Leonard Goeni hääles tundub igavik peidus olevat, laulab 1000 suudluse sügavusest elust ja oleks nagu kõike siin maa peal näinud ja teinud. Ta ongi teinud ja teeb veel laule, mis mõnikord lohutavad. Ja loodetavasti hoiab aeg neid alles. Ajalt halastust küll loota ei ole, tema viib kõik kaasa, jätab järele vaid parima, mida inimvaim ja inimkäed tuhandete aastate jooksul loonud on. Peale vastu suudab pidada selle milletame olnust, midagi ei teaks. Ja mida kümned ning isegi sajad inimpõlved alles on hoidnud. Inimene on küll üks kummaline tegelane siin maa peal aina loob ja hävitab ja loob uuesti imesid, millel pole hinda. Püramiidid ja templid, iidsed amfiteatrid, müüridjat sita tellid, hiigelkalossid, kas pole vahva, et maailmanimesid täis, sajab jälle midagi uurima hakata, näiteks kõrbemen hättunud Araabia poolsaare lõunaäärel ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Maailmakaardil seisab aafrika hiigelKolmnurk väikese segaselt liigendatud Euroopal Põhja-Aafrikast kohe paremal laiub punase merega ära lõigatud suur Araabia poolsaar. Meile täna huvipakkuv Jeemen seisab Araabia poolsaare lõunarannikul. Läänest õunast ümbritsevad seda punane meri, Adeni laht ja Araabia meri. Põhjapiir on Saudi Araabia kahja idapiir, omaniga. Jeemeni läänerannik on kuum ja niiske, idapoolsed kõrbealad, väga kuumad ja kuivad. Siin leidub hulk kaardil katkendlik, joontega tähistatud kuivanud jõesäng, mida kutsutakse vaadideks. Ühe sellise vaadi Hadramoute rest seisabki kõrbelinn Schibam Lähis-Ida-Manhattan, kuid hoopis varem laius siin adronauti kuningriik, mille keerulise nime tekkimise kohta on olemas tervelt kolm lugu. Esimese loo kohaselt olevat paik saanud oma nime ühe tubli sõjamehe Ama arbin kva Taani hüüdnimest. Hadaara tähendanud araabia keeles on tulnud ja maod tähendanud surma. Hüüdnime surman tulnud erinevate sõjamees seepärast, et kohe, kui tema lahingusse astus, saanud hulk vaenlasi surma. Teisele uskujad arvavad, et koha nimi Hadremalt võis pärineda Esimeses Moosese raamatus esineva tegelase asemel Maveeti nimest. Ja kui see nimi tõepoolest oleks pärit piibliaegsest või isegi piiblieelsest ajast Lähis-Idas siis oleks ta küll üks austust väärivat vana kohanimi kui kreeka-rooma tsivilisatsioon ja hoopis vanem kui islam. Ja kolmanda oletuse järgi võis Äramouti nimi tulla kreekakeelsest sõnast hüdre maata mis tähendanud suletud ja kindlustatud veehoidlaid. Kuivanud jõesängi test karavani teel. Nime lood on alati põnevad ja karavan, see on juba üks idamaine muinasjutt. Arheoloogid ja ajaloolased on muinasjuttudele tõesema näo andnud kindlaks teinud, et praeguse Jeemeni aladel elasid inimesed juba oma 3000 aastat enne Kristust ja siinsed IZ kuningriigid said egiptlastele, kreeklastele ja roomlastele oma rikkusi müües ise päris rikkaks. Aga teede äärde arenenud kuningriikide seas oli kõige võimsam saaba, mis püsinud lausa 14 sajandit. Cashibam seisis kunagi suure karavani tee ääres, mida ka viiruki teeks. Kutsuti. Küllap peatusid ja puhkasid siin arvukad kaamelite karavanid, mida juhtisid pikkades hõlstidesse ja ümber pea keeratud turvanites karmid kõrbepojad, kaamelite selga aetud muinasjutulise aardeid. Näiteks lõhnalist looduslikku vaiku, oli sõnumit, mis oli pärit adra, Mautija, Omaani lõunaprovintsis paikneva tofaari viirukipuu saludest. Kuumutamisel eraldub sellest kollakaspruunist puuvaigust võimastavalt head lõhna. Olibaniumid põletati nii Egiptuse ja Kreeka usulistelt maaniatel kui juudi templites. Ka Rooma ja Bütsantsi rituaalidest ei tulnud viirukita mitte midagi välja. Ja nii meeldinud rikad maalilised karavanid, siis tegid oma pikki aeglase edasi-tagasirännakuid, lastiks viiruk ja mört, mis oli teine imelist lõhna levitav puuvaik kuld ofiirist Aafrikas, rõngad, Jeemenist, vürtsid ja juveelid Indiast. Kõik need aarded liikusid mööda viirukiteed. On arvatud, et oma äri ajamiseks kasutasid seda teed ka araabia orjakauplejad. Esimesed teades sibamist on pärit kolmandast sajandist, siis asunud see jõukas linn Hadremaati kuningriigis. Kuningriigi väärikaimad hõimud pärinenud hilisemal ajal otse prohvet Muhamedist orus kasvatatud datlipalme ja kohviube ning platool karjatanud Pedueenid lambaid ja kitsi. Kuid kolmandaks sajandiks oli kaua õitsenud viiruki tee karavani liiklus juba hääbumas. Kreeklased ja roomlased olid nimelt juba avastanud, et Indiasse saab ka veeteid pidi purjetada Nendes Jeemeni kaubalinnade tähtsuse vähenemist. Ja aastal 395 kehtestas Rooma keiser Diodyysius oma riigis ristiusu. See tähendas, et usulistel rituaalide lõhnavat vaiku viirukit enam ei vajatud, mis omakorda tähendas viiruki teeäärsete uhkete vanade kuningriikide paratamatut allakäiku. Aastal 575 vallutasid praeguse Jeemeni ala pärslased. Seitsmendal sajandil astus Pärsia Jeemeni valitseja islami usku, tema ustavad alamad tegid sedasama. Jeemenisse hakkasid kerkima mošees. 1513 rändusid aadenis portugallased. Õige pea olid kohal türklased, britid, uuesti türklased, kuid kohalikele kõrbe Sheikidele, nii paljud kutsumatut külalised lõpuks enam ei meeldinud. Ottomani impeeriumi asevalitsejad sunniti lahkuma. 10.-ks sajandiks oli Jeemeni oma kuningas ima jahi jah. Kuid selles rahutus vähearenenud siia lõhestatud Araabia poolsaare vaeseimas riigis järgnes üks kodusõda teisele. Kas pole kummaline, et just sellises paigas seisab maailma esimeste pilvelõhkujate linn? Šivam? Vadi harjana võtan kõige suurem kuivanud jõesäng Araabia poolsaarel vihmade ajal rajal täidab selle vesi ja tekib jõgi, mis voolab nimelt 160 kilomeetri pikkusena läbi kivise kõrbe pluus, mis on ligi 300 meetrit sügav. Siin on üks kõige viljakamad alasid kogu Jeemenis säravalt roheline keset karmi kõrbe, kõrbemägede Kaljuste voltide vahel. Täiusliku oaas, kus kasvab uhkeid palme, kus looklevad viljapõllud ja õitsevad aiad. Kivisel platool vadi Hadramaati keskel seisab edev sibam, demonstreerides uhkelt oma pilvelõhkujaid mehitatud mudast ja savist. Islamieelses Kanaari keeles tähendavat sõnaševam kõrgust, aga nagu nime lugudega ikka, neid on igasuguseid. On näiteks arvatud, et linna nimi pärineb ühe ammuse kuninga nimest, mis olnud oma tervikul kujul järgmine vandenõu adra maod pin uus saava all. Asqvar. Ajaloolased on kindlaks teinud, et just sõnasi vann tähenduses kuningas, suur mees, suur juht, kasutati kunagi enamuses siinsete linnade nimedes, näiteks Kohka, Boona, sibam, alghaaras, Schibam, hasarzivam ja nii edasi. Ajaloolased arvavad, et siinsetel aladel elas inimesi juba 12. sajandil enne Kristust kuid esimesed kirjalikud märkmed ruumi kohta on leitud siis kolmandast sajandist, pärinevatest, islamieelsetest, raidkirjadest, 10. sajandini, ajaloolase Al handaani väidete kohaselt Taishibamist adremouti. Mina olin pärast seda, kui sa vahi, linn hävis ja inimesed Schibami rändasid. Legendi järgi olevat siis prohvet Muhamed ise raamichadramouti islami keskuseks määranud. Alhandan on kirjutanud Velexi vamm olnud 10. sajandi alguses suur kaubakeskus, kus oli lausa 30 mošeed. Kuid polnud rahu ei linnas ega linnalähedaste Soaasides palmisalude all. Alalõpmata ründasid daamikindahõimud, rüüstasid, põletasid ja hävitasid ja ikka ja jälle ehitati linn uuesti üles. Ka loodusjõud võisid siin halastamatud olla. Äkilised vihmavalingute tõid kaasa kaks tõeliselt põhjalikku uputust. Aastatel 1000 298502 hävisid terved linnaosad, mošeed ja põllud. Pärast neid õppetunde mõtlesid targad mehed kavala tammide süsteemi välja ja alates 16. sajandi teisest poolest ei suutnud uputused enam linnale kahju teha. Arvatakse, et sellest ajast on ta müüride vahel seisev linn püsinud sellisena, nagu ta tookord üles ehitati. Linn otsekui kummastav kõrbemiraaž. Proovigem siis kujutleda hallikas kollasest üksildast rohututtidega kõrbeliivast tõuseb järsult taeva poole 30 kuni 40 meetri kõrgusele, tohutu hulk viie kuni 16 korruselisi liiva, kõrvalisi savi hooneid. Umbes 500 eilset pilvelõhkujat juurutatud umbes poolele ruutkilomeetrile. Selline praegu täpse nelinurga moodustav siin kõrbes eriti kõrge ja kummalisena tunduv hoonete kogum olevat tegelikult siin seisnud juba õige ammu kuid praegusel ajal enamus linnamüüride vahele kokku surutud maju pärinevad 16.-st sajandist. Müürid ise on umbes seitse meetrit kõrged ja sellesse suletud linn viis vaid üksainus värav, mis ööseks suleti. Tänavad iidsete hiigelkõrgete tornmajade vahel on ülikitsad käänulised ning võõral oleks nende ühesuguste hoonete vahel ekslemine tõenäoliselt päris piin. Aga kõige fantastilisemaid on ametihooned ise. Kõige fantastilisemaid kõrbe linnashibamisjon, hooned ise siis peaaegu 500 tõelist kõrghoonet, mis tihedalt üksteise lähedal seistes ligi kolme-neljakümne meetri kõrgusele pilvede poole tõusevad. Araabia ammuste arhitektide loodud ime niisis üpris paljud ajaloo allikad kinnitavad, et Simon hädramouti orus seisnud ammu enne islamitulekut juba viiendal sajandil enne Kristust olnud siin linn, mis saanud tuntuks teisel sajandil enne Kristust. Sellest jutustavat lähedal asuvate templite väljakaevamistel avastatud seina joonised, Kaljukits lehmad ka sellid, kaamelid, lambad ning pildid, millel kujutatud inimesi, ebajumalaid ja argielust. Seene islami tulekuga seotud muutused on aga uurijate meelest silmnähtavad. Hooneid hakkasid siis kaunistama geomeetriliste kujunditest moodustatud ornamendid, sest islami kunstis teadagi elavaid hingi, loomi ega inimesi ei kujutatud. Manhattan seal teispool ookeani hakkas enam-vähem 20. sajandi alguses oma pilvelõhkujaid taevasse kergitama. Selleks ajaks oli niinimetatud kõrbe Manhattan Schibam juba neli sajandit tabel olemas olnud küll mitte nii hambuline ja ka madalam kui New Yorgis ja üldpildilt hoopis ühtlasem riis, seda tõelist kõrbepilvelõhkujat karavani reisijad Ki jutustanud juba kolmandal sajandil lugusid kõrgete sõnadega linnast kaugel Araabia poolsaare lõunaserval. Vahepeal, nagu mäletame, jõudsid üleujutused selle linnapeaaegu hävitada. Nii et nüüd seisab meie ees 16. sajandil taas üles ehitatud kõrgete majadega linn. See kummaline majade kogum tundub ühtaegu nii geeniuse väljamõeldise kui kõrgija ukse haka mõttetusena. Sest miks oli kellelgi aegade hämaruses vaja keset kõrbe püsti panna ligi 500 seitsme kaheksakorruselist maja, mille aknaread nii kõrgete vahedega, et väljaspool tundub mõni toona isegi 16 korruselisena, aga miks ka mitte vähemus veel sajandeid hiljem, nii fantastiliselt efektne on? Lihtsad nelinurksed, tohutu kõrgetena tunduvad hooned on tihedalt üksteise kõrval. Liivakarvalised, koorekohvi, värvilised ja enamusel ülemised korrused, lumivalgeks võõbatud Te olete olnud, moodustavad maapinnalt tõustes otsekui tugevaid akendeta kindluse müüre. Näiteks Alhaderaami maja alumise korruse müüride paksus ulatuvad lausa kahe meetrini kuid kõrgusse tõustes aheneb hoone tunduvalt ja viimased saledad korrused on muidugi valgeks lubjatud. Niisiis väga lihtsad osas enamasti pisut ahenevad lämedate katustega tornid. Nende täiesti siledaid seinu ilmestavad vaid pikad akende read. Alati just kõige korrapärasemad ei ole. Kõrbelinna pilvelõhkujate aknad on jälle omaette vaatamisväärsus, hoonete ala, samas on nad kas üpris kitsad ja harvad või pole neid üldse. Maja seinale on proportsiooni mõttes vaid jäljend jäädvustatud. Mida kõrgemale hoone tõuseb, seda väljendusrikkamaks saavad ka aknad. Suuremate akende read vahelduvad korra päratus rütmis väiksematega on valgete raamidega aknaid ning kauniteks mustritega lõigatud puu võredega kaetud aknaid mis lasevad piisavalt õhku läbi, kuid hoiavad pisut tagasi tulikuuma päikese halastamatut kiiri nikerdatud aknavõrede, kohati lausa kalikud ornamendid võiksid hetkeks meenutada isegi mauride kunsti võrratu seal hambras ainult hetkeks, sest tunnis ümbritseb vaatajat hoopis teistsugune islamimaailm. Uurijate meelest pole neil ehitistel midagi tegemist kindla arhitektuurilise ideega. Ainuüksi praktiliste vajadustega 16. sajandi pilvelõhkujate ehitamisel pole kasutatud põletatud telliseid või tsementi. Ainus ehitusmaterjal on savi, 500 kõrghoonet, kaheksa mošeed, neid ümbritsev ühe ainsa suure väravaga savimüür õieti Kahekordse väravaga, sest suure värava juurest viis käik väiksema juurde linnadesse kui tugev kindlus, mida ta omal ajal oligi. Sest Öelge, et savimajad sobisid just siinse piirkonna kliimaga vihma need läbi ei lasknud. On ammu kindlaks tehtud, et kui sa ravile vett lisada ja sellest kindlat kujundeid vormida, siis muutuvad need pärast kuivamist väga kõvaks tugevaks ja moodustavad rünnakute puhul tugeva kindluse. Savist olnud ehitatud ka Baabüloni müürid. Varasemate aegade mitmekümne meetri kõrgused tuletornid. Võib-olla mõeldisi pärmitornmaju ehitades sellelegi, et traditsiooni kohaselt austust väärivad inimesed lausa peavad kõrgemates paikades elama. Paleed ja lossid sobivad nende sünnipära ja prestiiži ka ning kõige tähtsam nad on seal paremini kaitstud. Võid ju arvata. Schibami elanikud on oma kindluslinna kõrghoonetes ka paremini kaitstud. Siinkandis olevat tavaks öelda, et savitellistest hoonetel peavad olema korral müts ja tublid saapad mis tähendab, et neid tuleb üleval vihma ja Albol niiskuse eest kaitsta katuse ja vundamendi eest tuleb pidevalt hoolt kanda. On seda õpetanud? Mäletate ehk veel? Schibam on oma pika eluaja jooksul kaks korda uputuste tõttu hävinud. Alles pärast teist ülesehitamist 16. sajandi keskel säilin väärikalt vananema hakata. Iseenesest mõista ei seisnud kõik 500 Schibami pilvelõhkujat pikkades sajandite jooksul uhkelt ja kindlalt püsti. 16.-st sajandist kehtib linnas kindel seadus, mis Schibami kõrghoonetega ka ei juhtuks. Alati tuleb need üles ehitada täpselt algsel kujul. Keelatud on uut põhiplaani teha või hoone kõrgust muuta. Ning kõik aknad ja uksed peavad täpselt endistele kohtadele jääma ja veel ükskõik milliseks remondi või parandustööks tuleb kasutada ikka sedasama materjali, millest hooned ammustele aegadel tehtud on. Kuivatatud savitelliseid. Niimoodi ongi Schibam pikkade sajandite jooksul ikka ühesuguse kummaliste iidsete pilvelõhkujate linnana püsinud, mille kaheksa mošeed ei tõuse majadest kõrgemale, kuid on säravalt valged. Nende tagasihoidlike ornamentidega kaunistatud tornid lendavad pilvitult sinise taeva all lausa pimestavalt. Kuidas siis inimesed neis kõrgetest tornides läbi aegade elanud, on teada, et igas majas elas tavapäraselt üksainus perekond ja see sobis hästi, sest perekonnad olid tavaliselt suured ning kokkuhoidvad. Varasematel aegadel kui ka nüüd on Schibami maja kõige alumisel korrusel hoiuruumid mõnes majas ka laoruumid ja poed. Neid ümbritsevad massiivsed akendeta seinad. Akende kohad on teinekord siiski seina välispinnal fikseeritud etult kõrgemate korruste, kaunilt petetud akendega sümmeetriliselt sobiks põhikorruse kohal elavatele perekonna koduloomad. Järgmine korrus on meeste ja nendega külaliste päralt. Siis tuleb naiste korrus, kus on ka köögid, suur elutuba ja koridor, mis viib naabermaja neljandale korrusele. Niimoodi saavad naised üksteisel külas käia tänavale astumata. Järgmistel kõige kõrgematel korrustel on magamistoad kuumal suveajal magatakse ka katuseterrassidel ja on kindlad reeglid, mis hoiavad iga perekonna privaatsust ega luba naabritel võõrastele katuste terrasside le piiluda. Elanikud hoiavad kokku, nende kultuur ja elureeglid on neile tähtsad. See on suletud maailm, mis võõraste jaoks ei pruugigi avaneda. Lugematu arv saladusi on kõrbe linnashibamis varjul ja ta hoiab neid kiivalt. Seda linna ümbritsevat baas pole looduse kingitus, vaid inimeste tohutu, erakordselt karmides oludes tehtud töö tulemus. Sest kuidas saab tramouti kuivanud sängis rohetada uhke palmide lint selle varjus kasvada, viljapuud, nende all aga laiuda hoolega haritud köögiviljaaiad. Pinnavett siin kõrbes ei leitud. Niisiis kaevati sügavad kaevud väeti, tohutud madalad tammid, et pinnase niiskus püsiks. Tänu sellele saidki palmid kasvama hakata. Vett saadakse põhiliselt saabi oru üleujutusel kuid seda tuleb ette vaid kord kolme kuni 10 aasta jooksul. Selleks puhuks on terve org ette valmistatud. Elu tähendab veevool juhitakse siis Saabi orust suurte lüüside abil põldude poole. Kitsad tänavad aeda ümbritsevate kõrgete müüride vahel täituvad hindamatute voogudega. Seintesse ehitatud nišid hoiavad aedade jaoks vajaliku vee alles. Vesi koguneb väikestesse kanalitesse ja basseinides. Vesi on kuldaväärt, seda püütakse õiglaselt jaotada ning lapsed pärivad oma tematelt õiguse vett saada. Vesi on inspireerinud mustreid ornament baasidel ning pulmapidudeks valmistatud vaipadel sümboliseerib vesi kõiki noorpaarile eluks kaasaantavaid soove. Aeg ei ole Schibami hellitanud. Tuletage meelde reedeede avastamisega, kahanes viiruki tee tähtsus ja koos sellega Rämmauti kuningriigi ning selle keskuse Schiba Michi jõukus. Linn jäi muidugi alles ja elas vaikselt oma elu. Kuid üpris palju siinset rahvast lahkus näiteks Jaava saarele ja Singapuri Schibam hakkas üha enam unustuse liiva alla vajuma. Kuni 19. sajandi lõpul jõudsid sinna briti rändurid Me ja Theodor ment. Ning tegid ära suured töö, et pöörata läänemaailma tähelepanu sellele haruldasele pilvelõhkujate linn. Araabia poolsaare lõunaosas. Ka kodusõdadest lõhestatud Jeemeni valitsus taipas, et ei tohi jätta saatuse hooldesadat tuhandet inimest, kes elavad strateegiliselt nii tähtsas paigas nagu on seda värav Saudi Araabiasse. Londoni valitsus pöördus aastal 1980 Unesco poole ja nagu leidis üks kohale saadetud eksperte Indrek Reimand. Oligi viimane aeg midagi ette võtta, et see imelinn varemeteks ei muutuks. Sest kümnekonna aasta pärast poleks siin enam midagi päästa olnud. Unesco tuli appi, parandati purunenud tamm, mis juba linna üleujutuste eest kaitses. Tugevdati linnamüüre ning remonditi ka kõige kriitilisemas seisus olnud majad 500. teises tervelt 45 plaaniti restaureerimistööd järgnevateks aastateks ja tuli arvestada, et Schibambole mingi tavaline arheoloogiline piirkond vaid elav ja hingav linn, kus siinne rahvas põlvest põlve asunud on. Erakordsete haruldaste monumentide säilitamisest ei piisa, leidsid arhitektid asjatundjad. Paikadesse, kuhu need teatud on, tuleb uus elu sisse puhuda, et inimesed siit ei lahkuks. Eni sõidavadki Schibami kitsastel tänavatel autod ja mopeedid ettevaatlikult hetk kitsi ja kanumiti alla ajada. Linnas on kauplused, käsitöökojad, turud ja kultuurikeskused. Linn elab oma elu. Tõenäoliselt peaksid kõrberändurid, kui selline inimliit veel alleske on. Eemalt seda liiva värvi, millist ja lumivalget kõrgete hoonete kobarat kohe kaduvaks kangastuseks läheksid vaatama ja ennäe ei kao see ilmutis kusagile. Aeg hoiab teda alles.