Keelekõrv. Tere, siin toimetaja maris. Johannes Ain Kaalep on Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat. Teda võib tutvustada kui luule ja proosa meistrit maailma kõrgkultuuri, eesti keelde, vahendamise, meistrit, emakeele suurmeistrit. Sõidan Elvasse Ain Kaalepile külla et rääkida keelest. Kirjaniku abikaasa on keetnud hea kange kohvi ja meie jutumaraton võib alata. Elvas räägitud keele juttu jätkub kahte saatesse. Aga enne pidulikku osa sissejuhatuseks kiired õpetussõnad. Tühiasi, aga ärge kasutage sõna sobilik tähenduses sobiv. Sobilik on see, kui Pi tehakse, sohki tehakse, aga see ei ole sobiv sõna selles tähenduses, nagu teda kasutaks. Sobilik kustutage lihtsalt maha. Jälle üks näide, kus millegipärast kasutatakse pikemat sõna lühem asemel kogu aeg öeldakse sobiva, äkki tuleb sobilik ja väga halb särama. Ma muide ise kasutan mina ka üks sõna tuleb lihtsalt moodi käibesse ja Me korjame ta üles nagu mingi Rakverelaike. Ja noh, jah, sest näiliselt vastab eesti keele struktuurile väga hästi ja unustatakse ära tsema, ise sobiv on ju ammu olemas, milleks selle asemel pikemat sõna äkki kasutada? Palju õnne teile, Ain Kaalep Wiedemanni auhinna puhul, mis roll üldse viideman teie enda elus on mänginud? Nii nagu iga tõeline eesti filoloog olen ma eluaeg juba koolipoisist peale suurt augu tulnud Wiedemanni ees ja tema nimi on mulle palju tähendanud. Juba koolipoisina sain ma tema sõnaraamatut sirvida ja hiljem noh, see oli nõukogude ajal, kui juba natuke rohkem raha sigines, otsekohe. Soetasin endale Wiedemanni sõnaraamatu, mida sel ajal saada. Väga kallis ta ei olnud, aga ei olnud ka odav. Ja sellest peale on Wiedemanni sõnaraamat mul olnud alati käepärast küll tõlkimisel, küll ka ise ilukirjandust luues. Vahel on tunne, et on mingit sõna vaja, aga ei tule selle peale, mis on kõige sobivam ja siis sirvima hiit Wiedemanni muidugi saksakeelse sõna põhjal. Otsin kõik eestikeelsed mõeldavad sünonüümid välja ja valin nendastis sobiva, mõnikord ootamatult uue tänapäeva inimeste jaoks, kuigi tegemist maa sõnaga. Mõnikord leian lihtsalt sõna, mis mul peaks olema peas, aga näed, ei olnud ühidamannist, mäed leiame üles. Kas te oskate mõtestada seda, et milline on olnud üldse Wiedemanni roll ka sellesama eesti keele olemisel ja elus? Wiedemanni sõnaraamat on Leieti esimene suu oma aja teaduse kõrgtasemel loodud sõnaga, et nagu igal kultuur keelel see olemas peab olema. Enne seda oli eesti keel ikka midagi kõrvalist, mingisuguse kauge provintsi pool. Kaarma keel, milles küll jah, juba piiblitõlge on küll olemas, aga mida keeleteadlased ei ole õieti veel põhjalikult vaadelda suutnud, mõned katsetused olid seal Rosenblad. Täiesti oma aja tasemel, aga need olid ikkagi jäid fragmentideks. Aga selle suure ehitusealuse lõi alles Wiedemanni oma sõnaraamatuga ja muide ka väga põhjaliku grammatikaga. Nii et Wiedemanni töö on äraarvamatu suur ja, ja see, et temaga on märgistatud meie vabariigi minu meelest isegi kõrgeim kultuuri alaline preemia on väga ilus. Aga räägime nüüd teie keeleelust, milline koht üldse keelel on teie elus olnud? Täiesti põhiline, ütleme koolipoisina, kui ma esimesi tõelisi kirjanduslikke katsetusi juba tegin, luuletusi kirjutasin juba siis oli mul kuidagi alateadlikult selge see, et luuletuse ja üldse ilukirjandusliku teksti loomine ei ole esmajärguliselt haruldase isiksuse avaldamine nagu tavaliselt. Luuletus peab olema eneseavaldus, selle peale ma üldse ei mõelnudki. Minu meelest oli selge, et tegemist on keele abil mingisuguse uue esteetilise tasandi loomisega. Ja ma mäletan, siis ma olin vist 15 või 16 aastane, kastani tänaval kõndides äkki tuli mu pähe niisugune lause. Liblik kana lendlan su silmade tulla kelle silmade tulles ei olnudki tähtis. Noore poisina kindlasti kellessegi parajasti armunud olin, aga need hellid, mida see eesti keeles ellidega teha ja see rida jäi mulle pähe, hiljem selgus, et see liblikas, kes tulle lendab, on idama luulev, väga põhiline kujund. Aga ma leidsin selle ida oma luulet sel ajal veel tundma, Ta hiljem vaateliselt näed, nemad ka, aga mitte hellide pärast, vaid pildi pärast. Ja seesama kujund mu luules ühel või teisel kujul esineb hiljem ka. Aga selle ma leiutasin eest just nii koolipoisina ja alles algaja luule harrastama. Nii et mitte, see ei olnud tähtis, et ma iseennast avaldan. Mitte see, et ma kellessegi armunud olend, kelle silmad tullema lennata tahan. Vaat ma tahan seda kuidagi ilusasti öelda. Ja hiljem olen ma oma lohutuseks leidnud, et suur prantsuse luuletaja pool Valeri on öelnud, et luule ei ole mitte enese avaldamiseks, vaid enese peitmiseks. Vaat see meeldib mulle väga. Sa kasutad enda isiklikke elamusi, et endast mõistet üllatavalt, aga see on ainult toormaterjal ja hakata luuletusest otsima luuletaja enda nii öelda kodanliku isiksust ei ole eriti viljakas, seda võib ju teha, aga sellega ei ole veel midagi midagi ära tehtud, tuleb vaadata tõika, mida ta mõeldavaks toormaterjalist on teinud ja kui ilusasti ta on osanud või kui täiuslikult aun osanud kasutada oma keelt. Nii et minu meelest luuletuste loomine on ikkagi eestikeelsete tekstide loomine. Keda te peate enda jaoks keele eeskujudeks, kes teid inspireerisid? Toona koolipoisina mäletate? Mingil määral on alati mõju avaldanud õpetajad Treffneri gümnaasiumi õpetajatest eriti tänulikud, ma mäletan Juhan Käosaar just noores eas oli ta oluline siis hiljem Arnold kaske ka Voldemar Metsamaa, eriti nemad õpetasid kirjandust ja sellega seoses ka luulet ja andsid mulle ühte, ühte teist, aga siis muidugi loetud kirjandus. Juba üsna noorena avastasin ma Johannes Aaviku ja tema niisugune lausa hull fanta paasi mõjus noorele poisile muidugi eriti hiljem ülikoolis tutvusin põhjalikumalt hoopis Johannes Voldemar Veskiga kellel oli ka fantaasia, aga mitte hullu ja olen leidnud, et tema teened eesti keele arendamisel on ikkagi suuremad kui Aaviku omad, mis ei ole ka olemas. Aaviku fantaasia andis selle all eesti keele arengus ja väga palju, aga need mõlemad mehed on minu keelelisi suhtumisi väga mõjustunud, hiljem ka muidugi teised. No Andrus Saareste oma murdelembusega ja nii edasi ja nii edasi. Ja loomulikult, Paul Ariste. Hea küll, see nagu Kristina, aga tema muuseas oli väga uuenduse lembeline. Tänu temale läks käibele Mordva keelest laenatud sõna Velmama taaselustama. Tema kateedris hakkasid seal noormetsad arutama ja Aristele see sõna ka väga meeldis ja ja nüüd on praegu ta praegu ta täitsa olemas. Taaselustama on ju pikk ja kohmakas, aga ilus murdvakeelne sõna Velmama. Mordva keeles on see Velmemms. Nii et ka Ariste ja tema niisugune avaras juhtumine keeles on mind kindlasti mõjustavad. Kui veel Aaviku juurde tagasi tulla, siis Aaviku hullus seda on väga mänguline ja nauditav jälgida. Tema tüüpi mees võis olla ainult siis, kui see keel oli veel noor. Kui on juba kees välja kujunenud sisse Aavik enam sinna mustrisse ei sobi. Kas nõustute või vaidlete vastu? Ei, ei, vist ei vaidle, muide on leitud, et skisofreenikute üks tundemärk on, nad hakkavad tarbetult uusi sõnu välja mõtlema. Ja selle tõttu olengi mõelnud, et avalik muidugi, mis skisofreenik ta ei olnud, ta oli ikka viisakas kodanik, kes vanas eas veel kenasti naise võttis ja kena perekonnaelu elas ja paraku oli ta kahtlemata ja ikkagi ta leiutas selliseid sõnu, mida oli vaja ja suutis need sulatada ka eesti keele foneetilist süsteemi väga kenasti. Aga tema puhul võiks öelda, ehk et Tal oli skisoidne temperament ja muidugi ainult selleaegse eesti keelesituatsioonis oli mõeldav, et need, tema nii ütleme siis hullused ka vastu. D ja rahva hulgas levinesid, neid oli lihtsalt vaja. Muidugi, alati mõeldakse välja uusi sõnu, aga enamasti keegi ei tea, kes need välja mõtles. No ma olen toonud vahel näiteks esimese Mõimas ja vabadussõja ajal tekkinud sõnad sõdurist ja kahur. Täiesti moodsad sõnad, mida oleks võinud välja mõelda pigem testi kui aabiknest. Need on nagu oma tuiatest moodustavad, aga keegi ei tea kindlasti, kes need just välja mõtles. Korraga olid nad olemas ja kõik tarvitasid. Ja niiviisi tekivad ikka uued sõnad. Aaviku puhul on oluline, et ta seda kõva häälega pro grammatiliselt kuulutas, et nüüd on minu meetod loodud ja hakkame nüüd neid sõnu tegema paarkümmend või isegi rohkem, tema sõna on väga head, läksidki käibel, aga on ka tema sõnumis ei läinud käibele kuna keski vaikselt tegi õieti sedasama, ainult et ta ei mõelnud sõnu sõnu välja, vaid ta võttis nende tüved olemasolevatest eesti keele või eesti murrete tagavarast ka teiste soome-ugri keelte puhul ühel juhul vähemalt see puu nulg, see on mari keelest võetud oma keeles oli ta Saksamaa kuust sel ajal oma sõna oli vaja ja veski äkki leidis, et Meie sugukeeles on see sõna nulg olemas. Aavik aga võttis massiliselt sõnu soome keeles, mida sel ajal jällegi väga vaja oli ja peaaegu kõik läksid läbi isegi eesti keelele. Täiesti üllatav, tuslikult sobimatu sõna haihtuma, see ei sobi tegelikult eesti keelele üldse Aavitsioonita selgasena võistuma, mis oleks vahelduma. Aga vat seal äkki ei see see läinud ka haihtuma, see on juba nii-öelda onu onu, onu Matu, peetiline jah, et läheb. Eks ole, ja, ja praegu ei ütle enam keegi hajuma. Võiduga öelda aga aga selle hajuma selle Aleksejev verbi on see haihtuma päris kõrvale tõrjunud. See Aaviku ettepanek läks täitsa kenasti läbi. No kokkuvõttes mõlemad mehed on, on teenekad ja ei ole mõtet näitlejad teineteisele vastandada, kuigi nad tegelikult üsna vastandlikud temperamendi tulid. Aga nende ühistöö oli väga suur ja, ja on üks tänapäeva eesti keele oluseid. See oli tore, eks kurss meie kultuurkeele algusesse, aga kui nüüd hüpata sealt tänasesse päeva ja sellise vaatenurga alt, et millist keelekorraldust ja keeletööd me täna vajaksime, et kuidas te vana targa mehena selle asja peale vaatate, mida kostate? No mõned nooremad sõbrad on avaldanud isegi vaenu ehiti Aaviku vastu kogu selle keele pideva uuendamise vastu. Minu hea sõber ja lugupeetud luuletaja Kaplinski ka, aga tema on veel erikategooria, aga hoopis mõõdukam, mees on langemets. Tema kuulutas, et vastandina Aaviku loosungile keeleuuenduse Kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata, Langemets ütles, keeleuuenduse kurv tuleb peatada või midagi niisugust, sellega ma üldse nõus ei ole. Keeleuuendus on igavene keel, keel uueneb alati ja mõnikord isegi üllatuslikult nii põhjalikult, nagu ta omal ajal uuenes. Seda ei ole muidugi ette näha, keeruline, põhiliselt valmis. Aga ta ka siit ja sealt tuleb teda ikka ja jälle kõbida ja, ja kui seda keelemehed ei tee, siis teeb seda juba rahvas, võib-olla alguses päris hulga rismide kujul, seda me ei tea, kuidas see asi käib. See ei ole päris mõistusega seletatav. Ma ei poolda seda, et kõik asjad oleksid mõistusega ja teaduslike meetoditega seletatavad, on ka üht-teist irratsionaalset alati. Ühesõnaga Aron maeti, keel ikka võib uueneda. Mis Jaan Kaplinski see puutub, siis tema on täitsa eri kategooria. Tema on väga hea luuletaja, üks meie parimaid, aga keeleajal osutavad mõnikord avaldanud seisukohti, mida ma võin nii sõbraliku tigedusega öelda, üsna hapu tõused, aga temast me seekord ei räägi. Üldiselt on ta muidugi auväärne inimene. Ka keeleuuenduse kurv, millele me siis sõber langemetsa abiga piduri peale panime, see kurv, kui palju ta nüüd sõltub ja ripub ära sellest, kui elu muutub või see on ikkagi meie oma nii-öelda sisemine tahe, mis ütleb, et natuke igav on, et teeme midagi ümber, et mis sellele kurvile selle noh, selle vungi annab. Ühiskondlik elu ju areneb, ühiskonna struktuur muutub sellega seoses ka ühiskonna vaimuelu teadus, teadus areneb ka keele, sellised tasandid nagu ilukirjandus ka see muutub ja areneb ja me ei tea, kuhu see kurb välja viib. Ma ütlen, et meie mõistus ei ole kõikvõimas ja me peame ühesõnaga selle arenemise ja muutusega loomulikult kaasas käima. Lootusetu on sellele vastavaks. No näiteks kas või niisugune asi nagu sõnavara, niisugused asjad nagu vormiõpetus või lauseõpetuse nendest, ehk me praegu ei räägi. Kõige selgem ja kõige silmapaistvam asi osa, nii hästi ühiskondlik elupoliitika kui ka ütleme, et teadus loomulikult siis ka ilukirjandus, religioon, kõik need arenevad, toovad kaasa uusi mõisteid. Uued mõisted vajavad juba loomulikult uusi sõnu mitte enam nii massiliselt nagu omal ajal, aga tasapisi ikka ja jälle. Ja ma olen uhke, mul on hea meel, et mul on õnnestunud mõned uued sõnad eesti keelde tuua võõrsõnade asemel. Mul on seisukoht, et kõige sagedamini kasutatavad mõisted vajavad ka omakeelset väljendust võõrsõna jai. Ja selles mõttes tegi mulle suurt rõõmu, kui mul õnnestus väga kohmaka sõna- informatsioon asemel soovitada sõna teave, omastav teabe mis on pärit rahvakeeles, olemas olnud, sõnast hävitama ta hävitama, mis tänapäeva kirjakeeles minu meelest peaks olema teavitama. Nüüd ongi nii käibele läinud ja sellest saame siis nimisõna, teave, teabe, informatsioon. Sellele oldi kah vastu. Leiti, et eesti keeles sellelaadiline laadivaheldus, teave, teabe kuigi on olemas iive, iibe, aga et see on niivõrd võõras. Ma ise imestasin, sest lihtsalt teave on Eha lühikesena informatsioon, kuigi seda on lühendatud info või isegi inf. Aga need ei ole eestlasele eriti suupärased, teave, teabe, iive, iibe, hääbehaabe, kõik nad on mõeldavad ja selguski, et rahvale täiesti vastuvõetav sõna-. Ja noh, jälle, mis üllatuslikult hästi vastu võeti, oli etlema deklameerima asemel selle ma kunagi ammu mõtlesin välja. Ei, arvasin küll, et ega see vist küll läbi ei lähe. Vot deklameerima minu meelest tähendab midagi pateetiliselt ette kandma öelda ja deklameeris siin Tammsaarest midagi naljakas, eks ole, deklameeris jah, Marie Underid, Gustav Suitsu, isegi Ain Kaalepit võib deklameerida aga Edelda oleks ikkagi see üldimasema, millest siis deklameerimine oleks ainult. Ja seda ma rääkisin kadunud keelemehele sellele majandusteadlane merest ja jah, ongi, kohtusime ja küsis, et noh, et on sul ka mõni uus sõna või ettepanek. Näed, mõtlesin ütlema, aga noh, ega see nagunii läbi millest ja kuidas ja hea sõna ja kuidagi tema julgustusel siis läks käibele ja, ja ongi üsna üsna palju tormitatud. Noh, ja mul on neid tagavaras veel, neid on võib-olla liigagi palju. Päris Aaviku meetodil on loodud vandel pandel vandli elevandiluu asemel aadiku sõnade puhul võime ka leida, et relv ei ole muud kui lühend evolvadest. Niimoodi kassis vandel on elevandiluust, selle oleks võinud kaavik välja mõelda. Võeti ka päris hästi vastu, mõtlesin, et seal umbes Piiblisena Valdel tundus, et piiblis elav et heebrea sõnu peale piibli sõnad on mõned väga head veel näiteks luusi, puu, akaatsia ja seal puhas heebrea tüvi, see luus. See esineb muuseas tõesti biitlise, aga see on lõunaeesti keeles pärit. Aga siis mul jah, igasuguseid muudest keeltest laenatud sõnu on nii mõnigi, mida ma oma luuletõlgetes olen julgenud kasutada. Kõige rohkem meeldib mulle pärav, päraba saab ilusti liimida värava, särava pärav tähendab silmapiirhorisont. Ja see on pärit kurdi sõnast pärahv. Leidsin, vaatasin, oh jumal, see kõlbab eesti keelde ka ja olen paaris lõule tõlkes kasutanud ja keegi pole pahaks pannud, et kontekstis on arusaadav ja Aaviku mõte, et eesti keelde võib laenata sõnu ükskõik mis keelest. Peaasi, et nad eesti keele foneetilise süsteemiga passivad. See on mu meelest täitsa viljad, kas, et mitte ainult soome-ugri keeltest ka suhe, kellest on võimalik veel laenata, aga miks mitte ka kaugetest keeltest, kui nad, kui nad passivad. Eesti keeles on muuseas isegi üks sõna, mis kaudseid teid pidi on pärit hiina keelest, keegi ei tule selle pealegi jaam, jaam jaama, see on mongolite ja venelaste kaudu meie tuld. Hiina keeles on ta muidugi mingi mongoli keeles on jaam, mis tähendab tänapäeva mongoli keeles ministeeriumi. Aga Venemaal selle nõndanimetatud mongoli ikke ajal loodi posti mammad, sealt tuli see sõnajaam vene keelde ja sealt siis lõpuks eesti keelde ja me ei tulegi selle peale, et meile nii tuntud ja eesti keelele nii hästi sobiv sõna on tegelikult algselt pärit hiina keelest. Oi, see on küll huvitav lugu, et postijaama tähendab vene keeles ei teadnud. Jah, Jambu näiteks ka sellega seoses ja see muidugi tänapäeva vene keeles seda enam ei ole, see on vene keele vanem kihistus, aga vene keelest on ta meile tulnud ja, ja niimoodi jah, sõnad võivad täitsa huvitavalt rännata, kusjuures veel veel teine paradak sõnardujat juhuslikult väga sarnased olla. Mu sõber Hallap, Valmen Hallap, tuntud fennougrist, kes ka kõikide maailma keelte vastu huvi tundis, avastas äkki, et austaja Stahli ja pärismaalaste keeles Aranta keeles on olemas sõna caput. Ja see tähendab täpselt nagu ladina keeles pea millest muidugi ei saa järeldada, anta hõimul vanadele roomlastele oleks mingeid suhteid olnud, aga mõlemal caput Pea selliseid kokkulangemise muidugi on küll ja küll. Kas nende sõnade peatükk on on läbi või saab siit veel mõnel? See on muidugi lõpmata oktaan sellest kunagi kirjutada. Põhjalikumalt on juba sirbi numbris sellest samast jutuma juhatan huvilised selle sirbi serdi juurde, jah, aga vaat mõned sõnad, mis võib ju ka siia haakida, mõned väga ebameeldivad vene laenud, mida tegelikult üldse vaja ei ole ja mis täiesti on nõukogude aja pärand. Puhas selline sõna on poll ja broneerima selle asemel mingit oma sõna, ma ei ole ise seda leidnud, ma kutsun üles, ehk leiaks keegi, aga siis kast, roll, see ei ole mitte Castrol kostrul frightagiti keeles olla saksa kast rolle, mis on vene keelde alles jäänud, isegi verbiks muutum Gazprioleeruvaid ja sellest me siis tuletame gastroleerimas jõledus, lihtsalt mina olen soovitanud selle asemel külalema. Võib-olla natuke liiga ilus sõnaga, Ellisid natuke liiga palju, aga meil külales no saksa teater, meie teater, külalist Venemaal või nii edasi, võiks öelda. Ütleme, et kas trollid läksid hästi, siis külalemisega? Külalised külalised ja sellega vitsu ahjudest eesti keelel hästi sobib. Ja, ja siis tont teab, miks oleme vene keelest võtnud, kruvis sõna inglise keeles, sõna on kruus, mingi ristleja ka tehtud sõitu, algselt selle asemel olen ma soovitanud. No näiteks hista. No sellest tüvest Trist võiks moodustada, käisime lihtakul, tegimegi ristaku ümber-Euroo võiks olla, ma ei tea, kas see just kõige parem on, aga igatahes, sest täiesti totrast kruiisist peaksime küll küll lahti saama. Sõnade muutumine, uuendamine, unustamine, uus looming, see on igavene protsess ja selle koha peal ei, ei ole küll kuidagi võimalik öelda, et keele von segu tuleks katkestada selle koha peal. Keel uueneb üha, isegi see tänapäeva ladina keele osa üle võtnud inglise keel, kui liikuv on selle sõnavara. Ja mõnes mõttes isegi häirib, on see inglise keele sõnade jätkuv muutumine ja liikumine, aga teisest küljest ka inglise keele rikkus on öeldud, et suurim eesti keele sõnaraamat võiks sisaldada umbes miljon sõna. Siis ma arvan, suurim inglise keele sõnaraamat, mis hõlmaks kõik need inglise keele eri variandid eri maailma keeltes. Küll, vähemalt 10 miljonit sõnaartiklit võiks sisaldada ja sellega seoses muutuvad ka muidugi sõnade stiililised väärtused inglise keeles. See on inglise keele võlu, aga teisest küljest ka teatud nõrkus, et ma eelistaksin selliseid keeli, mille teatud tasand on, on kindel ja selge, selles mõttes on väga võluv just prantsuse keel prantsuse akadeemia juba seitsmeteistkümnendal sajandil keele nagu kinnitas teatud tasandile mused, tasand on muidugi sajandite jooksul vajunud, aga midagi on sellest säilinud. Nii et prantsuse keelega tegeledes tunned ennast ikka kunagist kindlamini kui, kui ingliskeelega. Ma olen koolis inglise keelt õppinud kaheksa aastat või nii edasi, aga nyyd vastasin prantsuse keele, läksin prantsuse keele pooldajate leeri üle ja ülikoolis, kui tuli õppida üht võõrkeelt soomeugri keeltele lisaks ei valinud ma saksa inglise keelt, valisin just nimelt prantsuse keele ja selle kõrval veel õppisin hispaania keelt, mis on ka väga võluv. H, et see prantsuse akadeemia keele normeerimine teeb sellele keelele nagu sellise tugevama aluspõhja või sina nagu julgem peale astuda. Jah, täpselt niimoodi võiks öelda, inglise keel on oma hajuvuses muidugi rikkalikum ja kirevam, võiks öelda prantsuse, tegelenud kindlam. Kas sedasama meelt olete te ka eesti keele normeerimiseb? Jah, mingil määral küll, sellepärast ma nii üliõpilaspõlves tasapisi läksingi nii-öelda Aavikuleerist üle vestileeri ja tean Veski tegevust pika väga oluliseks ja minu meelest täitsa kõlvatu midagi halba öelda. Riski kohta Aaviku üle võib pigem naerda, ega midagi halba ka ei tohi öelda, ta oli ka keegi suurmees, kuigi mõnes suhtes vägagi naljakas. Ma olen üht-teist kuulnud kah tema õpilastel, minul naise vanem õde, kadunud Eha boila oli olnud keskkoolis Aaviku õpilane ja rääkis ikka kui naljakas Aavik olija kudest. Tüdrukud tema üle naersid. Samal ajal temast siiski Suhhumi tahtes Veski üleval oleks olnud täiesti võimatu naerda. Kindlasti Aavik sobib ka meie sellesse karnevali aega rohkem kui Veski oma süsteemsuse ja Akadeemilisusega. Nojah, aga testi puhul näiteks ma olen mõnikord rääkinud, keegi ei usu. Ühel loengul Veski leidis. Anatoomia sõnavara võiks rikastada ka eesti keele opist süvensete pude sõnade abil ja siis ütles rahulikult, ma ei tea kolm-neli-viis kõige ropemad sõna, mida ma ei julge praegu kordama hakata. Aga ütles, et neid sõnu võiks ju ka kirjakeelde tuua. Audit tooriumis koosnes nagu filoloogide, lõika enamalt jaolt tütarlastest. Kohkunud tüdrukud olid, olid täitsa näost valged, peaaegu poisi tundru kihidilttasid vaikselt omaette riski, olid niisama rahulik ja soliidne, nagu ta alati oli teist nägugi, kuigi ta kohutavaid sõnu äkki. Ain Kaalep, mis nägu teie teete, kui te tänast kirjandust loete, mis on ju väga kõnekeelne ja neid roppusi on tihtilugu seal, mis ju nii mõndagi lugejat häirib. Ma üldiselt loe üldiselt ja peaaegu võiks ju öelda, et loe, need roppused mind väga ei häirinud. Igal suurel kirjanikul, kes realistlikku elu pilti tahab luua, on mõnikord neid vaja läinud, me leiame neid Tammsaarel ja teistelgi eesti klassikaliste kirjanikel Tuglase kindlasti pilte aga Tammsaarel küll ja, ja miks mitte, kui neid vaja on, aga nendega edvistada nagu mõned tänapäeva nooremat autorid teevad, see on lihtsalt piinlik ja ma ei taha taasta lugeda, kui vaja on. Ma olen olnud sõjas, ma olen olnud vangimajas. Olen selle stiili täiesti teraapiaid, ma võin, kui on vastav seltskond, ma võin kõiki neid sõnu kasutada, kuid neid millekski millekski vaja on. Ma ei karda neid. Aga ma ei taha neid trükis lugeda, kui neid vaja ei ole. Ja tänapäeva noorema proosa puhul tuleb küll öelda, et mul sagedasti on mulje, et ei ole vaja. Stiilikool Ain Kaalepi juures ootab meid veel ees ja seda juba järgmisel kolmapäeval algusega kell neli. Sel ajal on tavaliselt eetris keele kõrva kordussaade. Aga meie iseseisvuspäev väärib parimat. Ja seetõttu kordubki tänane saade ülejärgmisel kolmapäeval. Nii et kuulmiseni klassikaraadios juba Eesti vabariigi sünnipäeval, kui Ain Kaalepile antakse pidulikult kätte Wiedemanni keeleauhind ja meie siin raadios jätkame täna pooleli jäänud juttu. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris, Johannes, aga saab, ei ole veel lõppenud. Kui olime Ain Kaalepiga raadiojutud ära rääkinud, tunnistas ta, et on välja valinud luuletuse, mis võiks sobida Wiedemanni keeleauhinna tänukõneks. Kaalep tuleb lahti. Muusad ja maastikud. See on äsja Jaan Krossi kirjandusauhinnaga pärjatud luulekogu ja näitab mulle sealt teksti. Kas vanameister ei soostuks raadiokuulajatele seda ette lugema? Aga miks mitte? Ja siin ta ongi. Ain Kaalep. Tundmatutele inimestele paljuke siis mul tuttavaid inimesi ongi võib-olla 1000, võib-olla ka rohkem. Ja paljukima siis neidki tuttavaid tunnen päris hästi, ehk ainult kümmekonda. Sellepärast pean ma inimkonda ülistades ülistama ennekõike tundmatuid inimesi. Ja ennekõike pean ma neid ülistama selle põhjal, mida ma võin järeldada kaudsetest andmetest. Uudishimuliku noorukina, kellele meeldis nii väga kuulata võõraste vestlusi ja vahtida krosmatamatul kombel võõrastest akendest sisse valisin veendunult oma erialaks keeled. Kuidagi oli mulle juba seekord selge see, et inimene on sõna olend ja et inimkonda saab tundma õppida just sõnadest ja sellest, kuidas ta neid sõnu sisustab ja seob. Tundmatud toredad inimesed. Mis rõõm on osata teid armastada sõnastike kaudu grammatikatele tuginedes. Mis haare on inimkonnal teie keelte must 1000 näol? Kui jälle hääbuks mõni indiaanihõim puhtpraktilistel põhjustel, minnes üle inglise keelele, Leenaksin väga seda kaotust, mis on vaesemaks teinud inimkonna tulevikku. 1000-lt Arizona osariigi kodanikult, kes kõnelevad Ameerika inglise keelt ei tarvitse inimkond saada tühjagi. Olgu nad kui vaat inimesed tahes. Kuid 1000 hopi indiaanlaste on mõneti väärt rohkemgi kui kõik angloameeriklased kokku. Kui esimestel on oma keel ja kõik, mis keele juurde käib siis kõnelevad teised ju ainult hiiglastelt saadud. Ja kahtlemata on hopi indiaanlaste keeles vähemalt üks joon, üks seos, üks element, mida üheski teises keeles pole olemas. Mida tundmata aga tunneksime inimkonda vähem. Hootundmatut, toredad inimesed, mis hea, et ei räägita nii paljusid erinevaid keeli, sest nende kaudu teele liginedes saan ma alles õiguse ülistada teid ja teie näol inimkonda ennast. Keelekõrv.