Meie tänane saade kannab pealkirja Kuldlehekülgi eesti pianismis ja see viib meid 13.-st detsembrist Estonia talveaeda. Siia on kogunenud ligi poolsada erinevas eas pianisti ja klaveripedagoogi ja lisaks veel ajakirjanikke, et ühiselt rõõmustada Ühe järjekordse heliplaadi üle. Nimelt on laserplaadil välja antud meie kunagise kuulsa klaveriduo Anna Klas Bruno lukk. Looming või õigemini vaid üks osakene nende loomingust. Jah, üks osakene, kuid alguseks on rõõmustav seegi fakt. Kuulame nüüd helilinti sellelt õhtult. Ja seda juhib Eri Klas, sest ema Anna Klas viibib sellel hetkel haiglas. Sõna saadki Eri Klas. Tere tulemast veetma seda lühikest keskpäeva talvises Tallinnas siin Estonia talveaias. Mulle ütlemata hea meel, et, et nii rohkearvuliselt on tulnud siia kokku inimesi, kes on õppinud Anna Klas ja Bruno Luki juures kes nendega tihedasti läbi käinud. Kes on meie perekonnaliikmed ja tuttavad. Ja Ma tahaksin väga tänada esimeses järjekorras neid, kes on selleks teinud kõik, et täna sündinud plaat on teie ees. Need on esimeses järjekorras. Eesti raadio. Tema direktoriga eesotsas. Ja kõik toimetajad, ma mõtlen siin Valdur Rootsi Ivalo randanud ja teisi. Kuid ehk ma annaksin sõna esimeses järjekorras Tiia Tederile, kellele oleme tänu võlgu, et see plaat täna siin on esil. Tere lugupeetud daamid ja härrad, et ma kõigepealt jagaksin teiega natukene informatsiooni meie töö kohta. See album ilmub Eesti raadioplaatide sarjas, ta on selle sarja 26. väljaanne. Ja sisulise töö tegid ära Eri Klas Randalu ja Valdur Roots ja küllap nad oma tööst ka lähemalt räägivad teile mõne aja pärast. Inglisekeelsed tekstid on teinud Tiit, kus need tekstid on kirjutanud Ivalo Randalu. Helisalvestised on pärit Eesti raadio arhiivist. Osa neist on pärit Riia plaadivabriku plaatidelt. Salvestised monofoonilised restaureerisid Maidomaadik ja Priit kuulberg. Helirežissöörid Nendele salvestistele on teinud Asta Kuivjõgi, keda arvatavasti teist paljudel mäletavad legendaarne Eesti raadiotoonmeister ja ühe teosel lindistanud ka muide Arvo Pärt. Neil aegadel, kui ta töötas Eesti raadios helirežissöörina Plaadi kujundas Margus Haavamägi. Plaadi väljaandmine sai teoks tänu Finest Hotel grupile. No Eesti kultuurkapitalile. Plaadi saavad Eesti Raadio lepingupartnerid, Euroopa raadiojaamad, plaadi on juba kätte saanud Põhjamaade ja Baltimaade raadiot ja teised saavad plaadi postiga edaspidi kätter. Plaati saab osta kauplusest saab osta ka siit põõsa tagant. Ja ajakirjanikel palun pöörduda plaadi saamiseks minu poole. Samuti on mul kaasas fotosid, nii et kui on kellelgi tarvis, siis minu käest küsida. Plaati saab kuulata Eesti raadioprogrammides, peamiselt saab seda kuulata klassikaraadios ja Raadio neljas ja klassika Raadios toimub ka plaadiesitlus, mida me praegu lindistame. Ja sellega seoses on mul palve, et kui te räägite, siis palun tulge siia ette mikrofoni juurde, siis me saame sellega üles lindistada, et saaksime helikilde koguda selle saate jaoks. Niisiis, ma palun teil mõtelda eesti pianismi suurkujudele ja jagada oma meenutusi, annaksin sõna edasi Ivalo Randalu, kes plaadi teksti koostas ja värskelt selle klaveri tuua ajaloo läbi käis. Enne kui Ivalo räägib Anna Klas, Bruno Lukist, ma tahaksin edasi anda teile. Anna klassi tervitused. Ta ei tunne ennast hästi, ta on haiglas. Ma tulin just sealt ta öölaua peal on see plaat seal muidugi seda CD-mängijat ei ole, aga ma võtsin ta täna hommikul magnetofoni peal ja ja maki pealt ta täna istusime ja kuulasime plaadi läbi. Ja veel kord, suur tänu, Jaak Allik ja kultuurikapital. Kuivõrd sa oled siin? Annan selle sulle edasi viia oma emale. Ja omavahel öeldes ma õnnitlen teda, et tal tuli tegeleda kasvatajana sinuga, mitte minuga. Sest et see muusika, mida te siiani Kuulsite ja mis sellel plaadil on, on tegelikult selle muusikaga ma ärkasin ja sellega ma jäin magama, nii et see plaat on, on kogu mu elu. Tere, ja kõigepealt ma siis õnnitlen mitte teid niivõrd kui meid kõiki selle plaadi puhul. Sest me oleme kõik siin omad inimesed ja ma kujutan ette, et mul ei olegi midagi palju vaja rääkida sellest duost, sest see on meil kõigil silme ees. Kogu see lugu, ses stoori seal väga ilus story, tõsine stoori. Võib-olla mõned momendid ainult tooksin veel välja. Mis teile ka mitteuudiseks ei ole, aga nagu meeldetuletuseks ja üks õiendus ka selle plaadi Annotatsioonid teks põhilises osas on inspireeritud Valdur Rootsilt, mitte minult. Kui neid kahte inimest ja nende eluteed jälgida, siis on väga huvitav, et juba enne seda 33 aastat tegelikult üle 40 aasta nad mängisid koos 33 aastat oli see aeg, kui nad aktiivsed kontserteerisid, pärast seda seitsmekümnendatel, aga juba kuuekümnendatel. Nad ju salvestasid palju ja just Eesti raadios ja näiteks minul isiklikult on kõige toredam isiklik elamus just ühelt 60.-te aastate teisel poolel päevalt, kui nad mängisid praam, siis seal ma ei tea, kas nad salvestasid proovisid seda salvestust, ma ei leidnud, vähemalt fonoteegist mitte, aga ma ei ole ka väga põhjalikult otsinud. Eino Tamberg on öelnud, et teinekord oleneb õhtu meeleolu lõunamenüüst. Ja tõepoolest võib juhtuda, et me oleme kusagil väga heal muusika õhtul ja ometigi see muusika võib meist mitte läbi vaid hoopis mööda voolata. Juumul Päeval oli seal raadios lõuna söömata, igatahes ma kuulsin, Pramseedisid stuudio oli, mul on meeles veel, oli siis kolmandal korrusel. Ja, ja ma jäin sinna tundideks ukse kõrvale kuulama. Aga nüüd see, mis ma lubasin, et nüüd mõned kokkupuutepunktid, siis kui mõned geograafilised mõisted, mis väga olulised olid nendele inimestele, need olid kahtlemata Tallinn niikuinii, eks ole, aga Ma mõtlen Tallinnat kolmekümnete aastate lõpust peale. Aga kahtlemata siis muidugi Riia, kust on ju anna pärit, kus annaga õpetas aastaid. Siis loomulikult Berliin kus nad õppisid ju Leonid Kreitzeri juures, kuigi mitte päris ühel ajal, aga siiski oli ka seda aega katus ja ja Bruno lukk käest on küsitud, et kas ta sealt Raamat mäletab. See oli siis 30. aastate esimene pool. Siis lukk ütles jah, et ta teadis küll, et üks tütarlaps Tallinnast olla seal A Kreitzeri juures, aga ometigi nad minu teada ei kohtunud seal. Siis niisugune linn muidugi nagu nagu oli see Jaroslav Moskva telg, ma ütleksin alates 42.-st kolmandast aastast ja loomulikult pärast juba siis pärast seda, kui nad olid tuuana tegevad, siis kahtlemata olid kõige tähtsamad linnad neile Leningrad ja ka Moskva, kus neil oli täiesti oma publik. Ja kui kui nad hiljem juba, kui nad enam ei tegutsenud, kutsuti kord kui ma ei eksi, jälle jaapanlaste eestkostel või, või meeldetuletused Leningradi auliikmetena võtsid nad sealt ühest nihukesest rahvusvahelist üritusest osa, siis kes on oma ühes intervjuus väga soojalt meenutanud seda, kuidas see publi ikkagi veel mäletas neid alates riietehoidjatest ja lõpetades peetöörida ja nii edasi. Ja niisugused momendid igal juhul kaunistavad seda eluga, mis on juba aktiivsed, ütleme, loomingulised, elatud. Sest mälestused on väga head asjad ja kõige paremad mälestused on muidugi niisugused, mis meil nüüd käes on. See on siis see heliplaat ja muidugi ilusat muusikat, elavat muusikat hindame ju kõrgemalt, aga aga kui ei oleks olnud niisugust suhtumist omal ajal Eesti raadios. Kui ei oleks olnud medisusid, toon meistrit, nagu nad olid, aga need olid kõik paremat muusikut meil. Tuletan meelde, et helirežissööriks või nagu too meistriteks neid kutsuti, omal ajal oli esimesel Tamberg siis Rääts, Rätsep stardikoha ja nii edasi ja nii edasi ja üks viimaseid oli Sumera ja kui ma ei eksi ja Igor Karsnek ja nii edasi. Nii et see on niisugune vastastikku väga tulus asi olnud. Ja tänu sellele on meil nüüd see väga kena helijälg olemas. Öelda, et fonoteegis sky on mittearhiivis ainult alles umbes kaks plaaditäit ja ma ütlen kohe ära, et et suur tänu nendele rahastajatele, praeguse plaadi rahastajatele laseme natuke puhata, aga mitte väga kaua. Ja seal seal on tõesti väga toredat muusikat veel. Siinseniti Ravelli, veedeebižsyydia, Beethovenit, Prokofjevi. Pärast konservatooriumi lõpetamist Anna Klas ei saanud väga-väga soodsaid tingimusi seenei kontserteerimiseks, veel vähem õpetajaga sedapidi tegelema erapraksis ega aga 40. aastal Bruno lukk tulnuna tartust, kuhu ta või läinud kõrgemasse muusikakooli õppejõuks, 39 40. kutsuti lukk Tallinna konservatooriumisse ja sealt oli siis ka lukk, see, kes kutsus klassi. Aga noh, siis tuli sõda. Ja nii edasi. No need kokkupuutepunkte ütleme ütleme niimoodi siis, et et need õnnelikud on niisugused, et nad mõlemad õppisid ju siis Leonid Kreitzeri juures kelle omakorda olid ju Peterburi konservatooriumis madaam Essipovi õpilasena. See tähendab seda, et kusagil koolilisest väga ühtlased. Ja samal ajal muidugi see tuua jõukus, rikkus sisemine seisneb selles, et nad ei olnud sarnased inimesed, väga. Bruno lukk oli emotsionaalsem. Eeli klass oma saatesarjas on meenutanud seda, kui need tunnid seal käisid. Ja kui seal Alperteni poiss pidi tundi andma, siis kostis läbi ukse karjatusi Bruno Lucyga repsi Ubiooti pea. Anna oli seevastu, et me laseks. Ühesõnaga need karakterid täiendasid ennast suurepäraselt ja jusse koolinil alusega. Muide, see ei ole minu asi rääkida. Siin on pianistid, kes sellest ligemate. Nii, õnnitlen veel kord meid. Jah, millised nad siis ikkagi olid? Loeme sellest samast bukletis väikest iseloomustavat lauset Anna klassi kohta. Ta oli ülimalt nõtke fantaasiaga muusikaline väljendusoskus ja kõnekus liitusid eksimatu värvide valikuga. Ja lisada võiks, et ta oli daam iga oma sõrme liigutuseni ja Bruno Luki kohta tema kohta on rohkem mehelikke arvamusi. Ja tema õpilased on võtnud kokku ka tema õpetaja kreedo, õigemini selle osa, mida nad kannavad väga sügavalt iseendas. Väga mitmed. Ja nimelt on Bruno lukk öelnud. Klaver on pill, mille heli pärast puudutust kiiresti kustub. Seetõttu on eriti oluline helide intoneerimine. Nendevaheliste pingete realiseerimine, mis on suurelt osalt samuti mõtlemisprotsess. Ega tähtsad, polegi üksikhelid, nende tegelik kõla vaid see, kuidas need on omavahel seotud. Ja praegu kuuleksime sellelt heliplaadilt ühte kõige ilusamat muusikat ja. See on Franz Schuberti fant taas ja kehv mull, korpus 103 ei jõua saatesse mahutada kogu seitsmeteistkümneminutilist lugu. Aga selle mõtte ja ilu on juba kätketud ka esimestesse. Ütleme viide-kuude minutisse. Nii et kuulame tuvat. Sedasama Franz Schuberti f-moll fantaasiat, mida te praegu kuulete Hanna-klassi Bruno Luki esituses ja mida teeniga Ühel on edaspidi võimalus oma kodus kuulata sellelt samalt heliplaadilt. Seda fantaasiat mängis plaadiesitlusel duo jälgedes sammuv tuua nättalisakos Toivo peaske. Sellel laserplaadil. On aga salvestatud veel mitmeid mitmeid lugusid ja praegusel hetkel ma loetleksingi neid. Esimese palana mängib Bruno lukk, Johann Strauss juuniori parafraasi valsist ilusal sinisel toonaul. Edasi on Darius Mioo enamus Claude TPS-i väike siit Igor Stravinski kolm kerget pala, marss valssi palka. Seejärel Vitalt lutas lärski variatsioonid paganiini teemale. Siis Franz Schuberti, Sergei Prokofjevi valsid ja viimase helitööna seesama kaunis Franz Schuberti fantaasia f-moll oopus 103. Aga praegu lülitame need taas jälle selle helilindi, mille me salvestasime plaadi esitluselt. 13. detsembril. Siin on palju minu ema ja Luki õpilasi. Palju neid, kes temaga ühel ajal nendega ühel ajal olid konservatooriumis ja mul on nagu mööda ütlevad ja veel näha. Neid inimesi, kellele ma väikse poisina ust lahti tegin. Kui tuldi tundi ja mõtlen, et kui nüüd on mikrofon nagu lahti, võib-olla meenutuseks, et kes võib-olla Valdur või kes Tessa otsa lahtisin, jutustas oma mälestusi sellest Gonsiori tänava korteris mille peal muide on tänu Tallinna linnavalitsusele vägagi kena silt või niisugune tahvel, kus on kaks klaverit peale, et selles majas elasid Anna Klas, Bruno lukk. Tere päevast Kui ma kuulasin seda võimalikku plaadi materjali Eesti raadio foonikas ja ja kuulasin loomulikult palju rohkem, kui siin plaadil on siis märkasid, et mõte liikus sageli suunas, kust ma seda kõige varem olen kuulnud või kust ma seda esitust mäletan ja siis? Enamikul juhtudel oli see sealsamas raadiomaja lähedal Gonsiori tänaval asuvas korteris. Ma olin seal kuulnud seda esitust. Kuna oli niisugune traditsioon, et iga kava mängiti enne avalikku kontserti väikesele ringile inimestele, et sealsamas Bruno Luki suures toas, kus oli kaks suurepärast klaverit kaks röövlit ja kuhu mahtus ikka lahedasti kümmekond inimest, kui mitte isegi rohkem istuma. Ja need esimesed kuulamised olid eriti mõjuvad selle tõttu, et oli väikses ruumis ja need klaverid olid ju natuke väiksemad kui tavaline kabinetklaver. Nad sobisid hästi sinna ruumi ja see kõlaefekt on mul eluaeg meeles, see oli, see oli erakordne. Ja muidugi duo mängis seda kontserti täiesti nii nagu nagu laval, ilma ilma jutuajamist, ilma mingite isegi pea proovile võib-olla omaste repliikide ta täiesti kontserdikorras. Ja, ja üldse tundub, võib-olla see tuleb erile üllatusena, aga mulle tundub tagantjärgi, et mina oleks justkui ka selles korteris elanud. Ja võib-olla see on veel paljudel õpilastel see tunne millest see tekkis, raske öelda. Nii ka siin on ilmselt üks põhjus, võib olla mitu. Igal juhul. Ma tundsin õpetaja poolt mitte ainult niisugust personal, rahalised mured ja õpetust vaid ka lausa emaliku hoolt enda pärast. Näiteks kui meil sageli tunnid olid seal kodus. Ja muide, see oli Me võrdlemisi üldine ma, ega mina ainukene ei olnud, seal käisid ikka väga paljud tolleaegsed õpilased viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel kuni sinnamaani, kui tekkis Kivimäe ilmselt oli vist väga kitsas ikka see Kaarli puiestee õppehoone, kuna seal oli ka ühiselamu. Ja siis tunde tehti kodus, Bruno lukk tegi ka ja ja selle tõttu see maja helises tõesti, nii nagu eri ütles, et tere hommikust hilisõhtuni. Ja muidugi sinna juurde kuulusid veel kunstnike oma harjutuse ajad ja, ja proovid. Muu aeg oli siis kõik õpilaste päralt, nii et vahet ei olnud. Sest näiteks kui ma tunnistan, oleksin, oletame, et see tund oli kell kaheksa hommikul, väga hästi võis olla. Aga enne seda see maja juba helises, seal juba harjutati, kui ma sinna jõudsin, kunagi ei olnud see maja vaikne Bruno Luki juba töötas ja ja kui, kui ta, kui ma ära hakkasin minema, siis ega siis see minu teine ema ei unustanud küsida, et mis sa nüüd teed, kuhu sa lähed? Ma ütlesin, mul on kaks tundi vaba aega. Et siis tuleb mul üks loeng, siis ta ütles, vot mina lähen nüüd välja, sina jääd siia harjutama ja nii et ma harjutasin sageli seal ja neid harjutajaid oli veel vahest pool päeva, vahest terve päev isegi. Sest kui anaplas oli, oli seal Kaarli puiesteel tunde andmas, siis võistlusel harjutada, siis kuulen, et seal kõrval ka keegi harjutab selles läbi seina kuulda. Nii et noh, sellesse niisugune mulje siis tekkis. Ja, ja kui, kui oli midagi uut plaati kuskilt saada õnnestunud, mis tol ajal ei olnud kerge, siis seda ei hoitud sugugi meie eest varjul, vaid meile mängiti näidete, me kuulsime neid, korraldati niisugust kuulamisi. Nii et me elasime, elasime seal omamoodi, nii, see on küll petlik tunne. Me olime seal olemas ja siis need, need kuulamised, need tuua. Kuulamised olid selles mõttes erakordselt huvitavad. Et kui sul olid kõrvad peas ja sul oli kõrvade vahel ka midagi juba hakanud tulema, siis oli ju selgelt kuulda mõlema kunstniku klaverimängu juures neid kvaliteete, mida nad meile õpetasid. Me saime kinnitust sellele, mida meile õpetati, kuidas kõlab. Kuidas see mõjub. Kuidas see kohale jõuab? See, mis nootide taha on pandud nootide siis ja nootide taha ja vahele. See, mis tundides pole igatahes algul kohutavalt raskusi, valmistas just nootide mõtestamine, kõikide liinide ärakuulamine. Kõik, kes siin istuvad, teavad, kui raske see on olnud ja kuidas seda tuleb omandada novot. Minu muljed on just sellest ajast pärit, kui ma alustasin, anna kressi juures õpinguid. Kuidas see pikkamööda see avanes. Ja jälle tuli kõik meelde, kui ma kuulasin neid linte ja tuli meelde see mulje ja see tunne, kuidas, kuidas me ka selle duo esinemiste põhjal õppisime. Kui rääkida ajast nagu ma ütlesin, see on kogu kogu minu elu olnud kuulata ja kui ma kuulata seda klaverimänguga kahelt poolt stereo tol ajal stereo või Kvatro isegi siis ma mulle meeldib, kui ma lugesin just hiljaaegu kreemeri mälestusi. Gidon Kremer, suurepärane viiuldaja, tema isa ja vanaisa olid viiuldajad. Mängiti kogu aeg viiulit ja ta kogu aeg kuulas, aga teda huvitas hirmsasti, et mis seal kõrvaltoas on, sinna nagu ei lastud. Vaata kui ma seda lugesin, mõtlesin, ütlesingi, justkui ta oli siin ja mõtlesin, et sa kirjutasid selle kuskilt maha. See on minu elu selle pärast, mis, mis oma elu minuga segame näed, sest ka mina võttisin minu voodi, kui voodikene oli Bruno Luki selle selle seina taga ja mina hakkasin, saad koukima, vot seina seest väikse poisina krohvi. Tapeedi all oli, olid vanad ajalehed, seal oli krohv, ma tahtsin ikka vaat mis seal ikka toimub seal. See oli nahkojade, Seesam, Seesam, avane, mis seal toas. Sest sead kustusid kaunist muusikat ja väga vägagi valju hüüdmisi, nagu siin natuke aega tagasi meenutati. Ja tähendab, see, mida Valdur meelde tuletas, on täiesti õige, sest et kui selles korteris oli ema ja, ja minu vanaisa ja vanaema ja tädi juuli, siis Bruno elas üksinda. Aga perekond oli väga suur, sest et kõik ta õpilased käisid seal ja mida vanemaks sai, seda rohkem neid õpilasi ja rohkem pudeleid seal joodi ja rohkem lõbusamaks asjaga läks. Ja ja muusikat kuulata ja see oli, kui seda kõrgete professionaalide mingisugune möllu koht ka omamoodi. Ja vaene Juulikene oli alati mures, kuidas ikka pruunakene sellele vastu peab. Kord hakkab jälle kõhnemaks jääma ja siis jälle võtab jälle hirmus palju juurde ja nagu kes, kes mäletab. Ja tõesti see kontrastsus nende kahe vahel oli niivõrd erinev ja see, et ema oli selline õrnakene ja nagu paljud viiva on siin, kes ütles, et, et seal ei ole vaja, ei olnud vaja mitte õppida nad seda, kuidas klaverit mängida ja kuidas ennast riidesse panna ja mida lauale panna ja, ja ühesõnaga Ta oli ja on isegi praeguses olukorras daam kellel on võrdlemisi pakse intelligentsi kiht, võib-olla seal, mis on, mis on andnud võib-olla paljudele õpilastele ka edasi, sama puudutab ka proonud. Sest et raamatute hulk, mida ta oli lugenud, need teadmised olid mitte ainult pianismi vallastada igalt poolt mujaltki. Ja, ja kui nüüd üles lugeda seda kõike seda pikka nimekirja, neid õpilasi ei hakka lugema, neid, neid saavutusi. Nüüd praegu on juba jõudnud, niikaugele jõudnud, õpilaste õpilaste õpilased võidavad rahvusvahelisi konkursse. See on üks, üks tõesti üks suur pikk etapp pianismi eesti pianismi loos ja mul on selles mõttes ka hea meel, et siin istuvad nende vanemad õpilased aga istuvad ka nende kolleegid. Ja, ja noh, see ehk liigutab mind vägagi just sind, ma vaatan siin, neid, kes nendega koos andsid tunde ja kindla aluse lõid eesti pianismile, oli teada alati, et klaverimängijate pärast Tallinnasse ei ole muret vaja tunda, vaid see kool on väga-väga-väga tugev. Need saavutused olid juba alustades kasvõi ütleme balti riikide tolla kestes konkursitest, kus mõlema õpilased võitsid auhindu. Ja nagu öeldud, nende õpilaste õpilased samuti ma vaatasin leelo, Ernasin Therese ja kõik, aga need on, see on, see on tõesti üks aeg. Helju siin on nii palju, neid inimesi, kes võib-olla nooremale generatsioonile on, on vägagi kirjutatud hoopis teiste tähtedega, aga aga need on siiski meenutused inimestest, kes kes tõesti on, on midagi loonud, olles ise väga tagasihoidlikud. Ja kui rääkida ansamblimängust üldse, siis ma ei tea teist niisugust juhust. Olen juhatanud, et ütleme päris palju neid klaveritooside Lebekid ja siis on paratoorid ja vennad kõige suuremat osa noodist. Kuid need pianistid Anna Klas, Bruno lukk õppisid kõik oma soolokavad pähe, tähendab kogu see. Ma ei usu, et, et võiksime näha tihti, et üks keelpillikvartett tuleb lavale, hakkab mängima peast tervelt repertuaari ja see tähendas seda. Kolme nelja kontserdi nimel. Ja siin Ivar ütles õieti suur-suur tänu Eesti raadiole, et, et need asjad siiski salves. Sest kontserte ei olnud ju tol ajal eriti palju. Üks kontsert Tallinnas. Olgu peale, üks kontsert Leningradis Moskvas. See oli suur suur töö, mida need inimesed muusika nimel panid ennast täielikult selle sisse, et see kontsert oleks veel enne kontserti mitu korda kontrollitud. Meie majas käisid paljud külalisinterpreedid, kes käisid siin kontserte andmas. Siin ma mõtlen, ütleme, Maria Grünberg, kes tihti külastas Tallinnat, kes meil kodus käis ja ka seadis kahele klaverile mitu mitu teost liidi austel kesk- ja samuti Eugen Kapp, kes komponeeris sellele tuua le teoseid. Šostakovitši väga palju selliseid nimesid, Hatšhaturjan mis praegu tundub nagu legendaarsete kujudena, aga nad, need olid nende tähelepanu keskpunktis, see klaveri tuua Tallinnast. Väga soe tunne oli tulla siia. Ma mõtlen ikka kuskil poolsaar, tänan teid tagasi. Kui ma liikusin nende kahe väga targa inimese seltsis. Ja ma üsna lühidalt detaili võib-olla teavad rohkem tema õpilased, aga ma tahaks öelda seda, et need kaks silmapaistvat pianisti Olid on ja jäävad meie sõjajärgse eesti kultuuri alustaladeks. Suul vaat mis te inimeste ja nende teadmiste hulk, mis on kasvanud nende töö tulemus. Mul oli küll mõeldud niimoodi, ma tahtsin väga hakata rääkima nende ansamblist. See oli niisugune erakordne tuua mina näiteks ei olnud siis veel. Olin kunagi noorem koondunud ja ma pean ütlema, et see oli hingemattev, kuidas nad sobisid muusikas üksteisega. Ja see tervik, mis sealt tuli see oli alati nii täiuslik, et me ikka jooksime kontserdilt kontserdile järgmiseli ikka järgmisega. Sellest me juba nagu rääkisin See on väga sügavalt Ja, ja et see helijälg, mis nüüd selle plaadi näol tuleb et see annab väga paljudele võimaluse seda kõike kuulata jälle jälgule. Ja veel ühte asja tahaks öelda, et nende kaudu nii alla klassiku Bronuki kaudu tuli side Vene muusika ja muusikakultuuriga. See oli tol ajal meile kõigile värske uudne ja väga tähtis. Siin häirib, kas vist juba nimetas Maria kindlasti ma mäletan, kuidas me oleme nende juures kodus kuulanud, õigemini seal Bruno Luki kabinetis, kus te teete. Ja väga paljud teised. Ja kõige lõpuks ma tahaks öelda, et nad mõlemad, mina rohkem läbisin muidugi oma professoriga Bruno Lucyga. Nagu elavad entsüklopeediad, olid nad see kultuuritase. Oli väga kõrge. Mida nad olid kunagi endasse talletanud oma teadmist, oma kogemust? Ja nendest tulenenud võimetena Küll on hea, et meil on see plaat olemas, aitäh. Ja tahaksin teile teadmiseks öelda, et homme õhtul raadio 400 4,5 sagedusel tuleb üks unikaalne intervjuu veel. Nii anna klassiku Lucyga kellel on võimalus kuulata, kuid ma tahaks veel kord tänada kõiki neid, kes selle plaadi sündimise juures on mänginud ehk kõige tähtsamat osa ja need on kultuurikapital eesotsas kultuuriminister Allikuga, Finest Hotel Group eesotsas Toomas Sildmäega ja Eesti raadio. Sainsarnaga. Armas rahvas täna esitletav, bla plaat ilmub Eesti raadio heliplaatide sarjas kannab järjekorranumbrit 26. Ja sellest sarjast on ilmunud arhiiviplaate ennegi. Olgu või Eesti Raadio meeskvartett, kus Eri Klas tegelane on ja iga niisuguse plaadi sünd on tegelikult ime. Aastaid on salvestised olnud riiulitel ja siis korraga võtavad toon meistrid nad sealt riiulitelt välja. Mõned on vähem mängitud, eetris mõned rohkem. Ja see muusika sünnib uuesti. Nõndamoodi sündis Eesti raadio meeskvartett tänastele noortele justkui uus ja nõndamoodi. Me oleme tänasel päeval ühe järjekordse uuestisünni tunnistajaks. See muusika sünnib taas uutele põlvkondadele, sest kas tahate või mitte? Aeg läheb edasi ja uuele helikandjale jõudnud muusika, onju uuesti sündinud, ainult on vahepeal väga hästi laagerdunud. Ja ma loodan, et teiste raadio edaspidi. Lagerdab lugusid veel, aga vastavalt oma võimalustele ilmub uut ja head muusikat ka ilma laagerdamata. Aga täna, härra Klasma, palun, Eesti Raadio ilmselt kogu selle armsa seltskonna nimel, kes siia on kogunenud edasi anda tagasihoidlik lillegi emale koos tervitustega ja soovidega, et tervis oleks tugev. Ma tänan väga. Täna kindlasti esimese järjekorras ema nimel ja tahaksin väga soovitajate, nüüd vabastasin ennast tunneksite ja saaksite rahulikult vestelda. Mina olen natuke aega veel siin ja siis ma lähen haiglasse. Viin lilled emale. Ja oleme nüüd taas Franz Schuberti, Sergei Prokofjevi valside maailmas. Mängivad Anna Klas ja Bruno lukk. Kuuldud saade kandis pealkirja Kuldlehekülgi Eesti pianismis. Te kuulsite helilõike, mis sai salvestatud 13. detsembril Estonia talveaias, kui seal isiklik til uut laserplaati, millel mängisid Anna Klas Meie saateaja viimased minutid sisustame veel ühe arhiiviväärtusega tega. Anna Klas mängib siin Ludwig van Beethoveni klaverikontserti number viis s tuur, oopus 73. Ta mängib koos meie sümfooniaorkestriga, dirigeerib Eri Klas. Saatesse mahub siit vaid teine osa, attach.