Magnasel reblesii austab meid sageli oma külaskäikudega. Eile jutustas ta sellest, kuidas tema mehe pulmadeks küpsetati 12000 suurt praadi. See oli nii uskumatu, et kõik lausa tardusid. Võtsin julguse kokku ja ütlesin, mad ma seal midagi kinni. Te mõtlesite 12 praadi, eks ole? Ei ma tahan 12000 või oli see 11000, kinnitan teile, et üks kahest seda kordades ta järele jätmatult vähemalt 20 korda. Meie siis hiljem arutlesime, et vähemalt 300 kokkapidisele kusjuures ametis olema ning suur muruplats üleni telke täis jääd peol oli vaid mõnikümmend inimest. Siis pidid nad sellega vähemalt kuu aega varem peale hakkama. Päris lõbus oli. Niimoodi kirjutasime tämmarkistesse vingee oma tütrele 15. juulil 1671. Prantsusmaad valitses Päikesekuningas Louis 14. versais peeti säravaid palle ja pidusid ning kuidagi terailmad telefoni, arvuti, Jaskaipita. Inimesed saatsid üksteisele kirju. Mõni kirjavahetus on siiani tähelepanu väärt. Mad andisse vinie pidas oma tütrega ligi 30 aastat kirjavahetust ja mitte ainult tütrega ning kirjutas elu jooksul külvist tuhandeid kirju. Need olid stiilsed, vaimukad ning jutustasid värvikalt ja detailiderohkelt Prantsusmaa kõrgkihi elust sest sellesse kihti kuulus ka madam margis ise, kes elas oma elu viimased 19 aastat karnavalee häärberis sääni paremal kaldal laiuvas Mare piirkonnas. See on suur lossitaoline hoone, milles asub praegu Pariisi linnamuuseum. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja. Ele Maree tähendab sood. 12. sajandil asusid siiakanti elama ristiretkedel rikkaks saanud templirüütlid kuivatasid osa siin laiuvessorisest alast ning rajasid sellesse paika väikese müüridega ümbritsetud asula. Praegu meenutab neid aegu vaid paar oma tollase nime säilitanud keskaegset tänavat. Suuri punaseid riste rinnal kandnud templirüütlite majad on ammugi tolmuks saanud ja nad ise tuleritadel põletatud. 16. sajandil hakkasid Pariisi aristokraadid Maree piirkonda oma uhkeid elumaju ehitama ning kuningas Henry neljas rajas siia sümmeetrilise ja täiusliku ruudukujulise kuningliku väljaku plastroiaal millest hiljem sai vugeeside väljak. Kui aga kuningas ja tema tohutu konversaisse kolisid jäima rees palju vaiksemaks ka 19. sajandi keskel Pariisi südame nii uskumatult suursuguseks muutnud Parun Hoffmanni ümberehitused Maree piirkonda eriti ei puudutanud. 19. sajandi lõpul ja 20. esimesel poolel asus maa ree kitsaste tänavate ääres seisvates kolme-neljakorruselistes majadesse elama hulk Poolast, Venemaalt ja Kesk-Euroopas koopast lahkunud juute, kes Pariisi rõivavabrikutes tööd leidsid. Saksa okupatsiooni ajal oli natside sõduritel siiakanti õige sageli asja. Marei oli küll tegelikult ajalooline juudi kvartal. Siia asus neid juba 13. sajandil. Pärast Pariisi vabastamist 1944 oli Maree päris õnnetus seisus kuni 1960. teni. Meil selle ajaloolise linnaosa ehedust ja tähtsust tajudes siia muuseumi ajaloo mälestusmärk ja kunstigaleriisid, hakati rajama ning 1900 üheksakümnendatel taastati põhjalikult ka juudipiirkond koos sealsete sünagoogide, raamatukaupluste ja juudi restoranidega. Noh, tundub, et ilmatu pikk oli, täna ei saa iialgi otsa, siin on juba atel v Pariisi raskesti kirjeldatavalt õhke raekoda ja hotell tähendab siin linnas ka suuremat sorti maja. Aga hiigelraekoja lähedusest siinsest kauni sääni, kaldapealse suurust, Levate väljakute ja laiade tänavate piirkonnas ei ole pikk maa templi tänavale, mis ongi siis ilmselt üks mälestus ammu olematusse kadunud templirüütlid tasulast. Ja sellelt tänavalt jõuad sa pikale ja käänulisele maksudest vaba kodanluse tänavale. Kui lausa otse tõlkide peaks rüüde Frank Božoa midagi sellist tähendama. Rank nimel tähendavadki maksudest vaba ja nimi tulnud, tõi kastet. Aastal 1334 ehitati sellele tänavale vaestemajad ning siinne pandimaja töötavad tänaseni. Jälle hoopis teine maailm, üks tohutu Pariisis hädadest nägudest. Rahulik, vanade, sageli tumedate kõrgete kivimajadega piiratud kitsaste tänavate maailm. Kunstigaleriisid ja kauplusi, trendikate, rõivaste ja ehete poode leidub majade alumistel korrustel, külla aga värvilisi ja kauneid Hiina ja India luksuskaupu müüakse siin ning mõistagi raamatuid, vanu ja uusi sisehoovides viivad kõrged ümarkaartega väravad. Ehedaid, õigeusklikke, juute tuleb vastu mustad rüüd, mustad kaabud, vanematel härrastel pikad habemed. Siin on juudi koolid ja sina, koogid, koššertoidurestoranid ning pagaritöökojad. Juba paistab eemalt vugeeside väljakut piirav hoonet Te rida. Siin peeti kunagi siis turniire ja duell. Kuid enne võtab kogu su tähelepanu uhke ja kõrge värviliste sümboolsete märkidega ehitud raudvärav tänava vasakus servas. Värav kõrgete süngevõitu kivimüüride vahel väga kutsuv värav. Missugune kaunis siseõu, sammaskäik, rohelus, sümmeetrilised, hoolitsetud lillemustrid ning nende keskel kivine päikesekuningas ise lõi, 14. Rooma tuunikas tooga õlal ja sandaalid jalas ning lahutamatu hiigelsuur Lockiline parukas peas. Siin on siis Pariisi pikast ajaloost jutustav karnavale muuseum. See võtab enda alla õieti kaks kõrvuti seisvat härberit. Hotell kanna palee hotelle peale Tseedessaa far soo. Kummalgi on teadagi oma ajalugu ja hotell tähendab siinkohal jällegi maja. Karnevale häärber, see on kahekorruseline, kõrgete väikesteks ruududeks jaotatud nelinurksete Nende ja siseõue ka suur hoone, mida hakati ehitama 1548 Pariisi parlamendi eesistuja Jacques Lynierii käsul. Umbes 1560 oli palee taoline maja valmis. 1578 ostis selle Karnapalee nime all tuntuks saanud aadlidaam hoone järgmine omanik aga kasutas väga kuulsaks kalli ja peene ning elegantse ehitusstiili poolest tuntud arhitekti François man tsaari teeneid oma lossi täiendamisel. Pole siis ime, et hoone katuseääri ehib kohati ka rida toredaid mansardaknaid ja ei tohi unustada madam tisse Winjeed aristokraatlik kui ta Me, kes elas kannavale lossis tervelt 19 aastat. Tema on aga omaette peatüki väärt yles. Peletseedes Safari sho häärber ehitati samuti 16. sajandi keskel. Aadlik, mis selle peale Tseer ostis selle ära ja pärandas oma pojapojale Michelle Teeennile. Too aadlisoost poliitik, hääletanud pärast 1789. aasta suurt prantsuse revolutsiooni kuninga hukkamise poolt olid segased ajad ja kuningale oli Prantsusmaal ju ikka veel hulk pooldajaid, kes 1793. aastal Michelle'i Tseenbeled jõele temaksid. Mõrvaga. Nii on siis lood kahe kõrge kivihoonega, mis üheskoos Pariisi ajaloomuuseumi moodustavad. See on pikk sündmustest kirjeldav ajalugu alguse saanud väikesest kalurikülast CD saarel keset sääni jõge mille Rooma leegionid aastal 55 enne Kristust vallutasid jäige mitmel korral vist on juba siinsamas, selsamal püha päevasel tonnil see ajalugu rohkem või vähem põhjalikult läbi räägitud. Karnevale muuseumis on ta ka põhjalikult ära näidatud ning kujutletav tänu tuhandetele üksikasjadele, mis jutustavad linnarahva elust läbi pikkade sajandite. Revolutsioonid, sõjad, kuningad, vabariigid, kõigi suurte sündmuste sees peavad inimesed ka oma argielu elama kuulu, kui nad siis aristokraatia või lihtrahva hulka karnevale muuseumis ongi kõige põnevam seda võluvat argielu avastada. Ühtlasi saades ülevaate ka sellest, mil moel kujunes Sid tee saare väikesest asulast, kus elasid päris nime kandnud hõimud. Praegune hiigellinn 100-ni kallastel, milles elab rohkem kui kaks miljonit inimest. Siin tajud sa, mida Pariisi ajalugu eneses õieti kätkeb, mis muud, kui miljonite kuulsate ning nimetuks jäänud inimeste elusid läbi pikkade minevikku kadunud sajandite. Akordion ja valss käivad Pariisi juurde ja mina üritan siin nüüd öelda, mida karnaval le muuseum Sis Pariisis Ajaloomuuseum külastajatele näidata suudab. Stseenid Pariisi elust läbi ajaloo umbes 2600 maali 20000 joonistust, 300000 gravi üüri ja 150000 fotot. Mööbel Krista pall keraamika kogu ruumide sisustus läbi aegade täpselt erinevatest ajastutest jutustavatesse tubadesse, saalidesse paiguta, lähetuna mudelid, reljeefi märgid, tuhanded mündid üldse lugematu arv üle aegade elanud esemeid. Paljud neist on ajaloos tuntud isikute ellu kuulunud hilisematest aegadest renessansist. Tänase päevani jutustab taas tohutu hulk mudeleid maale ja joonistusi Pariisist. Tänavad, väljakud, sillad, monumendid, kirikud, paleed 16.-st kuni 20. sajandini ja portreed inimestest, kes linnaelus ja arengus tähtsat osa on mänginud. Või tundmatuks jäänud pildid linna muutumisest, uutest ehitustest, aga ka paljudest rahva ülestõusudest ning linna tänavakividest kuhjatud barrikaadidest. Kaks suurt kivipaleed ja uskumatu hulk väljapanekuid mõlema hoone kahe korruse lugematutes saalides. Kõigest ei saa kohe kuidagi kõnelda. Kõigest ei saa kõneldamis karnevale muuseumis väljas on, siin on kogu Pariisi ajalugu. Aga mul on ettepanek keskendugem, esmalt kõige põnevamad Teleksponaatidele ja siis stseenidele Pariisi elust võttes appi madandesse vinie ja kunstnik anorje. Niisiis Kärnevalee muuseumi uhkus, ühestainsast puutüvest uuristatud pikad kitsad kanuud seedee Saare kalurikülaaegadest siis ammu enne aastat 55 enne Kristust imekaunis, neljandast sajandist pärit klaaspudel, mida sellest küll hoiti, parfüümi veinivõimet, tõenäoliselt see nii kloostrist pärit 13.-st veerandi kummut, üleni kaunite ornamentidega kaetud, 16. sajandi maalid, kuningas François esimesest, Catherine Timmeeritsist, Jaanri, neljandast, Umbes aastast 1660 pärit maal, uuest sillast pannašist. Siin ratsutab pariislased, hobuse seljas, kõnnib jalgsi, kaupmees näitab rahvale oma kaupa küüru vajunud mees kannab suurt komp sõdurjal. Mitu maali on siinsamas kannavalee häärberis elanud madandesse vini eest, keda peetud tol ajal kõige kaunimaks naiseks Pariisis. Maalid, millel kujutatud lasti ründamist suure prantsuse revolutsiooni ajal ja maalid ning skulptuurid selle revolutsiooni draamakuulsatest, näitlejatest Danton, Robespierre, kuninglik perekond ja maalid, giljotiini töötamisest tollasel revolutsiooni nüüdsel koordiväljakul kus oma peast jäid ilma kuningas lõigu 11. kuninganna Marie Antoinette ning lisaks hulkrojaliste žirondiinid tähentoniste Robespierre ja tema pooldajad tõesti suur hulk rahvast, karneval ees on aga siiani tulevastele põlvedele vaatamiseks Mariantoneetile kuulunud esemeid, Robespierre allkirjaga dokumente ning Napoleoni lemmik tualetitarbeid. Veel kanna palee muuseumi aardeid, kunstnik Jean-Louis Saarimaal 1830. aasta juulirevolutsiooni tähtsaimat hetkest Luubrival võtamisest, ime uhkelt kaunistatud kuningliku printsi Louis Napoleon Bonaparte häll ja Welle bloki kauni ajastu romantilised plakatid päris tõttavad, sest neid võib leida nii Pariisi kunstnikud raamatupoodides veel praegugi. Ja siis on siin kirjanik Emil salale kuulunud kuldkell ja maalid uhkest Eiffeli tornist, mis spets reaalselt Pariisi maailmanäituse jaoks püsti pandi. Ja originaalmööbliga kirjanik Marcel praosti töötuba ja nii edasi ja nii edasi. Hiigellinna tohutu pika ajaloo vägev muuseum. Karnavalee võiks öelda palee, kus elas kunagi Mariiderabutenshantaal. Sevini märkis. 1626 tuli ta Pariisis ilmale vanas ja väärikas võrgundiast päritaar liberes. Marii vanemad surid varakult ja noore piiga hooldajaks sai tema kirikutegelasest onu, kes talle hea hariduse andis. 18 aastane Marii abiellus viniemargiga, kes samuti vanast ja väärikast aadlisoost pärit oli. Perre sündisid tütar François ess ja poeg Sharal. Duellil surmava haava ning surigi kaks päeva hiljem duelli põhjuseks olnud marki armuke, see on ju Prantsusmaa. Ja ma tean, kes oli siis 20 kuueaastaselt lesk, kes see abi ellunudki uuesti pühendus täielikult oma lastele. Ta elas vaheldumisi Pariisis ja oma maaresidentsis lörossaris. Pariisis oli ta kõrgseltskonnasalongides oodatud külaline, eriti kuningas Louis Neljateistkümnenda rahandusinspektori Nicola Focke omas. 1669 abiellus margiisi tütar François ess provintsist pärit Taadliku hertsog krinjaaniga ning paar koliski promaansi kuste krinjaan kõrge ametikoha lisanud mad andisse Winjee oli oma tütrega väga lähedane ja neil kujunes välja tihe kirjavahetus. Esimese oma kuulsatest kirjadest saatis ma than teele veebruaris 1671 ning kirjavahetus jätkus kuni tema surmani 1696. Ma tean, meil oli ju paljudest asjadest kirjutada oma elust ühiste tuttavate elust, Pariisi kõrgseltskonnast ja seal ringi liikuvatest kuulujuttudest ja ta suutis oma kirjadesse mõnusaid ja võluvat Daily paigutada, mis aitavad neil, kes tema kirju loevad, ette kujutada seda Prantsusmaad, kus tegevus toimus. Tegevuse toimumise aeg oli aga taaskord üpris huvitav. Ajaloost jääb küll mulje, et Prantsusmaal polegi igavamad sorti aeg olnud. Pariisis kindlasti mitte. Vaadakem siis pisut ajatelge mad andisse vinie sündis 1626, Prantsusmaad valitses Lui 13. linn paiknes Sand lõieseedee saartel ning nende ümbrusesse kallastel Jaali praeguse Pariisiga võrreldes tibatilluke. 1629 Läskis Loi 13. peaminister Richelieu ehitada palee rajali. 1631 ilmus Pariisi esimene ajalehtlaga sett. 1638 sündis tulevane päikesekuningas Louis 14. 1643 suri, tema isa lõi 13. alaealise kuninga asemel valitsesid marjad imeditšiia kardinal marsa rään. Kuni Loui 14. 1661. aastal absoluutseks monarhiks sai. 1682 kolisid kuningas ja õukond hiilgavasse versai lossi ning jäid sinna kuni suure prantsuse revolutsioonini. 1686 avas Pariisis uksed esimene kohvik lobracop. 1692 üks ikaldus, sõjad, näljahäda. 1715 suri Päikesekuningas Louis 14. madandesse. Winjee lahkus siit ilmast varem 1696 ja elas siis ajal, mille tähtsaimad pidepunktid just üles said loetud. Kanna palee. Muuseum jutustab nendest aegadest oma tuhandete väljapanekute abiga, kuid karnevale häärberis elanud Sevine markiis kirjutas siis ligi kolme aastakümne jooksul oma tütrele ning tuttavatele tuhandeid kirju, milles jutustas kõigest, mis tema vaatevälja ulatub, kus neid kirju hakati kopeerima ja levik tema ning 18. sajandil juba ka trükis avaldama. Margiševinie, tütretütre polin, essimi ja nii nõusolekule kaasabil. Veel 1873. aastal avastati ühest Pariisi antiigikauplusest Madendisse Winjee kirjade käsikirjalise koopiaid mis olid päris ehtsad. Made andmargistesse Rinje kunstnik lehver andede maalinud kauni Jamalbena ning vanal krabüüril raamib daami nägu väga palju pikkadesse rullidesse keeratud juukseid. See nägu on ümar ja korrapärane, omal kohal on pärlikee dekoltee. Nagu moodete nägi. Tema kirjadest võiks järeldada, et elu tema aegade Pariisis oli põnev ja intriigides tulvil tunded keesid üle ning see võis teinekord päris hullusti lõppeda. Markiis Mariimanländembrindvilje näiteks mürgitas oma armukese abiga hulga inimesi ka oma isa ja vennad pärandust kätte saada. Kõik tuli välja ja naine kati timuka kirvega, nagu tollal kombeks. Mad andisiviniee käis hukkamist pealt vaatamas ning kirjutas ühes oma kuulsatest kirjadest tütrele. Lõpuks on see tehtud. Brin viljeer haihtus õhku. Tema vaene väike keha heideti ohutusse. Kes ja tema tuhk visati tuulde. Niisiis hingame me teda sisse ja tema tuhk võib meid üllatavalt mürgisesse meeleollu viia. Oli see ettekuulutus, mõni aasta hiljem leidis õukonnas aset kuulus mürgiafäär, mis rikkus õige mitmete tuntud isikutele rotatsiooni nende seast kuningas Louis 14. ise ja tema armuke made ande maantee span. Aga kohe saame teada, kuidas kirjeldas 50 aastane madandesse Winjee tütrele saadetud kirjas oma visiiti versaisse. Sa tead ju õukonna tavalisi protseduure, kuninganna rõivastumine, jumalateenistus ja lõunas. Aga enam pole kohustuslik rahva hulgas lämbuda, sel ajal, kui majesteedi lauas istuvad, sest kell kolm lüüakse kuninga uhkete saalide uksed pärani ja kuningas ning kuninganna, printsid ja printsessid madam demontes pan ja tema kaaskond. Õukondlased, nende daamid, kogu Prantsusmaakoorekiht, kõik on kohal. Ruumid on muidugi luksuslikud, jaga suured. Nii et inimesed võivad ringi liikuda ega pea hirmu tundma, et nad surnuks pressitakse. Õhtule annab tooni kaardimäng. Kuningas seisab kaar käes hoidva madaam demontespaanis selja taga. Kuninganna istub lauas ja mina vaatan, kuidas osavad õukondlased 11 petta üritavad. Nagu see mulle nõuensid, kummardusin kuninga ees, kes samuti kummardus, otsekui oleksin mõni noor ja kaunis seltsida. Kuninganna kõneles minuga ja ka ma tean, tematespaan, kes on täiesti üks säravalt kaunis naine nahk, silmad, huuled, kõik on täiuslik. Tema kleit oli tikitud pitsist. Soeng koosnes tuhandetest väikestest kiharatest. Ta kandis pärleid ja hindamatuid, teemante, kõiki netasid seda naist. See segadus kõnelikes ruumidesse kord korralagedusest kõigi nende tähtsate persoonide seas vältas kella kolmest kella kuueni. Siis teatati, et kuningas läheb oma kirju lugema ning muusikud esitavad külaliste meeleheaks oma kaunist kunsti. Hiljem tehti ringsõit versai aedades. Tõllas istus kuningas madam demandes paani kõrval kuninganna koos printsessi tega oli teises tõllas ja kogu rahvamass pressis end järgmistesse, nii kuidas sai. Veel sõideti muusika saatel kondalites versai kanalil. Kella 10 ajal algas näidend koos südaöökelladega, serveeriti suupisteid ja oligi see laupäev lõppenud. Nii kirjutas ma andesse viniema tütrele 1676 versaist rääkides. 1600 kaheksakümnendatel aastatel kuulus päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda õukonda 20000 inimest. 500 neist elas pidevas lossis, milles oli 1300 tuba. Nii et jah, rahvast oli seal päris palju, intriigidest rääkimata ja seda kõige kõrgemal tasemel lõi neljateistkümneis jaganud nimelt oma tähelepanu sageli mitmele favoriidile korraga mis näiteks pikka aega kuninga soosingut nautinud mad andemonte spaanile sugugi ei meeldinud. Siit areneski eelpool mainitud mürgiafäär. Mad andematespaani kahtlustati oma rivaali mürgitamist soovis ning leid tiga vastavaid tõendeid inimeste kohta, kellelt ta tõenäoliselt mürki hankida üritanud tõestada siiski midagi ei suuda. Ja kaks aastat pärast demontezbani surma põletas kuningas kõik tõendid ära. Noil aegadel polnudki tegelikult selget eraldusjoont arsti praksise armujoogiusu nõidumise ja mürgitamise vahel madandesse vinie kirjutas näiteks, kuidas mõned õukonnadaamid rästikuleent võtavad, mida see siis ka enesest poleks kujutanud. Nõnda siis kirjutasin, ma tahan desse vinie, kes 19 oma elu lõpuaastad karnevale lossis elas ja kelle järgi on nimetatud tänav, millel õieti asub Pariisi ajaloomuuseumi kanna palee peasissekäik. Tegemist on nimelt suure nurgamajaga, mille lugematutes saalides elab Pariisi pika ajalugu ka päikesekuningaajastu ja muidugi ka revolutsioonide ja segaduste ajastut, mil vabariigid vaheldusid monarhia ka ja elu oli jälle keeruline ja ohtlik. Võtkem Robertsi ordeni raamat prantsuse maalikunstnikust karikaturistist jagu, jurist onoree määrist. Tema elas juba pärast suurt prantsuse revolutsiooni 1808 kuni 1879 ja kuulus vaesemasse keskklassi. Mõned pildid ka tollasest Pariisist. Täna oli ilus päev olnud ja selle vastuhelki võis märgata vanas linnaosas nagu mõnes söögimajas, mille ülemised ruumid silma ja suud mõnusalt meelitavad. Alumise tagamis lõhnavad läbitungivalt ja eemaletõukavad sibulate ja rohukastet järgi. Möödamine, jah, põgenema sunnivad. Anoree vaatles valvesetaja näljaste silmadega tänava imesid. Päevane linn hingas sisse ja eine, linn hingas välja inimese kogu elukäik liikus rentsli ja kõrval edasi ja tagasi. Gaasilambi valgusel luges ta ämmaemanda silti selle silti, kes aitas kirutud või oodatud noort inimest kahtlase väärtusega ellu. Samabele kivi ääres seisis oma musta mandri sünge Surnukandja. Paremalt lähenes linnukaupleja, kes puurides ja varbkastides viis koju oma papagoisid ja laulu räästeid, kes täna turul veel müümata olid jäänud. Talle tuli vastu vanade riiete müüja, kes läbilõikava kisaga oma kaob. Ta uutele kandjatele pakkuda püüdis. Kaks ametnikku kohtusid, tervitasid ja vahetasid paar sõna. Linnasõdur, mõõk õlarihma küljes ja kirjakandja postiga pandlaga vööl. Hästi hoolitsetud põskhabemega kelnerid ruttasid oma vaevalisse teenistusse Põlvari kohvikutes. Honor häälongi Pedasi vastu tulevad vankrid Sulevatel algul sageli tee kõik need jääb üha vähemaks. Töörõivastes töölised tulevad, nende samm on väsinud ja tüdinud, silmad vaenulikud. Seal meelitab kõrts, kus Karafinist nelja krossilist veini ja kostab laulukatkeid. Ta läheb põiki üle bulvari, mille rohelus puhkab tuulevaikuses. Lampide hõbe loorilises säras. Möödujate kirevad rõivad ja prisked näod erinevad teravalt nüüdsema nähtud kogudest kelle loomulikud värvid haihtusid kitsaste tänavate kummituslikes varjuganalais. Mitte ainult tuhanded lambid padja küljes ja kandelaagritel ei saada oma heledat valgust suve öisele, suurlinnale, vaike, kohvikute ja restoranide, avatud ustest ning akendest voogavad valgusjoad toolidele ja laudadele, mille ääres pariislased kõnniteel söövad-joovad, lobisevad ja naeravad. 19. sajandiga võrreldes pole selles kirjelduses küll suurt midagi muutunud. Ikka istuvad pariislased oma tänavakohvikutes, joovad, söövad, lobisevad ja naeravad. See on ikka nii, kui kõik on rahulik, kuid kunstnik ta jääri elus tutvustavas raamatus kirjeldatud ajajärgus elatakse läbi ka 1830. aasta juulirevolutsioon ja juulimonarhia, mis 1848. aasta veebruarirevolutsiooniga kukutati. Ülestõusud sõjad, võimupöörded ja pariislased oma linna rahututel tänavatel, millest barrikaadidele ajal sõna otseses mõttes, kes kivi kivi peale jäänud. Pariisi ajaloo muuseumis karneval, eesruumist ruumi kõndides on tunne, nagu läbiksid ajamasina läbi sajandite ja läbi sündmuste kuid siinse väljapaneku suurim väärtus see on vist ikkagi erakordselt inimlik jutustus Pariis lastest, kes kõik sajandid ja sündmused kaasa on teinud. Inimestel on alati nende tavapärane ümbrus, esemed, mille keskel nad elama on harjunud mööbel, toidunõud, peeglid, ehted, riided, rõivamoed, eriti Pariisis. Tööriistad raamatud, kogu elu argipäev, millega ollakse harjunud ning mida, kui see hävima või kaduma peaks võimaluste kohaselt uuesti üles hakatakse ehitama. Selle kõigeta pole osanud elada ei kuningas ega pesunaine ja kõrvuti linna arengu ning lugematu hulga suurte ajalooliste pööretega, mida Pariis oma rohkem kui 2000 aastase olemasolu jooksul läbi on teinud näitab karneval-le muuseum meile väga soojalt linnarahva tavalist elu ja iseennast ehk kaht seitsmeteistkümnendast sajandist pärit uhket linna äärberit. Ajalugu keset ajalugu. Niine näpu luuleta.