Tere, mina olen Arp Müller ja tänases reporteritunnis räägime maakonna muuseumidest. Kultuuriministeerium plaanib 15 maakonnamuuseumi koondamist ühtseks organisatsiooniks, mille juhtimine toimuks Tartust ja mille ühe võimaliku nimevariandina on välja pakutud Eestimaa muuseum. Muuseumijuhtide eesmärgi. Muuseumijuhtide arvates on reformi eesmärgid aga segased ja reformi mõjud piisavalt analüüsimata. Samuti on sellele farmi määrusele oma kooskõlastuse andmata jätnud mitu maavanemat. Miks seda reformi vaja on ja miks muuseumid seda praegusel kujul ei toeta sellest? Me kõneleme hakkamegi ja stuudios on Marju Reismaa, Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik, Sirje Endre, Mahtra talurahvamuuseumi nõukogu liige ning Eesti muuseuminõukogu liige. Stuudios on ka Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi Hector ning Rea Raus, Läänemaa muuseumi direktor ning samuti Eesti muuseuminõukogu liige. Tervist. Tere päevast. Aga enne kui selle reformiplaani sisust kõneleme äkki räägimegi sellest, millised üldse on eesti maakonnamuuseumid ja mida nendes näha saab ja milline on nende roll Eestis? Marju Reismaa Kultuuriministeeriumist äkki alustate? Tervist alustuseks oleks vist jah hea lausa nimetada need muuseumid, millest jutt käib, sest ma arvan, et kui, kui inimesele öeldakse sõna maakonnamuuseum, siis paljud ei oska üldse nimetada neid et me räägime 15-st riigimuuseumist. Nende hulgas on siis Kreutzwaldi memoriaalmuuseum, millel on filiaaliks Võrumaa muuseumi Mõnista, Harjumaa muuseum, Hiiumaa muuseum, Iisaku, Järvamaa, Läänemaa Mahtra talurahvamuuseum, Palamuse, Oskar Lutsu kihelkonnakooli muuseum, Põlva talurahvamuuseum, Pärnu, Saaremaa, Tartumaa, Valga ja Viljandi muuseum ning sinna lisaks on Rannarootsi muuseum, kes oli ka varem maavalitsuse hallatav asutus ja siis nüüd tuli riigi riigimuuseumina Kultuuriministeeriumi alla 2008. Ja muuseumiseadus ütleb, et need on kuigi juriidiliselt nad ei ole enam maakonnamuuseumid, siis sisuliselt, kuna nende kogud on jäänud samaks ja on jäänud samaks, ka nende põhimäärus jääksid ülesanded, siis need on muuseumid, mille kogud peaksid esindama terviklikult konkreetse maakonna ajalugu, loodust ja, ja inimeste tegevust iseloomustavaid valdkondi. Ehk siis nad mõnes mõttes võib neid nimetada maakonna keskmuuseumiks. Jaak Pihlak, kuidas te oma muuseumi näitel selgitaksite, et milline on muuseumi roll teie maakonnas? No enne veel ma lisaksin siia juurde, et tegelikult oli veel kunagi olemas ka 15. maakonnamuuseum, seal oli siis Rakvere muuseum, aga sellest moodustati mõned aastad tagasi sihtasutusse olnud Virumaa muuseumid ja tema nüüd selles mõttes enam küll sisulist Mosioloogilist tegevust Virumaal ei tee. Aga Viljandi muuseumi näitel jah, meie oleme tõesti maakonna keskmuuseum Iluasutus, nii nagu muuseumid öeldakse. Ja meie ülesanne on kõik see, mis on seotud Mosioloogilise tegevusega maakonnas. Aga ma pean ütlema, et meie huviorbiidis on natuke suurem ala kui see praegune Viljandi maakond, sest ajalooliselt on Viljandimaa koosseisu kuulunud ka Jõgevamaal olev Põltsamaa kihelkond ja praeguse Valgamaa koosseisu kuuluv Helme kihelkond, nii et meie huviorbiit on ikkagi suurem. Tore on selles mõttes mõneti laiem ja noh, mina mõtlen küll, et kunagi võib-olla isegi kui haldusterritoriaalne reform, mis 2000. aastal põhja lasti siiski ikka lõplikult ära tehakse, siis võib-olla on see Viljandi maakond nii suur, et ta suudab ka neid alasid enda halduses pidada. Aga mis on muuseumi jaoks esmatähtis, mis on maakonnamuuseumi jaoks esmatähtis, kas koguda ja hoida või on olulised need külastajanumbrid, sain aru, et see on selline kunstlik vastandus, aga kui küsida Rearus? Ma leian, et iga muuseum peaks mõtlema oma tasakaalustatud arengu peale tänastes tingimustes me ei saa rääkida sellest, et, et me ainult uurime kuskil fondi vaikuses midagi või, või teeme näitusi, et neid tegevusi ja neid ülesandeid on muuseumil kindlasti palju rohkem, et kui ma nüüd Läänemaa Muuseumi näita vähem muuseum on tänaseks välja kujunenud ikkagi suuresti ainult muuseumina, vaid ka meil on väga tihe koostöö kohalike Läänemaa koolidega koolidega. Koostöö on ka muidugi väljaspool Lääne maakonda juba. Et me mõtleme haridusprogrammidele, mis meil pidevalt toimivad ja, ja erinevatele üritustele kontserditel ja nii, et noh, mõnes mõttes natuke nagu kultuurikeskus ka veel omakorda nii et et üks üks pool on tõesti tõsiteaduslik töömuuseumis ja teine pool on ikkagi avatus külastajatele. Kui atraktiivsed meie maakonnamuuseumid on, leidsin sellise numbri, et aastal 2008 külastas maakonnamuuseume 256000 külastajat Marju Reismaa, on see hea või halb? Kuidas võtta, et tegelikult maakonnamuuseumid väga erinevad, et meil on, ütleme, kolm sellist muuseumi mille üle võib uhke tolle NEED ONGI, Venemaa, Saaremaa ja Palamuse, kelle külastajanumbrid on teistest palju rohkem üle. Ning seda näitab ka nende omatulude teenimine, et 2009 külastajanumbreid kahjuks veel ei ole. Aga kui me võtame oma tuludega märgi, siis suure hüppe ongi teinud Läänemaa tänu Wikland'i keskuse avamisele ja Saaremaa numbrid on kahjuks kukkunud, aga võrreldes teistega on ikkagi ikkagi see suur. Ja, ja Palamuse on siis kolmas, kellel käib palju kooligruppe. Mina tunnistan piinlikkusega, et satun maakonna muuseumitesse harva, viimati käisin poolteist aastat tagasi Saaremaa muuseumis Kuressaare lossis ja ütlen, et tulin väga heade emotsioonidega sealt tagasi. Ekspositsioon oli väga huvitav ja oleksin pidanud rohkem aega varuma ja kuna mul endal oli aega vähe, siis ma lubasin, et ma pean kindlasti sinna tagasi minema. Mujal ma kahjuks ei ole käinud, aga kuidas on, kas see taseme erinevus siis erinevate muuseumide vahel on suur? Kahjuks peab ütlema, et nii see on, et mul on hea meel, et Saaremaa tekitas tahtmise tagasi minna. Et see tahtmine peaks olema iga muuseumi puhul ja, ja kõigepealt peaks olema siis tahtmine üldse sinna minna, sest et üks asi on see, et kui muuseum omaette midagi teeb ja keegi sellest ei tea siis tekib ka küsimus, et kui tõhus tegevus Küsisin kolleegide käest ka saadet ette valmistades raadiomajas, et millal te käisite viimati maakonnamuuseumis ja siis nii mõnigi kolleeg Rootsis kukalt ja mõtles, et võib-olla 10 aastat tagasi ja kui ma siis pärisin, et miks ta siis uuesti pole käinud, et aga mõju korra juba käisin seal, et seal ei muutu ju midagi, kõik need eksponaadid on ju samad, et et ei, ei ole mõtet minna. Kas see on põhjendamatu eelarvamus inimestel? Jah, pihlakul on näpisti. No ma tahan siia vahele tuua ühe olulise definaid definitsiooni, mis on Aikumi poolt muuseumi kohta öeldud, ma lausa tsiteerin seda. Muuseum on mittetulunduslik, rõhutan, mittetulunduslik püsivalt, ühiskonna teenistuses ja juhtimise all olev publikule avatud asutus. Kogub, säilitab, uurib, tutvustab ja eksponeerib uurimise, harimise, harimise ja meelelahutuslike eesmärkidel materiaalset tõestusmaterjali inimese ja keskkonna kohta. See on piisavalt lühike lause selle kohta, et võtta kokku kõik, mis on muuseumi ülesanne. Muuseumi ei ole ainult ekspositsioon, need maakonnamuuseumid on maakondlikud mäluasutused. Tänasel päeval on need ainsad veel, mis on maakonda järelejäänud, kõik ülejäänud muud on täidavad muidu funktsioone ja see ongi see võti siin asja juures, millest minu arust ei ole paljud inimesed aru saanud. Et maakonnamuuseumide funktsioon on laiem kui ainult ekspositsioon. Aga Rea Raus, mida teie ütlete nendele inimestele, kes ei ole aastaid muuseumis käinud ja arvavad, et, et noh, sellepärast ei lähe, kuna seal on igav ja seal midagi ei ole muutunud. 10 aastaga. Teie enda lauses peitub ka võti, et kui teie, mõni hea kolleeg või tuttav väitis, et ta ei ole 10 aastat üheski maakonnamuuseumis enam käinud, sest seal midagi ei muutu, siis võiks ju küsida, et kust ta teab, et midagi ei muutu, kui ta käinud. Et tegelikult on. Kuna ma ise töötan muuseumis suhteliselt lühikest aega alates 2000 2008, siis mina võin küll öelda, et täiesti teisest valdkonnast tulnuna oli minule näha seda, mis, mis meie eesti maakonnamuuseumides toimub, väga suur üllatus. Sest ma olin ka nii-öelda sellest Tombis kinnimine alguses. Halvas mõttes võib-olla nõukaaegsest mõtlemisest pärit. Põderi potikillud. Noh, et kogu aeg on ühesugune ja midagi huvitavat ei ole, aga, aga tegelikult, kui ma nüüd ise sellesse valdkonda sisenedes olen käinud maakonnamuuseumides, siis ma olen näinud, et see olukord on hoopis teine ja üllatavalt ja väga heas mõttes teine, nii et kindlasti tasub maakonnamuuseumit külastada, aga üks täpsustus, mis ma tahaks tuua Marju Reismaa jutule, mis puudutab tasemete erinevus erinevust maakonnamuuseumides siis on küll maakonnamuuseumid on erineva suurusega ja kõik Kultuuriministeeriumi poolt toodud näitajad ka just nimelt seda meelega näitavad, et kas oma tulu on ühel suurem, teisel väiksem, töötajate arv ühel suurem, teisel väiksem. Et tõepoolest suurus on erinevus. Aga seda, kui hästi või halvasti keegi töötab või milline tase kuskil on, vot seda me kuskil statistika põhjal ei ole näinud siiani. Aga Sirje Endre ei ole veel sõna saanud. Ja aitäh. Ma kuulan suure huviga väga lugupeetud, kahe muuseumi, väga lugupeetud direktori juttu ja mulle tundub, et aeg on muutuda realistlikuks. Ja rea ütleb, et ei ole olemas kuskil analüüsi. Ma julgen meelde tuletada, et 2005. aastal tegi riigikontroll väga põhjaliku auditi muuseumide kohta. Ja seal olid hõivatud ka seitse maakonnamuuseume. Ja riigikontroll tegi kultuuriministeeriumile õidi õieti auditeerimis auditeeris Kultuuriministeeriumi järelvalvet muuseumidele ja ta tegi väga nagu tõsiseid töid töid. Esiteks ütles riigikontrolli audit seda, et ainult 1,3 protsenti kõikidest varadest on üldse kättesaadav, mis on kogudes talletatud. Teiseks ütles riigikontroll, et muuseumid kipuvad olema maakonnamuuseumid kipuvad olema nagu asi iseeneses, mis iseendast töötab väga hästi. Aga endas kapseldunud ta võib tõesti kohapärimust ja kohaliku mälu ja kindlasti talurahvamuuseumi näitel võin ma öelda, et kohapärimuse kogumine ja talletamine on väga tõhusalt tehtud, aga siiski riigikontroll, kellesse me kõik võime suhtuda kahetiselt. Mina isiklikult suhtun suure lugupidamisega nende töösse, mis nad teevad. Ja muuseumi muuseumiaudit on üks esimesi tõsiseid analüüse üldse muuseumimaastiku kohta Eestis. Naat, ja kolmas aspekt, mida ma tahaksin rõhutada, on see, et mida heideti ette kultuuriministeeriumile, et Eestis puudub ühtne kogumispoliitika ehk selleks, et see oleks nüüd kuulajale arusaadav. Ma vabandan, mu või näide on natukene utreeritud, aga ütleme, et kui viis muuseumi koguvad 100 kapa ja panevad need kogudesse aga keegi õieti ei teagi, et nendel kõikidel muuseumidel on 100 kapa ja 1,3 protsenti neist kappadeston ainult nähtav, siis see on ikka väga halb lugu. Kõige lühemalt kokkuvõetuna olekski see see, et riigikontroll tegi ettepaneku muuseumide töö põhjalikuks reorganiseerimiseks. Ma küsiksin edasi Marju Reismaa käest kultuuriministeeriumist, et millisena siis kultuuriministeerium kuuldu valgusest siis näeks, milline peaks muuseumireform olema? Selle tasemevahe kohta veel öeldes, et et minu meelest näitab küll taseme erinevus see, kas inimene tuleb muuseumisse või mitte. Et kui ühes muuseumis on millegipärast väga vähe külastajaid ja teises on rohkem, siis kas me siis ütleme, et külastaja, rumal, et ta ei saa aru, et kumb muuseum on huvitavam? Aga lähme selle muuseumireformi juurde, jah, oli ainult üks, põhjuseid on ju mitmeid, esiteks rahad on vähenenud, eelarve on vähenenud maakonna muuseumitel, siis külastajate arvud, mida nüüd mainiti siis taseme erinevus. Kuidas te nüüd näete, et neid probleeme võiks lahendada, Marju Reisma. Et eesmärk on moodustada üks terviklik organisatsioon, mis saaks võtta siis vaatluse alla kõik need probleemid läheneda terviklikult, ühesõnaga probleemidele. Ja samas need maakonnamuuseumid jäävad struktuuriüksustena seal all tegutsema samamoodi nagu enne lihtsalt tugiteenused koondatakse finantsarvestus, personaliarvestus. IT-neid on mitmeid kogumiskogumispoliitika sisulised. Sisulise nõu andmine koordineeritud töö tagamiseks. Aga Jaak Pihlak kohe siin sõna võtma ja, ja natuke täpsustama, et Marju Reismaa ajab siin häma nüüd suust välja, sest tegelikult on jutt ikkagi tsentraalasutuse moodustamisest, et mingi abitegevuste koondamisest algne varianti idee, liit, muuseum, mis moondus ümber ühendmuuseumiks kus on tehtud ainult kosmeetilisi parandusi, aga kus ei ole mitte mingisugust sisulist muutust toimunud. Ja. Ma parafraseerisin meie presidenti, kes pidas kõne ja kus ma leidsin ühe hea mõte. Ja seal oleks selline minu tõlgendused. Ärgem Pedgemend lootusega, et tsentraalasutuse loomisega kuskil keskuses paraneb olukord maakonnamuuseumides seda ei juhtu. Kui on loodud tsentraalasutus, siis see vajab enese ülalpidamiseks juba raha ja jõudu. Tänase päeva seisuga ma täpsustan, nüüd kohe üle, on ministeerium ette näinud kaks miljonit krooni. Väike tagasihoidlik majanduslik kalkulatsioon ütleb, et minimaalselt on selleks vaja 3,7 miljonit. Et see süsteem tööle hakkab. Aga lisaks veel on seal vaja majanduskulusid, nii et see summa on oluliselt suurem, kui ministeerium on tänasel päeval selle peale raha panustamas. Nii näpun Kristjani Sirje Endre kui ka Marju Reis maalaga Sirje Endre. Ma tahaksin jätkata sealt, kus Marju lõpetas ja öelda, et milles minu arvates seisneb sellise reformi unikaalsus. Muuseumireform toetub nimelt sisulisele partnerlusele ja, ja ta algab siin püütakse ühendada see rohujuure tasand, millest me kõik alati igal pool räägime. Muuseas, üheks näiteks rohujuuretasandi poole pööramisest on see, et meil on kihelkonna sildid pandud üle Eesti üles. Ja see rohujuure tasand peaks jõudma nüüd sõbralikus partnerluses riigitasandini. Ehk siis ülejäänud muuseum ei ole mitte tsentraalmuuseum, ma tahaksin parandada. Laadsed paraku on, paraku ei ole, paraku on. Me räägime semantiliselt erinevatest terminitest. Sest miks üldse ühendmuuseumit soovib kultuuriministeerium teha, on seepärast, et need teenused, mida koha muuseumid ei suuda ise piisaval määral kanda või anda. No näiteks see, et kõikide muuseumite kogud oleksid ühe internetiklõpsu kaugusel, kas nad on, ei ole, kui ma tahan teada, kuidas Valga Rooma muuseumisse, mis seal on üldse panustatud, siis ma näen, et seal on panustatud koduleheküljel see, et pilet täiskasvanule maksab 10 krooni, õpilasele viis krooni. Teiseks, ühtse infosüsteemi loomise kõrval on väga tähtis see jaak, sina hakkad kohe rääkima, et riik annab vähe raha, aga võib-olla. Aga aeg selline, kus tuleks tõmmata ikkagi hõlmad koomale ö tugevasti kinni jagata, natukene hoogsamalt ka ise arendustegevust tegema. Sest me oleme 20 esimeses sajandis. Ta viis peab muutuma. Mõtteviis ei ole mitte see, et riik ainult andku raha ja küll meie siis teeme ikka inimesest endast ja mõtlemisest algab seepeale. Kuidas arendada ja mismoodi külastajale muuseumi uksed avada. Rea Raus Läänemaa muuseumist. Ma ütleksin paar sõna. Ja vahele selle, selle muuseumireformi alguse ja praeguse seisukohta, et kus need kõige suurem mad käärid paistavad, et me räägime nii-öelda ideaalmuuseumist, mida saavutatakse siis ainult ühendmuuseumitingimustest ja me räägime millegipärast sellest ideaalmuuseumist, mida, mis on vajalik ainult maakonnamuuseumidele, ET väites, vihjates, et nagu maakonnamuuseumid oleksid oluliselt halvemad, et seal töötavad inimesed oluliselt rumalamad ja seal tööd palju kehvemini tehtav, eks ole. Et, et tegelikult asi ei ole üldse ju nii, sisulise töö analüüse lihtsalt ei olegi olemas ei olegi siiani tehtud ja mis on väga suur puudujääk, see mitte ainult mu maakonna muuseumidest rääkides vaid Eesti muuseumides tervikuna. Et tegelikult, kui me räägime mingitest süsteemsetest lähenemistest, siis muuseumidest saame rääkida kõikidest riigi muuseumidest koos kõikidele on vaja seda ühtset kogumispoliitika alust terves Eestis, maakonnamuuseumidel kõigil on oma kogumispoliitika olemas, on ka kultuuriministeeriumil teada. Selle kohta ei ole ühtegi märkust tehtud ühtegi kriitikat tänaseks päevani ja, ja see on kõik täiesti toimiv süsteem olnud. Kui me nüüd räägime näiteks konkreetselt sellest, mida Sirje Endre mainis, et, et kõik museaalid oleks meil internetiklõpsu kaugusel siis teatavasti on rakendatud muuseumide infosüsteem ehk muis, mis on väga suur töö absoluutselt kõikidele muuseumidele sisestada kõikuma museaalid kõik oma fotod tood käsikirjad ükshaaval kirjeldustega, sest neid ei ole võimalik vanast infosüsteemist üks-ühele üle tuua. Tihti, seal on väga palju tehnilisi probleeme ja see puudutab ka absoluutselt kõiki muuseumeid ja seda tööd me ei saa teha ilma lisavahenditeta, see on ka selge. Nii aga nüüd sõna kultuuriministeeriumile Marju Reismaa. Siin maakonnamuuseumid on teinud ka avalduse, kus nad tõepoolest teevad täpselt samu etteheiteid, et selle reformi eel ei ole välja toodud vajakajäämist analüüsi, ei ole tegevust, tulemiste, tegevustulemite analüüsi. Kas on tõsi, et neid analüüse pole tehtud? Ma ei ole absoluutselt nende süüdistustega nõus, esiteks direktoritele tutvustati neid analüüse sügisel Kadriorus. Meie eesmärk ei olnud kõiki neid andmeid paisata kohe avalikkusele, vaid rääkida läbi nende inimeste endiga. Kuna kuna kuna nüüd on tulnud niivõrd suur surve, siis täna panime siis ka kodulehele ülesse, täiendasime ka 2009 andmetega kus igaüks võib siis tutvuda sellega, aga mida ma tahtsin öelda veel, et miks maakonnamuuseumid just praegu? Küsimus on selles, et just tegemist on üheliigiliste muuseumidega, mis tulid 2008 maavalitsustelt meie alla 2008 lõpus maavalitsuse üheliigiliseks. Vormiliselt mitte sisuliselt see, mida meil tegelikult vaja on. Marju. Ma jätkaks, et 2008 näiteks maavalitsused kaotasid ära oma kultuurispetsialistid, mis tähendab seda, et sealtkaudu enam toetust maakonna kultuurielu korraldamisel tegelikult ei ole. Ja mis siiamaani on alla skulptuuri spetsialistid maakondades. Olemas, palun teeme maavalitsuste kodulehed lahti, kultuuriosakondi on, mõnes üksikus võib olla igal pool. Ja lisaks on olemas Viljandimaa omavalitsuste liidul on oma kultuuriinimene, kes tegeleb selle valdkonnaga, nii et need inimesed, kes peaksid kultuurivaldkonnaga tegelema, on igas maakonnas olemas. Aga ma tahan ühte asja öelda siia juurde. Praegu on ministeerium vähenenud põhimõttest, et reform on vahed. Et eesmärk raha on vahend, mitte eesmärk. Vot see on õige. Nii. Aga tuleme tagasi nende analüüside juurde. Ministeerium ütleb, et analüüsid on olemas. Teie ütlete, et neid ei ole. Kas te siis ministeeriumi esitatud analüüsidega ei ole rahul ja te ei tunnista neid? Kas analüüs saab olla, kui tuuakse kolm, neli parameetrite välja ja öeldakse, et sellega on tehtud analüüs? Tuletan meelde, et maakonnamuuseumid on olnud tegelikult kogu aeg ka Kultuuriministeeriumi rahastamisel algusest rahastamisel? Jah. Aga see, et vormiliselt nad allusid maavalitsustele, oli ainult see, et üheaegselt maavalitsustele tuli nii nagu kultuuriministeeriumile esitada nii aruandeid kui tööplaan ja ja see topelt dubleerimine lõppes ära 2008.-st aastast. Ma võin küll täna käe südamele panna ja öelda, et varasemate aastate kohta me ei ole näinud mitte mingisuguseid analüüse, see, et nüüd suure hädaga peli ministeerium mõned numbrid välja käima aaa, palju on külastajaid, kui suured on fondid. Palju on oma tulu, see ei anna veel sisulist analüüsi, need on mõned parameetrid, mis ei ütle, mis on tegelik sisu sellel maakonnamuuseumile. Ja veelkord täpsustuseks siia juurde. Tegelikult on need maakonnamuuseumid kõik väga erinevad segasile sinagi ütleb ministeeriumi esindaja siin. Et tegelikult on need oopis omavahel ühitamatud. Nad, kõik esindavad mingit maakonda, siinset piirkonda, kultuuri. Jah, ja nad jäävad edasi seda esindama. Ei ole mõeldav, kui on moodustatud üks tervik, institutsioon, antud juhul siis liitmuuseum või ühendmuuseum, kuidas ka keegi soovib? Nii ma küsin vastu Eesti Kunstimuuseum, kas Niguliste muus ja. Need asuvad ühes linnas, need on võimalik lahendada sellisel moel, aga samas ma tean väga hästi ka nende probleeme, kumu võtab väga palju, aga nende oma teenitud tulu just selle jaoks ära, et nad saaksid kumu ülal pidada. Nii et ei ole vaja siin ajada meile udu silma. Nii siin ongi jälle palju hirme. Kas, kui tekib see ühendmuuseum, kas siis näiteks Saaremaamuuseumilt, kes praegu teenib palju tulu, võetakse see tulu siis edaspidi ära, antakse mõnele vaesemale? Praeguses põhimääruse eelnõus on kirjas selgelt, et oma tulud jäävad teenivale muuseumile ja vajadusel on võimalik siis direktorite nõukogul ühisprojektide jaoks seda ümber jagada. See on praegu põhimäärusega. Olen lugenud jälle Saaremaa muuseumi juhi hirmu, et põetakse kogud Saaremaalt ja tuuakse kusagile Tallinnasse. No see on kõige absurdne absurdsem väide, et. See on kahjuks Kultuuriministeeriumi oma koduleheküljel üleval, kus on must valgel kirjas, et kultuuriministeerium peab ühendmuuseumid tollase nimetusega liitmuuseumi suurimaks väärtuseks ühtse fondihoidla loomist, palun pöörduge omaenda koduleheküljel. Eile õhtul vaatasin üle Sirje Endre, minu tegelikult ei saa aru, võib-olla ma olen lihtsalt pikkade juhtmetega. Tõenäoliselt mina ei saa sellest aru, kuidas meie lugupeetud muuseumide direktorid, kellega mina olen, mul on ka au olnud kohtuda teiste muuseumidega. Et kui toas teie ei mõista seda, et ühendmuuseum on kõikidele maakonna muuseumidele kasulik sest ta toob täiendavat tugiteenused ja säilitab rohujuuretasandi, see tähendab muuseumi oma näo, oma eripära, oma ülesanded kõik, kuid tänapäeva muuseum ei ole ikkagi ainult ega siis näiteks Mahtra talurahvamuuseum või Viljandi muuseum. Te ei kuulu paraku ainult juurule või või viljandile. Me kuulume Eestisse, on kuu aega, ennekõike me tegeleme selle piirkonnaga ja see on meie ülesanne on selle juuru ülesannet. Sealse piirkonna ja Viljandi ülesanne on Viljandi muuseumi ülesanne kogu Viljandimaaga tegeleda. Eesti on terviklik riik ja paraku Eesti varandused ka pahapära koha, varandused, koha, pärandi, varandused peavad olema kättesaadavad ja Rea Raus-ile. Ma julgeks veel kord öelda, et et rohkem tähelepanelikkust ka riigikontrolli auditiga tutvumisel, kus olid üsna selgelt Mis aasta kohta ja muuseumite ja see puudutab kõiki muuseumi kaks protsenti, mis on välja pandud, puudutab Eesti Rahva muuseumit. Ei ole taas jälle vaja hakata siin demagoogiat. Kui me nüüd ikkagi nendest eesmärkidest ja sellest, mis siis ikkagi muutuks Marju Reismaa, kui Tartusse tuleks ühendmuuseumi nii-öelda juhtkond, seitse inimest vist võetakse tööle mis siis hakkab muutuma näiteks Viljandi muuseumis või Läänemaa muuseumis, seletage, kuidas see tööpõhimõte üldse käib? Tööpõhimõtteid siin on väga raske nagu lahti rääkida, sest see on tegelikult asutuse juhi korraldada, see on asutuse sisemine töökorraldus. Sellepärast on ka põhimäärus jäetud selliselt avatuks, et võimaldada paindlikkust asutuste juhtimisel muuseumi direktorit, praegused nende lepingud lähevad üle uuele asutusele. Nende vastutus tähendab selles mõttes, et testisüsteem lihtsalt näeb ette, et pead Victoril on nii-öelda see lõppvastutus. Selles mõttes väheneb nende vastutus. Kuid otsustusõigus kohaliku muuseumi arendamisel igapäevaste otsuste tegemistel jääb loomulikult neile, et seda ei saagi üldse ette kujutada, et Tartust direktor iga hommik käib kõik 15 muuseumit läbi ja jagab korraldused, see oleks ju absurdne. Aga ikkagi veel nendest eesmärkidest, et kui tahab ka konkursil valitakse, siis te seate teatud tingimused, mille järgi te selle inimese valite, milline visioon, milliste visioonide, eeldate sellelt inimeselt, kes tulevikus hakkab seda Liit muuseumi juhtima, kuidas ta peaks seda muuseumi juhtima ja kuidas see peaks välja nägema tulevikus siis Viljandi muuseumi, Läänemaa muuseumi ja töös ja, ja, ja ekspositsioonis ja külastatavuses. Põhiline visioon väga lihtsalt. Kokkuvõttes on see, et kõik maakonnamuuseumid peaksid muutuma maal vaimse elu keskusteks. See on. Tänagi on näidata, et nad täna ei ole just kust tuleb see finantsselleks, ma tahaks teada, ma juba varem tõin korra esile, et kultuuriministeerium on plaaninud sellesse aastasse kaks miljonit täiendavat krooni. Tegelik majandus on tänasel päeval 3,7 miljonit, see on analüüs, mis ütleb meile kohe tänasel päeval ära. Puudu on kohe esimesel hetkel 1,7 miljonit. Ma küsin, kus olete, seda vastust ei ole. Seda vastust ei ole. Järgmiseks aastaks on planeeritud täpselt samuti kaks miljonit krooni aga järgmine aasta on juba viie kuu võrra pikem. See tähendab minu küsimus, kust tuleb raha? Ma ütlen teile, ma ütlen teile, sirje mõtlen sulle. Aga ütle sina, ma kuulan seda huviga. Kui muuseumid jätkavad endisel viisil ja senise rahuloluga, nagu meile vaatab, vastusid üle laua väga lugupeetud ja armastatud direktorite poolt siis mina ennustan ette, et kultuuriministeerium peab hakkama tegelema hoopiski päästeoperatsiooniga sest mõned muuseumid peavad oma uksed sulgema, kuna põhiliselt nende raha kulub palkade maksmiseks ja kommunaalteenuste eest maksmiseks. Aga vastus, kust tuleb raha? Mina seaks küsimuse hoopis teisiti. Kust tuleb areng? Areng tuleb inimese mõtteviisist ja inimese seest, mitte rahast. Ma väidan, et paljudel. Sirje demagoogia koos kasutad siin avalikult, me ei saa ei üle ega ümber rahast, kui tänasel päeval ei ole selleks finantsi, siis tuleb nende samade maakond aga raha saama, mis tähendab, me oleme harjunud saama, ma toon ainult ühe näite. Kuidas tegelikult on viimase 200 aasta jooksul kultuuriministeerium maakonnamuuseumi välja, tänud sõna otseses mõttes. Viljandi muuseumi näide, kõige parem. Ma võtan oma numbrid välja aasta 2000, eelarve. Tsirka kolm miljonit aasta eelarve 2010, tsirka kaks miljonit. Siit on ligi üks kolmandik maha kärbitud. Tuletan meelde, eelmise aasta suvekultuuriministeerium küsis maakonnamuuseumide käest miinus 15 protsenti kärbet 2010.-ks aastaks, samas kui kõik ülejäänud ministeeriumid püsisid kaheksa, üheksa protsenti. Ma küsin, kas see tähendab tegelikult ettevalmistamist salajasele hiilivale? Liitmuuseumi tegemisele? Võib-olla mitte, aga hea küll, pärast jäi järgi üheksa protsenti, aga see kaks miljonit, mis praegu on nüüd ettenähtud ühendmuuseumi tegemiseks, on tegelikult võetud. Muuseumide endi reservist, nii anname nüüd sõnaga Marju Reismaale. Jah, siin oli päris mitu süüdistus, mis tegelikult ei vasta tõele, esiteks üheksa protsendi, 15 protsendi asi. No see on täiesti nagu laest võetud, see oli meie ettevaatusabinõud. Ministeeriumil laiendada sedasi, et põie pidime tegema need numbrid ja hobusel ära villak teeme. Meie eelarve osakond selgitas teile, mis põhjusel küsiti, 15 protsenti. Ei ole kuulnud seda. Ma olin ise sellel koosolekul juures, kus seda öelda, aga see selleks, see ei puutu praegu asja. Aga kui rääkida veel siredai sõna päästeoperatsioon nagu esile, et see tõesti on nii. Võtsime välja 2010. aasta kahe esimese kuu majandamiskulud, mis on kulutatud riigieelarvest kuuel 2010 just koos muuseumi on kulutanud rohkem kui 20 protsenti aastaks mõeldud majandamiskulusid. Muidugi võib öelda, et külm talv loomi ja nii edasi. Täpselt nii ongi nii, kahju küll. Nii, aga miks mõnel muuseumil ei ole külma talve, kes on saanud siis umbes pooled on saanud hakkama nii-öelda selle plaanitu piires. Palamusel on 56,99 protsenti eelarvest kulutatud Saaremaal 52,71, Harjumaal 27,53, Läänemaal 26,25. Ma võin jätkata Viljandi 23,54. See ei näita mitte midagi. See näitab tegelikult toll. Oli külm, aga kui mõnel raadiokuulajal on tekkinud küsimus, et äkki muuseumi juhid, kes sõdivad reformile vastu sõdivat reformile vastu pärast, et nad kardavad võib-olla oma kohta kaotada või, või nad ei soovi, et senine otsustusõigus kaoks ja et senine nii-öelda mugav elu kaoks, siis Rea Raus, kuidas te vastate? Esiteks on väga hea just seda teemat puudutada, nagu Marju Reismaa ka eelnevalt ütles. Põhimääruses selles kavandatavas ühendmuuseumi põhimääruses on selgelt kirjas, et maakonnamuuseumide juhtide töölepingud lähevad üle. Nii et mingisugust põhjust kohtade pärast kartma vaata, see on, see on, ma ei tea, kust see jutt üldse tulnud on, mina pole seda, küll tähendab keegi oma koha pärast kardaks. Aga aga mida ma tahtsin öelda pikema aja vältel siin hoidsin seda pastakat üleval, oli see, et et me võime väga emotsionaalselt muidugi vaielda ja rääkida igasugustest töö parandamise võimalustest ja arengutest. Absoluutselt on selge, et mis tahes valdkonda me ka ei vaataks, arenemisruumi on absoluutselt kõigil. Ma arvan, et muuhulgas on väga suur arenguruum ka tervel kultuuriministeeriumile endal ja see peabki olema nii, ongi normaalne, muidu ei saaks üldse elada, kui arenguruumi ei oleks. Teine väga suur doktor, millega meil tänases Eestis tuleb arvestada, on ka väga suured rahalised raskused kõikides valdkondades. Me ei saa näpuga näidata maakonnamuuseumide peale üksi kõikidest muuseumidest ainult maakonnamuuseumide peale öelda, et nad ei saa seal omadega hakkama, neil on raha vähe, raha vähe on igal pool, mina väidan seda, et maakonnamuuseumides täna toimetatakse oma efektiivsuse piiridel seda kultuuriministeerium ise oma ümberkorralduskavas kirja pannud, et maakonna muuseumidest ei ole võimalik enam kedagi koondada, sest koondatud on absoluutselt kõik abijõud, inimesed töötavad mitme ülesandega. Kui te praegu tõite välja siin majanduskulude protsentuaalselt suure ärakasutamise, siis see näitab väga kujundlikult ka seda, et pidevate kärbet ja, ja nõndanimetatud heade aastate jooksul, kus me saime väga vähe raha, siiski võrreldes teistega on olukord jõudnud selleni, et muuseumide majandusraha kõik iseendast, ainult hoonete kütet ja, ja minimaalseid kulutusi võib-olla seal trile ja, ja IT-lahendustele ja ongi kogu lugu, ongi, ongi olukord selline, et raha on väga vähe ja seda enam tuleb hinnata nende inimeste tööd, kes sellises olukorras väga efektiivselt tegelikult majandavad. Kui me vaataks asju sisuliselt, kui me vaataks Nende vahendite juures aastate jooksul, kuidas maakonnamuuseumid on toimetanud, mina väidan, väga hästi on toimetanud see, et nendel arenguruumi oleks. See on absoluutselt selge, kõigil on, aga me ei saa öelda, et aastaid ja aastaid on muuseumid alarahastatud ja miks ei ole täieliku ideaalmuuseumid, samal ajal ehitati üles, et see on noh, absoluutselt no täiesti iseendale vastu rääkimine ministeeriumile. Et mingisugune ühisosa neil ikkagi on, et kõik tunnistate, et maakonnamuuseumid vajaksid arengut. Mida muud vajame, tõesti ei ole ministeerium, seda teeb ja ministeerium tahab administratiivset tsentraalasutust luua. Meie peame oluliseks tegelikult ja mitte üksinda meie, vaid ka muuseumi avalikkus, ka need, kes saavad aru, mis on tegelikult maakonnamuuseumide probleemid, ma mõtlen omavalitsused ja ka maavalitsused, sest mul on siin ees kas või siseministeeriumi kiri kus juhitakse tähelepanu, et eelnevalt kavandatavate muutu muudatuste rakendamisel võib olla negatiivne mõju piirkondlikule iseotsustamisele. Sirje Endre no mina olen nii kohalik omavalitsus Juuru vallavolikogu esimehena kui ka Mahtra talurahvamuuseumi nõukogu liige, nii et siin ta mõlemat ja ühtlasi ka muuseuminõukogu. Ja ma sooviksin öelda, juhul, kui Jaak Pihlak ei hakka kohe demagoogia süüdistama, et muuseum, maakonnamuuseum peab muutma oma nägu, olema mitte ainult säilitaja koguja, vaikselt ekskursioonide tegija, näituste tegija. Kuna olema atra ei ole kes. Kus püüad sa, millel imetud meel selleks, et mingisuguseid muutusi teha, on vaja? Maailm on keskuli. Meie aeg hakkab varsti otsa saama, üks kiire küsimus veel, Sirje Henryle, tundub, et asi on ka poliitilise mõõtme omandanud, kuna nüüd nüüd need maavanemad, kes kuuluvad IRL-i, ei ole, ainult ei ole, Anklotsika ei ole andnud kooskõlastust, aga aga te olete ka ju IRL-i liige, kuidas, kas teie näete nüüd seda olukorda? IRL üritab reformile. Reisma andis mulle paberi ja ma IRL-i liikmena märkan õudusena õudusega, et kõik need, kes on andnud reformile, ei, on Isamaa ja Res Publica Liidu kas maavanemad või kohaliku omavalitsuse juhid. Ja uskuge mind, muuseumid on kultuuriteema, see teema küll ei jookse mööda poliitikat, nii et ma ei saa aru. Ma olen hämmastanud. Ma olen hämmastunud, kes te ütlete oma erakonnakaaslastele. Ma pean erakonnakaaslastele rohkem selgitama, milles seisneb muuseumireform. Mul on väga kahju, et Sirje Endre ei ole siiamaani aru saanud, mis on tegelikult selle reformi sisu, ma võin nelja sõnaga selle ära öelda. Kultuuriministeeriumi ametnike huvipuudus maakonnamuuseumi vastu, lootus, et see saab lükata kogu selle temaatika nüüd uue loodava liit asutuse kaela. Lisaks inimesed, kes loodavad saada uues institutsioonis seal selles administratsioonis tööd. Ja muidugi siia juurde tasub vaadata ka seda, et et ministri vastutus langeb, minister ei vastuta enam 14 maakonnamuuseumi eest, selle eest vastutab põhimõtteliselt juba uus loodav peadirektoraat, kes otsustab, kui palju kuskil inimesi üldse töötab ja kas üldse on 14 maakonna vajalik muuseumit vajalik. Ja lõpuks muidugi poliitilises mõttes saab öelda edukalt tehtud reform, nii nagu üks paks mees ütles. Aga täna, niisiis juba 16 minuti pärast algab Toompeal Riigikogus ka üks koosolek Marju Reismaa, kes ja millest seal räägivad? Tegemist on mitteametliku toimkonnaga, kes püüab siis seisukohta võtta saabunud kooskõlastuste üle et kooskõlastamisel on saabunud 10 eitust ja 18 kooskõlastustegelikult. Nii et piisavalt suur selleks, et mõelda, missugune see reform tegelikult peaks olema. Kuulajad nüüd kuulsid siis see muuseumireformi teema see, kas, kuidas maakonnamuuseumi reformida, see on tõesti väga tuline ja inimesed on väga-väga teravad ka üksteisega sel teemal rääkides. Ma tänan tegelikult Kultuuriministeeriumit selle eest, kes kolmveerand aastat juba peaaegu hoolitsenud täiesti ilma rahata maakonnamuuseumide promo eest, kahjuks ainult vales võtmes on see asi tehtud, ma arvan seda. Et loomisel on ideaalmuuseum Pole olemas ideaalseid asju. Stuudios olid täna Marju Reismaa Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Sirje Endre, Mahtra talurahvamuuseumi nõukogu liige Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi direktor ning Rea Raus. Läänemaa muuseumi direktor ja Saadet üritas ohjata Arp Müller. Vaidlus läheb edasi 15 minuti pärast Toompeal.