Me röövime men ühele. Ootab surma, suu, surma suu jääb on seal ka surmasärgil. Et seal ka surmasärgi jalga surma Suku kaasjalga surma suukuga, see surmakinda HK. Surra kinda ei ole latva lai. Mõistes maailmas oli surm väga tõenäoliselt üks suur ja üleüldine mõistatus. Müsteerium, mis rahvausundeid keskultuseks muutus. Surm ei tähenda elule puu usute siis ja tahetakse praegugi uskuda. Lahkunud elavad edasi kas hauataguses maailmas või kusagil mujal. Mõistet eestlaste matusemets oli hiis sügav, vaikne ja püha, olid omad matuseriitused, hauapanused ning kurje jõudu valdavat. Surnud püüti ohvritega lepitada. Hauale toodi toitu hiljem osuteet, esivanemate hinged on muutunud liblikat, eks putukad ekslindudeks või ussideks. Aastatuhandeid enne seda, kui eestlased oma lahkunuid hiidesse viisid ehitati Egiptuses lahkunud valitsejate hauakambrites hiigelkõrgeid püramiide, kust viis otsetee sinna, kus nende jumalike valitsejate õige koht pidi olema taevastesse kargustesse. Hoopis kaugel teis pool maakera Lõuna-Ameerika rannikul Peruus jutustavad äsja välja kaevatud iidsed hauakambrid salapärasest mokša kultuurist. Need hauad võivad olla kaevatud enam-vähem samal ajal kui Eestimaal putukaid, linde ja loomi lahkunute hinged. Eks peeti, kahe teineteisest nii kaugel elanud ja nii erineva rahva iidses usundis on kindel ühine joon Surnute kultus, mis mitmeid teisigi rahva usundeid ühendab uurigem, siis pisut, mida jutustab praegu elavatele inimestele Peruust avastatud sibani valitseja hauakamber. Ilusat pühapäeva jälle kord. Vikerraadio Helgi Erilaid Jaan. Põhja-Peruu sipan, kolmas sajand. Suures kivises kambris põlevad tõrvikud heidavad tumedatele nurgeliste ornamentidega kaunistatud seintele varje. Hulk inimesi seisab vaikselt. Nad leinavad. See on matuseriitus, sibani valitseja on siit ilmast lahkunud. Tema palsameeritud keha valmistatakse viimaseks teekonnaks ette. Valitseja näole kantakse erepunane kinna vermeik ja talle antakse kaasa kõik tema uhket kullast, hõbedast ja vääriskividest ehted ette neid hauataguses maailmas kanda saaks. Iga ehteasi ja embleem pannakse kindlasse kohta teispoolsuses valitseja jumalik olemus otsemaid teatavaks saaks. Matuse kõrgendi jalamile tuuakse veel anda meid surnukeha, mis siin mitmeks päevaks kõigile nähtavaks jääb. Valvavad ülikud, sõjapealikud, nõunikud, Oraaklid ja preestrid. Lipukandja ja tähtsaim sõjapealik on kohal ja teavad, et nende päevad siin maa peal on loetud. Meele langeb osaks suur au valitsejat tema viimasel teekonnal saata. Matuselõpule ohverdavad nad end uhkelt ja maetakse valitseja kõrvale. Valitsejal on veelgi saatjaid seal tema viimasel teekonnal jumalate koju. Preester paneb valitseja näole surimaski, katab kuldplaatidega tema silmad, nina ja suu ning kinnitab lõuaehte. Nii kaob lahkunu nägu siit maailmast igaveseks. Matusepuhkpillid kuulutavad hinge üleminekut teispoolsusse. Umbes sellisena võiks Peruu ajaloolaste meelest kujutleda Motšede valitseja matuserituaali pärast seda, kui avastati selle rahva hauapüramiidid. Praeguseks ajaks olid need muutunud kummalisteks korrulisteks ilma taimkatteta küngasteks. Hauapüramiidid leiti Peruu põhjarannikul praeguste tsüklaya jäädru hilja linnade piirkonnas. Teadlased ja arheoloogid on. Ma ütlesin tsivilisatsiooni ajalooliselt kolme perioodi jaotanud varane ajajärk, Moodsa kultuuri esiletõusmine aastat 100 kuni 300, selle areng ja õitseng aastat 300 kuni 600 ning langusaastat 500 kuni 750. Enamus teadlasi on nõus sellega, et Motšedel ei olnud ühtset riiki, pigem elas siin mitmeid ühtlaselt kõrge tuuriga ühiskondi. Motšide tsivilisatsioon laius Peruu põhja rannik orgudes, sellel on õige mitmeid keskusi, aga täna huvitavad meid Sid pan ja sipanni valitseja. Peruu põhjarannik mere ja andide vahel olnud meie aegade alguses üks kõige kuivemaid paiku kogu maakeral. Kuiv, liivane ja kivine, kollane ja pruun. Läbi küla kantakse õlgadel valitseja kandetooli. Valitsejal ja tema ülikutest saatjatele on väga värvilised rõivad. Tuunika sarnased vööga, Üürbid ja uhked ehted, valitseja rüü on peaaegu kuldne kõrvarõngad ja poolt nägu varjav lõuaga ette muidugi ka kullast. Lihtsates pruunides rõivastes inimesed langevad uhket rongkäiku silmates põlvili ja langetavad pea matside valitsejaid, peeti pooljumalateks. Neid austati ja kardeti ning ükski tavaline inimene ei tohtinud neile otsa vaadata. Naiste süsimustad, juuksed lehvivad tuules, mehed kannavad peas laubapaela Karete. Selliselt pilte võib kujutleda tänu püramiidide avastatud haualeidudele välja kaevatud templid telepaleedele, kindlustustel ja niisutuskanalitele kunagistele moodsa tsivilisatsiooni aladel, vaid kujutleda, kuidas kõik päriselt oli, seda ei saa me iial teada. 1987. aasta kevadel avastas Peruu arheoloog Valter Alva praeguse tsüklaio linna lähedal sipaanichoacara Haadas sipaani valitseja haua. Huaka tähendab Peruus monumentaalseid ehitisi. Nii siis on tegu rahade hauamonumendi iga kus puhkasama 1700 aastat Elseniordestypanud sipani valitseja. Õieti leiti Haacara Haadas õige mitu muistset hauda. See on osutunud rikkaimaks iidsete kõrgkultuuride matmispaigaks Ameerika mandril sest peahaud oli täiesti puutumata. Selleni ei olnud hauarüüstajad jõudnud. Arheolooge hämmastas haudadest leitud metallesemete ilu ja nende valmistamise tehnika. Mozzy, rahva arenenud tsivilisatsiooni näitavad leiud muutsid isegi Ameerika mandrite senist ajalookäsitlust. Need leiud kõnelesid siin kunagi elanud loovast järgsest rahvast põllumeestest kaaluritest, käsitöölistest, jaga sõjameestest, eks kuivast kõrbest rohelisi Oase suutsid luua. Veebruaris 1987 tabas Peruu politsei ühe Hoaka rahada hauapüramiidi rüüstajad koos hauast leitud esemetega. Arheoloog Alter Alva kutsuti röövitud asju uurima ning oma hämmastuseks nägi ta nende seas ümarat suurte ümmarguste silmadega kuldmaski. Alter Alva oli kohe kindel. Röövitud on tähtsatsipani hauda. Arheoloog läks matmispaika ja leidis, et rüüstatud hauda hiigelsuur jääd. Kohalik rahvas kaevab sealsamas edasi, lootes hauarüüstajate eest maha jäänud väärtuslikke esemeid leida. Salva juhtimisel asusid arheoloogid siin tööle siis veel teadmata, et on leidnud matside tähtsaima matmispaiga. On kindlaks tehtud, milline oli tohutu haaka rahada oma hiilgeaegadel. Maapinnalt tõusid eri kõrguses lõigatud tipuga püramiidid nende vahel pikad sirged trepid jaganud Teed monumentaalne hiigelehitis, mille rajamiseks läks vaja 88 miljonit savitellist. Ehitise ümber laiusid korrapärastes ridades eluhooned kaugusse ulatusid kanalid rega liigendatud põldude triibud. Silmapiiril paistsid kauget Handid. Kuid tähtsaim selles asunduses oli too keeruline hiigelpüramiid, kuhu rahvas oma suurimat austust väärivad. Mehed matis. Ajaloolaste meelest võis kõik see kunagi siin just niimoodi alla. 1987. aastal asusid siis arheoloogid aegade liiva alla mattunud hauakambrit avama. Kõigepealt leiti väike suletud kamber, milles seisis üle 1000 savikannu. Siinsamas oli sõdalasest skelett, küllap valvur, kellel tuli midagi tähtsat kaitsta. Ja siis suur puutumatu haud ja iidse puusarkofaagi jäänused. Arheoloogiadoktor Walter Alva on meenutanud. Kui asusime kirstu sisu uurima ja liigutasime veidi kõdunenud pealispinda, ilmus nähtavale väike kullast, nagu näis, et selle silmad vaatavad mulle otsa. Ja see oli igavikuline, unustamatu hetk. See oli suur kullast Edurgiisist kõrvarõngas, mis ehtis sipani valitsejat umbes 1700 aastat tagasi. Matšide juhi pani valitseja haua avastamine on restaureeritud põnevas dokfilmis mis meidki selle arheoloogilise suursündmuse keskele aitab. Niisiis, 26. juuli 1987. Arheoloogid leidsid end tohutus kindlustatud seintega hauakambris keset sipaani valitseja matusevara ehted, maskid, kaunistused, embleemid üle 600 kullast, hõbedast, kullatud vasest merekarpidest, vääriskividest ja tekstiilist eseme. Hauakambri keskel seisis valitseja kirst selleski hulka kehteid, rõivaid, valitseja tunnuseid kaasa pandud tema teekonnale, teispoolsusse kustel. Kõike seda tarvis pidi olema valitseja kirstust paremaks lamas tema ustav väepealik, varustatud kõigi oma metallist ornamentidega relvadega. Vasakul pool oli lipukandja skelett. Valitseja kirstu jalutsis peatsis lamas kolm noort naist. Nemadki maeti koos temaga Roo kirstudest, et nad saadaksid oma isandat tema teekonnal igavikku. Ja saatjaskond üha suureneb. Külmiste Kerstude Alt avastati kahe laama skeletid. Küllap esimesed ohvriloomad ja kambrinurgast leiti lapse luustik mõlemal pool valitsejat ja tema saatjaskond. Ta neljas seina orvas avastati 212 savieset mis kujutasid sõdalasi, vange ja palvetajaid kõiki haudu, dissuur, puust katus. Sellel lamas hauavalvuri skelett. Jalalabad maha raiutud, et ta oma kohal lahkuda ei saaks. Seina arvas, oli teise valvuri koht. Motšied uskusid hingede rändamise ja ellu teispoolsuses. Seepärast mätsinud nad oma lahkunud valitsejad koos kõige ja kõigiga, keda ja mida neil tolles teises elus vaja võis minna. Teenrid, naised, konkubiinid, valvurid, maeti nad elusalt või pärast ohverdamist. Peruu põhjaranniku selle kuiva ja kuuma kõrbeala suutis matši rahvas küll viljakaks aasiks muuta, kuid aeg-ajalt ründavad seda piirkonda tohutud vihmasajud, misjärel liivatormid maa ja ehitised enda alla matavad. Matside jaoks tähendasid sellised loodusnähtused jumalate viha ning jumalaid tuli ohvriandidega lepitada. See tähendas inimohvreid. Ma ütlesin, et ei, jumalad olid loomasarnased olendid, kes elasid orgudes mägedes, jõgedes ja meres. Kõige tähtsam jumal oli i Apaek. Mootside kunstis on teda mitmet moodi kujutatud. Kordan ta inimese keha, kassi, näo ja sabaga olend kord ämblik, kord tiibadega merekoletis. Nii siis ma vee ja õhusümbol. Sageli on kultuuriiidsete aegade kunstnikud kujutanud Abaiki nii, et tema ühes käes on nuga teises ära lõigatud inimpea, mida ta juukseidpidi käes hoiab. Ja nii on tänapäeva ajaloolased aiaprojektile hellitusnime andnud peade maharaiuja ja järeldanud, et inimohvrid mängisid moodžede religioonis. Märkimisväärset osa. Ohvriteks arvatakse olevat põhiliselt sõjas vangi langenud vaenlased, keda enne rituaalset ohverdamist pikalt piinata võidi. Kui Araaklid jälle suuri vihmasid ennustanud olid, ohverdati rohkem inimesi varematel aegadel vaid üksikuid, et jumalat pinnase ikka viljaka hoiaksid. Kuidas olid aga lood nende sageli päris noorte inimestega, kellele langes osaks suur au saata valitsejat tema teekonnal teispoolsusse? End vabatahtlikult ohverdavad ülikud, tapnud end tavaliselt ise noaga kui nad seda nud võetud aabiks, sõjanui või heidetud õnnetut pühalt mäelt alla kuristikku või hüppasid nad ise, olles joonud San Pedro kaktus Est keedetud eliksiiri Hoakadele Luuna tseremoonia saali seintel on tihti kujutatud tähekujulise ristlõikega San Pedro kaktust mida ka jumalatega aktuseks kutsuti. Selles leidub nimelt meskaliin hallutsinogeeni, mis põhjustavat transiseisundit ja teadvusehäireid, Noorte neidude kujutletav ohverdamist seen või siis järgmine olla. Pidulik rongkäik, ülikud preestrid ja kolm noort pikkade mustade juustega neidu suunduvad trummihelide saatel öökull jumalanna templisse. Siin viib valges rüüs preestritel läbi pühalikku rituaali. Tõstab käed üles ja hüüab. Jooge, jumalad on peagi siin, jooge jumalate vett, see annab teile julgust, aitab teil ronida püha mäe otse kuristikku hüpata. Siis jõuate te aia paiki koju. Preestritel ulatab neidudele, Peetrits job ise samuti San Pedro kaktus, Estkeede tõdelik. Siiri langeb peagi transsi ja üleüldise veendumuse kohaselt kandub läbi kosmilise kõiksuse suure jumala aia paiki koju tagasi. Noortele piigadele on juba ammu sisendatud, kui suur au on ohverdatud saada ja kui rõõmsad nad selle üle peaksid olema. Ka vanemad on nõus olnud oma tütreid ohverdama ja nii nad siis joovad hallutsinatsioone tekitavat võlujooki. Lähevad teab millises maailmas viibivatena kaljuservale ja heidavad end üksteise järel alla kuristikku. Arheoloog Valter halva on täiesti veendunud, et kõik isikud, kes ei valitsejad tema viimasel teekonnal saatsid, olid matmise ajaks kindlasti surnud. Elusalt ei maetud kedagi. Tänapäevaste tehniliste vahenditega on kindlaks tehtud Etsipani valitseja oli surres 40 kuni 45 aastat vana ja et tal oli väga hea tervis, kui varajane selgrooartriit välja arvata. Ta oli üks Terje, 67 sentimeetrit pikk, tolle ammuse aja kohta ilmselt üsna pikk. Ja füüsilist tegevust ta eriti ei harrastanud. Sipani tähtsad isikud ei pidanud isegi eriti kõndima, neid kanti alati kandetoolis ringi. DNA testide ajastul on andnud võimaluse isegi sipani valitseja tumedavõitu nahavärvi jõulise ning ta tegin näo taastada. Sibanis avastati samast matmispaigast veel 12 tähtsa isiku hauda, peamiselt preestrite omi. Aga ka niinimetatud vanasid Taani valitseja oma, kes oli meie tuttava valitseja otseneesiisa. Kunagi seisis siin kõrge hele, suurte värviliste ornamentidega kaunistatud uhke pampa grande astmeline mitmeosaline hiigelehitis, mille rajamiseks läinud vaja üle 122 miljoni savitellise usukeskus, mille moodustasid tiputa püramiidid, platvormid, sisehoovid, väljakud ja kaldteed, astmelised fassaadid, krohviti värviti valge, punase ja kollasega kaunistati reljeefidega, millel kujutati jumalaid, müütilisi stseene ja usulisi tseremooniaid püramiidide soli, palveruume ja ohvrialtareid. Siin olid valitseja ja preestrite eluruumid, vastuvõtu ja nõupidamissaalid. Siin kohtusid ülikud ja sõjapealikud. Iga perekond pidi templite ehitamiseks kindla koguse savitelliseid valmistama ja annetama. Igal tellisele oli perekonna märg või pitsat. Usukeskuse ümber laius linn, milles võis isegi kuni 15000 elanikku olla. Ma ütlesin, et olid tõepoolest väga tublid ehitajad. Jälle üks kujutleda stseen matšide ülikud kogunevad tähtsale nõupidamisele. Helelillaks võõbatud nägudega templiteenrid puistavad maha punast kinoweri, et valitseja ei peaks paljale kivipõrandale astuma. Keynaberi pühaainet kasutati usulistel tseremooniatel ja sellega võitiga surnuid. Kandiliste ornamentidega ohtralt kaunistatud nõupidamisruumi seinte ääres. Pikkadel pinkidel istuvad tähtsad isikud reas. Tähtsuse järjestus Motši tsivilisatsioonis oli kindel preestrid, sõjapealikud ja ülikud. Ja kõige tähtsam oli muidugi valitseja ise, kelle tulekut kuulutab pidulik sarveheli. Ja sealt ta saabub Elsenjordisi panna, kui teda Peruus kutsutakse. Põlvini ulatuv kuld, punane rüü, punasest kangast vabalt seljale langev peakate mida hoiab koos kuldne lauba võru mitu sammu valitsejast tagapool. Järgneb sõjapealik juhi alatine saatja. Kõik kummarduvad ja langetavad pea. Valitseja tõuseb astmeid pidi oma troonile kummargil teenrid hoiavad tema istumisel ülal tema puusa turviseid üks kullast, teine hõbedast. Ja nüüd saab imetleda sipani, valitseja ehteid. Kogu nende toredusest. Kroonist tõusevad kahele poole suured inimkäte sarnased tiivad, šamaani lennusümbol, vägev valitsuskepp, suur kolmnurkne, kullast plaat, mis katab valitseja lõuga ning varjab tema näoilmet. Suur ümartillukesest, ere, punastest ja särav sinistest lülidest kaelaehe, mis plaadine, valitseja õlgu ja rinda katab. Ja veel hulk ehteid, ikka kuld ja hõbe, mis tähistavad igavest kaks poolsust. Kuld ja hõbepäike, kuupäev ja ööelu ja suurem. Väljakaevatud leiudi ajaloolaste uuringud pajatavad mõõtšedest mõndagi, et neil oli tark ja arenenud tsivilisatsioon. Nad oskasid ära kasutada oma elukohtade loodusande. Mägedest alla voolanud jõgede veed juhiti arukalt kanalitesse. Moodustati niisutussüsteemid, mis kuivad alad roheliseks paradiisiks muutsid. Mais oli nende vili ranniku elanikud sõudsid pikkade mõladega merele oma väikestest teravate ninadega Roobaatides. Enam-vähem samasuguseid kasutavad Peruu kalamehed tänase päevani. Päikeseloojangul tuldi kalasaagiga merelt, mõnikord juhtus, et just selleks ajaks saabusid rannale religioossed rongkäigud pühasid merekarpe otsima. Ja siis oli preestril põhjust öelda. Teil on täna hea kalaõnn olnud ämblik. Jumal on teid aidanud teie nimel annetena osa teie saagist ai Apaeki altarile. Et ta teid ka edaspidi kaitseks. Huacara Haada kaevamistel avastasid arheoloogid kunagise tohutu püramiidialadel siis kümneid matmispaiku ning on teada, et seda piirkonda peeti pühaks veel kaua pärast matšide kadumist. Ühe ruumiga hauakambri põhjast leiti mais 2007 suur sarkofaag. 130 meetrit laia, kaks meetrit pikk, peaaegu sama suur kui sipani valitseja sarkofaag. Arheoloog Valter halva sõnadega. Järgi on isegi praegu raske leida kohalike elanike seas töömehi, kes haua lahtikaevamisel abiks oleksid. Kardetakse niinimetatud Malde Hoakat ehk hauatõbe püramiidides elavaid vaime, kes võivad vallata nende hauasaladustesse tunginud inimeste kehasid. Kõigepealt leiti hauast hulk saviesemeid. Motšedel polnud oma kirjakeelt. Nad jäädvustasid oma maailma ja andsid oma sõnumeid edasi savinõude ning nendesse uuristatud piltidena. Kõige lihtsamad nõud valmistati spaatli abil käsitsi. Kodune keraamika oligi lihtne ja praktiline, kuid dekore aktiivset või rituaalset keraamikat valmistati vormide abil. Kui Savi oli kuivanud, võeti ese vormist väljaviimist letti lihviti ning põletati avatud põletusahjus. Nii on ajaloolased savinõude valmistamist kirjeldanud. Inimesed, jumalad, loomad, taimed, keerulised rituaalid, kõike kujutasid nood iidsete aegade kunstnikud ja meistrid. Saviscultuuridele maaliti näo ja tänu keraamilistel esemetele teatakse tänapäeval, et ma ütlesin, et kasutasid näo ja kehamaalinguid, mis näitasid nende kandjate klassikuuluvust tseremooniatel ja pidustustel kantiga hoopis pidulikku maid, maalinguid aga kogu see põnev kunst, inimeste jumalate kuju keset argipäevased esemed ja riituse anumad tohutu hulk tollasest elust, jutustavaid, erikujulisi, viimistletud detailidega, vaase skulptuur, portreesid, loomade ja lindude kujusid. Mis värvitud kreemikas kollaste ja rikkalike punaste toonidega siis peaaegu kogu see põnev kunst maeti koos lahkunutega nende hauakambritesse. Kui seda ei oleks tehtud, oleks kõigest järel vaid aegade tolm, kui sedagi. Ainult tänu matside hauamonumentide avastamisele ja seal tehtud väljakaevamistel on tänapäeva inimestel võimalik seda iidset Mootside kõrgtsivilisatsioonist jutustavat kunsti imetleda ning ajaloolastel selle rahva elust, arusaamistest ja komme test kujutluspilte luua. Doktor Walter Alva kirjeldanud sibanis Huacara Haada püramiidis väljakaevamiste ajal valitsenud müstilist otse igavikuliste õhustiku. Aeglaselt, pintslite ja spaatitega puhastatakse iga nähtavale ilmunud ese kullatud vasest oksüdeerunud kassi pea, mis tähendab, et tegemist on tähtsa isiku hauaga. Maetu rinnal on suur v-tähe kujuline embleem. Kolm purustatud nuia pead peaksid jutustama sellest, et lahkunu võitis kolm lahingut. Uurimused jutustavad matšide rituaalsed lahingud sarnanenud keskaegsete rüütli turniiridega, matšide lahingutes kaad ja tavaliselt ei hukkunud. Võistlus oli läbi, kui üks võitlejatest oma peadurvise kaotas. Võitja sidus kaotaja relvad oma sõjanuia külge, riietas kaotaja lahti, pani talle silmuse kaela ja viis valitseja ette. Temast sai järjekordne ohver jumalate lepitamise altaril. Suurele aia Paekile oli pühendatud ka noorukitele rituaalne võidujooks, mis käis nende täiskasvanuks pühitsemise riituse juurde. Selle jooksu võitja preester valitseja ette, kus nooruk põlvili heitnud valitseja käskinud tal tõusta, ulatanud talle oda ja öelnud. Tänasest kuuletud sa mulle ja kaitsed mind oma eluga, kuni surmatunnini. Suure haua lahtikaevamisel on välja ilmunud kuusk kullatud vasest kassi, peakujulist, maski tähendab, et tegemist on väga tähtsa isiku hauaga. Teadlased teevad kindlaks. Tegemist on neljanda isikuga Mohhede riigi hierarhias. See on jälle üks võrratu leitsipaani haua püramiididest ja doktor halva arvab, et sealsest maapinnast võib veel ja veel üllatusi välja ilmuda. Ja küsimusi. Näiteks kuidas on võimalik, et much oskasid vaske kullata juba 1900 aastat tagasi, kui Euroopas õpiti seda tegema alles 18. sajandi lõpus selle rahva metallitöömeistrite oskused, Nende töö peenus ning ilu, kuidas nad küll seda suutsid? Säravad fantastiliselt peened, võrratult viimistletud sinikuldsed, ehted ja embleemid, kõrvarõngad, käevõrud, kaelakeed, ikka kuld ja hõbe. Ja nood imeõhukesed väärismetallist plaadid, mis katsid valitsejate, preestrite ja ülikute näo alaosa. Et kõik emotsioonid varjatuks jääksid. Saladused saladused võeti haudadesse kaasa ja maalt sealt Peruu põhjarannikul kadus tsivilisatsioon selle hilisperioodil aastatel 500 kuni 750 sama hästi kui jäljetult. Muidugi on ajaloolastel jälle seda teooriat selle kohta, mis võis tsivilisatsiooni kadumise põhjuseks olla. Kliima ja keskkonnamuutused on osa teadlasi kindlad. Nende meelest tõi väga tugev jääliustike sulamine kõrgel andides aastatel 536 kuni 594 kaasa tohutu ilmamuutuse, omamoodi super Elninjo 30 aastat tugevaid vihmasadusid ja üleujutusi, millele järgnes 30 aastat põuda. Nii rängad ilmamuutused kogu oma karmuses võisid ju külm otse rahva elu õudusunenäoks muuta ning tugevasti kõigutada nende usk oma jumalatesse, kellele nad püsivalt head ilma paludes nii palju ohvreid olid toonud. Ometi harvad teine osa teadlasi ei olnud ainult ilmaolud tsivilisatsiooni lõpliku kadumise põhjuseks. Hiljuti on avastatud Mochi asulate jälgi veel umbes aastast 650 jälgi kindluse müüridest ja kaitseehitistest kuid võõrastest sisse tungijatest jälgi ei ole, küll aga rahvarahutustest, mille põhjuseks võis tõepoolest siis olla ka see, et pärast karme ilma muutusi läks elu sellel maal väga raskeks. Salapärane rahvas, need Mohhed, tänu haualeidudele saavad ajaloolased ja arheoloogid juba oletusi teha ning kujutluspilte maalida, mis vaevalt et päris tõepärased on, päris tõde jääbki saladuseks. Aga ikka paremad kui mitte midagi. See kunagine uhke tsivilisatsioon alles koorub maapõuest välja, kus saladuste jää mõistatustega, mida tõenäoliselt kunagi ei lahendata. Näiteks aastal 2006 leiti Londonist seni ilmselt kõige uhkem ja päris kindlasti hinnalt kõige kallim Motšiia kunstiese võrratult kaunis merejumalannat kujutav kuldmask mille kalliskividega ilustatud näolt hargnevad spiraalid otsekui päikesekiired. Arvatavasti leidsid hauarüüstajad selle maskisi panni hiigelsuurelt hauakambrite alalt 1900 kaheksakümnendatel aastatel kalli raha eest Inglismaale maha. Praeguseks on mask Peruusse tagasi viidud. Saladused ja mõistatused, mida tõenäoliselt päriselt ei lahendata. Kõiki kindlasti mitte. Teket pühkimist keedeti. Pääde vastajale.