Tere õhtust, hea luuleruumi kuulaja. Täna on ruumil külas Eesti noorema põlve luuletaja Kaarel B Väljamäe. Tere Kaarel või Kaarel B või mõlemad tini. Kas sa oskad ütelda, kui see p sinna vahele sugenes? B panin ma ise, aga kunagi sigines mulle hüüdnimi külge. See oli ühe sõbra remonti vajavast Majas kus ma nüüd elan. Sõbrast Ehile, mu naine, aga see selleks on sai soditud tapeedile selline amööb ja kõrvale kirjutatud kurblika need. Ja siis keegi luges seal, et teema nüüd huvitav, see võiks ju nimi olla. Läksime veel vaidlema, et mul ei jää hüüdnimed külge, aga aga see jäi külge. Ja siis Kaarel Väljamäe tundus kuidagi liiga tavaline mingil hetkel ja siis sai bee sinna sisse sokutatud. Sinu esikkogu kaane pealt on ka lugeda, et autoriks on töömaa. Nüüd on ka see saladus lahendatud. Kas teine luulekogu tuleb ka Böömalt või tuleb Kaarel bee väljamäelt? Ei, ma arvan, et eemalt enam ei tule teema, ma olen nii pere keskel ja lähematele sõpradele. Sinu blogi lugedes on sul seal kohutavalt radiga. Kaalne enesetutvustus Kaarel B Väljamäe luuletaja, sündinud 1981 Kapa-Kohilas ilmunud teosed, luulekogu sent, kirjastus huma. Ongi kõik, ta ei kuulu Eesti Kirjanike Liitu, ta ei ole pälvinud ühtegi preemiat, teda ei ole tõlgitud ühessegi keelde. Abielus, kahe lapse isa, radikaalsemaid luuletusi, mida vaadanud sealsamas kodulehelt, aga kui sa peaksid natuke iseendast veidi rohkem rääkima, kust pihta hakkaks? Jah, see on selline suhteliselt irooniline tekstidel. Aga nojah, Kapa-Kohila, see on see, kus ma hakkasin ilmselt luuletaksis, kõgaswana oli hea atmosfäär, kuigi halb lõhn. Seal oli paberivabrik ja muid muid asju, mis lõhnasid ebameeldivalt, aga jaa, Kapa-Kohilas. Argipäeviti said autod hoovis palli pühapäeviti palvemaja hoovis. Ja siis oli selline paarsada meetrit kestev koolitee, mida me pinginaabriga katsime nii paar tundi igapäevaselt. Ja siis tema küsis igasuguste huvitavate raamatute kohta, et kas mina olen lugenud. Siis ma luiskasin, et ei mäleta, sest mul oli piinlik tunnistada, et ma ei ole. Ja ta oli kohutavalt Tarkse pinginaaber ja ma olen eluaeg põdenud selle pärast, et ma ei ole piisavalt lugenud. Aga no ma luuletasin talle vastu, et minu süda tollal kuulus korvpallile. Ja siis ma rääkisin talle, et vaata, see habemega seal kalevisse, see on mu isa, tead seda habemega meest, ta ütles, et ei tea, mõtlesin, vot, näed seesama. Et see mu isa. Ja ta on ainult kiirrünnakus kogu aeg. Et tal on vahel isegi pool, kus ta istub ja ootab järgmist rünnakut. Ja ma arvan, et ei jäänud uskuma, aga ta see lugu oli piisavalt hea. Ei julgenud mulle vastu hakata. Et selline on minu Kapa-Kohila luuletamise alguses, ma arvan. Ja ma arvan, ma mõtlesin ennast luuletajaks. Võtsin ühel hetkel pähe, et minust peab saama luuletaja. Ja siis nõnda tasapisi läks, oli perioode, kus ma väga palju ei kirjutanudki, aga mõtlesin kirjutamisest pidevalt ja veenides jooksis Indrek Hirve poeesia ja ja nõnda ta läks ja. Üsna mitmed suured luuletajad on kirjeldanud oma luuletaja saatust kui väga ränka katsumust. Kas sa oled seda raskust juba kogenud oma lühikese luuletaja tee jooksul? Ma arvan, et seda raskust on kogenud pigem mu lähedased. Sellepärast et kus see kõlbab, et nagu luuletaja peaks midagi normaalset tegema. Vastuseisu ei ole olnud, kõik on, aga toetavad, aga ma ei tea, kas ma ise oma poja suhtes näiteks oleksin nii toetavad, isand Ma luuletan ja pähe ei võta. Kas luuletaja, võib-olla ka elukutse? Ma arvan, et eelkõige on see kutsumus. Järelikult jah. Ma tahan sulle tunnistada, et erinevalt teistest luuletajatest jääd sa silma praeguses luulepildis, kui üks luuletaja, kes oskab oma tekste edasi anda needsamad luule minutit pärast AK-d kus sa oled nüüd juba astunud üles, siis kolmel-neljal korral täiesti eristavad sind teistest, millest see võib tulla. Üks minu sõber peale üht lugemiste ütles mulle, et minu juures on mingi hoiak. Tähendab, ma lähen inimeste ette ja ja ma paistan välja selline, et ma justkui ütleksin, et te võite mulle haiget teha. Ma arvan, et see on mingisugune avatus, ma arvan. Minu tekstides on selline lihtsus, mis teeb nende lugemisega lihtsaks. Seal ei ole mingisuguseid poose ega ega mingisuguseid vigureid, et. Nad on niivõrd omased mulle ja ma ei loe tekste, ma suhtlen inimestega. Sinu nime guugeldades satub toredale leheküljele purpurmust org. Seal on teid päris mitu, kes purpurmust org võiks olla. Kirjandusrühmitus. Ta on kirjandusrühmitus, jah, aga ilmselt mitte selle traditsioonilises mõttes. Essdeelses liidab kirjandushuvi ja see, et me kirjutame, aga rohkem seal ei ole selliseid. Ja see, et me oleme noored aga mingisuguseid programmilisi seisukohti või manifestile ei omaks ei võta ega edasta. Et on pigem selline tänapäevasem vorm ja selline platvorm, kus vastukaja suurendada ehk et et neid on rohkem, siis me oleme ilmselt rohkem nähtaval ja kuuldavad. Tunnistan ausalt, et sinna leheküljele sattudes no see oli väga põnev kogemus. Nii morbiidse algusega kodulehekülge olema näinud, aga soovitan teistelegi purpurmust. Org seal on palju põnevat lugemist ja, ja toredad tegijad. Jah, minu jaoks on see purpurmust org on lihtsalt mingi lisanimi ühele mingitele sõprustele, mis on juba tekkinud selles mõttes, mis seda morbiidset alguses puudutab, siis ma peaks ütlema, et ma ei ole sellega päris päri, aga. Aga see, eks seegi iseloomustab seda, et et me oleme erinevad ja aktsepteerime teineteist sellistena. Kena esimene kogu tuli ja et neli aastat tagasi ja järgmist on oodata. Ma loodan, et tänavu, aga ma ei julge lubada. Mul oli tegelikult juba kolm aastat tagasi üks käsikiri koos, mida oleks võinud ehk avaldada, aga praegu pole mul kahju, et tegemata jäi lihtsalt liiga palju muutusi olnud elus kirjutamises. Aga nüüd on mingisugune hulk tekste tekkinud jälle, mida võiks kogusse panna? Kas praegused tekstid sünnivad vaevalisemalt kui neli aastat tagasi tolle luulekogu jaoks? Ei, vastupidi, praeguselt sünnivad aga lihtsalt see esimene luulekogu hoolikeks suur vaev või selline pigem punnitamine, luuletuste kirjutamine selles mõttes, et ma üritasin hirmsasti kirjutada luulet aga ütles, et tekstid on sellisest pingest vabanemise tulemus. Et ma enam luulet ei püüa, see juhtub ise, pigem. Vaadates sinu esmakogu luuletusi ja neid luuletusi, mis nüüd kas kõlasid seal Kirjanike maja saalis, see on väga sümpaatne teisenemine sinu sees ja ilmsesti see abielus, punkt, kahe lapse isa mõju olnud väga hästi, see on toonud tekstidesse midagi väga väga olulist ja elulist. Ilmselt küll jah, mitmeid asju sai selgemaks ja sestpeale esimese lapse sündi. Enne oli mingisugune identiteedikriis elus, aga siis siis kui poiss pinnale vupsas, vahetatud peale sündimist, siis see ei toimunud muidugi hetkega, aga kuidagi läks lihtsamaks, elumi ajaks. Tulles tagasi nende teleluuletuste juurde vaatad sa ise neid ka. Ei metsa pole iseennast teleekraanilt näinud? Ei Ma olen kuulanud arhiivistelanile mäe pannud käima ja siis pildi ära pannud, ei kuulanud. Ikka on ebamugav ennast vaadata. Aga kuulates ei olegi nii hull. Ja nüüd siis kuulame Kaarel bee Väljamäe luulekava suur mees juba. Tavaline talvine ajalehehommik. Algkoolis tulistamine, belgia lastesõimes pussitamine, raske alustada luuletust. Sest mis on luuletus? On ta kellelegi kaitseingliks või südametunnistuseks? Kinnitub ta üldse kusagile kasvatama kookonist lohutav lend. Diivanil nöörist soe embus. On ta üldse olemas. Lamad voodis mõtled päevale, mis see siis oli? Mis juhtus? Midagi ei olnud, kõik oli kusagil mujal. Pilvi vaatasid. Olid küll hallid, aga ilusad. Tulid enne loojangut päikese eest ära. Taevas oli kollane ja roosa. Suurne. Kõikvõimalikke värve oli, mis kaotavad värvi kui nimetada. Sest nimed ei ole õiged. Kusagil rüüstati haudu, lõhuti valimatult. Mis toimub nende hinges? Mis on see julm juurtetus ja hirm ja kuidas neid tagasi saada? Sina ei tea. Sina mõtlesid luuletamisest? Sina vaatasid taevast? Kõik me oleme olemas kuidagimoodi. Üle noatera. Isa pääses titena küüditajate käest. Jäi siia, kui viidi vasakult ja paremalt jäi. Kuigi nimi oli kirjas. Vanatädi pillas vennakese põrandale, kui tooli päeva pikkune jooksis veel nõgestesse. Vend on surnud, surnud surnud. Vend ei olnud surnud. Vendalas vanaisaks. Vend elas vana vanaisaks. Minu vana vanavanaisa oli sepp, kes armastas teenijatüdrukut. Teenijatüdruk ei armastanud suitsetamist, nõudis sepp jätku maha. Muidu tema ei tule kuskile. Mees lõi piibualasid sodiks. Ise nii kirglik suitsumees. Viskas tubakakottigi tulla. Nii kirglik. 150 aastat hiljem sündisin mina. See lõhn seal kahe-kolme vahel. Kohvi jahtuva mõru see mõra keset ööd. Istud ja ootad, juuksed kogumas, sarvkestal rasva. Istud ja ootad et kukuks välja kasvõi midagi poeetilist sest päris elu sellel tunnil liiga kaugel. Istud, silmadeta lei kipita, võtad lonksu, jahtud, kõhnad, kõik need luitunud tunnid koiduni. Hommiku kohal pealinna Valev kume, pimedus, sa alistud. Ja paned mütsi. Luuletaja. Paljaks mõeldud pähe. Täiskasvamine ma ei tea. Võtsin naise. Naine võttis juurde. Tuli poeg, võttis sõrmest kinnitunde, kui tuvisid ehmus lendu. Minutiseier sula suuda karbamisse tajumatuks tiksumiseks püüdmatuks ühituks, tulises tite unes, tite unetuses uhiuues kihelevas, igemes, esimeses uhkes hambus, millega proovida mu sõrme suure päikeselõuajõuga. Ai. Hüüan sissepoole. Isa teinud ta niisama. Kodus üksi ja lapsega teeb kurvaks, tasapisi. Ei ole midagi Annistavamat lastelauludest. Need hullumeelsuseni paisutatud meeleolukad, kordused, meeleolukad, kordused, meeleolukad, kordused, kordused, kordused. Väsitad väikese Hugo tuikuma. Viid voodisse, vajuda voodisse. Laps ärkab, istute aknalauale, ema ootama. Nagu sinagi, ootasid lapsena, et ema tuleks koju. Vahel tundus, et ta ei tule enam kunagi. Mitte midagi ei ole muutunud. Poisid ootavad, naised lasevad oodata, naised ajavad poe ukse ees teiste naistega juttu. Poisid on aknal. Vait. Nagu mehed. Minu vennale meeldis bensiini lõhn. Kui isa tankis, tegi vend ikka autoukse lahti ja sai riielda. Ta hakkas juba väga väiksena isa süles roolima. Mina ei õppinudki sõitma. Mul oli kombeks autos oksendada. Vaata ette, ütles ema. Ma ei mäleta, kas see aitas. Kord sõitis Wen terve tee isa süles Haapsalust Kohilasse. Isa vajutas pedaale, vend vahetas käiku, keeras rooli. Tal oli palav või närv sees. Vaatasin higitilkade kõrva otsas ja mõtlesin, et temast tuleb ikka tõeline mees. Tuligi. Mina jäin kõrvalistmel magama. Aga süda. Õpetaja Ene oli kommunist aga mina armastasin teda. Ta viis meid punanurka, tõi raamatukogust onu Lenini pilte, samal ajal kui tiitlieerika istusid keset Raekoja platsi juba üsna tugevatel Kalevist õlgadel rahvuslipud ja medalid kaelas. Ja tulid Tõnu ja Toomas ja kes veel käsikäes üle maa. Aga õpetaja Ene oli kommunist ja mina armastasin teda. Õpetaja Ene naeris mu üle, näitas terve klassitäie jõnglaste ees minu äpardunud heegeldustööd. Lasi sellel pardalt maha joosta. Naersin teistega kaasa, väike kere, üleni punane. Õpetaja Ene oli ilus, piilusime, kuidas ta kehalise tunniks riideid vahetas. Lukuaugust ei paistnud isegi valgust, mitte aga klassi Vennegi linna hoidet. Seepeale nägi veel teinegi ja kolmas. Mina ei näinud midagi. Aga õpetaja Ene oli ilus. Tal oli koerahammustusest ilus arm suuservas, ta oli vapper ja mina armastan vapraid. Õpetaja ene, õel aga ilus, aga vapraga kommunist võttis mind ükskord kaissu, kui pea vastu lauda katki lõin. Õpetaja võttis mind kaissu ja tormas trepist üles arsti juurde. Ja ma tundsin oma põse ka läbi tema sametiste humanitaarabi, dresside kõike, mida läbi lukuaugu ei näe. Tundsin tema noort südant, tundsin hirmu nagu jahedat tuult läbi ukseprao. Ma olin ka vapper ega nutnud üldse kuni ta mind toolil istuma pani. Mulle põsele pai tegi ja otsa vaatas koerahammustuse arm muret täis. Oodates, et ma nutma puhkeksin. Eks ma siis hakkasingi tema rõõmuks. Andsin talle kõik andeks, lausa luksusin liigutusest. Õpetaja Ene oli ja, ja mina armastasin. Kuidas seda nüüd öelda? Peale kõiki neid aastaid milliste sõnadega? Lastega on lihtne? Hugo, issi armastab sind. Kas palju, palju ja palju-palju. Okei, armastasid mind. Ütleb ta mulle. Lihtne. Ta mõistab veel nii vähe. Aga kui istuda ühes toas ja meie vahele mahub terve Siber kõrb, kuristik, ookean, lootusetu ootus, et midagi veel muutub. Et midagi on veel alles. Emale ei öelnud midagi, jätsin teate, köögilauale või jõekapile täpselt ei mäleta, nagu oleks see lihtsalt, läksin poodi või ära, oota, tulen homme või järgmisel nädalal. Olin 22, jätsin teate peale kõiki neid aastaid. Aga mõtlesin. Mul ei ole sulle etteheiteid. Ütlesin isale. Olin 27, suur mees juba. Mul ei ole sulle etteheiteid, isa. Aga mõtlesin. Ja mõtlesin. Kuidas seda öelda, kuidas võita juba võidetud südant? Kuidas võita juba murtud südant, kui oma sõna juba andnud. Armastada rohkem kui teisi. Aga tegudega oled. Ja mõelda ei taha. Kuidas seda öelda? Peale kõike seda tõeliselt? Armsa inimese paha tuju tuleb nagu sügise vihmane laupäev. Lapsel on nohu. Uned on rikkis, auklikud unenägu deta nii selged, et ei tunne neis ära. Unenägu. Näed valu, mis pole vareseni jõudnud. Ööbiku pakitsevaid igemeid. Näed enda väsimust. Armsa inimese paha tuju tuleb trepist alla. Võtab seest pisut õõnsaks. Praekartulid. Maitsesta sidruniga kraanivett. Kotletid pannile kodujuustule taldrikul, pisikesed kirsstomatid peale. Sööme tasalaps, magab. Sööme seest pisut õõnes. Mul on kloun toidu sees käinud, näe, nina jättis maha. Ütleb armas inimene, justkui uuest maailmast. Möödunud murepilved ei saa enam laskuda laugudele. Ühel erilisel talvepäeval tullakse külla peab rääkima, peab kiiresti vastama, peab korraga mitmes kohas olema vaatama, et lapsi kukuks, et laps teise pere last ei lööks. Püüad vesta üht iidset juttu veenvalt ja värskelt ja soojalt. Ei tule kuidagi välja. Ebamugavus. Kallalt, kohvi, pakud kooki, paned teise lapse muhule külma vabandad, ah ei ole midagi viisakas kohmakus, mõnus ebamugavus, kuni sulgub välisuks ja õuest poeb valge ja külm vaikuse vastu. Ja pea hakkab valutama. Öösel helistab, vana sõber. Ütleb, et armastab sind. Ütleb, et hüppab alla. Hüvasti. Enam vastu ei võta. Sul hakkab külm. Aga tunnet, et ta tõesti hüppab, ei ole. Mõtled, kas nii ongi? Kas nii lihtsalt see käibki? Oled sa päris elust kuidagi Hirdu, et ei taju võimalikku üleminekut? Lõplikku? Külmavärinad on. Aga ei tea, millest. Sõber on kaugel ka teise riigi tagumises servas, kellega ei tea. Ajad tuttav üles, ei, temaga mitte. Tema ka ei tea, proovida sellele proovid. Külmann, ei temaga mitte prooviteod, tollele teisele. Helistad, külmavärinad. Kutsub, kutsub. Kutsub. Vastab. Kõik on korras. Sõber on leitud. Tõmbad teki üle, pea. Palav. Väga palav. Nii lihtsalt see käibki. Vaadata taevast et tajuda teelolekut ka siis, kui olnud päevi paigal väikses majas, haige või meeleheitel, oma vaikses tühjas toas ajanud ringi oma üksildast verd, lohutanud end mõne pähe õpitud lauluga. Just siis vaadata taevast. Ei pea vaatama ka vikerkaart, et näha vikerkaart. Ei ole vahet kas avaldada luulet või avaldada armastust. Te kuulsite Kaarel B Väljamäe luulekava suur mees, juba. Muusika pärines briti muusiku Chation kaarteri heliloomingust. Helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Toimetaja ja režissöör Toomas Lõhmuste raadioteater 2010.