Laagrite romantiline kuupaiste. Saksa sõjamarsside raudsaabaste Rütena Syndoyczlang valusa saatusega keerulise ajalooga tärk soomlane Erkki Toivanen viib meid oma raamatus õhtustele jalutuskäikudele Euroopasse, peatub Strasbourgi katedraali juures ja mõtiskleb, mis on õieti saksa likus toitstum ja kuidas see aegade jooksul välja kujunenud. Poeedid Haine köötajaschiller on samuti selle kallal pead murdnud. Nende mõtetele toetudes leiab Toivanen, et elu on õpetanud sakslasi tegelikkuse ees silmi sulgema, unelmate riiki Hedaevastesse kõrgustesse põgenema, sest kuigi sakslasi ka üdini praktilisteks inimesteks ja argitegelikkuse meistriteks peetud, on neis tugev kalduvus tundelisusele, mida nii nende omad juhid kui ka väljaspoolsed läbi ajaloo kurjalt ära on kasutanud. Saksamaa elas esimest korda aastat null, kui kolmekümneaastane sõda 1648 leppes kirjutab Erki taevanen vaid mälestusvari oli endisest riigist alles maali vaimselt sandistunud ja sellel sõjal oli sakslaste mõttemaailmale ja riigi arengule ehk sügavamgi mõju kui kahel 20. sajandi maailmasõjal. Hukkuja õuduste mälestused sundisid inimesi alistama ükskõik kelle tahtele, peaasi et nad sõjaõuduste kordumise ära hoiaksid. Sakslastest said taltsad ja sõnakuulelikud laamad. See oli põgenemine unelmate riiki, turvalisusse, hävituse, alanduse ja huku eest. Saksa pärasus. See oli Reini oru haljad, maastikud, Vogeeside tumedad, kuuskedesse kasvanud mäeveerud ja Elsassi külade rikkumatu idüll. Üks sissejuhatus ja ülipõgus, pilk Euroopa südames seisva valusa saatusega maa ajalukku. Mõndagi sellest peegeldub kaitse jagauni, marjala i kloostriloos. Ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Umbes 10000 aastat enne Kristust purskas siin keset praegust Euroopa mandrit tohutu vulkaan ning tekitas imesinise veega lahi järve. Siin see tähendab, tuleb Saksamaakaardil riigi lääneosas Reinimaal Leida Aifeli maakond orienteerumiseks sellised Reiniäärsed linnad nagu Koblents Janoivid. Täpsem kaart annab ilmselt ka Andernachi linna ika Reini kaldal. Sellest linnast lääne pool laiub Külajärv. 10 aastat 1085 kuni 1095 valitses siinset piirkonda Reinima esimene palatiin ehk Falls krahv Heinrich von la. Tema abikaasa oli kõrgestisündinud aadel, Haython, Orla, mündev, Aimar kui lastega seda valitsejate paari ei õnnistatud ning Heinrich teine annetas suure osa oma varandusest kloostri ehitamiseks, lahi järve äärde. Krahvilossi vastaskaldale ja isegi vastav iidne ürik on säilinud. Selles on öeldud umbes nii. Oma hingeõnnistuse ja igavese elu nimel ning oma naise heakskiidul ja kaasabil rajan oma isalt päritud maale lahi järve ääres kloostri jumalaema ja Püha Nikolaus jahuks. Kloostri ehitamist alustati aastal 1000 93 lahi järve maalilisele läänekaldale kerkis aegade jooksul kloostri kirik mis kuulub Saksamaa romaani arhitektuuri kõige väljapaistvamad ning kaunimate hoonete esiritta. Sõnal la tähendavadki tegelikult vanas saksa keeles järve. Nii et algselt tähistas see sõna nii kloostrit kui järvennast. Hilisem sõna järve kohta on see, kuid klooster jäi ikkagi lahiks. Lahi klooster nimetus Maria la tuli alles 19. sajandil. Realskra Heinrich Heine palkas parimad lon, paaride töömehed ja meistrit kloostrit ehitama. Tema 1093. aasta jooksul jõuti kiriku alusmüürid juba püsti panna krüpt ning osa müüridest olid valmis 1095, kui Heinrich teine suri. Viis aastat hiljem, kui ka kõrgestisündinud aadel haid siit ilmast lahkus, jäid ehitustööd seisma aastail 1100 kaksteistannetes Heinrich teise kasupoeg. Balantiin siig Fritz lahi kloostri praeguses Belgias paiknevale ahvligeni kloostrile, mis oli suurim ja tähtsaim diktiini munkade varjupaik rabandis. La hist sai Afligemi abiklooster ning sinna asusid elama 40 munka ja kloostriülem Gilbert. 1138 sai aga lahist juba iseseisev klooster ning Gilbertist selle esimene abt. Ähvardavalt range ilme ja suure keerduvaatsalise sauaga seisab tõdena oma mosaiik hauakivil. Reena diagaredaleene mehena Amena Laansele Laansele toorene. Lahi kloostri ja kloostrikiriku ehitustööd jätkusid vähehaaval, need olid keerulised ja kestsid pikalt. Sest nagu religioossete ehitustega läbi aegade ikka olnud, on nii pidiga lahi kloostrist plaanide kohaselt hiigelsuur ja vägev kompleks saama. Romaani ajastukompleks. Tookord ammu nii ammu valitsesid inimeste eluusk ja kirik, mistõttu pühakodasid ja kloostreid oli väga vaja. Iga väike, mõne 1000 elanikuga linn püüdis tohutu katedraali püsti panna, olgugi et selle valmimine sadu aastaid võis aega võtta. Kirik küllap oli see nii paradiis kui varjupaik, kui kindlus selles keerulises ja kurjas maa. Benedictus Nursiast, kes elas umbes 480 kuni 543 põgenenud pärimuse kohaselt rooma pahede eest temast saanud erak, seejärel munk ning tema jüngritest moodustus keskaja kõige edukam mungaordu. Range Aga humaanne Püha Benedictus, tähtsaim reegel olnud palvetaja TÖÖ. Mungad kandsid musti kapuutsiga rüüsid, mistõttu neid ka mustadeks Monkadeks kutsutud lahi pärisnimega nüüd juba siiski Marii ala. Hi klooster oli algusest peale venedictiini ordu klooster. Eeskiri nägi ette pühakirja lugemist, aga mitte uurimist. Ameti on vaimulike ja ilmalike teaduste tase, meie ordus väga kõrge. Eeskiri näeb etega munkade ühise magamisruumi ameti, on vaja, et neil oleks võimalik mediteerida ka öösel. Seetõttu on igaühel oma kong. Vaikimise reegel on väga range ja mitte ainult füüsilist tööd tegevatele, vaid ka lugevad Natalie kirjutavatel munkadele on keelatud omavahel vestelda, aga kuna meie kloostris elavad eelkõige õpetatud mungad, siis on kasulik talletatud teadmisi omavahel vahetaksid. Seetõttu peetakse kõnelusi, mis puudutavad teaduslikke distsipliine lubatuks ja kasulikuks ainult mitte refektooriumis ja mitte pühade talituste ajal. Nii kirjutab Umberto Eco oma raamatut Roosi nimi, see on lausa üks mõrvalugu, mille tegevus toimub keskaegses benediktiin ordu mungakloostris. Lisaks mõrvadele ja sügavatele, filosoofilistele mõtisklustele on Roosi nimes mõndagi ka sellest, kuidas kloostris elatakse ja see huvitab meidki siin ja praegu. Sest Maria lahi klooster muutus üha suuremaks ja rikkamaks. Abd tiitrifon Leemeni ajal liideti sellega talusid ja viinamarjaistandusi ning muretseti uusi pühasid reliikviaid tiitri arendanud kloostrit nii kõvasti edasi, et teda on ajaloos isegi lahi kloostri teiseks rajajaks kutsutud. Tema laskis ehitada monumendid kloostri esimesele rajajale Heinrich teisele, mis asetati kloostri kiriku löövi keskele. 15. ja 16. sajandil sai lahi kloostrist tähtis religiooni, õppimise ja õpetamise paik. Väga vaimne paik, kus raamatute oli raamatukogul suur roll. Mängida oli nagu selleski benediktiin kloostris, mida kirjeldab Umberto Eco oma Roosi nimes. Minu lähedal istus rubrikaator Magnus, kes oli hõõrunud raamatukaante nahkabinskiviga ja pehmitesse ta nüüd kriidiga Epinud, hiljem liistuga üle lihvida. Teine munk tema kõrval Toledo rabanus, oli pärgamendi lauale kinnitanud ja mõlemal pool servad väikeste augukesi ära märkinud. Nende vahele tõmbas ta nüüd metall stiiluse abil imepeened horisontaaljooned. Mõne aja pärast täituvad need leheküljed värviliste joonistustega kattuvad pühakirjaridadega ja neist saavad hiilgavad kalliskividega ülekülvatud reliikviad. Umberto Eco Roosi nimi, nii sündisid siis käsitsi kirjutatud raamatut keskaegses mungakloostris, nagu oli ja on iidnellachi klooster Saksamaal. Augustis 1802 pes munkade rahulikke elula i kloostris kloostrit lihtsalt enam ei olnudki. Reini jõest lääne pool võõrandati kõik kiriku varad. Napoleon oma vägedega oli siit üle käinud, klooster kuulus siinsed alad vallutanud prantslastele ning hiljem aastast 1815 preisi riigile. Enamus kloostrihooneid müüdi maha, osa põles maha suures tulekahjus, kuid kloostri kirik jäi õnneks terveks. 1800 kuuekümnendatel võtsid jesuiidid kloostrihooned ja siinsed talukohade üle rajasid siia kooli ja andsid kloostrile ka selle praeguse nime. Maria la kirik oli kah preisi riigi oma ning jesuiitidel polnudki siin pikka pidu. Nende ordu range distsipliini ja kasvatus ei sobinud valgustusajastuga ning mitmetest Euroopa riikidest olid need juba ammu pagendatud. 1800 seitsmekümnendatel pidid nad ka Preisimaal. Kui ma paarkümmend aastat hiljem 1892 tulid, benediktiin mungad oma ordu iidsesse kloostrisse tagasi ja küllap läks elu seal vähehaaval jälle vanadesse rööbastesse. Ordu kombed vaevalt et aegade jooksul eriti muutusid. Toorine Reeno kaareda Neeme aanena aanena Laansele Laansele toorene. Söögisaali refektooriumi valgustasid suured tõrvikud. Mungad istusid otsakuti paigutatud laudade taga, mille vastas suurel poodiumil seisis akti laud. Selle vastasseinas paiknes pulk, kus oli juba aset võtnud munk, kes õhtusöögi ajal lugema pidi. Aktootes meid valge riidega pesunõue ääres, et kuivatada pärast pesemist meie käed täpselt püha Bahomiuse näpunäidete järgi. Mungad seisid need laudade ääres liikumatult püsti, kapuutsi näole tõmmatud, käed õlavöö all. Abt läks oma laua juurde ja luges peatüki. Õnnistage munk puldis hakkas lugema peatüki. Vaesed söövad. Apt, andis oma õnnistuse ja kõik istusid. Ordu asutajaeeskirjad nägid ette, et õhtusöök peab üpris kasin olema, aga abtidele oli antud õigus munkade vajaduste üle otsustada. Mungad sõid kombe kohaselt vaikides. Nad suhtlesid omavahel vene Tiklastele tavaliste sõrmede keele abil. Meile toodi praevarraste otsas äsja tapetud sigade liha ja ma panin tähele, et toitude valmistamiseks kasutati siin head oliiviõli, mida saadi mäe jalamil asuvatelt kloostri maadelt. Abt pakkus meile ka isiklikult temale valmistatud kanaliha. Meile joogipoolist valades tuletas apt meelde paragrahve ordu määrusest, milles pühaalusepanija on möönnud, et munkadele ei kõlba muidugi veini juua. Aga kuna käesoleval ajal on võimatu neid joomisest loobuma sundida, siis ei tohi neil vähemalt lasta ennast purju juua, sest vein viib eksiteele isegi vaga mehe. Nii et mungad jõid kloostris mõõdukalt. Maria lahi klooster, üks uhkemaid romaani arhitektuuristiilis ehitisi Saksamaal ja eriti kloostri kirik on tõelised meistritööd. Kirik pole kuigi pikk ning sellest tõuseb hulk torne ja tornikesi. Niimoodi seisab ta seal otsekui muinasjutukindlus kauni järve kaldal. Muinasjutt, mis kõneleb meist enam-vähem 1000 aasta kaugusele jäänud romaani arhitektuurist. Puuduta kärmiinalikidzi ritta. Romaani kirikud on ladina risti kujulise põhiplaaniga. Nende absiidide ümber on ruum, kus palverändurid reliikviad mööda Said kõndida. Nendel kirikutel on tugevad rasked kivivõlvid, mis toetuvad tohututele, sammastele ja erakordselt paksudele müüridele. Need on massiivsed, paksude kiviseintega ehitised tihtipeale hämarad, sest seintesse ei saadud kivimassi raskuse tõttu suuri aknaid teha. Arhitektid ja Kiviräidurid olid noil ammustel aegadel tihtigi ühed ja samad meistrimehed, kes teadsid, kuidas ühendada kivimüüride jõudu ning kõrgust. Ning sedagi sügavad väikeste akendega seinad sobivad eriti hästi tolle aja sõjameestest kuningatele kes ammuste juba legendideks saanud rooma keisrite saavutusi korrata. Ihkasin. Lavdalde Viiloobistesla summu tee ooda. Ümarkaar on romaani ajastu ehituste kõige ilmekam tunnus ümarkaared uste ja akende kohal ning sammaskäikude jätkuvaid kaaristuid ühendamas. Romaani ajastusse kuulub ka kirikuhoone ühendamine mitt Nende tornidega ja neid võis õige mitmeid olla, sest ajad olid rahutud ja tugevad. Tornid võisid vaenlase kallaletungi korral varjupaika pakkuda. Virumaa tee. Endo iksuma toolal. Romaani kirikute eriliseks uhkuseks olid reliikviad pühakute säilmed või nende ellu kuulunud esemed sest pühakutele inimestele, kes usu nimel kannad tänud või suuri tegusid korda olid saatnud kuulus järeltulijate jäägitu austus. Reliikviad paigutati erilistesse rikkalikult kaunistatud reliikvia laegastesse. Umberto Eco kirjutab, leidsime akti kirikust peaaltari eest. Ta jälgis noviitside tööd, kes tõid kusagilt kõrvalruumist välja pühi anumaid, karikaid, vaagnaid, laekaid ja krutsifiksi, mida ma ei olnud hommikuse teenistuse rajal näinud. Faasid laekad olid kallihinnalistest materjalist kollase kulla plekitu, valge elevandiluu läbipaistva kristalli taustal hiilgasid kõikvõimalikes värvitoonides ja suurustes kalliskivid. Tundsin ära hüatsindi, Topaasid, rubiinid, safiirid, smaragdid, granaadid, jäias pised. Ja märkasin, et altariesine ja kolm plaati sellel olid puhtast kullast ning terve alter. Ükskõik kustpoolt seda ka ei vaataks, oli samuti puhtast kullast. See pidi küll üks väga rikas klooster olema, kus Umberto Eco Roosi nime tegevus aset leidis. Aga rikkuse poole pürgisid ju kõik, keskaegsed kloostrid. Suurtes kirikutes ehitati mõnikord reliikvia laegas teie jaoks poolkaares ümber koori osa pik, Grida, kabeleid, kabelit, pärg ja kabelite ette rajati ka poolkaare kujuline kooriümbriskäik, et usklikele palveränduritele oleks parem reliikvia laekaid uudistama pääseda. Romaani arhitektuuriehitiste juurde kuulus alati ka skulptuur sageli piibli sündmusi ja pühakulegende kujutavate reljeefidena. See oli otsekui kivist välja tahutud vaeste piibel kirjaoskamatud lihtinimeste jaoks. Nendele tähendas keskaegne kirik tervet maailma kus oli olemas nii hea kui halb ja kus kõigel oli oma maagiline tähendus. Muide, 13.-st sajandist pärit Valjala kiriku läänefassaad on ainus romaani arhitektuuristiilis ehitus. Eestimaal. Ja Maria lahi klooster ning eriti kloostri kirik kuuluvad saksa romaani arhitektuuri tippu. Maria lahi kloostri kirik tohutu kiviehitis, mida Ameti valitsevad sümmeetria ja harmoonia üleni heledast kivist hoone juures torkavad kõige enam silmatornid kolm Lääne ja kolm, mida küljel kiriku läänefassaad on tõeliselt uhke. Esmalt tundub see koosnevadki tervest tornide kobarast. Keskmine kõige kõrgem torn on nelinurkne. Igas küljes on tore kaaraknaga katuseviilviilude vahelised katused on vahvalt rombikujulised. Kõrges torni tipus seisab kukk kahel pool keskmist torni tõusevad otse maapinnalt kirikuhoonega ühendatud ümarad kõrvaltornid madalate kuusnurksete kiivritega. Kõiki torne kaunistavad ümarad paariskaared, nagu kah kogu kirikuhoonet. Ikka pikad horisontaalsed read eri suurustes ümaraid, kaari, tornide ülaosades, ümarate kaarte all, ümarakaanelised kaksikaknad, keskmise nelinurkse torni keskosas jätkuvate kaaristutega palistatud sammaskäike. Täpselt selle keskelt algab poolringi kujulise absiidi pool koonusekujulise katuse terav ülemine nurk, absiidi ülaosas kolm kaar akent. Ning läänefassaadi kõige alumises osas eeldub suur lauge katusega sammaskoda paradiis, mis ümbritseb kiriku väikest siseõue. Paradiisiks kutsutud hoone osa lisandus kirikule umbes 1225. Selle ümarkaared toetuvad saledatele kaksiksammastele ja nii portaalid kui sammaste kapid. Detailid on rikkalikult kivist, tahutud kujude ja ornamentidega kaunistatud fantastilisest taimedest friisee võib siit leida inimkujusid maadlevaid poisse näiteks. Ja siinsamas istub saatma tan ning koostab tasapisi pattude nimekirja. Arvatakse, et selle meistritööga sai hakkama lahi kiviraidur Samson. Päikesekiirtes on marjalachi kloostri vägev kividest laotud kirik, õrnkollane kõik katused, nurki kaunistavad seinapindu, vertik reaalselt liigendavad triibud on tumehallid ümarad, kaaristud horisontaalpindadel kõige rohkem kasutatud kaunistus, motiiv. Need on kord tumedamad kord heledamad kahekorruselise kirikuhoone külgi ehivadki vaid needsamad ikka korduvad kaaristud ning tumedamate kivitriipudega järeldatud kitsad, kõrged, paksude kiviseinte sügavusse uppunud kaaraknad. Kiriku idapoolne fassaad, vaata bla järvele. Seda kihib kolm torni, kõik nelinurksed ja keskmine, madalam ja toekam, kui äärmised. Kirikusse ees tervitab sind selle rajajale Heinrich, teisele 1270. aastal ehitatud värviline mälestusmonument, mida kroonib suur paratiini kuju Hotell lahi kiriku detailne mudel. Kirikus on vaikne ja päris hämar sest päike paistab sisse vaid väikestest ümara kaarelistest, romaani akendest, pealöövi ülemises osas ja külglöövi seintes. Lääne absiidi aknaid katavad klaasmaalingud küll juba hoopis hilisematest aegadest. Kirikut külastanud inimeste süüdatud küünlad moodustavad elavaid valguse saarekese Igabelita ees. Hauaplaate hauakivisid ja skulptuure võib marjalahi kloostri kirikust leida, kuid ruum mõjub tühjana ja demonstreerib uhkelt oma massiivset suurust. Ehtsad romaani stiili roid, võlvid löövi laes, hulk vägevaid ümarkaari raskete sammaste vahel, mitmed suured seinamaalid, umbkaudu aastast 1500 kiriku kaitsja Püha Nikolaus ja teised pühakud ning ordu kaitsja Püha Benedictus ise. Kaarna haavatud raamatuga. Mosaiigid sakramendi kabelis jumalaema kabelis on juba hilisemad Maria lahi. Kloostri kirikul on teadagi ka oma reliikvia. Umbes aastal 1230 annetatud marjalahi kloostrile. Killuke pühast ristist, sellest kõige pühamast. Maria lahi klooster oli oma ligi tuhandeaastase olemasolu jooksul igasuguseid keerulisi aegu üle elanud ja 20. sajand ei jäänud mitte erandiks. Millised olid Maria lahi kloostri suhted saksa manatsistliku rezhiimiga aastatel 1933 kuni 45? Selline küsimus on tõusnud päevakorda ning saanud avalike vaidluste ja arutluste teemaks. Nimelt on väidetud, et kloostri juhtkond tervitas suure vaimustusega natside võimule, kus aastal 1933 sest Maria la olnud ainus benediktiin ide klooster Reinimaal, mille varasid natslik režiim ei konfiskeerinud ainult osa selle ruumidest muudeti sõjaväehaiglaks. Samas aga kirjutab ajaloolane Marcel Albert oma uurimuses Maria lahi benediktiin, klooster ja natsionaalsotsialism. Samas aga anti kloostris varjupaik Konrad Adenauer-ile, kes oli natside ajal Kölni linnapea ametikohalt maha võetud ja seetõttu kuulas gestaapo mitmel korral kloostri juhtkonda üle. Kui tema 1933. aasta märtsikuu kõnes oli Adolf Hitler lubanud uus Saksamaa kristlikule vundamendile üles ehitada, misjärel mitmedki marjalachi kloostri mungad Hitleri pildi oma kongi seinale riputanud. Samas aga ega natside võimud benediktiin munki teps mitte ka rahus elada ei lasknud, gestaapo süüdistanud muuhulgas mitmeid neist homoseksualismi. Niimoodi siis leiab ajaloolane marssel Albert, et selliste vastuoluliste seikade ilmnemise tõttu juttu tuleb asju veel uurida. Küla puuritaksegi sakslaste jaoks on need valusad lähiminevikku aastad võib olla küll andestatud ja möödas, aga ilmselt mitte unustatud. Unustatud andestatud, möödas tõsise võitluslaager 1960.-test nööridega ümbritsetud Maria lahi kloostri heledates hoonetes elasid mungad siis ja elavad praegugi. Kas ordu asutaja Püha Benedictus reeglite järgi muidu poleks kloostrielul, et kes teab, milline võiks olla elu ühes tänapäeva kloostris, pole aimugi. Selle eest võib veel veidi jälgida keskaegse benediktiin mungakloostriasukate tegemisi, nagu neid kirjeldanud Umberto Eco raamatus Roosi nimi. Ilm, noome, Wella, roosa, ilus, itaalia keel. Peseme läksime idatornist kriptooriumisse, teine korrus ei olnud kaheks jaotatud nagu esimene ja minu pilgule avanes tohutu suur saal. Võlve toetasid võimsat pilastrid vates ruumi, millesse voogas imelist valgust suurtest akendest igas seinas. Kuna ilu nägemine annab meile hingerahu, siis andis selle saali nägemine mulle suurt lohutust ja ma mõtlesin, kui meeldiv võib-olla töötada säärases paigas. Antikvaarid, raamatukoguhoidjad, rubrikaatorid ja tekstide uurijad istusid igaüks oma laua tagaakna all ja kuna aknaid oli 40, siis võisid 40 ka seal ühekorraga töötada. Meile seletati, et scriptooriumis töötavad mungad olid vabastatud kolmanda, kuuenda ja üheksanda tunni halvustest, et nad ei peaks katkestama oma tööd valgel päeva ajal ja et nad lahkuvad territooriumist alles päikeseloojangul. Enne Vesperit. Kõige valgemad kohad olid antikvaaridele minia turistidele, rubrikaatoritele ja ümberkirjutajatele. Laudadel olid töövahendid, Pindi sarved, suled, mida mungad siinsamas teravate nugadega teritasid. Pims kivid pärgamendi siledaks hõõrumiseks, joonlauad selle joonimiseks. Igal kirjutajal oli laual kaldalus, millele ta sai asetada lahtise raamatu. Mõnel laual oli ka kullakarva ja muudes värvides tinti. Ma olen näinud ka palju teisi skript tooriumi, kuid mitte üheski neist ei ilmnenud mulle nii hiilgavalt vaimne alge, mida kehastavadki valgus ja selgus, igasuguse ilu ja tarkuse läte. Umberto Eco Roosi nimi.