Elu on tõesti lühike minister Jens oleks parem, kui seda fakti meelde ei tuletaks. Kui selleks just vajadust ei ole, aga seekord natuke on. Nad liikusid edasi läbi metsa järsust mäest alla siis suure raudvärava kaudu sissesõiduteele, loogeldes lõpuks suure valge, 18.-st sajandist pärit mõisahoone juurde mille eest avanes vaade alla jõele. Boaroo juhatati teerajale, mis vankles piki metsaäärt, võimaldades põgusat pilguheite alla jõele. Teerada laskus järk-järgult, kuni jõudis ringikujulisele lagendikule, millel seisis madal sakiline kivivall ja sellel istus proua Oliver. Kui r kõlbuaroo läheduses on, jääb kellelegi elu kindlalt liiga lühikeseks. Aga selles loos, nagu kuulda oli, tuleb mängu teinegi mõrvalugude lahendaja ekstravagantne kriminaalkirjanik, Ariadne Oliver. On arvatud, et selle tegelase prototüübina näinud teema ka pisut ka iseennast. Paroodia proua Oliver tegutsevad koos mitmeski Agatha Christie kriminaalloos. Täna on meie jaoks oluline üks sellistest surnud mehede Need mans oli, sest selle loo tegevuspaik meenutavat suuresti Agatha Christie suvekodu teemanis kriinways, mis olnud kirjaniku meelest kõige kaunim paik terves maailmas. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Agatha Christie, esimene kriminaallugu salapärane juhtum stall siis ilmus 1920. Just selles loos astus lugejateni Belgiast pärit eradetektiiv ergulbuarroo keda ootas ees aastakümneid vältav seiklusrikas karjäär. Läbi 33 krimiromaani ja 54 lühema mõrvaloo. Palju kallist aega on mööda läinud, aga ikka püütakse selle kriminaallugude kuninganna saladustele jälile jõuda. Mis võis küll olla selle leedi raamatutes nii erilist, et kinnistusrekordite nimistus visalt ikka veel kõige enam müüdud raamatute rida juhib, ainult piiblit on rohkem ostetud kui Teimagaatia kriminaalromaane. Nii väidab minnes. Aga siis ta jätab aegade kuulsaima tegelaskuju ei kõlba roo mitte vähem kuulus ning väidetavalt seni parim telefilmide kehastaja David sahhet järjekordsest saladuste jälgi otsivas filmis Agatha Christie kood. Et tema küll ei tea, kes teema kaataja õieti oli, sest faktid eluloost inimeste java jagata Kristi elus ei juhtunud väljaspoolt vaadates küll mitte midagi erilist, kui üks lühike periood välja arvata. Võtkem siis ette üks väike sentimentaalne teekond. Agatha Mary Clarissa Miller sündis 15. septembril 1890 toorkuis. Ronis, see on piirkond Inglismaa edelanurgas. Peres olid aga 11 aastat vanem õde mäeni ning 10 aastat vanem vend. Nii neid kutsuti, aga ta olnud pisut endasse sulgunud laps, kes jälginud tähelepanelikult elu ja inimesi enese ümber. Õde Mäedž, kirjutanud juba hilises teismeeas lühikesi lookesi ning öelnud oma nooremale õele. Sina küll kunagi midagi kirjutama ei hakka. 24 aastane aga ta abiellus 1914. aasta jõuluõhtul briti kuninglike õhujõudude lenduri Archibald. Kristiga algas esimene maailmasõda ja ka ta töötas haiglas ning tegutses ka haiglaapteegis. Muidugi saidi seal üht-teist ka, mürk kidest teada ning oskas neid teadmisi oma raamatutes hiljem ka rakendada. Tuletage meelde, saladuslik juhtum stalsis. Aga Archibald Darrosalinud sündis 1919, seitse aastat. Pärast seda teatas aga härra Christy, et ta soovib lahutust, sest on enne uudist leidnud uue armastuse. On teada, et 1926. aasta kolmandal detsembril toimus Kristide kodus saaning töölisŽiris suur riid ja Kristi lahkus kodust. Sama päeva õhtul kadus Agatha Christie jäljetult. Kadus jäljetult, piisavalt salapärane ja kriminaallugude leedri jaoks vägagi sobiv, aga mitte päris tõsi. Aga ta jätnud nimelt oma sekretärile kirja, et läheb jookseri. See alt ei suudetud aga kirjaniku leida ega ka kusagilt mujalt. Ajalehed puhusid müstilist lugu lõkkele, kuidas suutsid krimikirjanik kadunud nägu tema mõrvalugude tegelastega, kes sageli juhtunud on? No. 11 päeva käis suur tagaotsimine, ajalehed avaldasid üksteise võidu oletusi, üks müstilisem kui teine 11 päeva. Ja siis avastati, et Agatha Christie viibidi jookseerist Harrogeetis luigenime kandvas vesiravi hotellis. Praegu öeldaks selle asutuse kohta ilmselt spaa ning on sisse kirjutatud Kaplinnast saabunud Tereslaniili nime all. Oli seegi üks omamoodi sentimentaalne teekond, ent pärast hiljutist ema surma ning abikaasa truudusetus lahkumist koguda Agatha Christie selgitanud iial avalikult oma kadumist arvamusi, oli seda erisugusamaid. Kaks arsti diagnoosinud kirjanikul mälukaotuse, teised närvivapustuse ja depressiooni. Mõned ajalehed kirjeldasid juhtunut vaid reklaami trikina, teised arvasid. Küllap tahtis kirjanik politseid uskuma panna, et tema abikaasa Aadži ta tapnud on. Aga ta ise igatahes vaikis ja õigesti tegi. Elu läks aga omasoodu edasi. 1930. aastal sattus Agatha Christie arheoloogilistel kaevamistel kohtas seal sümpaatset arheoloogi Mäks lauani ning abiellus uuesti. Leedi mäluvan saatis oma abikaasat arheoloogilistel retkedel Lähis-Idas ja sealkandis leidis aset ka õige mitme Agatha Christie uue kriminaal Pallo tegevus Egiptuses. Hauakambri saladus, surm Niilusel Nad tulid Bagdadi. Need tulevad hetkel meelde. On teada, et romaani mõrv Ida-Ekspressis kirjutas Kristi Istanbulis Relberab vales, siis raudteeterminali läheduses ja Kristi tollest numbrituba hoiab hotell siiani samasugusena, nagu see oli 1934. aastal romaani mõtlemise ajal. Kuid väga paljude Agatha Christie kriminaallugude tegevus toimub tema sünnipaigas teevanis. Sealsamas Ingriin võis seisab keset rohelist loodust, valge kolmekorruseline kriinva Ihaus võiks öelda maa mõis, kus Mäks ja slaidi mälu von 1930.-test sama suvesitavad sisid veeta. 1938 ostsid nad residentsi päriselt endale. Ja siin tundub kõik olevat niisama inglaslik, nagu näiteks aga Kristi, mis Maapli lugudes rahulikus aedade rohkesse, määrimiidi külakeses ja ümber olevates maa äärberites. Nagu kõigis lugudes, mille tegevus toimub teevonis või kal Londonis. Tegutsegugi seal välismaalasest detektiiv Barroo, mitte konnasööja, vaid belglane, nagu paroise pidevalt rõhutab. Niisama inglaslik nagu igapäevane pärastlõunatee. Igal maal on oma rahvusjook, inglastele ainult see armetu tee laulsid. Nii, kui kell neli lööb, jääb kogu Inglismaal elu seisma, kõik seavad ennast teed jooma. Suurepärane inglise komme ironiseerimiseks. Kannen. Laul on pärit umbes samast ajast, kui Mäeloveneed kriinwaysama suvesid hakkasid veetma. Igapäevani vee joomine käis kindlalt elurütmi juurde. Ühel pool green või sissekäigusammas eeskoda seisab tagasihoidlik liivakivist tahvel. Sellele on graveeritud salapärased märgid, mis meenutavad tillukeste telkimistoolide pik Cyridu sör Mäks mällu van Agatha Christie arheoloogilist abikaasa, toonud selle kunagi Iraagist kaasa. Iidne kiilkiri ja kogu tahvel peaks tõenäoliselt Briti Muuseumis seisma, peavad asjatundjad rääkida. Ometi seisab ta siin. On teada, et selles samas Riinu suvehäärberis kirjutas söörmeks Iraagi muinsuste kohta kaks raamatut. Samas olevat päris kindel, et Agatha Christie ise ei kirjutanud selle katuse all ühtki rida. Ei leidu selles valges kolmekorruselises häärberis kirjaniku töötuba ega töölauda, mille taga ta mõnda oma 80-st kriminaalromaanist liinist lennud oleks. Kuigi käisin igal suvel aastast 1938 kuni oma surmani 1976 pole siin hirmuäratavate öövarjudega aeda, kus võiks kasvada mürgine surma pud. Kolm Agatha Christie pikemat romaani ja mitu mõrvamüsteeriumi on küll äratuntavalt selle paigaga seotud kuid ükski neist pole siin paberile pandud. Seoseid oleks ikkagi põnev leida, alustades näiteks otsimist ühe kõrge tamme alt. Minema mööda järsku siksakiliselt teerada puude vahele käänenud, jõudsid nad välja kohale, kus kõrgus väike valge pillastritega tempel. Siitkaudu läheme paadimajast mööda Seendus jõe kohale ja oli pilt ilus õlgkatusega ehitis. Siia tuleb laip, jätkas proua Oliver mõrva jahilait muidugimõista. Aga kes ära tapetakse, päris Buaroo aa üks matkaja tüdruk, kes on tegelikult ühe aatomiteadlase esimene naine. Jugoslaavia päritolu vastas proua Oliver ludinal. Niisiis, ekstravagantne krimikirjanik Ariadne Oliver oli näss mõisas kombis traditsiooniliste suvepidustuste päeval külaliste lõbustamiseks ka mõrvajahi korraldanud. Igasuguste vihjete ja märkide abil tuli leida mõrvatu mängult muidugi mitte päriselt ja mõrvar. Mõrvatud kutsuti mängima 14 aastane kohalik piiga Marleen, kelle laip pidi leitama jõe kohaleenduvast maalilisest väikese koniga paadimajast, mille all seisis tilluke ankrusild. Ka neile, kes Agatha Christie surnud mehe tempu lugenud ei ole, on ilmselt ütlematagi selge, et mõrvamängu laiba asemel leitakse paadimajast päriselt kägistatud Marleen. Lisaks sellele on ka eksootilise välimusega majaproua, leidis Staps jäljetult kadunud. Ja lisaks toimub veel üks mõrv, nii et parool on tükk mõtlemist ja mõistetamist, enne kui tõde ükskord päevavalgele tuleb. Kaasas nii mõrvar kui viimase motiivid, Agatha Christie likult keeruline lugu, aga eesti keeles ilmunud, jäägu siis avastamisrõõm lugejale. 1942. aastal ilmunud krimilugu viis väikest põrsast Fayevlit piiks. Vaat selle kohta ei julge küll öelda, on ta eesti keelde tõlgitud võimet. Pealkiri toetab igatahes laste laulufraasile nagu mõnegi teise Christie romaani puhul. Ja selles loos anner küll Boerool õige raske ülesanne taastada viie kahtlusaluse meenutuste põhjal minevikus toimunud mõrv ning leida üles õige süüdlane, sest arvatav süüdlane on teo eest juba maksnud ja kõik viitab sellele, et süütult Ja paljugi viitab sellele, et Agatha Christie leidis oma viie väikese põrsa mõrvapaiga kriinway häärberi aiast arvavad Christie teoste uurijad. Just kusagil siin pidi olema see koht, kus kunstnike emjascreil kuumal suvepäeval oma kaunist modellimaalist ning surmapuud, kes saadud mürgiga tembitud õlut jõi. Muidugi lahendab Boer lõpuks sellegi keerulise loo. On vist päris iseenesestmõistetavaid kirjanikke, raamatute, tegevuspaiku, omaenese lähemast ümbrusest leiab. Sest milleks mõelda välja kohti, mis juba nagunii olemas. Agatha Christie pidi oma suvekodu tõepoolest südamest armastama, kui suutis sellest eemal olles sealseid paiku nii hästi kirjeldada. Sest nagu teadakriin veis ei kirjutanud iial ridagi. Siin oli tema jaoks puhkuse ja rahupaiku kus pere ja sõpradega lihtsalt koos ollakse. Ümberringi rahulik Lõuna-Inglismaa loodusvarjuline aed ja tardi jõe maalilistele kallastele viivad romantilised teerajad. Siin ei nautinud pikki suve, kuid mitte maailmakuulus kriminaalromaanide looja, aga ta Kristi vaid tavaline, väga inglaslik pereema ja külaliste võõrustaja, leedi Mällowan. Rin vees pole mingeid kuulsuste muuseumide puhul nii tavalisi trikke tehtud, siin pole mis maabli ruume või erk ülbarooks rõivastatud valvureid, see on lihtsalt ühe perekonna suvemaja, mida selle omanikud väga armastasid. Siin ringi kõndides võib kohati tunduda, nagu polekski Agatha Christie ja tema lähikondsed siit lahkunud. Ehtne inglise maa-aadli suvehäärber tõenäoliselt üpris samasugune nagu kolonel pantri majas, ent määrimiidis, mille raamatukogust ühel ilusal suvehommikul noore näitsiku laip leiti. Mis tähendas, et mis maabli elu oli taaskord huvitavamaks muutunud. Taas kord, sest Saint Merimiid oli natuke nagu Midsomer, seal avastati alalõpmata laipu, mõrvade motiivid kipuvad läbi aegade aga ikka samaks jääma. Karedus, kirg ja raha. Green või tõeline diivani häärber ehitatud 18. sajandil kuningas George'i ajastu stiilis ilma igasuguste arhitektuuriliste leialdusteta, kadegasheri kreemiks kutsutud paksupiimakreemi värvi. Kolmekorruselise maja asukoht on ideaalne, selle juurest viib kaunis muruplats laugelt alla jõe äärde. Päikesepaistelisel päevadel, mida siin inglismaarjaveereks kutsutud maakonnas ilmselt õige sageli leidub, õnnistab too taevakeha oma kiirtega seda suurt lagendikku lausa loojanguni välja. Häärberi juurde kuulub ka kõrge kaljune ja laisk jõgi ümbritseb kolmest küljest kogu valdust. Hoone taga seisavad kõrged iidsed saarepuud pöökpuud männid ja suured kameeleon. Majja siseneti tõenäoliselt läbi jõepoolse sammas, eeskoja sellesse lihtsasse heledasse kolmekorruselist majja, mille külgedele juba 19. sajandil madalad tiibehitused olid rajatud Hallis seisab laiapealiste ehisnaeltega nahkkirst, mille mäeks mälu on ühelt oma bagdadi reisilt kaasa tõi ühes tema abikaasa kriminaalloos avastati sellisest kirstust. Mis te arvate? Laip? Siinsamas suures kajavas hallis on veel tore vanamoodne kong, mida lõi tõenäoliselt Agatha Christie tütrepoeg mätsi ju, et kõiki õhtusöögile kutsuda. Sisehallis võib näha vanu suvekübaraid ning aiatöökindaid seinal rippuv valge nahast päästerõngas, millel kiri nüri inva Ihaus. Ja tõenäoliselt alles raamatukogu toas hakkad sa aru saama, et selles majas ei veetnud oma suvesid üks mitte päris tavaline perekond. Raamatukogu aknad avanevad otse võrratule jõevaatele. See on üks kaunimaid ruume kogu majas, hele ja ruumikas, seinad raamaturiiuleid täis ning kogu ruumist võib leida ahvatlevaid esemeid. Paar erekollaste nokkade jalgadega meisseni, portselanist kotkaid. Aga tere, Rosalinud Hixi kallis keraamika, kogu Mäks mällu vani kogutud vanad savi ja kivinõud ning perekonnaraamatukogu, milles leidub iseenesest mõista kogu Agatha Christie looming. Kreemikas hallikatel seintel lookleb aga suur sinivalge seinamaal. Sellel on oma lugu. Teise maailmasõja ajal elasid Riinu, ei häärberis Ameerika mereväelased ja üks rannavalveohvitser leitnant Maša lee eraelus kunstnik maalis raamatukogu seina ülemisele osale raamaturiiulit kohale suurelt oma nägemuse sõjastseenidest. Rahulik, kes sinivalgetes toonides, kui seda lõppesemelevanid oma suvekoju tagasi tulid, tahtnud ameeriklased seinamaali üle värvida, kui tagada Kristi, jätnud selle alles mälestuseks küll lammutatud maha 14 ameeriklaste ehitatud välikäimlat. On öeldud, et usinad imekaunid, magnoolia green või aias nende seas mäeks mällu vani istutatud haruldane kreemroosa, magnoolia grandi, floora, meenutanud Ameerika ohvitseridele kauge kuuma koduse Louisiana imelisi viisi. Ja mida me loeme teemaga ta surnud mehe Edembust. Paroonegi läbi akna, kuidas leedistaks koos proua Folejatega majast väljus ning naised seisatasid hetkeks suure magnoolia puu juures vesteldes leidis täps, rebis hajameelselt ühe magnoolia õie, nuusutas seda ja hakkas pikkamisi minema mööda jalgrada, mis viis puude vahelt jõe äärde. Magnoolia puu tagant ilmus varexi nähtava lämmaical. Vaiman peatus hetkeks ebalevalt ning järgnes siis pikale saledele kujule puude vahel. Võiks arvata, et magnooljatel oleks mõndagi Boaroole jutustada olnud. Aga näete oskuslikult ja peenelt, viis Agatha Christie oma krimiloo tegevuse kriinvaimaalilisse ümbrusse. Mõelda välja paiku, mis juba olemas on. Tõenäoliselt ütleb kammerteener mõnes teema ka talle uus külalisele. Leedi on hommikutoas. Triinu ei häärberis, on ka hommikutuba ja selles kirjaniku suurmaalingutega pärli ning teoga pide kogu neid merikarpe olid meremehed oma reisidel kogunud ning nendele siis oma südamedaamidele mõeldud pildid maalinud. Üpris tõenäolisem on aga, et kammerteener ütleb mõnes Agatha Christie loos külalisele leidi iisin raving, ruum leedi on võõrastetoas või saalis või salongis, kõlab elegantselt otsekui mõni Bryan Ferry laul. Elegantsed laulud, elegantne ajastu ja võõrastetuba kriin või häärberis riiulitel sentimentaalse mälestuskillud, vana vanaemadelt päritud nõud, reisidelt toodud suveniirid, vanad kellad ja kobe läänid kõik endistest aegadest jutustavad esemed, mida siinsed elanikud alles hoidmise vääriliseks on pidanud. Tagasihoidlikud mälestuskillud kadunud aastatest. Camiin selle kohal, peegel, diivanid, tugitoolid, lauakesed. Sa võid lausa kujutleda selles ruumis veedetud rahulike ja õnnelike suveõhtuseid tunde. Agatha Christie olnud kombeks siin oma viimase peagi ilmuva kriminaalloo sündmusi perele ja külla tulnud sõpradele ette lugeda, et teised saaksid mõistatada, kes mõrvaran õigesti mõistetanud, tavaliselt sörkima üks, kes ärganud oma tukastusest täpselt selleks ajaks, kui mõrvari nimi päevavalgele pidi tulema. Toas on ka klaver, mida ka ta Kristi ise mänginud. Selle kunsti oli ta juba lapsepõlves hästi ära õppinud. Kuid oma erakordse tagasihoidlikkuse ja õeluse tõttu polnud iial suuremale publikule esinenud. Elu oli vist lihtsam, siis kui Agatha Christie oma suvesid kriin võis, veetis tema jaoks olnud see kõige kaunim paik maailmas ja seda Evesinute väitmast. Siin oli rahu ja privaatsuse paik, sest kuulsuse koorem olnud teema kaotaja jaoks päris raske kanda kõik need briti impeeriumi ordenid, mis talle aastate jooksul anneta. Aunimetused ja auametikohad, kutsed pidulikel õhtusöökidele, Dyneedele pallidele, kuulsus jätnud mõrvade kuninganna võrdlemisi ükskõikseks. Nii on tema kohta kirjutatud intervjuudest olevate peaaegu alati keeldunud kuid alles hiljuti avastatud tervelt 27 magnetlint tee oma 13 tundi 1960.-te lõpust ning nendele jutustavat teema ka Tartu müstiline naine päris detailselt oma eluloo. Need magnetlindid leidnud kirjaniku pojapoeg Mats Pritchard suurest tolmusest pappkarbist ühes Agatha Christie Majas Taiwanis. See mõrvaleedi dikteeritud elulugu võib olla abiks kirjaniku täpsema biograafia koostamisel. Kuid nagu on öelnud nats jub Richard tervikuna seda ei avaldata, mõned osad peavad kindlasti privaatseks jääma. Arvan teadvat veel üht põhjust, miks Ingriin vōi Christie jaoks nii õnnelik paik oli. Ta oli teinud endale kindla reegli selles paigas, suvekuudel ta tööd ei tee. Vabadus mujal tõenäoliselt pidi ta kõvasti tööd rügama, kui arvestada tema viljana, kust kriminaalromaanide kuninganna nimi on ju täiesti väljateenitud, kui mõelda, et kirjanik avaldas 80 pikemat kriminaallugu hulga lühijutte näidendeid ja rea raamatuid veel ka varjunime all. Selleks oli määri Westmekot ja lisaks kõik need keerulised nutikad süžeed. Milline fantaasialend pidi sellel naisel olema, kui põhjalikult pidi ta inimloomust tundma, etama, lugematuid tegelaskujusid usutavaks teha. Ning kui meisterlikult suutis ta põnevust üles kruvida, et siis alles päris loo lõpus seekordne mõrvar teatavaks teha. Ja Agatha Christie detektiivid, kes kui nägid ja mõrvareid otsisid enesest ülihästi, arva err, kõlbaroo tegutseb 33. krimiromaanis ja 54. lühemas loos, nagu Arthur Conan Doyle, tüdisama Sherlock Holmsi, st olnud KKT Kristilenud tähtsaks tegevustel kõlbuaroost õige pea täiesti kõrini. Juba 1930.-te lõpul usaldanud võta oma päevikule Buaroon tema jaoks juba täiesti talumatu ja kuuekümnendatel aastatel nimetanud oma tegelaskuju ennasttäis egotsentrilise ekstüübiks, kelle Christian ise loonud oli. Kuid erinevalt Conan tõelist suutis Kristi jagu saada kiusatusest oma detektiivilepp peale teha, seni kui viimane lugejatele meeldis. Kirjanik pidas end hea ajaviitepakkujaks, kes peab rahvale andma seda, mida rahvas tahab. Ja rahvas tahtis varud. Võib-olla ka seepärast, et Kristil Boeroost nii kõrini oli, ilmuski 1900 neljakümnendatel tema romaanides üha sagedamini hoopis teistsugune mõrvade, lahendaja vanade andmis Maapi, kes kirjanikule hoopis enam ka meeldinud kui porru. Tean Buaroo lugusid ligi kaks korda rohkem kui mis maa Prjomi ja kokku ei saanud nood kaks mitte üheski Agatha Christie loos. Miks põhjus olevat kirjanik, ühel naist hiljuti avastatud lintidest välja öelnud, nimelt täielik egoist, erk ülbuaroo ei suudaks taluda, et üks eakas vanatüdrukust leedi tema uurimustesse sekkuks. Nii et kirjanik hoidis selle suure pahanduse ära. 1970.-te aastate algusest muutus Agatha Christie tervis üha halvemaks kuid ta jätkas kirjutamist niikaua, kui suutis. Krimilugude kuningannaks kutsutud kirjanik lahkus siit ilmast 12. jaanuaril 1976. Ta oli 85 aastat vana. Agatha Christie maeti tema viimase elukoha lähedusse. Saint mäe oli kirikuaeda shorsis. Kauning Riin või Suwema ja usaldasid karistid. Rosalinud hiks ning viimase abikaasa aastal 2000 riiklikku trusti valdusse. Pärast rõõmsalinud Hixis surma aastal 2004 hakkasega jääma kirjanduspärandit hooldama tema tütrepoeg mätsiv Pritchard kelle abiga on kunagisest Agatha Christie suvekodust täiesti unikaalne vaatamisväärsus saanud, kus on kõik täpselt nii nagu teema kaat aegadel. Maailm on väga tõenäoliselt Agatha Christie fänne täis tippaegadel võib Riin või häärber oma kuus 700 fänni päevas kohale meelitada siia kitsastele, teeradadele, rahulikku jõe äärde, vaiksesse tubadesse ja see on päris hirmuäratav. Aga midagi teha ei ole, nad tulevad, kõnnivad mööda Siksakkelist rada jõe poole, läikivad loorberipuudega, meeliad annavad teed õrnadele bambuse puhmadele, kõrada veeni kaldub. Siin ongi paadimaja. Sellisesse paigutas Kristi noorukese Marleen käri kägistatud laiba paadisilla libedad astmed ja teisel pool keset jõge kuulus kalju, kuhu keskajal sõnakuulmatud abielunaised viidud ning sinna ka jäetud. Kuni neil vesi üle pea tõusis. Ja ka meeliate aed. Tol samal teerajal võibki olla Paikus truudusetu maalikunstnik, eemias Square'il mürgitatud õlut juues oma otsa leidis küllap kriin või külastajad juba kõik need seosed üles leiavad. Naisteaegadest, mil Agatha Christie detektiivid mõrvalugusid lahendasid, on paljugi muutunud. Maailm on muutunud ning hulk uuemate aegade krimikirjanikke jutustab oma lugusid selles muutunud maailmas hoopis teisiti kui Kristisega tegi puhas mõrv, kui nii võib öelda ja süüdlase otsimine asjaosaliste suletud ringist peaasjalikult, mis maabli, inimloomuse tundmise, kogemuse ja Boaru väikeste hallide ajurakkude abiga tundub ameti, et sellistes nüüdseks juba kadunud maailmas toimunud lugudes on ikka veel oma kirjeldamatu võlu. Ja kui veel kord meenutada küll Boaroo seni kindlasti parima ekraani kehastaja David säätšeti sõnu tema ei tea, kes Agatha Christie õieti oli ja väit heidet tolle krimikuninganna elus nagu polnudki midagi erilist, siis mis te nüüd, minu meelest tunnevad kõik, kes Agatha Christie raamatuid loevad, tema elu päris põhjalikult. Ta jutustab ju kõigest oma raamatutes oma inimloomuse tundmise kogemustest oma reisidest ja neil nähtud imelistest paikadest oma läbi ja lõhki inglase kuste eluviisist Londonist oma Inglismaa rahulikest, küladest ja kõige kaunimast paigast, mis siin maa peal tema jaoks olemas oli. Kõik on tema raamatutes olemas lisaks kriminaalset vürtsi nutikate mõrvade ja nende veelgi nutikamad lahenduste näol. Kuid küllap oli krimikuningannal ka oma saladusi, mis saladuseks jäidki.