia Laats, meie tänase õhtu kahele perenaine, mis te arvate, kas tuleb igale näitlejale kasuks? TÖÖ estraadil? Ja ma arvan küll selle pärast juba, et estraad on niisugune ala, mis näitlejat Annab näitlejale vabaduse lavalises titaan ihualasti nii-öelda laval. Teda ei aita, ei grimm, kostüümid, dekoratsioonid ja ta peab suhtlema OC inimestega ja see annab teatud vabaduse, mida ta teatris ei saa. Teil on 10 aastat estraadilavastaaži ja täna tähistate kahekümnendat estraadile esinemise päevaks või aastapäeva. Ja see on küll nii, aga sellest me rohkem muidugi. Ei, ma olen nõus. Aga kui te ütlesite, et näitleja estraadil on hoopis teisiti, olla Eesti vaba nagu alasti kas teil ei olnud raskusi siis teatrisse üle minnes? Jah, oli küll. Esimene osa, mis mul teatrilaval Anti, oli Tolstoi elavas libas muslanna Masha osa. Nagu teada, estraadil tuleb kehastuda osi palju. Et tuleb nii-öelda väljast sisse minna, lähenedes osale aga teatis vastupidi. Aga see üleminek on üsna raske ja siis ma alustasin seda ka osakaal, ma mõtlesin, kui must lannasistan kindlasti väristab õlgu ja, ja raputab pea ja räägib hästi kiiresti ja kõvasti. Ja tulemus oli siis see, kui me olime paar nädalat proovi teinud, siis tuli lavastaja proovile. Üks hommikul ohkas, sügavasti, ütlesid. No alustame siis praali iga peale ja peale seda oli mul kange tahtmine koju tagasi minna või siis hoopis estraadile tagasi pöörduda. Kas te olete teinud niisugust vahetama estraaditöö elamuste ja, ja lavade elamuste vahel. Kumb teile rohkem rõõmu teinud? Mõlemad kui nad on mõlemad juba enam-vähem nii kätte saanud, kui nii võib öelda siis on nii rõõmud ja mured nii mõlemi pool ühesugused. On teil lemmikosad? Ma mõtlen siis teatris Jah, lemmikosa võib-olla ma ei oska nagu seda ütelda, kas nihukest osi üldse saab olla, aga võib-olla südamelähedasem on olnud siiamaani Jokaste kuningas hoidipusest. Ja mulle väga meeldis Heleni osa mee maigus. Mis tunne on teil täna üle hulga aja jälle estraadil olla? Ongi niisugune närv ka sees? Jah, on närv küll sellepärast, et esinen kuidagi. Niisugune mahe ja sume valgus ja naist ei näe inimesi. Siis ma ei näe, mis nägudega nad mind vaatavad. Tavaliselt kontsertsaalides on valge, mis mõne. Kui nad vaatavad igaleva näoga, siis ma katsun natuke rohkem juurde panna, nagu nad juba naera, võttismalasenenud vabamalt. Ärge provotseerida. Nii on varsti kõik. Muinasloos muusi kaasama. Muinaslugu muusikas on kas varsti 100. kord Estonias juba. Kui jälle nüüd päris täpne, siis üleeile Tartus oli meil 95. etendus. Mis teid Valgre juures meelitab teile? Ma vaatasin täna kavas veel mitu Valgre laulu. Võib-olla see, et aastaid tagasi teatrikuluaarides käisid jutud et Sulev Nõmmikul ja Ülo Raudmeil on valminud uus lavavariant muusikalisele loole muinaslugu muusikas. Ja kui ma teada sain, et mul tuleb seal Raimond Valgre Selles tükis Valgre-nimelist tegelast ei ole. Siis ma olin muidugi hästi palju mures ja võib-olla rohkem hirmu täis kui täna siin teie ees. Kõigepealt muidugi tuli hakata materjali koguma. Sellepärast et kahjuks ma ise elavat Valgret ei ole näinud. Selleks tuli külastada tema sõpru, tema kolleege. Nende jutustuste põhjal. Tekkis minu kujutluses pilt inimesest kes oli erakordselt andekas, kes oli mitmekülgselt andekas, kes kõike haaras ja omandas lennult seal, kus iga teine-kolmas inimene peab palju vaeva nägema tema omandas nagu muuseas. Võib-olla siin näiteks võib tuua niisuguse näite et paljud oma meloodiad ta kirjutas enda inglisekeelsetele tekstidele. See juba näitab, et inimene valdas seda keelt ladusalt. Gümnaasiumikaaslased mäletavad teda kui erakordselt tundehella väga kergesti mõjutatav iseloomuga inimest. Ilmselt saigi talle saatuslikuks tema lühikesel eluteel. Jutt võttis nagu veidi nukravõitu värvingu. Aga siiski selle eiraja Kahjuks peab ütlema, et tema tänaseni on säilitanud aktuaalsuse oma värskuse. Ja ma olen kindel, et meie, Eesti raadio tööpäevas ei möödu ühtegi päeva kui eetris ei kõla mingi Valgre laul või meloodia ansambli või orkestri esituses. Ja võib-olla sellepärast, et nüid selles muusikalises loos muinaslugu muusikas tuleb mul üsna paljusid Valgre laule laulda. Võib-olla sellepärast minu repertuaaris on ka nii palju Valgre laule. Triin jättis, ma võtan siin õhtul järvel udundise rega seal. Ja siis meenus vana tav laul hallist paadimehest, kes seal ootas. Nägin neidu, kes seal on levimas. Üle kiirelt olin seal, andsin, käed kordas samuti, kui laulus juhtus. Ilmad. Võitsid ja uduloor veidra asja, mida ma käisin eliitide saarel atkal jõudis, küsisin eluskutega, uksevõrul ei lakka hetkekski luu, siis ma ütlesin, ei usu. Mitte iialgi. Vaatas ta väga hästi, nagu valge, nägin katlaroots. Silmad, oo, oled sina. Võitsid ta jauru loor, veider, jätka. Kui käisid mu rinda, reed. Jõudiski sinna minna. Et ei lasknud lega ukse võru leida. Hetkeks nagu siis, kui ma ütlesin, ei usu, mitte iialgi, mind kaldal ootab. Ja tõesti nagu valvel nägin, kaldal ootas. Sinilill. Sini. Ja läheb. Seltsi. Ah, issand jumal, ma käin kohvikus juttu ajama. Jumal ma andis nüüd küll mehe käest riieldame, lubasime kinost minna, kinopiletid lähevad raisku. No kujutage ette, et tema on kooli, oli kaheksa aastat õnnelikult abielus, kõik teadsid, et nad on õnnelikult abielus ja kujutage ette, keegi ei tea, et naisel on juba kaks aastat armuke. Kujutage ette naabrit Tammerdanud, mida pioneerid ka muidugi midagi ei teadnud, issand jumal. Naabertulnutest komandeeringuid ootamatut tagasi, et naise jaoks kaasas lõhnaõli, muuseas põeks teeb ukse lahti, näed, võõras mees on toas, issand jumal, kujutage ette. Mees vihastas, keeras ukse väljastpoolt lukku, jättis võtme lukuauku, ise läks alla poodi bensiini järele. Nagu mõnikord meil. Et seda, mis seal poes ole, tuli sealt siis väljavaated on, autojuht läks autojuhi juurde, siis pikapeale sai siis bensiini, tuli tagasi, kallas bensiiniga ukse ja koridori üle ja pistis põlema ja issand jumal hakkas põlema. Ei no need ei olnud kindlasti mitte Viljandi tulevikuga. No kas põlema läks, aga õlle Parkeri ennast Purdule atised kainestusmajja. Aga kas te teate, kuidas see lugu edasi läks? Armuke lasin Asie nööbidi aknast alla, aga ise ronis vihmane mööda ja siis kutsuti tuletõrjujad kohale. Tuletõrjujad tulid kohale, kustutasid bensiini ära ja läksid laiali, issand jumal. Tegi nii, nagu ta sai sealt kallistust. Kus see siis kujutage ette, elavad kaheksa õnnelikku abielu jälle arusaamatuse pärast lihtsalt jumal. Olid vägeva pulmapeo korraldanud sülti oli tehtud, siga ära tapetud muidugi kolhoosi esimehe isiklik sügav. No oli kolhoosipidu nagu ikka, kokku oli kutsutud 161 inimest ja kaks last. Pidu nagu ikka pidu kardio oli rahvas rohkem õues kui toas. Ägedaks kakluseks lahti läinud ja palju noormehel oli v jääter tagurpidi pähe löödud. Juurde minema altari küll kohal olnud, aga see pole enam ämbrid peast kätte saanud. Ma ei ole nii ei tea, kes oli unustatud lörsiku koduõllega koplisse ja kolhoosi tõupull oli sellele Naised olid ära meiereid kaineks ehmatanud ja järgmisel päeval leitud bulvaline korstna otsas. Nagu ikka laadime et teatati puldilt veidi plahvatust, ei ole asjast aru saanud ja heisanud miilitsasse ja kutsunud telekohalikud huligaanid õigesse kohta sokutada. Aga boiloni vahed Haatia maa lõhkunud ja vaat et triiphoonet zootehnik vaadanud, et kui asi nii edasi lähedases, kolhoos läheb vastu täielikule hävingule, oli läinud, siis keldrisse, võtnud sealt jahipüssi, täitnud selles Annabeliga ja siis oli läinud. Imega vihastanud ja ütelnud, et nagu iga tõbras juba minu abielu voodisse ronib, siis ei ole mu siin kolhoosis enam midagi tegemist. Ja vaadake, nüüd ongi kolhoos ilma esimeheta, vaadake sismiseksburgus, pull veid teha. Jumal, aga nüüd, enne kui ma koju lähen, ma pean jooksma surnuaiast läbi. Seal hakatakse matma täna ühte uppunud noormeest. Ma tean ruttu kohale jõudma, enne paremad kohad ära võetakse, ega muu pärast, aga ma pean isiklikult oma silmadega pärjad üle lugema. Vaat möödunud nädalal maeti auto alla jäänud vana idee, aga ma ei saanud minna, mulle öeldi, tulevad kümned, muidugi, see tähendab tulevadokstest pärg olnud sats testimiseks, kui te peate ikka ise minema vaatama. Ei. Ole, eks jääb see, mis, Oleme. Ammused kui ka käega ja Reeli kaas Tänase õhtu külaline Voldemar Kuslap on maalaps. Kas kavatsete puhkuse veeta Elva lähedal? Seda küll, jah. See on traditsiooniline. Kas te soovite pikka või lühikest kastest? Kuidas te soovite ise vastata? Ma ei oska eriti kuidagimoodi, sellepärast Tim mind ei ole õnnistatud jutuanniga, aga ma usun, et ma saaksin võibolla ennast veidi selgemalt väljendada. Pikemalt. No nagu te juba mainisite, olen ma sündinud ja kasvanud maal. Ja võimaluste piirides olen ma püüdnud seal kõik oma suvepuhkused veeta, ehkki nüüd juba ligemale 13 aastat olen linnainimene. Oma hingelt olen ma jäänud maainimeseks. Ja ma pean ütlema, et üks püsivamalt suuremaid rõõme, mida ma viimasel ajal olen tundnud on see, et meie maaelu on selliste suurte sammudega edasi läinud. Kui ma õigesti mäletan, siis teie tee lavale või laulu juurde algas ju ka maal kas mitte maakultuurimajas? Nojah, kui nüüd Tõrva linnamaaks nimetada, siis küll ja. See sai alguse tükk aega tagasi. Ma töötasin siis tõrva kultuurimajas ja sealt võib-olla nii. Või õigemini see töö seal oli nii nagu niisugune esimene kokkupuude lauluga. Ja seal õnneks töötas ringile organiseerija juhtijana üks omale ala entusiast Mari Kull. Tema. Temalt sain esimesed, nii teadlikud suunamised nii laulu alal kui ka repertuaarivalikualal. Ja võib-olla määravaks minu elukutse valiku juures oli kohtumine meie omaaegse laulupidude suure entusiasti helilooja dirigendi Juhan Simmiga. Kunagi kohalike kooride kontserditel paluti teda audirigendiks, kuna tema oli sealtkandist pärit. Ja ta juhtus kuulma minu esinemist ja siis soovitas mõelda edasiõppimisele ja tänu tema niisugusele tooredale soovitusele astusin muusikakooli. Ja nii see on läinud. Kas te kujutate ennast ette veel väljaspool teatrit ja muusikat? Ütleme, see on väga provokatsiooniline küsimus. No kahtlematult mitte sellepärast, et teatritöö nõuab peale muuga suurt annust fanatismi. Aga millal seevastu pakub, mis röömese vastu annab? Neid on nii palju, et seda ei oskagi kohe nii lühikese vastutusega ära seletada. Tänasel õhtul on suurem side ehk estraadiga, kui teatriga, siis tehke pahandage, ma esitan niisuguse küsimuse. Palvega võrrelda kummal pool teile rohkem meeldib esineda? Kindlasti teatris. Võib-olla juba selle tõttu, et. Ma ei pea sugugi ennast estraadilauljaks, ehkki sattusin sellesse žanri täitsa juhuslikult üldse ma pean tunnistama, et minu elus on olnud määravad mitmed õnnelikud juhused ja kokkupuuted. Nagu ma juba ütlesin, Juhan Simmiga kunagi. Ja estraadiga oli samuti niimoodi, et lihtsalt oli kunagi vaja. Ja kuna ma juhuslikult seda laulu teadsin päris mind välja ei vilistatud ja mis ta, mis seal see oli. See oli see sama laul, prantsuse sõduristmison, rästi hulga aega minu repertuaaris olnud ja millest ma siiani päriselt ära tüdinenud ei ole, kuna siin on laulu juures üks niisugune tore näha. Et siin on tore teksti ja muusika. Niisugune kooseksisteerimine täiendavad teineteist. Kui teil jääb need kõigest sellest vaba aega, mis te siis peale hakkate selle ajaga? See tähendab, mis mõttes kui te ei tegele ei muusikaga ega teatriga, kui ta käib soovidelega õppi uusi osi ega uusi laule. Ja kui ta ei ole puhkusel või kui te olete puhkusel. Paraku seda vaba aega meie eriala juures on kole vähe. Ja kui ma õigesti aru sain, tahtsite te teada minu harrastustest. Enamik harrastusi on seotud just otseselt erialaga. Ma kogun üsna aktiivselt plaate. Magnetofonilinte võimaluste piirides. Kui vähegi aega jätkub, loen ja mul on üsna korralik raamatukogu. Aga kahjuks tuleb siiski lugemine põhiliselt just puhkuse aja peale veeretada, sageli seltskondades on lihtsalt piinlik tunnistada, kui küsitakse, et kas sa seda oled lugenud, siis ma olen sunnitud olnud vastama, et ja aga väga pealiskaudselt, aga põhjalikumalt teen ma seda suvel puhkusel olles. Teie andsite võimaluse rääkida siin oma harrastustest, siis võib-olla üheks armastuseks on niisugune. Kummaline harrastus võib-olla mis mõningates kuulajates äratab hämmeldust. Nimelt mulle meeldib vabadel aegadel ja üldse külastada surnuaedu. Mitte religioossetel kaalutlustel. Lihtsalt seal näed sageli väga huvitavaid skulptuuri näidiseid millel on peale ütleme ajaloolise väärtusega esteetiline moment. Ja ma peaksin ütlema, et nii suurimaid elamusi olen ma saanud kasvõi meie oma metsakalmistust samuti Leningradi, Aleksander Nevski kalmistu Moskva, Deutsche ja Berliini kalmistutel, kus ma meeleheitlikult otsisin veretult Brechti hauda mille kallal praegu proovid käivad teil, missugust osa õpite praegu? Praegu meil algas töö kergnedzinski muusikalise looga lihtsamalt öeldes lihtsalt operetiga. Minu sõber vanduri ja järgmine laul teie ettekandes on vististi jalgratturi valss, palun. Seen tere. Levarde herenevaks. Köigi. Tere tere. Nüüd on kangesti muinasjutud moodi läinud. Aga muinasjutud, need on ju võltslood, kus tõtt pole terra keski sees, ainult et see, kes neid räägib, teeb näo, usuks ja see, kes kuulab, teeb näo. Või tähendab ikka sedasi, et see, kes räägib, teeb näo, nagu oleks seal tõtt ja kes kuulab, teeb näo, nagu usuks. Ei tee. Andke mulle andeks, et ma siin baarvarietees on, aga eks see ole joodeedeeoo, kui ta siin tuli, skaks silma, parempidi, kaks silma, vasakut peeti. Vaata, ma räägiksin teile nüüd ühe muinasjutukalamehest ja kala kesest. Elas üks kalamees oma ideega. Mees käis ka rajal eeti, istus kodus ja parandas võrke, ühel päeval. Vaid see oli kuldkala see poolt kala siis paluma, et Theo, kulla mehed, kella sööbinud vette tagasi. Ma täidan sursis kolm soovi. Vanamees ütles, et mess Molsulti ikka ta Downia laskis ta vette tagasi. Läks siis koju, rääkis heideled. Näe, püüdsin kuldkalaga. Jumaluke, lähed poodi, küsib latikat, öeldakse, ei ole. Võtke Merloosat. Aga minu vanainimese seedimine ei peajumal nuusat vastu. Või siis jälle see tuuleahven, issand jumal, see on niisugune nõus, peaasi, et ei julge otsagi vaadata. Seest roheline pealt karvane, panni peale panetis kukub karm silma ja kaks silma vasakut pidi karbi kalal ju veel on, aga kirve leiad, milleks seda karpi lahti saada? Ostsin turuhoonest mere kala praadisin ära. Vanamees tuli koju, katsus hambaga nägu, läks tigedaks, siis läks sahvrisse. Tuli tagasi, küsis, et kuule. Kas sa oled majasid näinud? Ma ütlesin, see on merre kala, see palju parem, kui Algeras või Sudakas siis sorkist ehk Aafrika tükk aega, siis ta jaamria tagus kolme tollise naela poolest saadik alale sisse ja siis jäi vait ja on tänapäevani Vaiti, räägi sõna. Jumal jaguks lobisema tahtsingi muinasjuttudega. No ja jõudis siis Punadeksikene vanaema maja juurde tõmbad teki peale ja tegi peedikest rääkija üüdizetzeeesse. Punamütsike kuule see õige asi väetise akna juurde ja vaatab, oleks nagu vanaema ja ei oleks ka läksis ukse juurde, katsu sos. Vaat just nagu ma möödunud nädalal tulin, koju vaatan, uks käpas. No helistasin siis, kuhu vaja, sealt vastatakse, kui vanaema, ära pabista. Küll tullakse ja tehakse korda, töömehel on praegu, kuna see vaatasin siis kolm tundi, siis helistasin uuesti, ütlesin, et ega inimene lolluseni ta süüa ei või, lubjastab sooned ära. Parem jaluta, kui siia ja paranda kuluk ära, siis vastas mulle, kuid mees tahab siis jalutab, ei taha, jalutaja käseb, siis jalutab hoopis minema. Jumala ootasin siis järgmise hommikuni, siis üks mees tuli, aga ei olnud see õige mees. See oli siis see veevärgi mees, ütles, et kuule, näita v märg siia, mõtlesin, et ma ei saa ju näidata pas uksest sisse, siis küsis mu käest paposja. Kas sulle segatilku on? Ma ütlesin, ei ole, aga ma võin sulle segada ja segasin talle kuradile, siis kõik, mis ma kätte sain, panin võinud lõnga oli. Ja siis priimuse vedelik, kui saapanääret ja Värnitut jäädi, et ja andsin ta käte logistas korraga alla, silmataksid Riitama, hakkas õhku ahmima, kukkus toonile ja ütles, et paak koos ja sega veel üks tort. Siis jäi magama pleedi peale, magas järgmise hommikuni Kunimad, tule pliidi alla. Siin. Ja siis, kui ära hakkas minema, esitas arr veeveevärgi seadmise ukse remondi parketipanemise ja las see hoidmise eest. No ma siis Omalt poolt esitasin talle ka arve eeskujuliku teenindamise siis priimuse vedeliku, habemeajamisülikonna õmblemise ja teeme soolo operatsiooni eest. Nad sedasi olnud. Siis kolmas kuningapoeg teele see lolli. Ja linnas teemant loss, aga rahvas nutab, küsib siis kuningapäev poeg rahva käest, et milles asi seisab. Vaata meil siin mäe otsas, kaljukoopas on lohe, kui tuld hakkab välja ajama, nüristab, niiet Grow lendab. Et jumal kõrvalt majas kukkus mees koos voodiga ja Poska reanse aparaadiga laest alla. Kui kaineks sai, siis ütles, et oli mul tarvis nüüd ennast nii purju võtta, et põrand ka enam ei pea ja ehitusvalitsuses arvati sedasama. Eye üldiselt ka nüüd. Puhta nuriseda ei saa, sest ehituse mehed on hakanud hindama ehitaja au. Vot meie maja tänaval sai kahjuks uus maja valmis, kõik sisseehitatud seinakapid ja keskküte ja vann ja ainult nagid olid tagurpidi seina naelutatud. Jääks siis töödejuhataja, vaatas, kratsisid kukalt ja ütlesid, no kuidas see juhtuda võis. Aga siis tuli parajasti kõrvalt kvartalist üks üürnik ja ütles, et minule küll see ei meeldi, et põrandad on lubjatud ja lagi on pruuni õlivärviga värvitud. Ja siis tuli veel elanik ja ütles, et Jaano mood moeks, aga mina olen vana inimene ja nina ronida ei taha, et tulgu töömees ja võtku Klosseti pott laest alla. No siis ehitusmeister lohutas teda, ütles, et inimene õpib eluaeg. Et näe, üks 70 aastane oli tehnikumile õpetanud küll saaga ronimise ära õppinud. Ja eks see ole ju palju toredam, kui vett saab alt üles tõmmata. Aga see nabi tagurpidi seina naelutatud, vat see ei ole häbiasi, et nüüd saab kohe süüdlane välja selgitatud ja kõvasti karistatud. Jumal neli päeva selgitasid, siis selgus, et nagid olid õieti pandud seina, ainult et maja ise oli tagurpidi ehitatud. Sellepärast siis need lubjatud põrandad ja Klosseti pott laes. No vaata, siis oli niisugune lugu, et kui prints kohale jõudis siis lumivalguke lamas klaaskirstus. Ja lõppenud. Kus? Need olid väga kenad monoloogid, mis te täna õhtul esitasite, kust te neid võtate? Osa monolooge on tõlgitud materjal aga need, mis meie oma nautil on kirjutanud nagu öeldakse, näitlejannad lahtiste silmadega ringi liikuma. Siis me püüame seda teha, muidugi. Kuuled siit, kuuled sealt, mida inimesed elus räägivad ja siis hoiad kõrvad lahti ja siis annad need mõtted ja ideed kesid autoritele ja siis nemad panevad selle paberile. Voldemar Kuslap rääkis siin, et temal on niisugune kummaline harrastus, mis on teie harrastus? Lapsi kasvatada ja kive koguda kive mul on kogutud umbes kolm-neli kartulikorvitäiteava mõju neid mitte selleks, et nendega lapsi kasvatada. Vaid sellepärast, et nagu me linnas töötame, siis igaüks tahab midagi ka loodusest nii enda jaoks koju tuua. No mina siis olen vaadanud, need, need kivid on üsna toredad asjakesed. Ja teinekord on nad päris kunstiteosed, mida on voolinud meri. Just mereäärsed kivid on hästi huvitavad. Nagu mõnede skulptuuri. Voldemar Kuslap, palun öelge, kas teater võiks ka pakkuda naljalugusid, mitte ainult elu? Kindlasti, aga paraku vanemad kolleegid ütlevad niimoodi, et meie, nooremad oleme hästi igavad. Et nende ajal nende nooruses oli palju rohkem igasuguseid naljakaid juhtumeid juhtunud. Ja võib-olla need juhtumised ongi nende nooruspäevilt pärit. Mis teile nüüd meelde tuleb, kui te nii räägite? Lugu ühest trompetimängijast, kes kunagi meile orkestris oli mänginud. Tema oli olnud ideaalne magaja, kes oli kasutanud ratsionaalselt ära iga väiksemat takti. Tähendab pausi, ja kui tal oli seal mõningad pausid. Ta kasutas selle väga toredasti ära ja tukkus sellel ajal. Alati ärkas õigel ajal üles, nii et pahandust ei olnud mingit. Aga kunagi ta oli veidi rohkem väsinud kui tavaliselt. Ja sõbrad märkasid, et ta nii tugevasti juba nurgas olid, kleepinud talle prillid ette paberid. Ja siis parajal momendil, kui laval oli haudvaikus siis keegi kolleegidest oli müksantele ribide vahele ütlenud, et Jüri, mängi nüüd. Jüri võttis muidugi paha aimamata trompeti ja põrutas kohe niukse südantlõhestava noodi sinna sisse. Muidugi, segadus oli üldine, nii laval Stahlis. Ja viimaks, kui rahvas rahunes, Stahli südantlõhestavalt karjatandet kurrat, ma olen pimedaks jäänud. Meie Ta ansamblis täna ei ole õnneks ühtegi trompetimängijat, need kellelgi nagu põhjust puudutatud laiale, ma usun, et järgmine laul, aga te tahate Wirekte? Kuna otseselt kontrabassimängijat ka ei ole, siis mul tuleb meelde üks lugu kontrabassimängijast räägitakse, et kunagi oli üks kontrabassimängija, kes siirdus pensionile ja tuli nüüd peale pikka vaheaega vaatama teatrit ka saalisolija pilguga. Parajasti sellel õhtul mängiti teatris vise ooperit Carmen. Ja vaheajal ta läks siis oma endiste kolleegide juure. Ja rääkis niimoodi, et huvitav siiani ma teadsin, et selle Garmini kõige ilusam ja, ja põhimeloodiana antud kontrabassi kätte, et seal on niisugune käik. Õ, aga nüüd tuleb välja, et seal on mingisugune kõrvaline teema pampa, Rabarbra, Tampere vara, vara, vara, vara, huvitav, ma ei ole seda veel varem märganud. Kuulevad neid kõiki teemasid, mis on lauluhullud, traavlid esitusega seotud, see laul muide, on Eesti raadios Voldemar Kuslap ettekandes täna ühtlasi ka esiettekanne. Kustu Isuzu. Stab taevaga. Loogu. Aga me. Tallinnas ja. Ja allikas ja laulja Narvas. Õlu ja sootoomine. Üle luu. Ühte. DVB. Mõned Annika Allikas ja lauljad arvas Ja. Eriti veel, kui on Meiudele hästi köiki justkui laie. Kui enne on jälle hästi köid. Jäänud avab ja tilk on seened ja lets selged köik päeva. Nädalas on elu oli, kui üx varre jääb endiseks, ei muutu enam. Nii. On jõle hästi käib. Niikuinii kõik on jälle hästi. Aga jälle veneaegne, aga veel oli üks Carre. Ja teiseks õelaks. See. Kuid on Ka seemet. Tõepoolest, kõike head teile kõikideks, eelolevateks, töö- ja puhkepäevadeks, just nii, kui enne. Lubage tänada teie nimel Lia Laatsi ja Voldemar Kuslap ib, kes olid meie tänase õhtu kahele külalised. Lubage tänada teid kõiki ette, tulite meie saatest osa võtsite suur tänu pillimeestele, kes täna neile muusikat tegid Emil Laansoo, Aarne hoidile, Peeter Saulile, Peep ojaverele ja Indrek avasalule. Kohtumiseni.