Tere, olen Jaanelbula, head vabariigi iseseisvuspäeva teile, head kuulajad. Kuna olen papa Valteri andunud fänn ja tean, et mitte ainuke, siis võtsin lahkesti vastu ülesande teha tema vajadustest kokku üks tore saade. Neid pajatusi on tal palju. Käesolevasse saatesse on valitud meie tänase pidupäevaga seonduvad. Saate ettevalmistamisel aitas kaasa ka EP Tõnson. Niisiis head kuulamist. Papa Valter pajatab. Olen mõnel puhul rääkinud laulust jää vabaks Eesti meri ja tema autorist Viktor Oxfordist. Kirjutasin temast koos pildiga raamatus vaibunud viiside kaja ent aeg-ajalt tuleb jälle keegi ja küsib, kes see autor ikkagi oli. Hiljuti sain vahest kõige täpsemad andmed tema ristipojalt, keda hea raadiokuulaja hästi tunneb. See on meisterfotograaf, Kalju Suur. Tema lahkel loal annan siinkohal edasi tema jutustuse. Viktor Oxford sündis esimesel oktoobril 1893, suri 15. veebruaril 1983. Ta oli väga mitmekülgne ja andekas mees, mängis klaverit, viiulit ja kitarri. Harri esines kinodes tummfilmide ees ja ajal. Lõigubleesid, kirjutas luulet dusimahukas poeem tera sori 280 salmi valmis tal pika aja jooksul 1916 kuni 1939. Selles oli ka esimene variant nii-öelda orjalaulust vabaks Eesti meri. See laul levis alates 1900 neljakümnendaist aastaist üle maailma. Eestlastele vabadust nõudva hümnina. Viktor Oxford sündis hamblas, kus vanaisa pidas talukoht. Viktor isa oli Jaan üks viiest pojast Dali Jänedal kingsepp. Siit sai Viktor kupli lauludeks sobiva pseudonüümi Jaan Jäneda kunstnikunimeks. Oma graafilistel reklaamtöödele kirjutas ta inglispäraselt Oxford. Repressiivorganid teda taga ei otsinud, vist arvati, et Vabaduse laulu autor oli inglane. Victor Oxford oli joonistaja konstruks tor, vedurijuhttehnik, reklaamiagent, trükkal, trükimasinaehitaja, nootide ja pisitrükiste valmistaja. Peale selle oli ta graafik, karikaturist tõlkis prantsuse, saksa ja vene luulet. Oskas kududa, heegeldada päris talutaval tasemele õmmelda tundis end koduselt. Kulinaaria tegeles laatadel rändkinomehaanikuna. Tal oli teadmisi fotograafiast, mida oskas ka teistele edasi anda. Tauliga valmistanud ise endale täiesti korralikud proteeshambad. Sõja ajal tegi ta nõutavaid riidevärvi ja tualettseepi Silva. Pärast sõda püüdis ta destilleeritud puskari puhast piiritust, jäi aga passikontrollile vahele ning sai kuus aastat vangilaagrit. Seda lühenda Stalini surm. Harku vangilaagris õppis ta selgeks veel projekteerija arhitekti ametit. Ta joonistas kuure garaaži, aiamajakesi ohvitseride peredele. Selle eest sai vabanemisel kahe kindrali allkirjaga tänu diplomi. Too paber tõi talle pagari tänavalt elamisloa, Tallinnas Victor Oxfordi ehitatud värviline rota trükimasin, konfiskeeriti lammut totti. Ta ise kadus mu vaateväljalt, kirjutab Kalju. Suur, sest korterisse Tartu maantee 35 oli kolinud võõras perekond. 1962.-le Roostal märkasin teda ootamatult Viru tänaval maalimas kaupluse uksele silti nimega siluett. Pildistasin teda selle töö juures, kahjuks on see negatiiv nüüd kadunud. Tema uus elukoht oli hilisema kohvik, kaupluse maiasmokk, pööningukamber. Pildistasin teda sealgi, kirjutab Kalju. Suur üks foto ilmus albumis, aknad, teine fotovihikus, 28 fotot. Oleksin öelnud koostajaile, kes on modell. Poleks pildid trükivalgust näinud. Victor Oxford töötas reklaami valitsuses klaasi maaliana 70. sünnipäevani. Ta pidi kolima pliganti, kuid asus maale Lagedile. Hiljem elas ta Endel sepa juures, kes oli abiellunud Oxfordi kunagise turu agendid. Trega Nad põlesid 1944. aasta märtsipommitamisel paljaks ja Oxford võttis nad siis oma trükimasina tuppa elama. Endel Sepp mattis Oxfordi rahumäele. Muretsesin oma ristiisale tavalise nimeplaadi asemele väärikama hauakivi kuid selle pidulik avamine jäi ära seoses Estonia katastroofiga. Ongi avamata. Tema viimase sünniaastapäeva tähistamisel sain teada, et ta oli kirjutanud luuletused oma hauale ettekandmiseks. Nii jutustas legendaarsest heliloojast Victor Oxfordist, tema ristipoeg Kalju Suur. Küllap on üsna palju neid, kes on või on olnud hädas, sii vii ehku riikolum viita kirjutamisega. Täna pakun välja sobiva eeskuju nimelt doktor Karl August Hermanni eluloo kirjelduse aastast 1888. Loeme sealt küll ei ole kerged, üks mees iseenesest kõneleb, sest et seda hõlpsasti oma kiituseks arvatakse. Sellegipärast ehk küll mõni ajaleht selle ülenookkab, arvan mina laulu ja mängulehe toimetaja sündsaks mõnda sõna enesest kõneleda. Ma tulin ju selle sees nii väga tihti oma tööga lugejate silma. Et see ime ei ole, kui ma ka oma nägu lugejatele näitan. Sõber annab sõbrale oma pildi, laulu ja mängulehelugejad armastavad kõik muusikat ja on sellepärast ka selle lehe toimetaja sõbrad. Ning ma palun neid minu pilti lahkesti vastu võtta. Ka mõned read oma elust lisan siia juurde. Vahemärkus. Niisugune osav lähenemine kuluks nii mõnelegi eelolevail valimistel kandideerivale marjaks ära. Nüüd aga tagasi. Mina, Karl August Herr. Ma olen syndinud Põltsamaal võhmas mihklikuu 11. päeval 1851. Minu isa oli enne otsa koha peremees pärast võhmasepp. Juba enne viiendat eluaastat õppisin raamatut lugeda 10 aastat vana, läksin Ani kõre kooli, pärast käisin Põltsamaa kihelkonnakoolis ja siis sealsamas elementaarkoolis. Koolis olin suure himuga ka laulu ja muusikat pinud ja laulsin kuulsas Põltsamaa laulukooris liigi. Juba 1867. aasta lõpul sain Põltsamaa kihelkonnakooli õpetaja abi, eks ma tegin aastal 1868 Paistu valla koolmeistrieksami ja aasta pääle selle Tallinas ERA elementaarkooliõpetajaeksami. Kõigel sel ajal kuni 1870. aasta lõpuni olin Põltsamaa kihelkonnas kooliõpetaja abi ja selle kõrval ka ise kooliõpetaja. Ka juhatasin tihti kihelkonna laulukoori ja olin ka mängukoori juhataja. Uuel aastal 1871 läksin Peterburis inglise kooli õpetajaks. Jätame auväärt rahvavalgustaja eluloo siinkohas katki, näit, vastuse andmiseks on see tükk küllaldane. Lõpetane Karl August Hermanni igihalja lauluga. Kord istus maha sööma. Läks nagu läks, aga metsa mängima, läks aga laande lauluga. Sealt sa ehivad end jälle alla. Siis laulis sooja. Läks aga metsa mängima. Laulame talve peal ja tuli hilja õues mõisega andvalt. Tantsida. Kunagi oli Narva koos Jõesuuga paljude meelispaik linn oli tõeline kultuurikeskus, kust kerkis esile suur hulk nimekaid näitlejaid ja lauljaid. Alfred sälli, Karl Ots, Mari Möldre, Jenny Siimon tooni kroon, Kerda murre, vennad Hugo, Franz Malmsten, Rudolf Nuude, Artur Rinne. Seda loetelu võiks veelgi jätkata. Elav seltsielu kees narra võitlejas Ilmarises ja saksa seltsis. Harmony Neis keerutad ei alga pea igal laupäeva õhtul tantsida ja muusikat kuulata saiaga mujalgi. Restoranid olid hotellides Euroopa ja Peterburg, samuti raudteejaamas. Palju oli kohvik, restorane Havai Linden, New York dünoor, tammuri, kohvik, jõe kohvik, ohvitseridega, siin allohvitseride kasiino, Kreenholmi rahvamaja, jaanilinna tuletõrjesaal. See oli juba praegusel Venemaal. Suvehooajal elavnes linn veelgi. Reisisadamas asusid Pauli paar krantsi ja merega villaga bridža kuursaal rannahoone suur kohvikusaal. Pidusid korraldasid karskusselts Kalju ning linna lähedal sinimägede jalamil seisnud Vaivara rahvamaja külvaja. Narva-Jõesuu ranna kõlakojas mängis kolm-neli korda nädalas sümfooniaorkester. Kõlakoda oli ka kuursaali aias, kus esinesid Eesti ja välismaa muusikud. Kuurhoone pargis tiigi saarekesel paviljonis mängis väikega Bell. Suve lõbustuste hulka kuulusid ilutulestikuga jaanituli, rannakuninganna valimised, purjetamis ja ujumisvõistlused ning mootorratta ja ratsavõistlused. Korraldati koguni lennupäev. Laupäeva ja pühapäeva õhtuti olid pimeaia kõlakojas programmid, kus esinesid kohalikud lauljad. Tenno, Vironi, Artur Rinne. See kõik kõlab praegu nagu muinasjutt veel elavate narvakate kaugest noorusajast. End ütleb ju laulusalmgi. Noorus ei tule iial tagasi. Mõeldes kunagise kodulinna Pärnu seltsielule meenub hulk praeguseks unustatud seltside nimesid. Üks vanemaid oli sakslaste musse selts, millel oli vanalinnas uhke punastest tellistest maja, mis hiljem läks eestlasega, kui kodanikud klubi. Seal sai koolipoiste pundiga tantsupidudel mängimas käidud, aga praegu seda maja enam pole. Taganevad Saksa sõjaväelased põletasid selle maha. Veel oli sakslastel Vallikraavi otsas Roosi all oma sõudeklubi Roder Club. Ja muidugi harrastati purjetamist. Eesti spordiseltsidest mäletan tervist plust. Esimene on jälle tegutsema hakanud. Lihunikud selts. Lootusel oli jänesele praeguse Tallinna maantee alguses seltsimaja koos restoraniga. Maja on siiani alles ja selle tagaõues oli möödunud suvel suupillifestivali kena lõpupidu. Selle restorani vastas üle tee rääma tänava otsas oli Ericssoni kõrts ja sealsamas oli veel üks joomapaik, mistõttu rahvas kutsus seda teeristi Bermuda kolmnurgaks. Sealt oli kunst kaine peaga läbi saada. Minu isa kui ilmasõjas haavatu oli vigastatud sõjameeste ühisuse liige. See organisatsioon kinkis liikmete lastele jõuludeks suure kotitäie maiustusi, millest jätkus võtta kolmekuningapäevani isa kuulusel. Kaitseliit. No meie vennaga olime skaudid. Vend oli hea laskur, ta sai ühel kaitseliidu noorte laskevõistlusel auhinnaks nahkköites Kalevipoja ja kodus harjutamiseks. Arsenalis valmistatud täpsuspüssiseltsidest oli mulle ja vennale tähtsaim rääma noorteühing noorus. Seda ühingu suure raamatukogu pärast, kus käisime pidevalt kirjandust laenutamas. Nii oligi peale muusika mu erilise huvi objektiks kirjandus. Koju olid meil küll tellitud Nobeli preemia laureaatide sari Dostojevski sari kanni nahkköites üldine ajalugu. Kuid väärtkirjandus oli kallis, nagunii kõike osta ei jõudnud. Sellepärast käisin kaks korda nädalas, mil raamatukogu oli avatud täpselt nagu kellavärk. Viimas loetud raamatuid tagasi ja laenamas uusi. Loen nooruseajaloost, et üksvahe oli raamatukogu juhataja, kirjanik ja pahapoliitik August Jakobson. Aga seda teadsin isegi, et minu ajal oli juhataja Karl sinikas. Tema mängis klaverit Pärnu populaarses tantsuorkestris rütmi poisid. Nii ulatasid rääma nooruses üksteisele käekirjandus- ja muusika. Ja tore oli neist mõlemast osa saada. Seekordses lõpupala sõnaga kodulinna ülistamiseks põiminud käed laulja Ardo Juhkov. Kadunud luuletaja Matti väga ja selle meenutuse pajataja. Tülisel toome kee, vaadevakume väärlinna. Pärnu, Tallinn see oo liin. Ella kuume keeva. Nad on pargiala, on tal mingi ta tuule Uueti pärnade alla vaasi. Tülidella tume keeva väärnale linna. Püüli la keeva väärnarelil. Pärnu linna. Oma levimuusika ajaloo esimeses raamatus kirjutasin Eesti esimese džässorkestri mürghi bändijuhist Viktor com pest. Kahjuks ei saanud temaga kohtuda, kui ta 1966. aastal käis Poolast Eestis kuid vestlesin korduvalt tema lese ja tütrega ning sain neilt teada, palju huvitavat. Victor kompe sündis 1895. aastal Tallinna lähedal, kurnas vara mõisas. Pärast Tallinna Peetri reaalkooli lõpetamist sai ta Riia Polütehnilisest Instituudist silla ehitusinseneri kutse. Hiljem täiendas end Saksamaal Tüüringi fraakenhauseni Polütehnilise Instituudi õhusõiduki ehituse osakonnas. Lennuasjandus oli ta eriline huviobjekt. Kõige enam kiindus saaga muusikasse. Ta oli andekas pianist ja helilooja, kuid reaalhariduse omandas ta ema käsul, kes ei pidanud lugu muusikuist. Ehkki tema haridus oli põhiliselt saksa ja venekeelne, oli ta eesti patrioot. Käis maal kogumas rahvaviise, andis neid välja ja arranžeerija oli esimene, kes väitis, et Eesti džäss peab olema rahvusliku iseloomuga ja püüdis seda ka tõestada. Ehkki aeg selleks oli liiga varajane. Ei tuntud siis Euroopas veel kuigi hästi isegi Ameerika džässi. Ta oli ka andekas maalikunstnik, sain tütrelt fotokoopiad maalist Eesti talu, mille panin raamatusse. Selle maalikoht peaks aga olema kumus. Victor kompe töötas Volta vabrikus Saaremaal. Peeter suure merekindluse parata. Kirja Patarei aluste ehitusel juhatas 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ehitustöid Muhu väina kindlustustöödel. Käis esimene maailmasõda. Hiljem oli ta Suurupi kindluses töödejuhataja ja insener Eesti vabariigi asjanduse peavalitsuses. Ent juba varem oli ta mänginud restoranides ja 1925. aastal sai temast demoshi bändi pianisse juht. See orkester tuuritas 1927. aastal Saksamaal, kus esialgu arvati, et tegemist on sakslastega. Kui aga selgus, et pillimehed on Eestist, pidid põgenema ühest linnast teise et lõpuks naasta kodumaale. Kui 1930. aastal lagunes, asutas kompe Estonia taans kus, muide mängis saksofoni Siim Kallase isa Uudo. Juba 1928. aastal olid alanud mürghi bändi laupäevased raadioülekanded Estonia valgest saalist. Need jätkusid, kuid uusorkester loovutanud endise populaarsust orkester lagunes. Kompe mängis klaverit, mitmes restoranis oli aga langenud alkoholi küüsi. Tema viimane töökoht oli Rakvere restoranis dünar. 1937. aastal asus ta elama Poola, kus elasta õde seal töötas õpitud erialal, kuid ei unustanud muusikat. Ta võeti Poola heliloojate liidu liikmeks. Victor kompe suri 1968. aastal, puhkab sopoti kalmistul. Kuulake tema seatud eesti rahvaviisi Vanamuurikese vokiratas selle plaadis smurfi bänd Aleksander Arder iga 1929. aasta suvel Helsingis firmale His Masters Voice. Plaadil on pala märgitud, Foxina on aga rohkem polka, kuid ühes lõigus on kuulda ka sässilikke sünkoop. Ma ei tea õieti, kuidas on korraldatud klassiväline muusikaõpetus Eesti koolides, praegu pistan kogu raskus langenud raskeroki raiumisele või kuidas seda kutsudagi? Tuleb jälle vanainimese jutt, mis algab sõnadega aga meie ajal. Ent ongi nii, et meie ajal, 30. aastal ja ka eelmisel kümnendil oli igas endast lugu pidavas gümnaasiumis sümfonietta orkestri ja soovijaile jagati õpetust mitmesugustel pillidel. Nii oli juba vabariigi algusaastail Tallinna reaalkoolis väga hea Tartus Treffneri orkester ja mu kodulinna Pärnu poeglaste gümnaasiumiorkester, kus Tšellot mängis Tiit Kuusik ja flööti Harald Keres. Rakveres panjaan kui orkestris mängima Arvo Pärdi seda hiljem 1900 viiekümnendail aastail kõiki nimetada ei jõua, kuid oma koolipõlvest ei unune. Kaks viiuldajat koolivenda, kes olid omavahel nagu ikka võistlejad. Ühel koolipeol esines solistina üks, teisel teine. Need olid minu klassivend Leon Lindau, kuulsa näitlejanna Lis Lindauvennapoeg ja paar klassi eespool olnud Harri hunt. Esimene moodustas tantsupundi, kus pillimeheks sain minagi. Harri mängis seal kontrabassi. Muidugi kisti meid kõiki. Leon käis selle patu pärast Siberiski ära, juhatas aga hiljem Pärnus suurt jazzorkestrit. Arranžeerija kirjutas laule. Harri hunt võitles sinimägedes, riiulit seal vajab olnud. Hiljem mängis sümfooniaorkestris ja üks vahe, olime koos ka Eesti raadio estraadiorkestris. Tollal olid noorte viiuldajad armastatud esinemispalad, františecter kla suveniir ja Stene Xibichi poeem. Mõlemad suhteliselt kerged mängida. Ent kõik püüdsid jagu saada Vitooriumon tiitšardašist. See oli nagu oskuse proovikivi ja ikka, kui seda pala kuulen, meenuvad mõlemad koolivennad Leon ja Harri. Aastail 1933 kuni 1940 ilmus Eestis õhuke laulik nimega modernlööklaulud aastas kolm kuni viis numbrit igaühes paarkümmend välismaa, Saksa või Ameerika lööklaulu eestikeelses üsna armetus tõlkes. Samas ka tihti vigased tekstid all keelis. Numbri hind oli 25 senti kaanel mõne filminäitleja või filmitähtede paari foto ka sees. Laulude juures oli vastavat laulu filmis esitanud näitleja foto. Melomaanid ostsid seda laulikud meeleldi, sest ühehäälse noodil olid akordimärgid kitarri või klaverisaateks. Aastaid olid selle lauliku koostamisel tegevad Raimond diisel ja tema sõber tulp past arus. Mõlemad Eestisse, siit nime. Esimesest sai Valgre teisest Ranne. Viimane oli lauliku väljaandja Rudolf Kreismanni. Ta teadis, et ranne mängib viiulit ja kutsus ta appi laulikud koostama. Ranne polnud aga vilunud trükitud nootidest kitarri akorde välja tuttama. Tagudsus omakorda appi Valgre ja Niina töötasidki. Ranne otsis noote, Valgre valmistas neid ette avaldamiseks. Peagi hakkas oma ilusa noodikirjaga nooti joonistama ja laule tõlkimagi. Modernlööklauludes ilmus ka esimene Valgre trükkide Rud laul, blond Aleksandra. Tagasihoidlikkusest kirjutas Valgre autori nimeks kee, diisel saksa moodi t i s e l. Aja jooksul ilmus modernlööklauludes kimbuga Valgre laule, siis aga tekkis mõlemal konflikt Reismaniga. Esialgu saamata töötasu pärast, siis aga pahandas Valgret. Preisman polnud nõus andma välja tema laule eraldi kogumikuna. Neid oli tal juba hea hulk, aga ärimees Preisma Narvas muide täiesti põhjendatult, et kes neid tundmatuid laule ikka ostab. Valgre asemele tuli Henri ämbel kurva saatusega džässi eriteadlane. Aga siis tuli juba ka nõukogude võim ja pani seisma niinimetatud kodanluseaegse trükipressi alates kultuuriajakirjadest akadeemia Muusikaleht ja teater ning lõpetades tellistega huvitav shournaal kirilind, vallatu, magasin ning filmielu, kui meenutada vaid üksikuid. Modernlööklaulude viimane, 30. number kannab kuupäeva seitsmeteistkümnes juuni 1940. See sai niisiis ilmuda veel üle noatera, sest olime juba idanaabri embuses. Sõja tõttu ei tulnud siia enam nuut, seepärast olid laulikus vanad laulud. Näidend ei tyyp. Trontinderlo vau ja teised. Ainuke uus laul oli need Milsi moetants Vumbseteisi, mille Jon poriga plaadistada oli jõudnud, laulis Friedrich Kaasik Mu endine hea kolleeg, Eesti raadio estraadiorkestrist. 1938. aastal tuli Tallinnas Esto-Muusika kaupluses aga seejärel ka provintsilinnade poodides müügile Bellakord, elektroplaat, Foxtrot iga Mulgimaale. Seda oli John pori mänginud juba orkestrit, tantsumuusika otsesaadetes Estonia valges saalis. Seda laulis orkestri viiuldaja, saksofonist Friedrich Kaasik. Rahvale oli viis tutta, plaati osteti hoogsalt. Kui viis aastat hiljem mängisin John pori orkestris, praeguse vene teatri all asunud restoranis Gloria tõi pori sinna mängida ka mõned vanad noodid, nende seas tollesama Mulgimaale. Tegemist oli George Helrigi kirjastuse väljaandega kusele kantrilaulu pealkiri oli Veeaa trahv maiti trafinduvest tõlkes umbes Läänes elavad sitked sellid. Pealkiri jäi meelde, autorite nimed olin unustanud. Hiljem sain teada, et autorid olid Clive Frank traford. Siinse rahva arvates oli helilooja John pori isee. Temalt oli aga ainult eestikeelne tekst. Kirjutades stsenaariumi televisiooni sarjale popmuusikast, vajasin sellele laulu ingliskeelset teksti, tollal polnud veel internetti. Kirjutasin kantripealinn näshvilli, kuid vastust ei saanud. Hädaga tegin ise salmikese sarjas esitas seda Silvi Vrait koos ansambliga Fix. Olen selle laulu otsinguid kirjutanud raamatus vaibunud viiside kaja. Nüüd aitas otsi kokku tõmmata noor sõber Jaan Elgula, kes leidis selle bana inglise laulja trompetis diaorkestrijuhi nätkunella 1937. aastal ilmunud plaadilt. Ehkki briti Louie aastungiks nimetatud Konella mainitud laat lõpeb Armstrong trompeti soologa, ei leidu sellele viiteid Horst langi paksus 78 kiirusega džässiplaatide diskograafias. Vist segas koostajad selgesse kantrimuusikale viita Pealkiri ent kuulata seda vähemalt ühes välismaises esituses. Me saame, jäädes lootma, et kunagi avastatakse, et John pori teisigi omaaegse lööklaulu postipoisi juures. 1930. aastal ilmus firmalt oode on heliplaat, millel Aleksander Arder laulis, Karl August Hermanni laulu süda tuksub tuks tuks-tuks. Oma levimuusika ajaloos Orenud nimetanud seda eesti esimeseks lööklauluks, ühtlasi valgustades Hermanni süüdistamist plagiaadis. Väideti ju, et süda tuksub, oli ilmunud rahvalauluna Aleksander kuni leidis heades Carl Robert Jakobsoni kogumikus muise kandle. Hea oled juba neli aastat varem kui laulu oma nime all, avaldas Hermann. Viimane väitis aga, et see oli tema esimene laul, mille ta seitsmeteistaastaselt oli kirjutanud ühe sõbra pulmas laulmiseks sealt laul rahva sekka ja läinud rahvaviisina Jakobsoni laulikusse. Muusikateadlane Elmar Arro on osutanud ka Hermanni laulude minge üles mägedele ja Kungla rahvas silmatorkava sarnasusele saksa heliloojate Klauwellijad Salineri lauludega. Vastavaid noote võrreldes ei saa seda eitada, kuid pean omalt poolt kinnitama, et Hermanni laulud on paremad. Neid niinimetatud originaale poleks eesti rahvas nii innukalt laulma hakanud ja kõik mainitud laulud on jäänud Hermanni nime alla. Kindlasti mäletatakse sedagi, et Nõukogude tsensoritele ei meeldinud laulus. Süda tuksub kohe mitte kuidagi. Read, kui on hüva, pärituul lendab vene nagu kuul. Ma ei mäletagi, missuguse iluraviga sellest üle saadi. Et ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et plaat selle lauluga oli sattunud meie koju ja kümneaastase poisikesena kuulasin ikka ja jälle. Nii väga meeldisid Victor kompe, seades need kavalad orkestatutsiooni võtted ja kõlad, mis mörši bändil nii hästi välja tulid. Arvasin tollal, et see ongi džäss ja mina polnud ainus, kes nii arvas. Tegelikult mängisime Schibanud kohvikus marssel hoopis Tšassilikumat muusikat. Aga heliplaatidele pandi ainult seda, mis rahvale meeldis. Mida rahvas ostis. Tänu sellele on plaatidele piisavalt talletatud Aleksander Arder häält ja hoolimata sellest, et tegemist on vähenõudlike külavahelauludega, saame aru, et laulab tõeline artist. Nii oli Aleksander Arder ka Eesti esimene löök, lautäht ja short. Ise hakkasin noote paberile panema, oli süda, tuksub mu esimene orkestratsioon ehkki hoopis teises vaimus kui see, mis hakkab kõlama praegu.