Kirjanduses. Tere kena pühapäeva siit lumme mattunud Tallinnast minu vastas selle laua istumas taas hea sõber Peeter Olesk Tartust tulnud siia läbi lumevallide. Lumevalle ei olnud maantee ilusast puhtaks Sahatud ja buss oli nii graafikus kui üldse võimalik, mina lihtsalt nautisin bussijuhi tööd. Ja siis, tema vastas Mart Ummelas ja täna jätkame siis juttu ühest kirjamehest, aga enne seda ma näen su ees ühte päris nostalgiat tekitavat raamatukest. See tõesti kuulus nii sinu kui ka minu lapsepõlve ja autori abikaasa Mul oli kogunenud sinu esimene kirjanduslik kohtunik. Ja mee Beekman saatis mulle Tartusse oma abikaasa. Aatom, Miku lood. Neid on kaks, üks on aatomite enam kübermeetrilise karuga aatomit. Raamat on vahva ja õigust võrreldes. Mind paneb mõtlema, et väliselt ka vaoshoitud Vladimir Beekman kirjutas korraga niisuguse lustliku aatomipoisile kuulajatele meelespidamiseks. Vladimir Beekman on sama generatsioon nagu Endel Lippmaa. Jah, paraku juba meie seast lahkunud mees kaua aega ka juhtis Eesti NSV Kirjanike liitu ja ka veel pärast Eesti taasiseseisvumist oli mõne ajakirjanike liidu eesotsas. Tema pidi seda tööd tegema. Ma ei usu, et ta õhinaga seda tööd tegi. Aga on teatavad kohad, mis ei tohi kunagi olla tühjad. No sellepärast mainisin seda, et kui me omal ajal Soome instituuti siin asutasime, siis just tänu Beekmanni vastutulekule Soome Instituut sinna Kirjanike majja sattus ja on tänaseni seal. Ka meie tänane kirja nike ei ole mitte Vladimir Beekman, meil on täna täht õ nagu said, kasid. Ja see õõnes, pärit kolonelleitnant Leo Kunnase raamatuviiv pikas sõjas pealkirjast kolmanda sõna, teine tähtalapealkiri märkmed Iraagi sõjast. Ma Ma tahan veel kord kuulajaid ajalukku viia või juhatada. Noh, kõik, kes on õppinud ladina keelt, on pidanud lugema ka see sari märkmeid kodusõjast sealt meie ladina keel algab. Nii et Leo Kunnas on see save järglane. Väga julge üldistus küll. Eks me oleme kõik kellegi järglased ja Leo Kunnas on kindlasti laenanud seeessarilt nii mõndagi iseloomuomadust. Sõjamees peab olema. Iseenesest avati vapper see, et nad ajavad naised taga ja see, et nad dinutavad. See kuulub ka sõjajuurde. Aga argpüksist inimene sõjaväelane olla ei saa ja selles mõttes pisut kahju, et Leo Kunnase raamatu järeldusele. Samas on ta fikseerinud ühe lause, mis mulle ei meeldi. Sõda peab ise rääkima enda eest. On teataval määral analoog Hemingway ühele väitele, et see, kes on sõjas olnud selle jaoks kestab sõda igavesti. Aga sel juhul ei ole rahu mitte kunagi olemas. Sel juhul on rahu ainult paus lahingute ja sõdade vahel. Aga see on ju täiesti ebainimlik. Mulle meenus, see kuulus lendlause sind kuulates. Et kui kõnelevad suurtükid, siis muusad vaikivad. Kuidas on üldse võimalik selline sümbioos, kirjanik, sõjamees, muide, kui sa ütlesid, et sõjamehed dinutavad, ajavad naisi taga, siis vähemasti tänasel päeval on Leo Kunnas ülikorralik. Ei saa ja nii nagu ta on ka korduvalt kinnitanud, ei pruugi ei alkoholi ega suitsu. Sõda on teda kalastanud aga ma ei usu, et ta oleks sõjast vaba. Ent olgu öeldud, et kõik sõjamehed võivad olla suured kirjanikud. Leo Kunnas ei ole erandhangviilikel. Eesti keeles on ilmunud näiteks omaaegse nato. Ühe juhi kindral vestlik Laaki, tänapäeva sõda Bosnias, Kosovo sõjapidamise tulevik eesti keeles on ilmunud Klausevici sõjast hästi paks raamat, mida ma soovitan omada. Tuli möödunud aastal. Tankivägede. Pea kindrali Hans Ani ühe sõduri mälestused kirjastuselt Olion. Tõlkinud Paul Olav mõttes küla. Ei ole sugugi niimoodi, et sõda olgu vahelduseks sõda on eriti nende meeste käsitluses ka tihtipeale tehnika. Ent tehnikast tulebki kirjutada. Tartus on küüti tänaval üks ajaleheputka vaid müügipunkti R-kiosk. Ühte ajakirja, mis on sõjandust täis. Oluline on see ajakiri selles mõttes, et ta on seal müügil nii inglise keeles kui ka vene keeles. Inglise keeles kannab pealkirja Bobrior. Ka vene keeles ostad populiarna mehaaneka. Seda venekeelset paralleelvälja tuleb sinna müügile 10 eksemplari. Ja need kõik ostetakse ära. Mind ei pane uskuma, et seda ajakirja ostavad eestlased kellele käib juba vene keel üle jõu. Seda ostavad. Eestimaal elavad venelased. Sellepärast, et sõda on nagu öeldud, vapruse ja tugevuse mõõdupuu. Ma ei ennusta midagi halba, ma tahan seda öelda. Et sõda teeb kahtlemata kutsikast täiskasvanud mehe. Ta võib teha naisest naise väga siis, kui saad sõjamehe abikaasa, kui ka siis, kui sa oled ise teenistuses. Aga see, kes vaatab sõda pealt on üldiselt aravõitu tüüp. Sa räägid nüüd sõjast nagu mingist üldmõistest me oleme ju kõik elanud läbi nõukogude aja, kui sõda oli põhiliselt suur isamaasõda, kui käis võitlus fašismi. Et sõda oli õiglane sõda, aga nüüd sa räägid meile sõjast kui sõjast, kas on võimalik sõda võtta, kui nii-öelda lahutatuna sellest kontekstist, et keegi kaitseb, keegi ründab kellelgi kellegi jaoks on see õiglane kellegi jaoks? Vallutussõda. Aga ennekõike pesemine ja aga aga ohvitserid. Tõsi, kuderiaaneb pealkirjaks on, eks ole, ühe sõduri mälestused, hakatooli komandör. Ja väga isemeelne komandör, nagu me teame, ei allunud eriti Berliini käskudele. Heas eesti ja balti teiste riikide territooriumil mööda pükse eesti sõdurid andsid talle temasugustele naha peale. Ta on kaotanud oma mälestustes ta sellest ei kirjuta. Praktiliselt vaikib. Aga ja meie vabadussõda näitas. Ma ei täitnud üle ülemuse neid korraldusi, mis olid lollakad. Küsimus on selles, kuidas sa seda teed. Teatati, et see keskkond loll ja käige põrgu. Või sa teatad käsi kõrva ääres, et olen õnnelik teel nagu nagu te ütlesite ja kõik. Täidan käsku. Sa vihjad nagu nüüd ka Leo Kunnas ele seoses sellega, sest me teame, et ka see mees kolm aastat tagasi otsustas minna reservi. Nooremaid kolonel. Sellest on mul kahju ja nimelt sellepärast et meil ei ole sõjakogemusega noori mehi väga palju. Leo Kunnas otsustas, et ka tema ei täida käske, mis tema seisukohad on valed. Mis need on, on tema saladus. Me teame, et tegelikult kirjanikuna sai ta tuntuks juba enne, kui ta lahkus kaitseväe nii-öelda päevateenistusest. Sõdurjumala teener ilmus ja saiu romaanivõistlusel, kui ma õigesti mäletan. Tunnustatud, et kas äkki selle on ka natukene see, et tema suhted võib-olla läksid oma ülemustega teravaks? Ta kirjutas asjadest võib-olla liiga otsekoheselt, me teame, et ei ole suuremat saladust, kui sõjasaladus. Selleks peaks kirjutama temasugusest korralikku monokla afia. Aga ta on, noormees elab, tal on pere, peret on vaja toita. Leo Kunnas teenib leiba sellega, et ta kirjutab Eesti Päevalehes arvamuslugusid. Osa nendest on huvitavad, osa panevad mõtlema. Osa on ikka ajast ja arust, et olla aus. Kuid tal on pere taga, ta ei saa vaadata lihtsalt pealt. See ongi. Ja meheau üheks tunnuseks, et sa sekkud. Sa võid sekkuda ka tsiviilis, sa võistleksid, kui ta ka lahinguväljal, kui sa oled ainukene, kes saab parajasti käsku anda. See ei ole probleem, et off käsku pole, mis me siin ikka jamame, lähme laiali. Ka. Laialiminekuks võidakse anda käsk. Niimoodi ant käsk 44. aastal. Mitmele väeosale võeti järelejäänud meestele, kes sõdisid niinimetatud saksa poolel aga ka näiteks Sirje Oleski isa andis selle käsu endale ise. Ta ta sai aru, et sõda on kaotatud ja see, mis ta saab teha, on, et ta kaevas oma relva ühele. Kald jõe kaldale ja kõik tema ei andnud relva. Leo Kunnas on teatavasti totaalkaitse pooldaja ja selle teema juurde tuleb oma kolumni des ka pidevalt tagasi, et tema on see mees, kes arvab, et iga eestlane peaks vähemasti ideaalis mõtlema selle peale, et ühel hetkel tuleb tal relv haarata ja minna vaenlasele vastu. Sest ma hoidusin Nõukogude armeest kõrvale. See, mida ma olen teinud Eesti vabariigi kaitsejõudude heaks ei ole kunagi nõudnud relva kätte võtmist. Ka on täitsa selge, et kui noored mehed on ajateenistuse läbinud ja siis peavad hakkama elama edasi tsiviilis kuid peavad olema iga kell valmis, siis seda valmisolekut tuleb õpetada. Ja küsimus ei ole suudlemist ainult reservohvitseridest. Küsimus on ka selles, et ka sinu pere rääkimata sinust endast, peab olema valmis selleks et kui on vaja kaitsta siis sa ei põgene. See see valmisolek number üks. See võib olla küllalt kurnav. Nüüd tekib küsimus, et. Ka oma Iraagi raamatus, et tema kirjandusele ei pretendeeri Nüüd on seda ennegi öelnud, et ta kirjutab sellest, millest, mille ta on läbi elanud, et see ei ole mingi väljamõeldis, see no me jõuame ka selle fantaasia nii, aga ta ühesõnaga kirjeldab seda, mida ta ise on kogenud. Jah, sellepärast, et ta tahab sellest vabaneda. Sõda ei saa kunagi olla meeliülendav. Aga millega sa seletad nüüd ikkagi ma olin juba selle fantaasia, tõin siia sisse, ma tunnistan, ma ei ole lugenud tema ulmeraamatuid Kardašovi kahte osa ja üldse nii, nagu ta on ka ise kinnitanud, tal on olnud alati suur kiindumus ulme vastu, eriti sellise ulme vastu, kus on loodud uusi maailmu, kus on loodud nii-öelda tehisriike. Kas see tema niisugune teatav idealism sõdurjumala teenrina ja samal ajal Teatavanake ideaali poole pürgimine oma tehismaailma ehitades on kuidagi seotud. Arvatavasti on ekeses fantastika, ei ole midagi keelatut. Rääkimata sellest. Tal on seal ju selle Antoni irve, ma ei tea, mitmes seitsmenda põlve järglane, peategelaseks. Ta on pidanud elama Eesti vabariigi alamana läbi asju, millest laulva revolutsiooni päevadel ei räägitud. Pesi. Veebruaris aastal 1990 taastati kaitseliit. Taastajaid oli siis koos 102 56, nagu tõestab nimekiri. Ja selge, et noored mehed peavad teadma, mis on veel. Mis on käsirelv, mis on tank mis on õhurelv, mis on laevastik ja nii edasi. Kuid selle asja teine külg on ju see et igaüks meest loobki Ma ise oma maailma. Ega siis sõdur ei ela ainult kindralile. Sõdur elab selleks, et jääda ellu ka rahuajal, jah. See on loomulik. Aga kas tõesti sõduri jaoks nii nagu sa alustasid, on ebaloomulik, rahuseisund. Klaaki ei ole ju mitte sõjandustehnik, avaldan strateeg. Kaasaegne sõda on ikkagi väga suurel määral puht tehnoloogiline protsess. Olgu see siis täheldada või. See seda, mida peetakse Iraagis, peeti Iraagis, peetakse Afganistanis, mis on ülimalt tähesõdadele sarnane tegevus. Nii aga siis, sa pead ju seda tehnikat tundma. Nüüd tekib küsimus, kuidas, kui kiiresti sa selle relva omandad? See, see ei saa käia afi kiirusega. Miks? Päästet, ega Eesti poisid ju? Ma ei ole kunagi kõrbes sündinud. Meil on siin hoopis teine kliima kui Kesk-Idas. Aga sind pannakse lahinguolukorda võõral maal keset võõrast kultuuri. Seal on hoopis teised kombed. Ja kes neist nii väga on islamit või? Või koraani uurinud? Neile antakse käsk. Aga mitte käsk olla laip, vaid käsk jääda ellu. See on see põhiküsimus. Ja, ja sel juhul tahab tõepoolest iga inimene ka naised, kes on sõjas väelased. Ka nemad tahavad kõik seda tulla sealt tagasi mitte jääda sinna. See on näiteks kui me toome kõrvale poliitika poliitikas, on see hoopiski pahupidi. Lähed poliitikasse ja katsuse sealt tagasi tulla. Jah, ega puhaste paberitega ei tule, Ta ei tule. Aga tulles ikkagi tagasi selle minu vahepealse väite juurde, et noh, me oma nooruses selles nõukogude okupatsiooni nii nagu seda nimetatakse kõrgel eluliselt, aga noh, ütleme seal nägime, kuidas sõda oli alati selgelt kas võidu õiglane õigustatud sõda või siis vallutussõda ja ja seda piiri väga selgelt tõmmati eelkõige teise maailmasõjaga seoses. Kui me nüüd räägime Iraagi sõjast, siis me võiksime ju ka küsida, et kuivõrd õigustatud see Iraagi sõda oli sellisel kujul ja kuivõrd nüüd Eesti ohvitser kaitses seal meie iseseisvust Selles mõttes kindlasti kaitses. Et demokraatia välistab diktatuuri. Ja ma annan endale aru, et sõjaväes oleks täielik demokraatia. Lolluste tipp. Aga sa ise ütlesid ju, et ka Sirje isa võttis nagu õiguse ise otsustada. Kas mis tal jaam, mis, mis tal üle jäi? Seda nimetatakse teisalt töörluseks sõdurjutab ise õigus otsustada. Desertöör on argpüks. Aga kui sul on sõda kaotatud siis ellujäämine on tähtsam kui hukkumine. Naised ja emad ja pruudid tahavad meest, mitte tundmatu sõduri hauda. Seal seal nii enesestmõistetav, et ma kujutan ette, et seda kuskil ei õpetata, Ki. Aga. Vaatasid oma isa, kui sa oled väga pisike, kaotasid järvel sõjaväeõppustel. Nii et ka kas sina oled tegelikult üks nendest, kellele sõda pannud käe külge? Jah, niikaua kui meie põlvkond elab, siis oleme me kõik puudutatud sõjast, aga tulles nüüd selle Leo Kunnase fenomeni juurde? Ta on erandlik nähtus eesti kirjanduses. Ega meil ei ole ju tuua paralleeli varasemast eesti kirjandusest. Alla tulla aga tõtt öeldes, see ei ole nii väga tähtis. Kas saab. Oled. Kolonelleitnant oled sa kapten olnud ja siis hakkad kirjutama. Oluline on see, missugune on sinu suhe sõjaga. Nite suhe kirjandusega vaid suhes kirjutada oskab igaüks lõppude lõpuks kõik need mehed, kes, Sakslase teeninutena hiljem. Võisid käia Siberis mitte võisid muidugi, vaid saadeti sinna või, või need, kes istusid kinni, ega need ei olnud siis mingisugused hariduse poolest kirjamehed. Isegi Rossi ei olnud mitte kirjamees, vaid jurist. Kuid nad oskavad sedavõrd oma emakeelt. Et nad kirjutavad ennast vabamaks võrreldes sellega mis on meil kokku aeg, nagu mõnikord öeldakse kukla taga. Ja Leo Kunnas ongi niisugune, et ta ta kuulub eesti kirjandusse samamoodi nagu kõik teisedki, kes on avaldanud raamatu ühe või mitu tema on avaldanud mitu. Kuid tema Eestit Päevalehe artiklit kokku panna tuleb omakorda raamat. Küllap ta kirjutab veel. Ja meie saade peab talle tegelikult andma julgust kirjutada. See on loomulik, vastad elavad ennast välja kirjanduse näol, tunduvalt jubedam oleks see, kui nad elaksid ennast välja nagu vanad veteranid kogu aeg dinutades. No mälumängujuhina ma ei saa jätta mainimata veel ühest huvitavast Leo Kunnase seosest eesti kirjandusega nimelt tema abikaasa on ju kaja Grünthal Grünthal, rüntalite suguvõsast, Grünthal Ridala, et me teame ju Villem Grünthal-Ridala kui eesti poeeti, et noh, niisugune huvitav kõrvalepõige. Kaja ise on ju aastaid olnud siin üks viimaseid ametlikke Soome korrespondent Eestis peale tema vist hetkel ei olegi ühtegi päris ametlikku kirja saatjat. Helsinkin Sanomate korrespondendina on siin tõesti olnud ju pikka aega juba enne, kui nad abiellus. Siin on probleem õieti selles, et kuidas niisugune raamat oleks kättesaadav ka teistele rahvastele. Ma olen kindel, et ja teised sõjamehed, kes on Iraagis pidanud olema keset relvi, vastaseid, et ka nemad on kirjutanud. Aga oluline on, et niisugust asja tohib, mida ta päriselt ainult enda omaks. Ja simman. Ma ütleksin, et, Me peame oma rahvaautoreid ikkagi väga jonnakalt teistele tuttavaks tegema sõltumatult täiesti sellest, kus nad on, nagu sõjaväes öeldakse, seebil. Muide, meie järgmine kirjanik, kellest me nädala pärast hakkame rääkima, on küll jõudnud maailma, aga enne, kui me selle saate lõpule jõuame, selle saatega tahaksime ikkagi küsida seda, kuidas nüüd vaadata sellel ajal Leo Kunnase kolumnisti tegevusele, kus ta tihtilugu nagu veidikene võtab selle kaitseväe juhtimise enda peale. Tal on ühes punktis õigus see on see, et meile käib palgaline sõjavägi üle jõu ja mõistuse. Samas võib-olla ta ei ole ja kunagi kohanud kedagi, kellega ta saaks arukalt vaielda. Taan, kas andnud käske? Stan, vanemohvitser oli operatiivosakonna juhataja või on talle käsk antud. Ja on ju ka täiesti mõeldav, et keegi, kes mõtleb teisiti, ütleb, et aga noormees pea pisut aru ära võtta pitsi minul käest ei võtagi, aga, aga pea haru see dialoog on ju puudu. Kes hakkab Eesti Päevalehes Kunnasega vaidlema, siis peaks olema teistsugune kolumnist, kust sa selle võtad? Praeguste tingimuste varastika kommentaarides vaieldi aga nüüd Eesti Päevalehes kommentaare ka praktiliselt erame ilm ilmuda, need kommentaarid ei kõlba mitte kuskile kui ilmuvat ja nad ei kõlvanud ka siis, kui nad veel ilmusid. Ent ka see ei ole päris mõõt mõõdu vastu. Kui Leo Kunnas on kirjutanud Iraagi sõjast. Kirjuta, kui keegi teineteistsugusest, sõjast näiteks Afganistanist või või oma oma välismaisest sõjalisest haridusest, aga kirjutagu ka sama paks. No ja siis me saame võrrelda, siis on dialoog olemas, aga praegu peab üks mees monoloogiks monoloogi. Aga igal juhul ma arvan, et soovime talle jõudu jätkata, seda küllaltki unikaalset tegevust mehena, kes on tõesti läbi käinud. Tulest veest ja vasktorudest, nagu vanasti öeldi ja teeninud ka okupatsiooniarmees, kui nii võiks öelda. Ja ekspeditsiooni armees ekspeditsiooni armees. Ei, aga ma mõtlen seda, kui ta ikkagi oma sõjalise hariduse sai ju nõukogude ajal on istunud vanglas selle eest, et tahtis nõukogude liidust põgeneda. Kireva saatusega mees ja kindlasti ma usun, et tal on veel küllalt, millest kirjutada ja mitte ainult ulmekaid. Ja augu maalähedane. Olgu taas maa peale tagasi. Ja ei rääkinud me temast mitte täna sugugi juhuslikult, sest juba paari päeva pärast me saame taas näha Vabaduse väljakul meie kaitseväe rivi marssimas ja ma usun, et Leo Kunnas on seal väljaku ääres seda jälgimas koos oma perega. Jah, aga ta ei ole vaikiv pealtvaataja, nagu me oleme siin korduvalt tõdenud. Oli siis Leo Kunnas meie huviobjekt ja ma ei süvenenud väga tema teoste sisusse, vaid rääkisime tema kohast meie kirjanduses ja Eesti ühiskonnas. Meenutan siinkohal, et meil on käimas üks väike mäng. Me nimelt oleme küsinud. Mitme päevaga kirjutas Friedebert Tuglas oma novelli Toome helbed, millest oli juttu veebruari algul ja ütleme, Tuglas on seda ise oma publikatsioonidest üsna täpselt ära märkinud ja me oleme ka saanud juba päris palju õigeid vastuseid. Auhinnaraamat on värske Tammsaare kirjandusauhinna laureaat Tõnu Õnnepalu raamat, romaan paradiis. Aga mis on meie järgmine täht? FF FF nagu Friida või ka nagu Friedebert, aga ei ole Tuglas. Ei ole Tuglas, aga on mees, kes tõesti maailma tunneb ja keda ka maailm juba tunneb. Täna saates Peeter Oleski, Mart Ummelas, nädala pärast kohtume taas.