Tere päevast, head raadiokuulajad kohal samuti ka eelarve kui ka. Sõjasellega rahule selle. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 26. veebruar aastal 2010 uudishimulike küsimusele, mis on see lähtepunkt, millest projekteerimist peaks alustama. Vastust otsides olen saanud vaid käsi laiutada võib paremal juhul ehmata, millest siis muust ikka tühjusest. Mis muidugi ei tähenda, et poleks vähemalt sadatkonda või lausa tuhandet pidepunkti, sõlmekest või muud nähtavat nähtamatut asjakest millest luues kinni haaran. Ja siis neid omavahel liites lahutades, kõrvutades kokku sõlmides ja siis jälle laiali paisates ja seda vahel lausa halastamatu järjekindlusega maja kavandamisel endale meelepärasel viisil kasutan. Ükskõik kuidas ma ka ei püüaks seda veelgi täpsemalt kirjeldada, ometi pole seal tegelikkusega mingit pistmist. Kõige õigem olekski loomeprotsessi kirjeldamiseks siseneda korraks tohutu suurde laohalli. Toon lihtsalt sellise näite, kus meil tuleks tuhandeilt mõnes lõigus korrapäraselt, mõnes korrapäratult asetsevate laeni riiulitelt, mis on täis igasuguse suuruse ja kujuga üldjuhul raske kaanega tihkelt suletud kaste ja kastikesi pimesi välja valida need õiged algused, sobilikud juhtniidid, allikad, klotsikesed või lihtsalt mingisugused salapärased miskid millega maja kavandamisel tuleks arvestada. Ent ka nii lihtne see paraku pole. Kõhklustest vaba ja kindel teadmine sellest, kuidas luua oleks sarnane oskusele tuua taevalaotuses sadu miljoneid galaktikaid hõlmavast lõpmatust tähemerest alla. Just see õige täht, mille võiksime endale tõe ja õigluse orientiiriks seada. Räägimegi seepärast loomisest. Minu vestluskaaslased on helilooja Erkki-Sven Tüür, tere päevast. Ja kirjanik Tõnu Õnnepalu. Tere. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Kas ma eksin väga, kui väidan, et mida sügavamale tee oma looja teel olete läinud siis seda vähem te suudate tegelikult kirjeldada, mis looming ja see loomeprotsess üldse on. Ja noh, nii ja naa, teda võib, võib ikka kirjeldada ega noh, mõnes mõttes ta on ka ülemüstifitseeritud, et noh, mingisugust lõplikku seletust muidugi ei ole selles mõttes, et et ega sa midagi tehes lõpuni ei tea, mida sa teed. See inimese põhi põhiolek on ikka teadmatus. Aga. Looming, või noh, ma ei tea, see loomingu sõnad on ka natukene selline üle-ülemüstifitseeritud võib-olla et. Ta on alati ka selline tehniline protsess, millest ja siis ta läheb jälle spetsiifiliseks, muidugi sellest jälle pole võib-olla huvitav rääkida, et Erki võiks meid siin väga põhjalikult valgustada, kuidas see muusika kirjutamine käib, aga aga see selleks sellest ühest tunnistust ei aita. Ja huvitav moment on sealjuures veel see, et see seesama müstifitseeritud aspekt ilmneb nagu endale ka küllaltki raskesti tõlgendatav all ja raskesti seletatav Al moel sageli alles tagantjärgi see, mis tegelikult teeb ühe asja või on see tekst või on see, on see nooditekst millegi poolest eriliseks või, või siis kõnetavaks või sügavaks. Et seda parasjagu konstrueerides või, või siis või, või luues või komponeerides kirjutades seda nagu ei adu või, või selle sellega ei tegele ja pärast tagantjärgi võib juhtuda nii, et sa nagu vaatad ise imestusega või, või kuulad imestusega, et seal on midagi veel. Mille pärast see asi üldse ongi tegelikult tehtud. Aga millele, ütleme selle asja tegemise käigus nagu võib-olla väga ei keskendunudki, vähemalt muusikaga on see nii, mis on nii erinev kirjutatud tekstist tänu oma abstraktsuse lähe, eks ole. Ma olen vahel sattunud ise ka sellesse olukorda, kas või tänagi, kui pidin opile andma näituse puhul. Tõsi, et mis seal siis näitusel väljas on. Ja ma tajusin igal järgmisel hetkel, kui ma ühe uue lause olin öelnud, et ma valetan, sest sest seda ei ole võimalik sõnadesse panna seda visuaalset teksti, mida ma olen sinna teinud, et, et ma võin pakkuda ainult suurepärasemat või vähem suurepärasemad valed selle kohta ja, ja see kirjeldus selle kunstiteose kohta või nii, nagu sina Erki oma muusikat silmas pidades või Tõnu sinna oma kirjandus silmas pidades räägid siis. Autoripoolne kirjeldus on osa sellest teosest, teos ei ole ju tõde, see on ju mingisugune imeline konstruktsioon, mis seest välja paiskub või mille pärast üldse elategi. Aga kas teile meeldiks näiteks olla kuidagi kõvasti oma loomeprotsessis? Ei kujutaks ette, et, et näiteks Erkki-Sven, sina oled mingisugusel kõrgel püünel ja ilmselt sul seal mingisugune klaver või või, või paberid vähemalt ja sa kirjutad ja kõik näeksid sind, kõik vaataksid sind, sa ei saaks midagi varjata. Kas, kas sa lepiksid sellise olu, ma arvan, et see võiks vaatajale äärmiselt esiteks aeganõudev ja küllaltki igav vaatepilt olla, sest see võtab kohutavalt palju aega, kui üks teos saab otsast lõpuni kirjutatud. Teine asi on see, kui sa oled laval ja improviseerid, mis on ju nagu ka mingis mõttes niisugune reaalajas loomine, see, aga see on midagi muud. Aga see, see on absurdne, see, see ei ole nagu see, anna midagi minu arust oo, mingisugust kunstitõde, kui me seda asja taga ajama või ma ei tea, mis asi see üldse on. Ta ei too kuidagipidi nagu kuulajale seda selle võrra või selle tõttu niisugusega kujutletud situatsiooni tõttu nagu lähemale minu arust. Ja, ja, ja see, et autor oleks oma teose hea kommentaar tormaga või noh, ta on, ütleme, kommentaator nagu teisedki, pigem et nagu te ütlesite, et see autori kommentaar oleks osa teosest, noh kui see niimoodi kavatsuslikult on, ta tõesti on, aga enamasti pigem mitte. Et kui, kui see, kui see tükk on valmis, et siis siis sa oled selle suhtes mõnes mõttes nagu sama tark ja rumal kui ükskõik, mis lugeja või siis kuulaja. Sa võid ju seda targasti kommenteerida. Aga tegelikult sa ikkagi ei tea see, see, mis ta nagu tööle paneb või mis talle selle elu annab, see, see jääb ikkagi saladuseks või noh, see ongi elu, see on see elu, mis seal sees on. Aga seda Elume noh, seesama elumis, meiski on, aga me ei ole kuidagi selle peremehed. Kahtlemata, kui ma ei teaks kunstiajaloost midagi, siis ma võiks naiivselt küsida, et kas teie loomingu meetodis on ka midagi sellist, võiks kirjeldada kui konstrueeritust või või noh, sellist mingi kava järgi tehtavate, et seal nagu vastand sellele, millele särgis venna osundasid laval improviseerida. Et see tuleb just nagu iseenesest või kui Nad võivad olla mingisugused sellised skeemid ja ja omad leitmotiivid ja aga kas, kas teil on olemas mingisugused omaenda jaoks olulised mingisugused märksõnad või seisundit või, või hoiakud või, või On see siis mingisugune vaikus rõhutamine muusikas või ka kirjanduslikus tekstis või, või, või üksinduse rõhutatud esiletoomine või noh, et, et see üksinduse karja oleks nagu munki karje läbivalt mingist teosest? Ei, see on ikkagi nii, et need midagi üksikult nagu välja rebida minu arust piiraks või kitsendaks oluliselt seda seda spektrit, mis minu arust isegi kui peaks olema haaratud või hõlmatud ühe niisuguse hea muusikateose puhul, et seal ei saa, inimesi on erinevaid ja erinevaid, on erinevaid, aga, aga mina isiklikult armastan sihukest nagu laiemat vaatenurka. Et seal ei ole kontsentreeritud ainult siis kas vaikusele või või või mingitele üksikutele harvadel helidele või et selleks, et vaikus nagu pääseks tõeliselt mõjule, on teinekord vaja algatust ja sellega nagu suhtestumist. Aga, aga mis puudutab konstruktsiooni, siis ilma selleta ilmaski letitame, ka, ei kõnniks kahel jalal siin ringi. Aga, aga see ei ole nagu eesmärk omaette, et kui see saab jälle liiga tähtsaks, üks konstruktiivne idee ongi kõik pärast ühte asja teha, et siis sellest on nagu selgelt vähe minu jaoks, et asi hakkaks elama ja hakkaks hakkaks hingama, aga et see on üks, see tegevus, niisugune loominguline tegevus on minu meelest üks pidev intellektuaalset, et ja intuitiivset otsustuste jada jada ja, ja koostöö, et, et see on see üks balanss, mis seal tuleb nagu leida. Et jah, ma ei, ma ei oska seda kuidagi võib-olla paremini sõnastada, et. Ja see noh, ikkagi ehitame olemasolevale, et noh, kui me kui räägime loomingust, siis kuidagi võib silme ette kerkida mingi selline millestki loomine, millegi täiesti uue loomine. Ja see uudsuse moment peab olema. Aga, aga seda uut on seal selles, mis, mis, mis luuakse tegelikult hästi vähe. Põhiliselt ikkagi noh, võtame kirjutamise, mis seal siis uut on? Sõnad on, vanad keel on, mida kõik räägivad. Ta ei saa olla täiesti uus. Ja lood, lootki on vanad, et et õieti noh, egas uue tagaajamine ei olegi mingi eesmärk, aga, aga see uus on, on midagi sellist elule lihtsalt omast. Tegelikult uus kerkib elus kogu aeg. See on noh, elule kõige laiemalt mitte ainult inimese elule, vaid vaid see ongi nagu eluomadus, et ta justkui kordab ennast kogu aeg, eks ole, tihase munast koorub ikka tihane. Aga see ei ole täpselt seesama tihane, mis oli eelmine tihane seal alati midagi. Mingi mingi pisike ootamatus on elus nagu see ongi, mis elustab elu. Ja minu meelest ka on niisugune see oma hääl või või see teatud niisugune kordumatus miski, mis, mis kaasneb niisuguse tõelise ande puhul nii või teisiti, et see ei ole asi, mida peaks kramplikult iga hinna eest esimese väärtusena taga ajama. Et siis võib inimene üldse kinni joosta. Kas teil on olemas nagu partner, kui te kirjutate, kas, kas ma ei oska seda küsimust esitada, aga ma proovin ikkagi, et, et kui te kirjutate, kas te olete dialoogis kellelegiga. On teil mingisugune kaasautor vaikiv tee kõrval nähtamatult või te olete täiesti üksi, õigemini kellele te siis ikkagi kirjutate, kas te tajute seda kuulajaskond ja lugejaskonda mõtlete ka tema peale? Üldse mitte, et, et see, mis te teete, on tegelikult ei kuulu üldse hindamisele kriitikale, et see on asi iseenesest, see on midagi suurt ja, ja väga olulist. No mina kirjutan muusikat sellepärast, et mul on teda endale vaja. Ja, ja ilmselt ma suhtest ongi, et ma olen ise see kuulaja, et, et ma ei oska küll kellegi teise peale väga mõelda. On mingid niisugused puhttehnilised aspektid, et kui ma vaatan seda partituuri läbi ja ma vaatan neid hääli ja ma kujutan ette, no üksinda tähendab eraldiseisvaid hääli, mida üks orkestri tantsis, mängib, et kas see, kas see partii on talle ka mingit väljakutset esitav selles mõttes, et kas talle midagi annab ja kas tal on seal piisavalt tegemist ja nii ja naa, need on sihuksed, tehnilised asjad, eks. Aga kui ma mõtlen sellest kui tervikust või tajun seda või kuulan enda sees seda siis sa pead mind, sa pead mulle midagi andma. Et kellega ma, ma ei oska kellelegi ka nagu ses mõttes ennast suhtestada, et ma ju ei tea, ma ei tea, mis, mismoodi üks helide kaskaad mõjub näiteks Tõnule või, või sulle. Ma ma tean ainult seda, kuidas ta mulle mõjub. Ja sellest johtuvalt ma teen oma otsustused. Ja see on selline jällegi üks üks selline paradoks selle selle loomingu juures, et ta, ühtepidi ta ikkagi on kommunikatsioon, et loomulikult sa ei tee seda ju kuhugi tühjusesse. Aga, aga teistpidi sa just nimelt teed seda üksi nagu paratamatult, aga selles mõttes igasugune adressaat ja mulle küll tihti nagu mõtlen kellelegi, kellele ma kirjutan, aga, aga noh, see on ikkagi minu. Et lõppude lõpuks seesama hästi on ma ise sellesse noh, inimesel on see kummaline võime. Ta üht ühtaegu saab olla nii rääkija kui kuulaja, samal ajal nagu iseenda. Kuule või noh, mõnes mõttes astuda iseendast välja. Et kuhugi üldisemale tasandile sa justkui pead tõusma, et sealsamas ei, see ei ole ikkagi puhtalt niisugune iseendas elamine, aga, aga, aga puht tehniliselt ta ju on, aga noh, just nimelt, et sellist show'd võib ju teha, et lähed lava peale ja kirjutad sa luuletused, seda seda vahest tehakse, aga noh, see on lihtsalt šõu seal. Üldiselt on ikkagi looming, selline üksildane tegevus. Paratamatult keegi, keegi viitsiks juures olles üks nii igav, seda ei juhtu mitte midagi. Keegi kunagi tuli mind õpetama, kui sa raamatut tahad kirjutada, siis ära unusta, et seal peab olema story sees. Et kui seda ei ole, siis ei tasu üldse kirjutada. Nüüd vahele, enne kui ma küsimuse esitan, olen ma tundnud muusika puhul sellist võõristust, mis kõige rohkem ma tajun, kui ma juhtun kuulama raadiost mingisugust ooperiülekannete, enne seda räägitakse mulle ära, kuidas siis seal oli, kui oli hunt ja seitse kitsetalle, siis räägitakse kõik need hundi lood ära ja kitsetallede lood ja mis iganes. Ja siis ma järsku mõtlen, et, aga milleks siis see muusika. Ja siis ma tegelikult olen endale öelnud varem, et tegelikult muusika ongi ennekõike seda. Ja kui tuleb tekst, et siis siis jääb ikka muusikatekste, võib igasuguseid olla. Ja nüüd ma tahakski teada, et kas teie lugudes, mis iganes need siis ei ole. On olemas teie jaoks ka need story'd või, või see pole oluline, kuivõrd pingsalt vajate mingisugust sellist teemat või, või mitte asjakohast publikut köitvad kellegi meelelahutuslik, mingit narratiivi. Täpselt jah, jah, lugu ma ei tea, see on, see ikka sõltub asjast, kui on ikka see lugu, ei päästa ikka midagi, kui on tegemist siukse vintske tekstiga, siis viimane mul paha kogemus oli, ostsin reisi peale kaasa lennukisse lugemiseks Adam sorbise kahe, mis, mis asja meeleseisundi vahel või ma ei oskagi, praegu ei tule meelde igal juhul üks kirjanik, kes minu meelest täiesti mitte eriti põhjendatult eesti keelde tõlgiti, aga noh, sellepärast et osa tegevus toimub siin Eestis. Ta on Arvo Pärdist ja kõik ja puha. Ja noh, seal oli küll stoori, aga, aga see oli kahjuks nii niru, et ma jätsingi selle raamatu sinna, kuhu ta viisin hotelli vedelema ja tagasi teda ei toonud. Ja seal on siinsamas, mu vasakul käel istuv sõnu kirjutanud raamatuid, mille kohta kuulnud ka ringkondadest etteheiteid, et olla nagu stoori, aga, aga samale nad kõnetavad mind 100 korda rohkem ja hoopis hoopis teisel tasandil. Ja lõpuks see on see asi, mida ma kunstist üldse otsin. Muidugi seal on ja sealt tegelikult on igal pool sa, sa lood sealt selle nagu sihukse oma loo ja muusikaga on seesama asi, et et ma ei tahagi seda lugu kellelegi rääkida, sest ega ma isegi seda õieti ei tea, kuid seal on omad abstraktsed tegelased, omad rütmi, teatud harmooniat, mis kusagilt kuhugi lähevad. Mis on arengus, mis millelegi vastanduvad, mis, mis loovad mingisuguse, pingestatud, dramaatilise heliliste sündmuste jada. Kahtlemata see on minu jaoks lugu mõne teise jaoks, ta ei pruugi seda olla nii et, et see on jälle, see on väga libe pind, millel nagu selliseid lõplikku otsuseid teha ja vist vist nagu väga ei saa. Nojah, see story küsimus on ka natuke spetsiifiline ütlema, et tõesti seal romaanil ütleme üldse pikemalt proosatekstide, seal peab olema mingisugune liin, mis teda koos hoiab. Ja, aga noh, see võib-olla vähem või rohkem peidetud või nii ja naasugune, et pigem pigem see on see nii tee, mina nimetaks seda nii et et mingis mõttes teos sul peab olema ideena valmis, kuigi sa ei tea üldse, mis tast saab, aga see idee peab olema kandev. Muidu muidu seda asja ei sünni. Ja see on see, mis teda koos hoiab, see on see miski, miks sa tahad seda lugu jutustada? Täpselt sellega ma olen väga nõus, ütlen vahele, see, see, see kehtib, see kehtib muusika kirjutamise kohal ka. Ja sellest me ilmselt ka lähtus. Et oma oma surematut teost John Gates esitas seda vaikust. Vist oli neli minutit ja 33 sekundit, muud seal ei olnudki, tähendab ja tol hetkel, kui see tuli või nii nagu malevitši valge ruut valgel, et need ka kõnetasid, Nad pakkusid mingisuguse tol ajal kunsti tulnud sellise Epata, veerimisvajaduse või üllatusmomendi või, või kunst hakkas minetama neid sajandite jooksul omandatud selliseid konservatiivseid väärtusi ja ja mis iganes. Aga kui palju nüüd teie jaoks üldse sellel kunstil peaks olema aja pitserit. Kas no ma olen kindlasti teie kahe hiidlased suhtes kuulnud, et Erkki-Sven olla tänapäeva Eesti ja kindlasti mitte ainult Eesti parim sümphalistia ja, ja Tõnu tänapäeva eesti parim prosaist. Et palju nüüd selles peab olema seda kaasaega tänapäeva või et olla parim, peadki olema ajatu. Ma ei tea, ei mõtle nendes nendes kategooriates, minus tekitab see kohe võõristust või kui keegi ütleb, et parim või et noh, mis skaalal või kes seda, kes seda nüüd mõõtis ja mis parameetreid seal siis arvestas ja et aga sest ajast kusjuures ei ole nagu pääsu või mis sa arvad, see tuleb, see lihtsalt tuleb paratamatult kaasa. See, see kõlab läbi. Ja sa elad ühes ajas ja sellest sellest muidugi ei pääse ja see, seda ajatust ei saa ka kuidagi taotleda. Et noh, ta on, selles mõttes on kunstnike ajatu, et, et just nimelt ta sünnib mingisugusele minevikku baasil, et me ei mõtle teda välja. Noh, mina ei ole mõelnud välja, et, et on olemas luuletuste kirjutamine või või üldse selline raamatute kirjutamine, Sonjubenn olemas. Teeme midagi, mida on enne tehtud. Ja, ja ta suhestub paratamatult sellega, mis on enne olnud ja üldse selle selle baasil ta on arusaadav. Kui, kui sa tuled kuskilt kultuurist, kus üldse raamatuid ei ole ja neid ei loeta, siis esimene sulle kätte antakse, ei saagi võib-olla mingit kontakti sellega. Aga head nagu mõlemat, kumbagi ei saa minu meelest väga taotleda, et olla väga kaasaegne. Kus sa tead, see, see, kui sa tahad olla väga kaasaegne, siis saab paraku ja ajast maha, sest selleks ajaks kui su teos ilmub, siis on see kaasaeg juba möödas. Et, et selles mõttes noh, looming ikkagi ka viib nagu ajast välja teistpidi jah, et sealt sealt tuleb see tegelik, see, mille kohta öeldakse, kas kaasaegne vajatum või need on mõnes mõttes nagu sünonüümid. Et alati ei saagi aru, mida just mõeldakse. Et kui sa seda kaasaega ka ja siis, siis sa paratamatult tegeled minevikuga, sest see, see on juba möödas. Aga sellele ei mõtle, noh siis võib-olla tabad midagi, mis, mis on õhus ja, ja mis. Jah, ja mõned seigad pakuvad kinnitust, justkui ma näen, kui olen kohanud täiesti eri põlvkondade esindajaid, kes siis on saanud ühest ja samast teosest väga tugeva laengu. See annab natukene nagu, nagu lootust selle koha pealt, et sa ei ole väga kindlalt ühes siukses mingis ajas või ühes siukses, ütleme noh, siis põlvkondliku kriteeriumide mäsus kinni vaid et see suudab kõnetada inimesi, kellel on sootuks erinevad kogemused, erineva elukogemuste pagas ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et minu meelest see on jälle selline kinnijooksmine, et kui hakkad väga kramplikult nagu just mõtlema selle peale, kas kuidas ma tabanud trendi või kuidas ma, kas ma nüüd lõikan, et väga teravalt just just mingisuguse mingisuguse teatud vot selle praegu õhus oleva niisuguse voolu sisse, et see, see on rohkem nagu niisugustele muudele Saaritele võib olla omane, et ma usun, et ütleme näiteks popmuusikaprodutsendid peavad sellele mõtlema, aga seal on ka päris naljakas vaadata, kuidas kõik käib nagu ringiratast, et siis on jälle trend, nõuab midagi, mis järsku selgub, et on seesama, mis oli 15 aastat tagasi või või 25 aastat tagasi ja natukene teistmoodi seal soola ja pipart peale raputatud sinna-tänna ja ja läheb, eks ole jälle, aga nemad teevad ju muusikat. Edetabelite, nemad peavad hittidega üheainsa hiti oma elus ära teha, siis nad on nagu öelda oma ülesande just ja see on täiesti arusaadav, aga ma räägin, et seal nagu et niisuguses neil maastikel, kus me nagu oma asju siin singi kirjutame, teeme, et see vist vist ei ole nagu väga-väga teema. Ja näiteks ma olen päris selgelt tajunud, kui filme, vaadata vanemaid filme 30.-te 40.-te aastate filme, siis seal teatud asjad toovad tolle aja sulle kohe nii-öelda kandikule kannavad ette, on need soengud, kostüümid, mingisugused isegi ka see, kuidas valgust on seatud, kuidas on kaadrid seatud, kuidas see filmid, keel on ka ju tohutult muutunud ja arenenud ja siis harva satud vaatama mõnda vanad filmi, kus sa järsku ei märka neid asju, sa märkad midagi muud. Ja sa ei oskagi seda aega sisse panna, seda ajat aega määratleda ja ilmselt ongi see nii-öelda ajatu kunstiäratundmine saab olla alles tagantjärgi seda nagu ette ei saagi teha või noh, see on endale liigse rolli vastutuse võtmine. Aga kuidas teie meelest kunstnik on nüüd ühiskonnaga seotud, kas kunstnik on täiesti nii-öelda enda peremees, et ta ei peaks hoolima sellest, mida temast arvatakse või, või ta peaks tajuma täpselt, et tema ongi osa sellest, mingisugust ühiskonna koorekihist heas mõttes mitte mingisugust eputavast Pillergaaritavast vaid sellisest vaim, sellisest olekust, mingist majakaks olemisest. Ma ei tea, minu meelest peaks, siin on siin on see küsimus lihtsalt üldse inimese noh, et, et kes sa oled inimeseks olemisest kui, kui naguniisugusest, et need on, need on hoopis sügavamad ja tähtsamad küsimus, et see, see ei ole ainult, see ei piirdu ainult inimesega reaalsuse olendi nende raamide sätestamisega. Aga kui ma formuleering seda nii, et kunstnik nagu mingi üüber mees, et inimesest veel edasi ema ei arva seda. Ja see, see on kindlasti väga kahtlane spekulatsioon jaa, jaa. Selles mõttes noh, looming on ikkagi üldinimlik, ma arvan, et see, see ei ole üldse mingi kunstnike ja kirjanike heliloojate privileeg. Et looming ilmneb iga inimese elus nii või teisiti, aga, aga noh, need sellised nii-öelda loovad ametid, et nad on, ütleme noh, haruldased, neid, neid ei harrastata väga palju ja ja et see on selline spetsiifikaga ja nende juures ka üks spetsiifika, on tegelikult see, et tõesti see suhe ühiskonnaga. Et jällegi paradoksaalne, et, et minu meelest oli ikkagi põhiline on vabadus, mis on üldse loomingu eelduseks. Ja see on ka suhtes ühiskonnaga, et et ja ma just lugesin Schopenovery elutarkuste seal, seal ta ei räägi muust kui sellise, noh, tema mõttes siis mõtleja. Sellise jah, loomeinimese tänapäeval nagu öeldakse, et selle sellised töö ja tegevuse elu eelduseks on jõudeaeg. Aga see jõud aeg ei tähenda mitte seda, et sa oled kõht püsti kuskil või grillid metsa ääres, noh, minu poolest seda ka, aga, aga tahab vabadust. Et sa oled vaba tõesti, nendest otsestest sellistest ühiskondlikest, ka seostest ja kohustustest, muidu seda loomingut ei sünni. Et selles mõttes noh loomulikult sa samas elada omas ajas ja võid, võid võtta seisukohti ja seal nad on ja nii edasi ja tagasi, aga aga see, see tegelikult ei puutu sellesse loomingusse. See, see looming mõnes mõttes ikkagi peab olema ka sellest ühiskonnast vaba. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese siis sealt sa tahaks temaga sammu tagasi astuda. Me oleme praegu üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi enam kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline. Võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ja muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate. Kas siis selle laulud, reetsed, küsimused, mul on väike saladus vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad, aitäh. Õiguse eest. Hüva räägivad, jätkab täna oleme nagu ikka eetris kolmekesi helilooja Erkki-Sven Tüür, kirjanik Tõnu Õnnepalu, mina olen arhitekt Ignar tsükleme, räägime loomisest. Saate esimeses pooles me jõudsime tõdemuseni, et selleks, et luua, on ühelt poolt vaja vabadust. Selleks, et see keskkond, kus oleks, annaks sulle vabaduse. Ja samas ta nagu eeldabki, et sa jäädki vabaks, et sa oled. Kui sa tahad nendest köidikutest, mis sind ühiskonnaga seovad, sind riigiga võiksid siduda, kas sa tahad, oled sa nendest vaba? Kuivõrd teie meelest üldse on riigi tegemine või riigi loomine, sest nüüd saade läheb eetrisse just mõni päev pääle vabariigi aastapäeva ja me teeme seda erandina ette lindistusena, sest hiiglasi on väga raske pealinnas. Aga kuidas teie meelest on Eesti riik käsitletav mingisuguse loomeaktina või, või loominguna, kas te seda olete kunagi enda jaoks lahti mõtestanud? Ka mina olen mõelnud nii, et Eesti riik on erakordne nii-öelda. Vabandage, võib-olla niisugust, mitte kõige paremat võrdsust, aga siis on ju väga eksklusiivne luksuskaup põhimõtteliselt, et ta. Et see, et üks pealt natuke pealt miljonirahvas on formeerunud iseseisvaks riigiks, on ikkagi väga haruldane. Laias mastaabis edasised mõtis kärud sel teemal on nagu sellelt pinnalt lähtunud, ma ei tea. Tõnu, räägi. Sa oled parem rääkija sel teemal. Noh ja noh, poliitikas on samamoodi, see loomingu moment, ma arvan, on väga oluline, aga aga ta paraku ta avaldub küll, kipub nagu avalduma rohkem sellistel pöördeaegadel mis noh, mis oli siin need juba varsti 20 aastat tagasi. Et siis seda, seda loovust seal justkui oli, oli küll ja noh, teisiti ei saagi kogu üldse üldse juba tulla sellise sellise mõtegi peale kunagi siis mitte 20 vaid vaid 90 aastat tagasi, et oleks eesti riik. Et see seegi juba ju julge mõte ja ja, ja noh, kõik see poliitika sünnib ka sellistest oludest ühelt poolt, teiselt poolt ikkagi inimeste mingitest ideedest, mis tulevad ei tea kust ja, ja kolmandalt poolt siis tõesti sellest vabadusest ja julgusest neid ideid ellu viia. Et noh, ma ei tea jah, sellises juba nii-öelda valmis riigis võib-olla seda loovust jääb seal väheks seal, seal seal poliitikas, aga noh, ma ei oska hinnata, ma ise ei ole poliitik ja tegelikult ei tea neid asju. Kas te märkasite suvel olid europarlamendi valimised, kuidas siis üks kandidaat Indrek Tarand oskas enda taha häälestada sadu tuhandeid valijaid et ta vallandas mingisuguse, lausa heas mõttes hüsteerilise poolehoiu või inimesed valisid poole, et nad märkasid midagi, mis neile meeldis ja nad tunnistasid selle heaks, et kas ühiskonnas on piisavalt seda nagu hea äratundmist. Kas selleks, et teie kunst jõuaks öelda pärale, kas selleks peaks ühiskond olema natuke kunstitundlikum, natuke altim, märkama loomingut üldse võite lepiti sellega, et tegelikult on rahvas üsna tuim tegelikult kunsti suhtes. Näitusesaalides käib vähe inimesi, raamatuid ostetakse põhiliselt kõige rohkem ikkagi selliseid biograafilisi meeleolukaid, elulookirjeldusi, kontserdisaalides käib seesama publik. No ega võimatut ei ja utoopilised ei ole ju ka kuidagi tarvis tahta, aga, aga teisalt see on küsimus üldse minu meelest hariduspoliitikast laiemalt, et, et siin see, need juured lähevad sinnamaale, et mida ja kuidas koolis õpetatakse kirjanduses ja muusikasse puutuvat ja nii edasi nii edasi ja et see on liiga lai teema, et seda seda siin kokku võtta. Aga, aga selge on see, et alati niisugune pealiskaudsem ja meelelahutuslikum lähenemine on alati leidnud ja leiab ka edaspidi kõige laiema tarbijate hulga. Ja selle üle arutab sedasama Schopenover ka juba siis 150 või rohkem aastat tagasi hoolega seal, et see on ka jälle kahe otsaga asi, et just nimelt seesama jõudeaeg ja selle ja selle võimalusi noh nii-öelda tavalisel inimesel, kes kes elab oma tavalist, sellist tööl käimise elu, kus ta selle jõuda ja võtab, et süveneda kaunitesse kunstidesse ja filosoofiasse ja maailmadesse. Samas jälle, kui ta tahab, siis ta võtab muidugi, et see on valikute küsimus ja ja, ja noh, see minu meelest see pole küll mingi eesmärk, et minu, minu raamatuid peaksid inimesed lugema, selleks peaks midagi tegema, et need minu meelest need raamatud ise peavad midagi tegema. Et inimesed mõtleksid ja tunneksid ja loeksid, et need või muusika või mistahes looming, et see, selle üks mõte ongi see, et ta muudab inimesi paremaks, tundlikumaks ja targemaks. Ja noh, see on alati selline lõputu tööd ja noh, minu meelest need arvud nagu igasugused läbimüügid ja asjad, need ei ole üldse nii tähtsad. Alguses juba küsisin sellise kiusliku küsimuse, et paljude luues mõtlete siis selle lugeja või kuulaja peale. Ja, aga ma küsiks nüüd natuke rohkem veel, et kui palju te mõtlete selle peale, et siit väikselt maarjamaalt välja paista, välja kosta, välja ulatuda. Et olla osa sellest mingisugusest maailma suurematest muusika ja kirjandusvooludest. Eks need asjad on, sellega on nii, et need kas juhtuvad või, või ei juhtu, et jälle ma pean vastama niimoodi, et, et see niisuguse koletuma punnistusega, et et nüüd mu elu eesmärk on, on see, et nüüd mängitakse niisugustelianaa sugustel festivalidel selliste teistsugustes kontserdisaalides seda ei jõua ilmselt mitte kuskil. Et eks ikka hakkab selle asja enda niisugusest mingist distantsist lõpuks lõpuks peale ja, ja siis on noh, palju nagu muid asju ka ja muidugi on see, et, et, et ma tean, mida mu põlvkonnakaaslased, kellest ma väga lugu pean mõned siin Põhjamaades ja, ja mõned Suurbritannias ja Prantsusmaale mida nad komponeerivad ja, ja kuidas, aga see on niisugune. Ma ei tea seda isegi konkurentsiks naljakas nimetada, see on niisugune huvi lihtsalt see niuke terve niisugune uudishimu, et ahaa ja mitte nii, et ma võtaks niti, aga et see on pigem pigem sedasi, et see on nagu toimub nagu niisugune teatav vaimne keskustelu või tead pidama kõnet. Erkki-Sven sulle ütle minule küll hea meel kuulda näiteks uudistest, et sinu mingit sümfooniat kantakse ette, vot seal. Ja saal oli tore. Mul on suur rõõm või et Tõnu sinu raamatut on tõlgitud nii, ja nii palju siis ma tajun, et, et see ja see sinu sõnum, mis on ka meie sõnum sind mingil moel. Et see tekst läheb liikuma eta toodab kunagi midagi meile tagasi. Iga asi, mis on välja antud see rikastab sind, sest ta tuleb kuidagi teistmoodi sinu tagasi. Eriti head asjad. Ja kunstis, loomingusse lähtepunkt on nagu paratamatult selline pigem humanistlik kui, kui, kui rahvuslik selles mõttes, et sa lähtud või noh, see kultuur, mis seal on ja mille pinnalt kõik see üldse sünnib. See ei ole kuidagi piiratud, see, mida sa oled lugenud, mida sa oled mida sa oled hinnanud ja armastanud, et see, võib-olla see võib-olla eesti kirjandusse võib-olla prantsuse või Ameerika või igalt poolt ei ole tegelikult üldse seda vahet ja ja samamoodi kirjutades ka noh see teistpidi sa muidugi lähtuda oma kogemusest, mis on ju täiesti selline kohalik Kolklik jaa jaa. Ära ütle, Kolklus on siin, on vahepeal olnud kaetud ühe kuuendiku planeedist, nii et me oleme tegelikult üsna läbi imbunud millestki muust ka mitte ainult oma väiksest sellest. Kui need kõik need suured suured kirjanikud, heliloojad on, nagu ka mingis mõttes kolkainimesed, ega Pariis või New York kolkad ja lõppude lõpuks ka, et kohad, kus on mingid omad tõekspidamised ja omati piiratused. Nii mõnigi suur helilooja on kunagi kogu oma elu veetnud mõnes kirikus organistina ja pole seal suurt välja saanudki ja, ja tunneme teda nüüd kui mingit maailma nimel. Või kui kogu muusikakuningat vaata et peaaegu pahist rähni. Aga nüüd on selline küsimus, et kas teie jaoks on eeskujud olemas. Mahategemist vaid mingisugune mingisugune asi, mis seab mingisuguse lati kuhugile, mis ei pruugi olla kvaliteet üksnes aga mingisuguses suhestumises ainesse. Ma ei tea, see on rohkem, võib-olla minu puhul siis mitte noh, kindlasti ja kindlasti on selliseid, selliseid heliloojaid ka, aga aga kui ma hakkan nii mõtlema, siis ma pigem hakkan mõtlema sellistest inimestest, kes on kuidagi oma südameheadusega maailma mõjutanud või midagi teinud, midagi saatnud. Saatnud korda vägi vallatuse printsiipi jälgides ja nii edasi. Et, et ega ilma sellist eeskuju ei saagi. Ja, ja see on, see on hästi-hästi öeldud, et see eeskuju eeskuju sellises õiges mõttes ongi ikkagi nagu inimlik, moraalne eeskuju ütleme, inimlike eeskujust, et noh ja kelle mõnes mõttes, kelle, kelle sarnaseks või kelle moodi sa tahaksid olla või kelle pealse nagu õpid inimeseks olemist, aga, aga nagu loomingu eeskujud või noh need ei ole õieti nagu eeskujud, need on need, keda sa loed ja armastad, hindad ja, ja noh, sealt sa tõesti õpid, sest ega see loomingu noh, sellist ütleme, kirjutada õppimine, see kuskil koolis, seda õpetajatega nagu õpetataksegi ikkagi õpetajata. Selles mõttes kasvad nägu nende nende eelkäijate peal. Aga, aga noh, see ei tähenda, et sa tahad nagu kellegagi neist sarnaseks saada. Kui seal see eeskuju moment, siis on see jällegi pigem nagu selline inimlik, et sa imetled temas mingit sellist inimlikku suurust. Aga kas te nimetasite need mõne sellise? Mina kohe ei tahagi nimetada, sellepärast et see noh, siis siis läheb võib-olla hoopiski see meelest ära, keda ma oleksin esimesena tahtnud öelda ja, või konteksti jah, ja neid on. Kõlab nagu praalimisena ka või? Jah, ja samas teinekord see eeskuju võib olla ka täiesti nii-öelda silma torkamata inimene, kellest keegi rohkem midagi ei tea ja kas see inimene isegi ei taha, et midagi teatakse, aga. Ja vahel nimetatud tegemist anti eeskujuga. Ja tegelikult noh, nagu see õppimise külg on alati selline kahe otsaga, et ka ütleme, keda ma näiteks kirjanduses ütlen, siis seal nende juures on ka külgi, mida ma, mida ma üldse imetlemis. Mulle käivad täiesti närvidele, mida saab põlastad. Kas ma põlastan, aga, aga noh, ma olen ka näen, näen, kui nende nõrkusi või, või noh, see on ka õpetlik seal sealjuures, et näed, et sa lähed nagu sinna sinnamaale välja, et siis tegelikult noh, võib asjale kahjuks tulla. No kindlasti ju me teame kõik, et muusikaakadeemias õpetatakse komponeerimist ja, ja ilmselt Tartu Ülikoolis ka kirjandust, aga mitte kirjanikuks olemist. Kas teile meeldib õpetada oma ainega oma erialaga seotult, kas te saate oma saladusi välja rääkida? Mina ei oska õpetada, seda ma olen juba ammu aru saanud, sellepärast ma ei õpeta kusagil, mis ei tähenda seda, et ma ei oleks noorematele kolleegidele oma arvamust avaldanud, kui nad on tulnud seda küsima või nõuandeid jaganud aga seda vastutust võtta, et ma selle akadeemilise stuudiumi juhe juhendajana siis otsast lõpuni läbi viin, et see ei ole päris päris minu teema. Õpetaja Anne on väga spetsiifiline, Anne ma väga imetlen neid, kes, kes oskavad õpetada, aga ka mina samamoodi ma pean. Või noh, samamoodi, aga ma oskan võib-olla veel vähem õpetada, et seal on noh, mis õpetamine see on põhiliselt innustamine. Sa oskad õpilast innustada. Et ma mõtlen, kui ma, kui ma oskan innustades ainult oma loomingu kaudu, et võib-olla võib-olla see aga, aga niimoodi ja samas noh, tõesti seal niimoodi natukene nii öelda kogemusi jagada või vahetada, et see on alati tore, aga aga päris selline õpetamine on täiesti omaette teema ja oma oma kutsumust Kutsuma sõnumiga väga suurt pühendumist. Ta peabki tegelikult õpetamine avaldubki just nagu kahes asjas, esiteks sa pead sellele nii-öelda õpilasele olema dialoogipartneriks. Ta küsiks võimalikult palju. Ja neile neid küsimusi, mida ta ei küsi, et sa oskaks neile vastata ühelt poolt ja teiselt poolt see millele sa, Tõnu, osundasid, see pühendumus ehk et see tee selle aine omandamise või selle oskuste ja selle kunsti omandamiseks on läbi armastuse, et sa pead viima selle inimese nii kaugele, et hakkab asja armastava, mis ta teeb. Ja kui ta seda kord juba armastab, siis ta ei märka ja aega ei takistusi. Vaid see anne, mis temas on, võib siis tõesti välja paiskuda. Hüva, see oli nüüd tänane, räägivad saade. Ja ma arvan, et viimast küsimust ma ei esitagi. Aga see oli üks ilus vastus ilusatele teemadele, mida veebruari lõpus on paslik küsida, millest paslik rääkida. Stuudios olime nagu ikka kolmekesi kirjanik Tõnu Õnnepalu, helilooja Erkki-Sven Tüür, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.