Kirjanduse. Taas kuulama meie kirjanduse tähestiku saadet veebruarikuu viimasel päeval ja minu vastas teisel pool. Stuudiolauda istub hea sõber ja ülikoolikaaslane Peeter Olesk, tere. Mina olen siis Mart Ummelas ja üritan natuke selles saates kaasa rääkida, aga Peeter on meil see, kes selle teema on püstitanud ja ka püüab tõestada oma väiteid. Ja ma loodan, et see õnnestub. Tänane täht on eff, kes on sees. Mitte kes vaid mis see on? Tõnu Õnnepalu Flandria päevik. Silmus ajakirjas vikerkaar. Aastal 2007. Kohe öeldud, et Tõnu Õnnepalu on ilmselt tänasel päeval Eesti kõige tuntum kirjanik Euroopas võib-olla ainult Jaan Kaplinski, ka võiks võrrelda tema tuntust. Ja see tuntus ei ole tulnud mitte ainult sellepärast, et ta on olnud küllaltki viljakas vaid eelkõige sellepärast, et ta on väga euroopalik kirjanik. Ta ei ole niisugune. Võib olla Eesti-keskne, kuigi ta on väga Eesti-keskne. Ka seda tunnistab kas või tema viimane romaan Tõnu Õnnepalult paradiis, mis sai Tammsaare kirjandusauhinna ja mis on ka meie selle kuu kuulaja küsimuse auhinnaks. Flandria päevik. Kuidas sa seostad Flandria ja Eesti läbi Õnnepalu isiku ainult. Siduda Flandria tööstiga vabalt ka ilma Tõnu Õnne valuta, sellepärast et Eestil ja Madalmaadel on olnud väga pikad suhteliselt läbi ajaloo, me oleme ju mõlemad mereäärsed. Nende probleemiks on nende Me meri on kõrgem kui maa. Meil. Kui inimene näiteks läheb Pakri poolsaarele, sest ta ikkagi näeb, kui kõrge meie maa Andres on vastu pid Roldrese vastupidi, mis on aga sarnane Flandria ja Eestile on minu meelest see mõlema rahva keel on üsna raskesti omandatav või vähemasti tundub mulle nii. Ma ei räägi kaasa sellepärast et mul ei ole ühtegi teist emakeelt peale eesti sinul täpselt niisamuti. Ja ma ei mäleta, lähed Ta osaleski ja minu ema oleks mulle kunagi öelnud, et ma olen eesti keeles ike issanda idioot. Ma arvan, et ma olen saanud keelega hakkama nagu enamik meie hulgast. Kuma Alexil. Ja ka keel on flaami keel, kui ma alles on ka peaaegu sama kui hollandi keel. Kui, kui ma oleksin flaama, küllap ma saaksin siis ka seal hakkama ja arvatavasti jääks klassikursust kordama. Kuid Tõnu Õnnepalu ei ole ju mitte õppinud olema flaamlane Oetta õppinud olema bioloog ja bioloog põhimõtteliselt näeb maailma oma eriala kaudu. Meie kui ka koos sinuga siin kahekesi stuudios. Oleme üks osa loodusest. Biolooduse kroon, öeldakse. Bioloog, peab seda kõike nägema ka saadud iseennast. Igaüks sellega hakkama ei saa. Aga ma juhiksin siiski kuulajate tähelepanu sellele, et meil on olnud teisigi bioloogist kirja Anett ja näiteks me alustasime ju. Ma väga häid biolooge, kes kirjutavad ja sugugi mitte ajaviiteks, olgu üheks näiteks professor Hans Trass või siis Tema vana sõber ja põlvkonnakaaslane erast Parmasto või kadunud Johannes Piiper, kellest meil oli ka ühes saates juttu. Kreutzwald kirjanikuna kahtlemata teerajaja oli ju hariduse poolest arstaga arst, peab olema ka bioloog. Nii et Tõnu Õnnepalu näebki maailma nagu bioloog. Aga sel juhul? Ta näeb seda maailma filoloogilist erinevalt näiteks selles suhtes, kui kiiresti bioloogi jaoks aeg möödub. Ja ma ütleksin, et kui Tõnu Õnnepalu lugeda ka siis, kui ta kirjutab teiste nimede all äratab tähelepanu see, et ta oskab tempo alla viia. Tema aeg ei ole rutakas, tan pisut Kaplinski lõik, kes on küll hariduselt filoloog, kuid on näiteks töötanud Tallinna botaanikaaias ja, ja tunneb loodustega korralikult. Teiste sõnadega. Tõnu Õnnepalu tahab olla aja ja seejuures mitte ainult oma aja peremees. No aga siis juhuslikult ei ole ka selle teose pealkiri, millest sa rääkida tahad, päevik, sest kui me võtame tema Emil Tode nime all avaldatud raamatut piiririigi või raadiost, siis need on ju ka tegelikult omamoodi päevikud. Mina ehk jutustaja kaudu antud kirjeldus sellele Oma paradoksaalne aspekt. Mina on inimese puhul üldiselt kõige kindlam linn ja varjupaik. Kui sa ikka ajad juba segamine, mina ja teie seesmine kohe Seewaldi sisse, aga kui sa tead, kes sa oled, mismoodi maailma näed siis see annab sulle tugevuse. Ma ei mõtle mitte enesekehtestamist. Ma mõtlen tasakaalu inimese välise ja sisemise maailma vahel. Selle pääst on see oluline, et kirjanik peabki mingil määral olema aja suhtes välikomandöri õigusega. Kas see on armastusluuletus, kas see on haiku või seal proosavesi on päevik. See on vormiküsimus. Et see ajatelg on seal selgelt olemas See, see on möödapääsmatu sena päästet. Inimene räägib ainult ajas. Surnu ei räägi, rääkida, saab ainult oma eluloo piinas pärast seda, kui sa oled omandanud hästi kõnelemise võime ja muidugi ka siis kirjaoskuse. Tulles tagasi nüüd Flandria päeviku juurde, siis selle on kirjutanud Tõnu Õnnepalu oma nime all. Need kaks raamatut on Emil toode nime all. Kas sa näed siin mingisugust põhimõttelist kaugenemist minast kirjanikuna, iseendast võib-olla kõrvalt vaatamisega. Õigust öelda, mina pean need Emil Tottesid viguriks sest nad ei ole paratamatus. Ise, kui sa tõesti lihtsalt peadki vale nime all kirjutama näiteks selle tõttu, et sind ennast ei avaldata. No ütleme, esimest korda ju Õnnepalu kirjutas kuuldavasti sellepärast, et ta oli välisministeeriumis ametis ja ta nagu ei tahtnud oma nime all avaldada. Seal ei ole kellelgi keelatud oma nime all esineda. Eesti vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Londonis Margus Laidre on silmapaistev ajaloolane ja avaldanud oma ajaloo alased asjad. Margus Laidre mäe mitte tulnukana Marsilt. Nii et sa arvad, et Õnnepalu lihtsalt vigurit teinud avalduse Semiltode ja isegi ka ühe raamatu Anton nikovi nime all Ma arvan, et see on vigur selle pääst veel kord, see ei ole käsk. Meil on inimesi, kes oma nime all avaldada ei saa. See võib suunduda haruldasem, aga, aga see on niimoodi. Ma ei too näiteid. Kuid Tõnu Õnnepalu võib olla vabalt tema ise ja ta ongi seda loomulik. Aga rääkides nüüd Flandria jast, mis on see, mis Tõnu Õnnepalu puhul on oluline, miks ta on valinud just Flandria päeviku? See päevik ei ole päris juhuslik. See on teadlik kompositsioon. On inimesi, kes peavad päevikut töö tõttu. Kirjaniku töö on kirjutamine. Aga Tõnu Õnnepalu kirjutab päevikut selle pääst et ta seal viibib. Ta paneb kirja seda, mida ta flamdrias olles. Ta ei saa seda teha tainast näiteks Toompeal või Kaarli kiriku ees. Mingil pingil istudes. Sama hästi võiks taga kirjutada Pariisi päeviku või rooma päevikkusest. Ta palju reisinud reisiv mees, aga Flandria on teatavasti ajalooliselt tuntud ka kui üks väga jumalavallatu piirkond. Ja katsuse alla. Ja kannatlikkuse tõttu. Tavaliselt me hindame kirjaniku loomingut ja selle põhjal kui palju raamatuid me ei mõtle kunagi, kui pikk on kirjaniku tööpäev. Me saame, no näiteks, et kirurgil võib operatsioon võtta ikkagi mitmeid tunde lisaks veel ettevalmistamine, kõik muu. Kuid kirjaniku töö on töö sõna otseses mõttes kui füüsiline asi. Mitte et solvuvad. Aga sa pead olema laual taga. Sa, sa ei saa kirjutada vilistades. Niimoodi ei sünni mitte midagi. Tõnu Õnnepalu on suur töömees, see, et et ta nii viljakas, et ta on loonud maailma mida me võib-olla küll mitte kõik, aga küllalt paljud ikkagi imetlema. See saab sündida ainult töö tagajärjel. Seda keegi kingi, et palun võta, need raamatud ongi sinu omad. Ja kui sa kirjutad päevikut siis kas sa kirjutad tingimata kõigest näiteks Ann Flandria päevikus järgmine koht, toidupuudus, mida ammugi on ennustatud, hakkab maailmas maad võtma või noh, muidugi, kuidas kellelegi. Talu-i 16. ajal oli kõige mustlematelgi ikaldusaastatel neid, kes võisid kooke süüa. Ja ei Euroopa ega Põhja-Ameerika inimesi ähvardav veel mingi toidupuudus. Alati on see kõigepealt tabanud vaeseid aga meie vaesed elavad mujal. Tud kunagise kroonitud pea, isiku nimi ei ole ühtegi võõrsõna siin kirjutatud sellest mis seal igav elusolend, möödapääsmatu kohustuse kõik. Kuid kas me poes käies anname endale alati aru, mis asi on toidupuudus ja kes meest käib poes niimoodi, et ta loeb sente, sest kroonia tal ei ole? Mida saab kirjanik sel puhul teha? Ta tegelikult ei saa muudkui kirjutada see asi ära. Tema ei hakka siis supiköögis suppi jagama. Ja ma olen veendunud, et Tõnu Õnnepalu on loomult küllaltki kinnine ei taha olla nii väga avalik, kuid ta on mõelnud sellele, mis tõesti eksistentsiaalne. Nüüd tekib küsimus, et kas ta peab sellest just tingimata Flandlas kirjutama. Aga miks ta ei võiks seda teha? Samahästi nii nagu ma ütlesin, võib ta seda kirjutada ka Pariisis või Läänemaal või Hiiumaal kus tahes. Et see sinu välja toodud katkend toidupuudusest, mis mei või tabada, see viitab sellele, et Tõnu Õnnepalu on küllaltki noh, ütleme rahvusvaheline kirjanik, ütleme euroopalik kirjanik, ta näeb neid teemasid, mida võib-olla meie siin tänasel päeval ei, ei tähtsusta. Et võib olla ka see, on üks põhjusi, miks ta on siiski Euroopas nii laia leviku saanud, nüüd teda nii palju tõlgitud, et ta on nagu selline koopakirjanik, euroopalik kirjanik, et tal on taga tohutu kultuuri tundmine suured teadmised, võiks öelda selline kirjanduslik lugeda, küsimus on, on tuntav tema puhul ja ühel asjal ma tahaks veel tähelepanu juhtida, et noh, tegelikult kirjandusse tuli ta hoopiski luulet ta ajama, et see, kuhu ta jõuab nüüd tasapisi tagasi oma selle romaaniga paradiis. Et ta on nagu ka mõned teised eesti kirjanikud, nagu sellise loogilise tee läbinud, alustanud poeedina nooruse tuhinas või nooruse, teatavas emotsionaalses puhanguse jõuab lõpuks välja siis paanideni, kus ta esialgu vaatleb inimeseks olemist või nii, nagu sa ütlesid, et bioloogi tähelepanelikkusega lahkab inimesi ja nendevahelisi suhteid ja nüüd jõuab siis välja juba niisuguse küpses eas sellise päevikuni, mis püüab lahata või üldistada juba märksa kõrgemal tasemel probleeme kui üksikisiku saatus või ühe inimese areng. Mõnel juhul see üleminek väärsest proosas on ajalooliselt mõistetav. Aga Tammsaare värsse tegele mitte tuhkagi peale hakata tema ikkagi mitte Iipik tähenduses prosaist vaid ta proosakirjutaja Eha Tuulas kirjutanud poeemi Meri. Aga see kõik on kaunis algaja, esimene katsekene, nagu laseb. No seda me omalawild piibelehel öeldi, koolis ju väga hoolega, lugesime, õppisime lausa pähe. Tõnu Õnnepalu ausalt öeldes ma tahaksin, et oleksin meie kahe vahel ja räägiks kaasa. Nimelt siis ta tõenäoliselt imestaks paljude asjade üle, mida me arvame, sest ta ise pole tõenäoliselt nende peale üldse tulnudki. Me loeme teda nagu ka teisi autoreid, eks ole, valmis tekstina tekst, mille ta ja lohutab, on viimistletud anna avaldamiseks mustandit. Ja selle tõttu Too tekib lugejal paratamatult illusioon, nagu kirjanik kirjutakski kohe puhtalt. See on tõesti illusioon. Ma ei mõtle mitte seda, kui palju võib Tõnu Õnnepalu oma päevikuid ja paradiisi parandada. Ma mõtlen seda, et niisugused asjad sünnivad väga suure kontsentratsiooni tulemusena. Ja selles suhtes on see, mida me näeme ikkagi ülemine ots. Me ei näe kogu jäämäge mitte kuskilt otsast. Tiit Hennoste on muide iseloomustanud Tõnu Õnnepalu loomingut, et nõnda, et iga tema lugu on klassikaline teekond, mille käigus otsitakse ja leitakse oma probleemidele mingeid lahendusi. Sügavamal on see protsess iga kord üks ja see sama saatuslik kohtumine, edasilükkamine, lahendamine ikka toimub sündmuste alguses mingi saatuslik kohtumine, mis paiskab segi peategelaste maailma ja siin satub inimene dilemma ette otsustada või edasi lükata see nende teekondade keskne probleem. See on iseenesest õige tähelepanek aga olgu öeldud, et see ei ole kirjandusteaduslik tähelepanek selle päästet ja kõik need sõnad, mida Tiit Hennoste meiega samast põlvkonnast sünniaasta poolest, mida ta seal kasutab, kõik need ei ole, mitte ükski nendest ei termin. Ta kirjeldab seda, mis on Tõnu Õnnepalu mingit teksti sisuks. Seda kirjeldust on kahtlemata vaja, aga analüüs oma olemuselt midagi muud. Analüüs. Kõrvale kellegi teise päris alguses oli korraks viide sellele, et Õnnepalu on pisut Kaplinski lik. Nüüd võiks küsida, aga kelle moodi see Kaplinski ise mõnikord on, kas ta andmeteks bootlärlik? Ma juhin tähelepanu sellele tõsiasjale. Jaan Kaplinski tunneb väga korralikult prantsuse kirjandust, tema oli prantsuse filoloog. Järelikult niisugused seosed romaani maailmast on täiesti mõeldavad, ent flaamid ei ole ju mitte Taani tõugu, vaid nad on germaani tõugu. Kas me võiksime pakkuda välja saksa kirjandusest kellelegi, kes oleks Tõnu Õnnepalu analoog? Ma arvan. Ei. Kui me just ei paku, on niisuguste autorit ja ta on tihtipeale pakutud igale poole. Tema nimeks on Franz Kafka kes ei ole küll mitte sakslane, vaid hoopiski teise rahva liige aga, aga ka tema kirjutab sellest, mida ta näeb. Ja mis tihtipeale olla. Kui me mõtleme Kavka protsessile irratsionaalne korraga hakkavad sündmused arenema. Täpselt seesama, mida Tiit Hennoste praegu sinu istuses kirjutas. Õnnepalu kohta. Ta kirjutab Õnnepalu kohta ka seda, et sellel teekonnal korduvad tal alati kolm alus mõistet seksuaalsus, surm ja loodus. Ja raamatutes on tal pidevalt kolmanda tee otsing, aga kolmandat teed ei ole, edasilükkamine ei lahenda midagi. Andro küün või ingel on vilja. Kuna me kõik oleme surelikud siis see, et kirjanikul on olemas kuskil surm see on loomulik seal olemas Artur Alliksaarel on olemas. Gustav Suitsu. Me ei jää keegi siia maa peale igaveseks. Seksuaalsus on inimesele kaasa antud selleks, et ta välja ei sureks. Inimene kui indiviid on surelik, aga tõug peab jääma. Kuidas see niimoodi on korraldatud? Ma ei ole bioloog. Aga ka see on üks teema. Ma mõtlen seksuaalsust, mis lihtsalt kuulub inimese juurde. Ent Ennoste maine ühte asja, mis on Õnnepalu puhul määrava mainin seda, et iga kirjanik on teatavas mõttes ka alati, millal see on varem juttu. Üksik tähendab mitte, ta kuulub iseendale. Ta kuulub oma teostele. Aga ta on üksik sellele et need erandid, kus kirjutatakse kamba peale. Ta on väga haruldased. Kirjanik kirjutab oma asju paberiga kahevahel olles või ka arvutiga, mis teeb sama välja. Küsimus on ainult tehnika erinevus. Ja sel juhul on kirjanikule möödapääsmatu see üksildus ületada. Ja üheks vahendiks selleks on päeviku pidamine, näiteks sulle tekib nagu näiline seltsiline selle leviku näol. Jah, see, see märkus on enam kui omal kohal. See võib olla ka, eks ole, mingi muu vorm. Ent tuleb meeles pidada, et päeviku vooruseks on seto distsiplineerib. Kui sa jätad mingile kirjale vastamata, siis näilist avariid ei teki. Elu läheb edasi. Ent kui sul on päevikus tühjad lehed, on midagi viltu? Sagas ei oska. Või oled tüdinud. Ent see torkab, silmapäevik peab olema. Täispäevik on selles mõttes nagu sonett. Kapsa soneti kirjutada lühemalt kui 14 rinda. Ei tule välja. Ma olen Tiit Hennoste tsiteerinud veel üks väljavõte, kõik toode, Õnnepalu, tekstid elavad kirjanduse maailmas. Pole mõtet hakata üles lugema neid arvutuid, teoseid, millel on viiteid, leitud, et kas Õnnepalu on siis literatuurne kirjanik. Ei ole siin, Hennoste eksib. Ta viitab sellele, nagu Õnnepalu kirjutaks niinimetatud sekundaarse inspiratsiooni ajel. Millele viitab siin näiteks aabiani jutustustele Mihkel mutile võisin Mati Undi 70.-te aastate alguse maailmale, et kas ta mingil määral kannab üle oma loomingusse seda esiteks kirjandust, mida ta Midagi paha. Ja teiseks lõppude lõpuks ka kirjaniku võib, kui ta kirjutab, pidada lugejaks. Kuidas sa kujutad ette kirjanikku, kes ei loe? Ta peab lihtsalt olema näiteks Mati Unti lugenud. No tegelikult on muidugi olnud kirjanikke, kes ainult kirjutavad, aga ilmselt eriti ei loe, ma ei hakka siin nimesid nimetama. See see torkab kohe silma. Niisugused kirjanikud on üldiselt väga vaheliselt. Tänavu tunnistati Wiedemanni preemiaga Elvas elavat Ain Kaalepit. Kaalepite kodune raamatukogu ei ole ilmatu suur. Seal on ikka ruumi ka elada. Ent Kaalepi lugemus on olnud tänu sellele, et ta on teinud keeltega tööd. Väga suur. Ja samal ajal suur lugemuse pärsi teda sugugi näiteks kirjutamast omal ajal väga ilusaid armastusluuletusi. Nii et sa väidad, et väga suur lugemus või nagu Tõnu Õnnepalu puhul see reisimine ja need mulli, et see tohutu kultuuri-line pagas, mille ta endaga kaasa toob, see nagu ei muuda tema loomingut kuidagi noh, niisuguseks elu kaugemaks Rangelt nii elust välja et mitte keegi nendeni ei ulatu. See ei ole võimalik. Raamat sünnib inimeste keskel, mitte ükski hiir. Hiired on teatavasti väga usinad lugejad. Mitte ükski hiiri love. Tõnu Õnnepalu. Praegusel lugemisaastal on see muidugi hea tähelepanek, et, et raamatud ei ahista kirjanikku, vaid pigem ikkagi annavad talle tuge omaloominguks. Jah, see on iseenesestmõistetav, et ma ei teagi ühtegi kirjanduslugu, mis sellest teeks omaette probleemi. See, et üks või teine võib teesepad maha kirjutada, seda on küll ette tulnud ja see on muidugi patt. Aga see, siis on tegemist juba vargusega, aga see, kui sa arvestab kolleegi seisukohta ja kirjandusel, on see tohutu voorus. Et sinu kolleegid võib olla ükskõik kes. Mitte kellelgi ei ole keelatud kirjutada see kollegiaalsus toobki sind, sõnakunsti sisse. Seal ei ole neid, kelle kohta sa võiksid öelda, et sinu koht ei ole siil. Ja selles mõttes on Tõnu Õnnepalu väga selgelt demokraat. Ta ütleb, et tema on siin. Kui ta alustas oma esimest romaani või oma esimese romaaniga alustas piiririigiga, siis seal oli selgelt tuntav teatav idaeurooplase kompleks. Kas ta nüüd sellest üle saanud, kas Flandria päevikus ta ei ole kuidagi enam selline noh nagu kaitsepositsioonil. Mis tähendab idaeurooplase kompleksi peaks tähendama siis inimest, kes on sündinud teisel pool raudset eesriiet. Aga vali ju väga. Seega tegelikult äratas Euroopas just tähelepanu see piiririigis, selline nagu idaeurooplase suhe suhestumine läänega ja teataval määral ka pettumine sellesse. Andrea päevik on juba eurooplase kirjutatud, mitte ideaalne. Küll vaieldamatut, aga mina ei teeks sellest küsimust sellepärast et ma ei loe teda ega ole kunagi lugenudki kui omasugust. Ma loen teda kui teistsugust. See annab lugemisel alati tohutu eelis seal rikkam. Kui ma loen kedagi nagu omasugust. Mul võib olla tunduvalt lihtsam ise kirjutada. Mingil määral siiski põlvkonnad mõjutavad, ma ütlen, et kui mina lugesin omal ajal Mati Unti või ka Mihkel Muti, siis neid lugedes ma tundsin, nagu oleks mina selle kirjutanud, et seal on nii palju sedasama õhustiku. Kui ma nüüd loen Õnnepalu, kes on tõesti väga argumenteeritud, väga kompetentne, siis ma ei tunne päriselt põlvkonna ühesust või kooskõla, et ta on nagu minu jaoks natuke liiga tark, ütleme niimoodi või liiga eemal, nagu sa ütlesid, et teistsugune. Muidugi on ta tark aga lugejal on alati õigus teha vahemaa autori isenda, vahel lühemaks. See ei tähenda mitte seda, et lugeja peaks kõike neelama. Me ikkagi pöördume pätiks piibli juurde tagasi, kuigi teda on uuritud väga palju sajandeid väga põhjalikult, aga seal on ikkagi veel avastada küll ja küll. Sama on lugu ka Tõnu Õnnepaluga. See, et ta on tark, see inspireerib mind lugema, mitte ei tee teda tülgastavaks. Tülgastav oleks ta siis, kui see kõik oleks jummala puhkmida. Ma lõpetaksin siis, kuna piiblile viitasite Tiit Hennoste arvustuse, mis muide lugeda ka Tuglase seltsi koduleheküljel viimase lausega, kus ta eelnevalt oli viidanud just sellele Õnnepalu suurele luge olemusele ja võib-olla ka nendele kirjanduslikele mõjudele, et oluline on romantikut, sümbolistide pool, pateetiline, suurte sõnade hämarus ja olulised on muinasjutud ja piibel, uus testament, milles Jeesuse elu abil realiseeruvad vana testamendi prohvetite ettekuulutused Nii tark ma ei ole. Aga Tõnu Õnnepalu pakub mulle huvi. Ja ma oleksin väga vilets vend. Kui ma võiksin niisuguse kirjaniku pool olgugi ehitada ja öelda, et mis see minu asi on. Kui me eelmises saates rääkisime Leo Kunnast, kes üsna palju oma kirjaoskust rakendab kolumnites, siis Tõnu Õnnepalu on olnud suhteliselt haruldane kolumite kirjutaja, aga ma leidsin Eesti päevalehest mullu märtsis kirjutatud loo ebaratsionaalne maa Kustas haldusreformikavadesse. See on, kuna. Mis on uus joon temas võib olla, temast saab ka arvamusliider. Seda sõna ma ei armasta. Aga see, et ta võtab haldusreformilt kohalt sõna on täiesti põhjendatav, sest sellega on jauranud tud masendavalt kaua. Aga kirjanik ei saa näiteks oma töösse suhtuda niimoodi. Ta ei tea, millal ta lõpetab. No ma lihtsalt tahtsin sellega juhtida tähelepanu veel ühele sõnale, mis sulle kindlasti ei meeldi, kodanikupositsioon. Et tundub, et Õnnepalu on ka kodanikupositsioon on? No sellega me lõpetame nüüd Tõnu Õnnepalu käsitlemise, tuletame meelde, et tema viimane romaan paradiis on ühe õnneliku käeulatuses, kui ta meile veel homse päeva jooksul saadab nelja aadressile mart punkt Ummelas ät e härrar tee mitme päevaga. Tuglas kirjutas oma Toome helbed novelli aga Peeter, mis ootab meid ees märtsis. Kohtumiseni nädala pärast. Kirjanduse.