Tere päevast lund ja sporti on lõppemas, veebruaris olnud palju, kohati ehk liigagi. Ent nagu lõpevad peagi olümpiamängud, nii sulab ka lumi ükskord niikuinii. Eetrisse läheb keele sõnumi. Kaheksas saade. Meie väikesele kuule, võistlusel on laekunud üsna ohtralt kuulajate tähelepanekuid olümpiamängudel tegutsevate reporterite huvipakkuvast ütlustest. Kahjuks pole saabunud üleskirjutusi ajalehtedest, mis tunnistab ilmselt seda, et olümpiamänge jälgitakse ikka pigem raadiost ja telerist kui tagantjärele pabermeediumi vahendusel. Meil on tulnud ka etteheiteid, et üldse sellise võistluse käivitasime. Kordan siinkohal, et eesmärgiks polnud kedagi seada häbiposti vaid just koguda teravmeelseid esimesel hetkel ehk kohatuid, kuid siiski meiegi levikust kajastavaid ütlusi. Nagu ka selle nädala küsitlus on osutanud, hindavad kuulajad spordireporterite keele oskust valdavalt heaks või isegi väga heaks. Lähemalt taas mõningaid näiteid spordireporterite ütlustest meie saate lõpuosas. Tänases saates jõuab lõpuni eesti keele stiilitasandite teema. Professor Martin Ehala kinnitab, et keeles on iseenesest kõik hea, kõik stiilid. Iseasi, millal ja mis kontekstis neid kasutatakse. Tänasest aga alustame juttu sellest, kuidas päris pisikestele esimesse klassi minejatele õpetatakse emakeelt täna ja lähitulevikus. Meie külaline väga asjatundlik algõpetuse spetsialist teeb selgeks eriti lapsevanemaile, et keeleõpetus on lahutamatu lapse õpihuvi hoidmisest aga ka tema võimalusest koos teistega mängida, harrastada mitmesugust liikumist, kehalist tegevust, aga siiski olla ka internetis, kuid kindlasti mõõdukalt ja lapsevanema juhendamisel. Me jätkame keele sõnumi saates muutuvate eesti keele ainekavade käsitlemist ja täna on mul rõõm stuudios tervitada Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži emakeele didaktika lektorit Ene Hiie puhter, tere. Kui me räägime algõpetusest õige väikestele lastele eesti keele õpetamisest, siis esimesena meenub kõigile aabits ka teie olete üks aabitsa autoreid, kunagi vanasti oli üks aabits ja selle järgi kõik õppisid, tänapäeval on ju aabitsaid palju. Missuguse aabitsa järgi teie olete ise õpetanud? Alustasin ma kõigepealt Noreida Eiseni aabits, aga millel oli peal kukk, mis kutsus lapsi lugema. Ja see aabits oli koolides väga kaua aega kasutusel, 23 aastat. Järgnesid Milvi Roos lehe ja hiljem kivi aabits. Siis väga lõbus oli Mare Müürsepa hiireaabits, nii et neid kogemusi erinevate Aabitsetega õpetamiseks on päris palju. Teie olete ise aabitsa kirjutanud koos leelo tungla, aga mis ilmus alles üsna hiljuti. Siiski mitte see aabits ilmus 1997. aastal uustrükk tulnud ja ta on nüüd kolmandat korda ümber töötatud täiendatud-parandatud. Kui me nüüd räägime üldse eesti keele algõpetusest see on ühe inimese lendamine nii-öelda seemnest, et temast kasvaks, eks tore taim, kui nii võiks öelda, mis seal on kõige olulisem, millest peaks algõpetuses kõigepealt lähtuma, mis on need põhilised asjad, mis peaks lapsele selgeks tegema? Päris alguses. Kui lühidalt öelda, siis need on alusoskused kuulamis, kõnelemis, lugemis- ja kirjutamisoskus. Kuid kõik baseerub õpioskustele ja harjumustele, et laps oleks üldse õpetatav. Ja siia alla kuulub juba õpetaja ja kaaslase kuulamisoskus vastavalt õpetaja korraldustele, harjumuste kujunemine, töökorralduste täitmine, abi otsimine, kui üldse midagi arusaamatuks jäi, siis loomulikult seejärel läheb tähelepanu vaatlusoskuse arendamine õige istumisasendi isegi tunduda väga elementaarne, aga siiski on väga oluline lugemise kirjutamise. Millise poole juures on oluline, et esimeses kooliastmes kogeb laps rühmas ja paaris õppimist. Et ta julgeb õppida. Saab õigemini sellise kogemuse koos õppides on esiteks julgem, teiseks, et ta saab selle mõnuga, et, et kui ma ise ei oska, siis kaaslastelt abi. Ja ka vanemates klassides ei tundu sel juhul need uued õpetamismeetodid ebaharilikud. Et selles mõttes on see hästi oluline pool. Kuid ma esimeses kooliastmes tooksin eriti välja õpihuvi hoidmise ja säilitamise ja selle, kuidas lapsel säilib usk iseenda võimetesse. Kui nüüd laps saab valdavalt selliseid kogemusi, et ta ebaõnnestub siis ta lülitab õppedest välja ja ta hakkab kasutama jäljendamist lihtsalt niisama aimamist. Ja ka väldib seda tegevust. Sest et ta ei ole kindel iseendas. Ja nüüd selline ebakindel laps on väga raskesti ka edaspidi õpetatav. Te tahate sellega rõhutada, et kui laps ei ole huvitatud õppimisest tals õpihuvi ei ole tekitatud, siis edaspidi on see väga raske parandada. Jah, seda on väga raske parandada tõepoolest, kuidas seda õpilase eneseusku tõsta, kuigi see on võimalik kahtlemata professionaalse õpetaja käes ei ole see nagu küsimus. No kui me räägime lastest, no minu lapsepõlve muidugi aastakümnete taga, aga ma mäletan, et mina läksin kooli siiski juba osatas lugeda ja isegi kirjutada ja olin suur geograafiahuviline. Aga samal ajal nii mõnigi klassikaaslane esimest korda üldse tutvus tähtedega ja lugemisest rääkimata. Et kuidas ikkagi selles esimeses klassis või esimeses astmes need viia kokku need erinevad tasemed erinevate eeldustega võimetega lapsed, et me siin ka Kersti Lepajõega rääkisime sellel teemal, et kas siis peaks nagu kedagi tagasi hoidma või kuidas need teised selle tuleksid, et kuidas teie, selle ala suure asjatundjana titaktikuna näete, kuidas see peaks toimuma, et lapsed saavutaksid ikkagi, ütleme selle esimese astme lõpuks enam-vähem võrdse lugemis- ja kirjutamisoskus. Võrdsele tasemele nad tegelikult ei jää kunagi saavuta kunagi võrdset taset ja kindlasti ei tohiks neid lapsi, kes on kiirema arenguga tagasi hoida vaid pigem pakkuda kõikidele lastele nende arenguks sobivaid ülesandeid, paraja raskusastmega ülesandeid. Ja võib-olla see erineva võimekusega laste pool. Tuleb välja veel selles, et üks osa neist on aktiivsemad ja isegi liiga jutukad, üks osa on neis väga tagasihoidlikud, arglikud teadmised on nende sees justkui peidus, algul ei teagi, et võib-olla on tegemist küllaltki andeka lapsega. Et siin väga palju sõltub sellest, kuidas õpetaja pakub lastele positiivseid õppimiskogemusi ja kuidas ta virgutab ja hoiab õpihuvi. Küsimus ei ole siin hinnetust. Ei, absoluutselt ei ole siin lugu üldse mingisugustest hinnetest ja sellepärast meeldib mulle väga see, et juba alates 1996.-st õppekavast on võimalus lapsi esimeses kooliastmes just esimeses klassis hinnata mitte numbriliselt, vaid sõnaliste või siis kirjalike hinnangute kaudu mis annab lapsele aega harjutada, saada kindlamaks, saada, teada, saada teadlikuks üldse sellest, mida ta oskab, kuidas talle meeldib pidada, et see pool on hästi oluline ja tänapäeva eesti keele õpetus pakub hästi huvitavaid efektiivseid õpetamismeetodeid. Ja probleemiks kujuneb see, kas lapsel õpetajal on klassis ruumi, et panna lapsed liikuma, paigutada klassiruumis ümber mööbel, organiseerida tööd rühmades paarides. Kas on ruumi vabaks liikumiseks, et anda lastele erinevaid ülesandeid loovaks eneseväljenduseks mis virgutavad lapse kõned, soodustavad loovat ja kriitilist mõtlemist. Sest emakeelt ei saa ammu enam õpetada, nii et laps istub pingid ja vaatab ühes suunas seal õpetaja suunas. Et keel on suhtlemisvahel ja keelekasutus peab laps saama erinevates situatsioonides harjutada. Sest aktiivne laps on mõtlev laps, keha on vaba, on ka lapse mõtted vabad ja siis saab talle anda ülesandeid ise uurimiseks, ise katsetamiseks, sest võimalikult mitmemeele kaudu õppimisel kinnistub materjal. Ja siis võib juhtuda see imede poolest kuuenda klassi lõpuks enamus lapsi saavutabki selle tasemes, mis õppekavas on ette nähtud. Ma küsiksin kohe vahele, et missugune on see optimaalne õpilaste arv klassis ainekava andmisel. No praegu on 24 õpilast klassis. Aga see on liiga palju või liiga vähe ja liiga vähe, teist mitte, aga võib-olla ta on isegi palju. Natukene palju jah, ise pikka aega õpetajana olles nägime, et, et niisugune optimaalne suurus on 12 kuni 16 last klassis, et õpetaja jõuaks iga õpilaseni. Jah, et keegi ei jää seal tagapingis nagu vanasti tukkuma. Jah, ja just, et õpetaja tähelepanu jõuaks sinna jääd. Laps tunnetaks ka, et tema õppimise vastu on õpetajal huvi. Et lapse juures väga palju mängib rolli see, kui huvitatud on õpetaja tema saavutuste suhtes. Kindlasti meie saadet kuulavad paljud lapsevanemad missugune on koduosa selles, sest nagu ma ütlesin, et mõned tulevad kooli juba hea keeleoskusega oskavad kirjutada, loevad raamatuid, teised ei suuda ennast isegi väljendada, võib-olla päris hästi, et mida see kodu saaks teha, kas ta peaks midagi tegema enne kooliminekut peaksite seda last kuidagi õpetama. Kindlasti peab kodu toetama last iseseisvumisel. Lapse algatusi ei tohi maha suruda ja hoiduda tuleb ka liigses suunamisest sundimisest. Kui laps ei ole harjunud iseseisvalt tegutsema, on ta tunnis valdavalt ebakindel. Küsib iga töökorraldust üle, ei julge ise tegutsema hakata. Nii jääb ta kaaslastest maha, nii et see on üks esimene pool, mis kodulan. Teiseks tuleks kindlasti arvestada lapse elus olevat eelisarenguperioodidega. Nimelt neljas kuni 10. eluaasta on lapse isiksuse kujunemisel harjutamise harjumuste kujunemise periood ja sellepärast tuleb anda lapsele aega harjutada. Ja et hiljem saaks tegutseda kiiresti, tuleb algul harjutada ju aeglaselt, aga me tihtipeale kiirustame neid lapsi tagant. Jah, me nagu tahaksime ise ennast kuidagi eksponeerida, kui meil on väga edukas laps. Jah jaa, liialt treenitakse ka laste akadeemilisi oskusi, lugemist, kirjutamist, arvutamist, tahaplaanile jääb lapse füüsiline areng, sotsiaalne areng, mis toetavad vaimset arengut ja neid lugema ja kirjutama. Õppimise seisukohalt on väga oluline just nimelt kehaline areng. Tähtis on ronimine, jooksmine, kiikumine, rullimine, palli mängimine, käelised tegevused, igasugune meisterdamine, õppimine kääridega lõigata, lõikamine, liimimine, laulmine, ringmängude mängimine, tantsimine, sest see tagab erutus ja pidurdusprotsesside tasakaaluoskuse valitseda oma liigutusi ja liikumist ning käe ja silmade koostöö, mis on väga oluline lugema, kirjutama õppimisel. Mida koordineeritum, taon, lapse liigutused, seda kergem on tal kirjutama õppida. Ja hea kehaline areng hoiab ära ka väsimuse. Laps suudab üldse laua taga istuda, õpetajat kuulata ja tunnis tööd kaasa teha. Näete, kui palju asju esindajaga. Seda kindlasti ma küsiksin taas vahel, et minu nooruses oli väga oluline see kirjatehnika, kas tänapäeval ka veel lastele kirjatehnikat õpetajateks ja õpetatakse? Ja ma ise olen üks suur kirjatehnika fänn. Kahtlemata on oluline, et laps õpib oma käega ise kirjutama, oma mõtteid väljendama. Probleemiks võib-olla on saanud see, et see kirja tehnilise poole õppimine võtab aega. Ja lapsed tõesti kooli tulles hakkavad kirjatähti alles nullist õppima ja nüüd tundub võib-olla vanemate klasside õpetajatele, võib-olla ka vanematele selleks kulutatakse liialt palju aega. Et võib-olla peaks suurem osa ajast kuluma lugema õpetamisele õigekirja kujundamisele, üldse kirjalikule enese väljendusele. Samas aga koos selle kirja õppimisega areneb ka lapse mõtlemine. Seda protsessi me ei saa ka kiirustada. Küsimus on selles, kas me edaspidi ka kirjutame seotud kirja võime, hakkame matkima trükikirja. Et siiani kirjutamisõpetaja traditsioon jälgides seotud kirja kirja loe. Nähtavus on oluline, sest koolis väga palju laps puutub kokku õppetundides kirjutamisega seda kirjutamist, kirjutamisülesannetes peab ta ju väga kiiresti reageerima, väga kiiresti oma mõtteid kirja panema või siis õpetaja poolt ülesanne ette öeldud lauset kirjutama. Nii et siin käekirjal on veel tänapäeval küllalt suur tähtsus. Meie vestlus emakeele didaktika lektori Ene hiiepuuga jätkub juba järgmises saates. Nüüd aga kokkuvõte Martin Ehala ka eesti keele stiili tasanditest. Ja me oleme veebruarikuu jooksul rääkinud siin professor Martin Ehala ka keelestiili tasanditest püüdnud nagu neid eristada omavahel, aga tulles nüüd tagasi varasemate saadete juurde, siis tihtilugu meil on jutuks olnud see, et et keel on ju olemas selleks, et kommunikeeruda, pidada ühendust ja sidet, aga eelmisel korral oli meil juttu sellistest suletumatest keelekeskkondadest, kus kasutatakse kas ametikeelt seal vanglakeelt argood või, või siis žargooni või, või siis noh, ütleme teatud vanuserühmadel on oma släng, et tegelikult on nagu siin teatud vastuolu, et ühest küljest keel peaks olema suunatud suhtlusele, aga vot seal on nüüd grupp inimesi, kes just nimelt tahavad eristuda, ülejäänutest neist mõistetakse. Nojah, aga siin minu meelest vastuolu ei ole, et et keel on mingisuguse rühma suhtlemisvahend ja kastme Pea seda rühma noh, ütleme eesti keele puhul kõigiks eestlasteks ja sel puhul me räägime ühiskeelest, aga võib-olla mingi väiksem rühm, kes omavahel suhtleb, näiteks kooliõpilased ja neil on välja kujunenud oma viis väljendada ja see erinevus, mis eristab keeles erinevaid algee, lihtne släng, žargooni, argoodia, erialakeeli, et põhimõtteliselt siin ei ole erinevust võrreldes sellega, mis eristab eri keeli näiteks eesti, vene, saksa, soome lihtsalt need rühmad, kes kasutavad, on erineva suurusega, aga põhimõtteliselt see on nende sisemine, teine kommunikatsioonivahend ja täidab seda rolli, et võimaldab neil just sellest rääkida, millest nad tahavad rääkida, nii nagu nad tahavad rääkida ja see, et mõned teised aru ei saa, see on nende mure. Samal ajal me teame, et me tähtsustame kirjakeelt ja me pidevalt püüame seda korraldada, paremaks teha, mõistetavamaks teha. Aga me ju ei nii-öelda ühiskeele raames me ju ei püüa nagu neid madalamaid keeletasandeid nagu kuidagi ütleme, arendada, et need arenevad nagu oma. Aga ei olegi nagu eriti põhjust, et kirjakeelearendajad peaksid ac. Släng areng arendav lähevad hulka ja pakuvad neile välja. Need noored neid vastu võtavad, võib-olla mõne asja võtavad, aga nüüd küsimus ongi selles, et need allkeeled arenevad ise seetõttu, et arendajad seda loomuliku suhtluse käigus ka ühiskeele areneks mingisugusel moel, loomuliku suhtluse käigus ilmselgelt saadakse kuidagi hakkama, võib-olla mingil hetkel nagu läheb nagu murdeline erinevus suureks ja, ja selleks ongi nii-öelda kirjakeelekorraldajad, et nad nagu ürita selles variatiivsusest selles väljendite paljususes nagu soovitada, millised võiksid olla paremad, millised halvemad. Valin nopivad, nagu sealt midagi välja aega rehitsevad, siluvad. Ja muudavad seda kaunimaks seda positiivse stiihiaid, mida keelekasutajad kogu aeg päevast päeva tekitavad sellega, et nad keelt kasutajad oma suhtlusvajadusest lähtuvalt üritavad kuidagi asja kuidagi väljendada, mõtled uusi sõnu, uusi väljendeid, laenud olevat sõnu teistest keeltest, peaasi et saaks nagu suhelda. Ja nii see keel nagu toimibki, jaga slängis ja argoo samamoodi kui üldkeeles. Aga kui me nüüd mõtleme näiteks koolikeskkonda, kus on noortel omma, kujutan ette juba gümnaasiumi tasemel on käibel oma, no on jah, släng kindlasti on välja kujunenud, mis lähtub kultuurilisest keskkonnast, kus nad liiguvad, teisest küljest on need õpetajad võib-olla juba vanema põlve õpetajad kellel on noh, esiteks juba oma noorusest päritud keel pluss see, et nad on õppinud väga õigesti ka rääkima ja kirjutama. Et sellise suhtluse puhul, kes peaks nagu vastu tulema, et tekiks kommunikatsioon ka nende gruppide vahel, ma ei kujuta ette, et koolis elavat lapsed oma elu ja õpetajad omajale. Et see ongi keelekasutus sõltub ja, ja keelekasutajad saavad sellest intuitiivselt aru ka, sõltub keelekasutuse olukorra ametlikus astmest. Ehk siis ma arvan, et korralikus heas koolis või tegelikult seal muidugi ka õpetajaga kokkulepe räägitakse kirjakeelt, sest kooli õppekeskkond on kirjakeelne keskkond muidugi Võrumaal võib-olla kooli, kus on võrukeelne koolikeskkond ja õpetajad ja õpilased räägivad omavahel võrusugemetega keelt või, või lausa võru murret, nii et see on tegelikult õpetajate ja õpilaste või kooli nagu kokku leppida, et kuivõrd ametlikku keelt, et nad nagu nõuavad omavahel selleks, et koolis suhelda, et kas õpilased peavad kogu aeg rääkima kirjakeelset või aktsepteeritakse kõnekeelsust. See, et õpilased kasutavad slängi, släng ongi nende omavaheline suhtlusvahend ja see, millega emakeeleõpetus tegeleb, on teha õpilastele selgeks, millises olukorras milliseid keelevahendeid kasutada, ehk siis kuhu sobib släng, kuhu sobib neutraalne ja selline vabakõne, kuhu, kus on vaja ametlikku keelekasutust ja kus on vaja lausa ülevat või siis nii-öelda kõrgstiilset keelekasutust. Et see põhiline asi ongi ära õppida, need erinevad keele kihistused põhimõtteliselt see on ka nagu sama, nagu õppida erinevaid võõrkeeli, muidugi see on lihtsam neid eri stiilitasandeid õppida kui eri võõrkeeli. Aga põhimõte on sama. Mingisuguses olukorras nõutakse ühte allkeelt mingisuguses võid kasutada teist ja slann ongi säärane, et et õpilased räägivad slängis omavahel ja kui õpetaja ei saa aru, siis õpetaja peab küsima väljendu korrektselt ja, ja siis, kui õpilane väljendub korrektselt, on jälle kommunikatsioon taastatud nii-öelda. Nojah, aga kui me nüüd mõtleme ikkagi meie areneva koolihariduse ja koolireformide peale, et kas siis ikkagi õpetajad võiksid ka natukene selles mõttes vastu tulla, et nad püüaksid ka õppida näiteks arusaama slängis nad ei pea seda ise kasutada, et kas, kas see võiks olla üks eesmärke? Ma usun, et eks elu õpetab neid, küllap nad kuulevad, need väljendid siit ja sealt, võib-olla neil omad lapsed ja aga ma ei näe põhjust, et õpetajad peaks õpilaste slängi mingisuguse erikursuse rahas täienduskoolitusena omandama, et kui probleem, ütleme, tekib siis tähendab arusaamisprobleeme, siis tuleb lihtsalt küsida, et ma ei saa aru, mida see väljend tähendab. Aga no üldiselt on ikkagi nii, et, et sellised slängiväljend, et mida väljast nagu rühmast väljas olevad inimesed näiteks õpetajad, aru ei saa, need on ka suutelised sääraseid, mida ei taheta ka nendele väljas olijatele öelda. Ühesõnaga, neil on kitsalt siseringi väljendid ja võib-olla mõnda asja isegi ei taheta seletada ka öelda selleks just nimelt et nad ei saaks aru ja, ja kui õpetajad tahavad aru saada mingisugusest säärasest keerulisest slängis, mis on nagu tõesti nii et kohe ei mõista, siis on nende salaluureülesanne Nii nagu on politseinikke ja vanglaametnike ülesanne lahti murda panga aru jah, et ilma selle seda tundmata ei saa ikkagi olla päris professionaalne. Ja nii on jah, no siis õpetajad ka, kui, kui on, aga ma kahtlen, kas õpilastel üldiselt nagu üle-eestiliselt on nii välja arendanud arenenud slängi, et õpetajad ei saaks midagi aru, võib-olla üks või teine uus väljend, mis tuleb, võib-olla ei saa aru, aga ma arva, et ka õpilased on suhteliselt kõnekeelsed. Selle stiilitasandite jutu lõpuks ma tahan esitada täiesti võimatu küsimused. Missugune on Martin Ehala teie meelest praegune meie käibiv keele stiilitasand siin Eestis? See sõltub suhtlusolukorrast mitte üht sellist stiilitasandit, mis kogu Eestis oleks kasutusel kogu aeg ei ole aga ma ära, et see, mida väga palju võib, mida inimene kui ta võõra inimesega räägib tänavalt, see on, see on üldkeel, see on neutraalne, mitteametlik, neutraalne keelekasutus, et ma arvan, et see on kõige sagedasem inimene, väljendub nii, et teda oleks võimalikult kerge mõista, samas ei pinguta üle viisakusega. Ma arvan, et see on nagu kõige sagedasem viis, kuidas inimesed räägivad tänaval, poes, kohvikus, Sohvikus, kus. Kus iganes, nii et ei saaks öelda, et eesti keel on alla käinud ja me oleme muutunud väga madala stiiliga keeleks. Ma ei usu, et seda saaks niimoodi öelda, et see, kui igapäevane keelekasutus on neutraalne, selles ei ole midagi halba, halb oleks see, kui inimesed ei suudaks väljenduda viisakalt olukordades, kus viisakalt väljenduma peab. Ja kui mina ei ole uurinud ja kui keegi kellelegi uuringud näitavad, et inimesed ei oska enam ametlikus olukorras väljendada viisakalt ja ametlikult siis on muidugi vaja küll täiendkoolitust, keelekasutus. Tähendab ja ka eelkõige ametnikele, kes suhtlevad teiste inimestega ja ametlikele ka. Kena aitäh. Professor Martin Ehala. Ma arvan, et me natukene suutsime neid stiilitasandeid valgustada. Martin Ehala aga räägime märtsikuus edasi eesti keele grammatika eripärast. Tänane vestlus aga kordub järgmise reede huvitaja saates. Keele. Keelesõnum. Veebruarikuu kuulaja võistlus on neile, kes jälgivad jätkuvaid Vancouveri taliolümpiamängude ülekandeid raadiost ja TV-st või loevad ajalehe reportaaže, leides sealt keeleliselt huvitavaid või ka veidikentsakaid väljendeid. Saatke need meie saatele kodule kommentaariumi vahendusel aadressil keele sõnum, punkt vikerraadio e veel esmaspäevani agaramatele kogujatele, raamatuauhinnad, kirjastuse Varrak uudiskirjandusest. Nüüd aga mõningaid põnevamaid väljakirjutisi, mida saab meie kodulehelt lugeda. Näiteks on keegi Helle saatnud meile sellise tähelepaneku. Teleriekraanil on kõigile imetlemiseks näha Kanada kaunis talvemaastik, metsaste nõlvade ja taamal säravate lumiste mäetippudega. Saateks kõlab aga reporteri kahetsev hääl, kui kahju, et mäed lammutatakse pärast olümpiamänge. Mul vajuvad silmad ehmatusest suureks. Kas tõesti Potjomkini küla õnneks selgub peagi, et lammutada mõeldakse siiski ainult suusahüppemägesid. Edasi on kirjutanud meile sama nime all Helle sellest, et reporter on kasutanud selliseid väljendeid näiteks soomlase Heikeneni sõidu kohta laastutuli ja laenuleib, ei kesta kaua. Või lumeräitsakaid on praktiliselt sama suured kui Kanada dollarid. Head suured laiad läpakad. Või nii ei 100 enam lumehelbeid, vaid lausa lumememmesid, ütleb siis kaaskommenteerija. Grete on meile saatnud sellise tähelepaneku iluuisutamise naiste lühikava ajal on reporter öelnud. Painduvusega probleeme ei ole. Ja Rein on meile saatnud jällegi sellise tähelepaneku, samuti iluuisutamise kommentaaridest. Et reporter on kasutanud sõna flamenco. Selle hispaania tantsu nimi on teatavasti flamenco. On olemas küll flamingod, aga need on linnud. Ju siis tahtis reporter uisutajad võrrelda väga paindliku linnuga. Painduvus ega probleeme ju ei ole. Ja Terje on meile saatnud niisuguse tähelepaneku raadioreporteri suust. Tore kujundlik lause soomlased tõstavad oma õlad kõrvadest kõrgemale soomlastest pealtvaatajate häbitunde kohta Soome sportlaste dopinguskandaali tõttu. Ja veel üks ilus väljend meie raadioreporteri suust vahetult enne naiste klassikasprindi veerandfinaali algust on klassikaline mägede ilm, päike paistab, talves ei pilvepoegagi. Omalt poolt lisaksin ka ühe märkuse, mis mind on viimasel ajal seoses iluuisutamisega tõsiselt häirinud. Pidevalt räägitakse mingitest isiklikest või lausa maailmarekordist saavutatud punktisummade näol. Kuidas on üldse võimalik väita seda kohtunike antud subjektiivset hinnete põhjal? Keegi ju ei väida, et Eurovisiooni lauluvõistluse võit on näiteks Euroopa laulurekord. Iluuisutamise annavad kohtunikud subjektiivseid hindeid, mida kasutataksegi valikuliselt, lähtudes selle hetke kontekstist, arusaamadest nii-öelda heast uisutamisest ei ole kuidagi võimalik võrrelda täna antavaid hindeid homsetega, veel vähem 10 aasta eest või 10 aastaga pärast antavate kohtunike sageli väga subjektiivsete jaga rahvuslike huvidega seotud hinnetega. Aga näiteks kõrgushüppe rekordi sentimeetrid on ikka needsamad sentimeetrid, mis varem ja ka tulevikus. Miks on vaja rääkida maailmarekordist kellelegi kunstilise etteaste või kleidivaliku eest antud hinnete eest? See on ikka ilmne desinformatsioon ehk lihtsalt eesti keeles öeldes jama, mida vaatajad-kuulajad peaksid eirama. Youna kinni. Tänane niinimetatud maailmarekord on mõne aasta pärast heal juhul ühe Eesti keskpärase naisuisutaja rutiinne tulemus. Meie saate heaks sõbraks on kujunenud aga virumaalane Mart Arold, kes saadab meile jätkuvalt oma keelealaseid mõtisklusi, näiteks üks selline ei mäleta enam, kas seal on kirjutanud teile midagi, aja kirjakutest? Vist mitte. Asi on selles, et tänases Eestis on kõige enam devalveerunud mõistet kirjanik ja ajakirjanik. Selles pole midagi halba, et igaüks võib soovi korral oma raamatu välja anda, kas ostetakse neid või mitte, kas loetakse või mitte, see on eelkõige autori mure. Ja kui neile endale meeldib, siis pidagu end kasvõi kirjanik, eks ka ühele aiapostile augu kaevanu võib end soovi korral kaevuriks pidada. Sellest pole miskit hullu, sest kehv raamat jääb lihtsalt märkamata ja muud ei miskit. Mõnd märgatakse alles aastakümnete pärast ja see leiab siis ka oma kindla koha meie kirjanduses. Hoopiski hullemad on lood siis, kui peaaegu olematu lugemusega noored pääsevad ajalehtedesse rahva keelepruuki rikkuma. Nende sõnavara on armetu ehk peaaegu olematu. Neil on tõsiseid raskusi eneseväljendusega ning tihtipeale isegi sõnade ühildumisega. Ka sellest poleks hullu, kui nad sel moel rikuks meie normaalselt arenevat emakeelt. Kui ei taotleta teadlikult sõnamängu, siis peab tekst olema üheselt mõistetav. Mitte ilmaasjata ei pidanud meie ärkamisaja isamaaliselt mõtlevad vaimuinimesed omavahelist kirjavahetust saksa keeles, eesti kirjakeel oli siis veel liialt algeline. Ka tänane keel peab arenema, kuid me ei tohi lõhkuda selle vundamenti. Korralik vundament aga annab arhitektile vaba mõttelennu. Ajakirjanik, kes selle sõna õiges ja väärikas tähenduses ei tohiks neid tänaseid armetuid kirja solkijaid küll kohe mitte nimetada. Pole siis ime, et paljud meie riigikogu liikmed peavad enda ajalehe keele mõjul koguneb parlament Täärideks ja oma sõnavõtte seksikateks. Olen mitmel pool kommentaarides pakkunud selliste leheneegrite tarvis enda arvates asjakohasemalt ja sisult täpsemat terminit ajakirjak. Mida arvate? Minu arust väga tore ettepanek Martaroldelt. Tänaseks aga kõik keelesõnumist, kuulake meid taas nädala pärast või kogu vahepealse aja meie kodulehe vahendusel. Järgmisel korral siis taas eriti kütkestav raamatuauhindade jagamine ning uued jutud keelest, mis kõigil meil küll suus, aga vahel tundub, et see keel on seal suisa põiki. Saate tõid teieni toimetaja Mart Tummelas, režissöör Anna-Maria korrel kuulamiseni.